Eesti Esimeses maailmasõjas

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Esimene maailmasõda
Toimumisaeg 28. juuli 1914 – 11. november 1918
Toimumiskoht Euroopa, Aafrika, Lähis-Ida, Vaikse ookeani saared, Hiina
Tulemus Antandi võit
Osalised
Prantsusmaa Prantsusmaa

Suurbritannia Suurbritannia
Venemaa keisririik Venemaa (1914–1917)
USA USA (1917–1918)
Itaalia kuningriik (1861–1946) Itaalia kuningriik (1915–1918)
Jaapan Jaapan
Belgia Belgia
Serbia kuningriik Serbia kuningriik
Rumeenia kuningriik Rumeenia kuningriik (1916–1918)
Kreeka kuningriik Kreeka kuningriik (1917–1918)
Portugal Portugal (1916–1918)
Montenegro kuningriik Montenegro kuningriik (1914–1916)

Brasiilia Brasiilia (1917–1918)
Saksa keisririik Saksa keisririik

Austria-Ungari Austria-Ungari
Osmanite riik Osmanite riik

Bulgaaria kuningriik Bulgaaria kuningriik (1915–1918)
Kaotused
Surnud:
5 525 000
Haavatud:
12 831 500
Teadmata kadunud:
4 121 000
Kokku:
22 477 500[1]
Surnud:
4 386 000
Haavatud:
8 388 000
Teadmata kadunud:
3 629 000
Kokku:
16 403 000[1]

Eesti Esimeses maailmasõjas on lühiülevaade Eestimaa kubermangu ja Liivimaa kubermangu Eesti alade ning elanikkonna mõjudest ja osalusest Esimeses maailmasõjas.

Venemaa Keisririigi sõjavägi Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestimaa kubermang kuulus Peterburi sõjaväeringkonda.

Next.svg Pikemalt artiklis Eestimaa kubermang ja Venemaa Keisririigi sõjavägi

Liivimaa kubermangu territoorium kuulus Dvinski sõjaväeringkonda.

Next.svg Pikemalt artiklis Liivimaa kubermang ja Venemaa Keisririigi sõjavägi

Tallinna sõjasadama ümbrus koos Peeter Suure merekindlusega allus keisririigi Balti laevastikule.

Next.svg Pikemalt artiklis Tallinna sõjasadam, Peeter Suure merekindlus

Mobilisatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

28. juunil 1914 alanud sõjas Serbia ja Austria-Ungari vahel toimus 1914. aasta juulis Eesti alal reservistide tegevteenistusse kutsumine ja kolm 1. järgu riikliku maakaitseväelaste mobilisatsiooni: 1914. aasta juulis, septembris ja detsembris ning korraline noorsõdurite võtmine. 1914. aastal võeti Eestist sõjaväeteenistusse üle 17 600 reservisti, 3500 noorsõdurit ning ligi 14 500 maakaitseväelast. Esimesel sõja-aastal võeti Eestist teenistusse kokku üle 35 500 mehe ehk vähemalt 7% meeselanikkonna üldarvust.[2]

1915. aastal korraldati Eestis korraline noorsõdurite võtmine, 1915. aasta jaanuaris ja lisaks veel kahel korral, 1915. aasta mais ja augustis ennetähtaegne noorsõdurite teenistusse kutsumine. Ühtlasi korraldati 1915. aastal ka neli maakaitseväelaste mobilisatsiooni: aprillis, augustis, septembris ja oktoobris, kusjuures alates 1915. aasta septembrist hakati teenistusse kutsuma ka 2. järgu maakaitseväelasi.

1916. aasta alguses kutsuti teenistusse algselt sõjaväeteenistusest vabastatud isikud (valgepiletimehed), 1916. aasta jaanuaris, veebruaris, märtsis, augustis ja oktoobris korraldati maakaitseväelaste mobilisatsioon ning mais viidi läbi ennetähtaegne noorsõdurite võtmine.

1917. aasta veebruaris võeti tegevteenistusse veel kord ennetähtaegselt noorsõdureid.

Venemaa Keisririigi sõjaväkke mobiliseeriti sõja jooksul umbes 100 000 meest. Eestis asuvates üksustes oli aga umbes 200 000 sõjaväelast. Paljudele eestlastest haritlastele avanes sõja ajal võimalus saada ohvitserideks kiirendatud korras, mistõttu teenis Vene sõjaväes 1917. aastaks üle 2000 eesti soost ohvitseri.

Sõjategevus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

1. augustil 1914 Saksa keisririigi ja Venemaa vahel alanud sõda mõjutas Eestit kui Venemaa mereväebaasi (Peeter Suure Sadam) ja kui pealinn Peterburi kaitseks loodud Peeter Suure Merekindluse osa, maismaad sõjategevus esialgu ei puudutanud. Siiski

13. augustil pärast Saksa mereväe poolt lahingutegevuse alustamist otsustas Balti laevastiku ülemjuhataja Nikolai von Essen viia laevastik lahinguvalmidusse ning paigutada see eelpositsioonidele Naissaare juures, kus see ootas asjatult ligikaudu kuu aega Saksa sõjalaevade sissetungi Soome lahte.

SMS Magdeburg 1911. aastal

5. septembril 1914 kehtestati Venemaa keisririigis (ka Eestimaa ning Liivimaa kubermangus) kuiv seadus.

  • 12. augustil 1914 kell 4.00 tulistas kergeristleja SMS Magdeburg Ristna tuletorni ja Ristna neemel asuvat sideposti.
  • 8. septembril (26. augustil vkj) 1914 (13. aug.) sattus sama Saksa ristleja SMS Magdeburg Osmussaare juures udus madalikule, vangi langes 55 madrust, 2 ohvitseri, 75 madrust jäi teadmata kadunuks.[3][katkine viide] Laevast leiti salajane Saksa mereväe koodiraamat, mille koopia saadeti Inglismaale ning koodiraamatu lahtimuukimine mängis sõja võitmises olulist rolli[4]
  • 11. oktoobril (28. septembril vkj) 1914 torpedeeris Saksa allveelaev U-26 Soome lahes Vene ristleja Pallada. Hukkusid kõik pardal olnud 597 meest[5]
  • 1. mail 1915 (18. aprill vkj) Saksa laevastiku kallaletung Ruhnu saarele. Osalesid hävitaja V 108 ja V 107 kaptenleitnant Gercke juhtimisel, suurtükituletoetuseks kaasa antud ristleja Thetis ja hävitaja S 148 olid ootel Kura kurgus. Saarelt Vene sõjaväelasi ei leitud, piirduti majaka peegli lõhkumisega ja petrooleumivarude süütamisega. Kaasa võeti 4 majakavahti. Tagasiteel tulistati Kolka neeme ja Sõrve sääre majakat[6]
  • 1915. aasta augustis tegid Saksa laevad reidi Pärnu lahte ning dessandi kartuse ettekäändel õhiti Pärnus rida ehitisi, sh ka Waldhofi tselluloosivabrik
  • 13. oktoobril 1915 heitsid Saksa lennukid kakskümmend pommi Kuressaarele.
  • suvel 1916 pommitas Vene sõjalaev Saksa positsioone Riia lähistel ning Kuramaal. Saksa 11 torpeedokaatrit tegid vasturünnaku, tungides läbi Vene miiniväljade Soome lahele Paldiskini. Kuna aga Vene sõjalaevu Paldiski sadamas parajasti polnud, piirduti vaid sadamaehitiste pommitamisega. Tagasiteel sattusid kaatrid aga miiniväljale ning seitse neist uppus
  • 18. juulil 1916 ründasid Saksa lennukid Tallinna – neli luurelennukit heitis linnale 13 pommi
  • 1917. aasta suvel heitsid Saksa lennukid pomme Tallinnas Raekoja platsile ja selle ümbrusse
  • 22. augustil ründas 28 Saksa lennukit Sõrvet, Kuressaaret ja Kuivastut, Kuressaare kohal toimunud õhulahingus tulistas Vene merelendur põlema Saksa hävitaja
  • 23. augustil 1917 heitis Saksa tsepeliin Papissaares asunud Vene merelennubaasile 22 pommi ning Ruhnu saarele 26 pommi
  • 4. oktoobril 1917 pommitasid kaks Saksa tsepeliini Pärnu sadamas seisvaid Vene traalereid, kuus-seitse inimest sai sadamas surma
  • 16. oktoobril 1917 heitis Saksa tsepeliin Viljandi peale 31 pommi

Keisririigi Balti laevastiku tegevus Eestimaal[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna otsene sõjategevus Eestisse jõudis alles 1917. aastal, piirdus Venemaa mereväetegevus Eestis ainult merekaitse ettevalmistuse ning kaitsealase luurega. Keisririigi Balti laevastikus oli I MS ajal kaks põhilist tehnilise luurega tegelevat ja üksteist dubleerivat luureorganit:

  • laevastiku staabi operatiivteenistuse luurejaoskond, mille ülem oli laevastiku lipulaeva 2. miiniohvitser Ivan Reingarten, kes vastutas raadiotelegraafi ja sidepidamise eest
  • laevastiku sideteenistuse jajutine operatiivjaoskond, mille ülem oli kontradmiral Adrian Nepenin

8 septembril 1914 asutati Kihelkonnas Saaremaal Balti laevastiku esimene kompassitüüpi luureraadiopeilingaatori baas (разведывательный радиопеленгатор (РРП)), 12. oktoobril loodi teine LRP Soome lõunarannikul Hanko saarel, 12. novembril kolmas LRP Hiiumaal Kõpu poolsaarel Kõpu tuletorni juures. Hiljem asutati LRP veel Ventspilsis, Haapsalus jm Läänemere ääres[7], millest tähtsaim oli 1915. aasta kevadel Loode-Eestis Spithamis moodustatud eriotstarbeline raadiojaam, kuhu koondati mereväe dešifreerimisspetsialistid. Eriotstarbeline raadiojaam tegutses kuni 7. septembrini 1917, mil ta likvideeriti Põhjarinde ülemjuhtaja korraldusega nr 150.[8]

8. septembril (26. augustil vkj) 1914 (13. aug.) sattus Saksamaa Keisririigi laevastiku ristleja SMS Magdeburg Eestimaa kubermangu rannikul Osmussaare juures udus madalikule, vangi langes 55 madrust, 2 ohvitseri, 75 madrust jäi teadmata kadunuks (sattusid vene sõjavangi)[3]. Madalikule sattunud laevalt hukkunute otsimise ajal leiti Balti laevastiku laeva "Silatš"i tuukrite poolt uppunud saksa sõjalaevastiku signaalkonduktori juurest[9] raadiosidepidamiseks vajalike salajaste šifrikoodide raamat (Saksa laevastiku signaalraamat ja salajased merekaardid, mis toimetati laevastiku staabi Tallinnas[10] ja edastati pärast koopiate tegemist Suurbritannia Admiraliteedile ja võimaldas Suurbritannia Admiraliteedi Luureosakonna dešifreerimisteenistusel nn. Kabinet 40, dešifreerida saksa salajane sidekoodisüsteem. Leitud koodiraamatuid kasutades suutsid ka vene krüptoloogid Ivan Reingarteni juhtimisel dešifreerida saksa laevastiku poolt kasutatava salajase sidepidamise koodid.

30. aprillil 1915 kell 21 sõitsid läbi Irbe väina saksa torpeedopaadid V-107 ja V-108, pardal dessantrühmad. 1. mail tehti dessant Ruhnu saarele. Sakslased vigastasid Ruhnu tuletorni valgustussüsteemi, põletasid ära petrooleumivarud ja vangistasid neli majakavalvurit. Saarelt raadiojaama ei leitud.

2. maist 1915 algas Irbe väina mineerimine, vette pandi tuhandeid miine. Miinivälju rajati ka mujal Lääne-Eesti saarestikus.

1915. aasta suvel ja sügisel püüdsid Saksa keisririigi merejõud (Kaiserliche Marine) kolmel korral läbi Irbe väinas olevate vene miiniväljade Liivi lahte tungida. 19. augustil see õnnestus, rünnak oli osa suuremast operatsioonist, mille eesmärgid olid hävitada Muhu väina kaitsev Vene Balti laevastik, sulgeda miinitõkkega Muhu väina lõunapoolne sissepääs, pommitada Daugava jõe suudmeala kindlustusi ning muuta kasutamiskõlbmatuks Pärnu sadam. Saksa sõjalaevad andsid tulelöögi Kuressaarele ja Roomassaarele. Viie laevaga rünnak toimus Pärnule 20. augustil: ristlejad Augsburg ja Graudenz ning kolm hävitajaga. Pärnu sadama tõkestamiseks oli kaasatud kolm vana Inglise päritolu rekvireeritud aurikut, mis uputati muulide vahele. Saksa sõjalaevad tulistasid ka Pärnu linna, Pärnu komandant polkovnik Aleksandr Rodzjanko kartis sakslaste võimalikku dessanti ning andis käsu õhku lasta kõik olulisemad tsiviilehitised. Purustati Venemaa suurim ja moodsaim tselluloosivabrik Waldhof, Pärnu elektrijaam jm. 21. augustil lahkusid Saksa sõjalaevad Liivi lahest, püstitatud eesmärgid jäid täitmata.

10. novembril 1916 suundus 10 hävitajast koosnev Saksa flotill missioonile, mille eesmärk oli rünnata Vene transpordilaevu Soome lahel ja Paldiski sadamas. Kui jõuti Paldiski sadama oli aga laevadeta. Kolm Saksa hävitajat sisenes pimeduse varjus Paldiski sadamasse ja avas südaööl magavale linnale suurtükitule.

Maailmasõda jõuab Eesti piirile[muuda | muuda lähteteksti]

22. augustil 1915 vallutasid Saksa väed Kovno/Kaunase, pärast seda jõudsid Saksa väed aga juba Kuramaale. 19. augustil 1917 algas sakslaste uus pealetung Riia suunal suurtükilöögiga, kus kasutati ka keemiamürske. Ületati Väina jõgi ning vallutati Üksküla. Riia all pani edasitungivatele Saksa vägedele ägedalt vastu Läti küttide II brigaad. 21. augustil jäeti linn sakslastele. XII armeel õnnestus taganeda Võnnuni, kus rinne lõpuks stabiliseerus. Armee kaotas 25 000 meest, neist surnutena ja teadmata kadununa 8000. Rinde jõudmisega Eestimaani muutus Eesti ala Vene vägede tagalaks. Eestisse koondati suuri väemasse, kokku umbkaudu 250 000 meest. Eesti ja Läti sõjapõgenike ja muidu sõjas kannatanute abistamiseks rajas Jaan Tõnisson Tartus Ajutise Põhja-Balti komisjoni, mis lisaks sellele tegeles aga aktiivselt ka eesti rahvuspoliitikaga.

Eesti ohvitserkond Venemaa Keisririigi sõjaväes[muuda | muuda lähteteksti]

Maismaa sõjategevuses osalesid Venemaa Keisririigi armee koosseisus peale mobiliseeritute osalesid ka eesti soost ohvitserid, kellest kujunes arvestatav jõud Eesti Vabadussõja ajaks[11] just Esimese maailmasõja lahingute tulemusel. 1914. aastal oli Venemaa Keisririigi sõjaväes 140 kaadriohvitseri, sõja käigus ülendati ohvitseriks ligi 2000 eestlast. 7 ohvitseri olid polgukomandörid, 17 pataljonikomandörid, 13-l oli akadeemiline kõrgharidus Nikolai Kindralstaabi Akadeemiast, 12 olid polkovniku auastmes, 28 – alampolkovnikud ja 3 olid diviisi staabiülemad. Esimese maailmasõja ajal said eesti ohvitserid vapruse ja oskusliku juhtimise eest 333 Venemaa Keisririigi ordenit, sealhulgas 47 Püha Georgi ordenit. Üks autasustatutest oli ka Julius Kuperjanov.

Vaata ka Kategooria Eesti sõjaväelased Venemaa sõjaväes Esimeses maailmasõjas

Kui Soome vabatahtlikud (27. Preisi Kuninglik Jäägripataljon) osalesid I MS Venemaa vastases sõjas Saksa armee ridades, siis eestlastest koosnevaid sõjalisi formeeringuid ei eksisteerinud.

Eesti sõjaväelased Prantsusmaal[muuda | muuda lähteteksti]

Venemaa liitlasriigi Prantsusmaa valitsuse palvel saadeti 1916–1917 sinna Vene korpus, mille koosseisus oli 44 500 meest. Eestlasi võitles Vene korpuses 500 ringis, neist langes üle poole. Kui Prantsusmaa mais 1918 andis Eesti Vabariigi iseseisvumisele de facto tunnustuse, viidi 300-meheliseks kasvanud üksus juunis Bordeauxsse ja tunnistati Eesti kompaniiks. Sinna koguti ka neid eestlasi, kes pealetungi käigus vabanesid Saksa sõjavangistusest.

Vabadussõja puhkemise hetkel oli väeossa kogunenud 500 meest, kes paigutati Bresti ja formeeriti ümber Eesti koondpataljoniks. Pataljoniülem oli Eesti sõjaväeatašee Prantsusmaal alampolkovnik Richard Luik, tegelikult juhtis väeosa tema abi leitnant August Orgussaar. Põhiline tegevus oli Prantsusmaalt Eestile antud sõjavarustuse valvamine ja laevadele laadimine.[12]

Eesti ohvitserid Venemaa Keisririigi sõjaväes[muuda | muuda lähteteksti]

Silmapaistvamad eesti soost sõjaväelased Venemaa Keisririigi sõjaväes[13],[14],[15],[16],[17],[18] Eduard AhmanAugust BalderHerbert BredeJohann GrünbergKarl HaasOtto HeinzeArnold HinnomAnton IrvAleksander JaaksonGustav JonsonHans KalmAugust KorkJaan KruusJulius KuperjanovAnts KurvitsOskar KurvitsJohann LaidonerAndres LarkaGeorg LeetsPaul LillArthur LossmannRichard MaasingJaan MaideJohannes OrasmaaKarl PartsAleksander-Voldemar PulkViktor PuskarErnst PõdderKonstantin PätsNikolai ReekRudolf Johannes ReimannVoldemar RiebergHermann RossländerTõnis RotbergHermann SalzaJohannes SoodlaJaan SootsOtto SternbeckAugust TraksmaaAleksander TõnissonJuhan TõrvandJaan Unt (sõjaväelane)Johan UntPaul VentJaan Lutsar

Eesti rahvusväeosad[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti rahvusväeosad

Venemaa Keisririigi väeosad Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eestimaa kubermang ja Venemaa Keisririigi sõjavägi
  • 23. välikahurite brigaad
  • 118. jalaväediviis
  • 539. polk, Läänemere ehk Balti mere rannikukaitsepositsioonide kaitsel Pärnus

Sõjategevus Läänemerel ja Lääne-Eesti saarestikus[muuda | muuda lähteteksti]

Operatsioon "Albion"
  • Operatsioon Albion, 12. oktoober (29. september) – 19. oktoober 1917 (6. oktoober ukj), Saksamaa keisririigi vägede Lääne-Eesti saarte vallutamisoperatsioon[19];
    • 29. septembril (12. oktoober ukj) 1917 alustas Saksamaa Keisririigi sõjalaevastik Saaremaa põhjaranniku vallutamist ning Saksamaa sõja- ja transpordilaevadelt maabusid Tagalahes ja Pammana poolsaarel 24 600 sõdurit ja ohvitseri, 8500 hobust, 2500 vankrit, 40 suurtükki, 220 kuulipildujat ja 80 miinipildujat. Merel on ligi Saksamaa keisririigi sõjamerelaevastiku kolmesada alust, teiste seas vesilennukite emalaev ning kuus allveelaeva. Üksikud Saaremaal asuvad Vene keisririigi Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatareid lõpetasid kiiresti vastupanu. Muhule paisati viimasel hetkel ka kaks 1. eesti polgu pataljoni, kuid needki ei suutnud sakslasi peatada. 1600 eestlast langes vangi.
    • 15. oktoobril hakati vallutama Hiiumaad, kui Sõrul maabus ja lõi sillapea 300 madrusest koosnev üksus Rosenbergi flotillist kaptenleitnant von Ahlefeldti juhtimisel. Alles 18. oktoobril tungis Hiiumaale II Jalgrattapataljon ülemleitnant von Kaweczynski juhtimisel ja 17. Jalaväerügement. 20. oktoobriks oli Hiiumaa sakslaste käes ja umbes 750 Vene sõdurit võetud vangi.

7. novembril 1917 moodustatud Nõukogude Venemaa valitsus tegi ettepaneku kõikidele sõdivatele riikidele alustada rahuläbirääkimisi. Sellega nõustusid vaid Keskriigid, mistõttu Nõukogude Venemaa alustas eraldi rahuläbirääkimisi Brestis 20. novembril 1917 Saksamaa, Austria-Ungari, Bulgaaria ja Türgiga, 22. novembril lõpetati sõjategevus ja 2. detsembril sõlmiti vaherahu. Sakslased andsid 10. veebruaril (ukj) 1918 üle esimese ultimaatumi, kus määrasid rahujooneks vägede seisu idarindel (venelaste läänerindel). Sakslastele jäid juba okupeeritud Väinamere saared (ultimaatumi tekstis: Moonsundi arhipelaag), Riia linn ja rindejoon Läti aladel, kogu Leedu, Valgevene ja Ukraina lääneosad ning Poola.

Next.svg Pikemalt artiklis Operatsioon Faustschlag

Sõjategevus Mandri-Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Rindejoon 1918. aastal

20. veebruaril 1918 maabusid Saksa väed, mis juba mõnda aega Eesti saari enda käes hoidsid, Virtsus. Sellega oli invasioon Mandri-Eestisse alanud.[20]

Eestis asusid saksa vägede pealetungi ajal pärast Petrogradi veebruarirevolutsiooni ning Petrogradi Nõukogu käskkirja nr 1 demoraliseerunud ja revolutsioonilisest liikumisest haaratud 49. korpuse, 6. Siberi korpuse, 13. korpuse ning Tallinna merekindluse väeosad.

Vastavalt Põhjarinde juhatuse korraldusele pidid Vene väeosad organiseeritult taganema liinile TallinnPaideTartu: 13. armeekorpus kaitsma taganemisel Rapla, Võhma, Põltsamaa asustatud punkte ja taganema läbi rakvere Narva piirkonda ning seejärel asuma kaitsele Preobraženski, Hungerburgi ja Kroonlinna kaitserajooni piirkonnas; 5. Siberi korpus kaitsma Põltsamaa, Kambja ja Emajõe suuet ning seejärel taganema Narva kaitsepositsioonidele, Uusna külast (vene k Уздна (Засека)) kuni Peipsi järveni; 49. korpuse väeosad pidid 23. veebruariks taanduma 4. Soome diviisi juhataja Ivanovi juhtimisel Narva kaitsepositsioonidele, kus ette valmistama vastupanuks kaitseliini Narva lahest Pimestikust kuni Uusna külani[21]. Reaalsuses aga toimus demoraliseeritud väeosade paaniline taganemine.

Saksa vägede pealetungi ajal asusid 1. Eesti jalaväediviisi väeosad: staap ja 2. EJP III pataljon Paides, 1. Eesti jalaväepolk Haapsalus, 2. Eesti jalaväepolk (I ja II pataljon) Viljandis, 3. Eesti jalaväepolk Tallinnas ja 4. Eesti jalaväepolk Rakveres, mis ei osutanud saksa vägedele vastupanu.

Reaalselt püüdsid vastupanu osutada pealetungivate saksa vägede eelsalkadele ainult eesti enamlaste poolt organiseeritud Eesti Punakaart. 21. veebruaril 1918 avaldas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esimees Jaan Anvelt mobilisatsioonikutse kõikide maakondade ja valdade nõukogudele, kus igast vallast kutsuti vähemalt 50 vabatahtlikku, kes tuli 7 päeva toiduvaruga Tallinna toimetada. Punakaardisalgad asusid võitlusesse Saksa okupatsioonivägedega.

23. veebruaril 1918 toimus Keilas lahing brigaadikomandör Põllu ja sõjalaevalt "Rjurik" pärit madrusest komissari Navtšenja (Навчьен) juhtimisel Haapsalust Tallinna poole liikunud Saksa vägedega, kes võitsid ja langes üle 50 punakaartlase, nende hulgas ka Alice Tisler.

23. veebruaril 1918 toimus ka Risti raudteejaamast 10 km lõunapool ja hiljem pärast taandumist Riisipere raudteejaama juures kokkupõrge eelmisel päeval Haapsalu suunas välja saadetud punakaartlaste luuresalga ja saksa vägede eelsalgaga, mille käigus langes 35 punakaartlast.

26. veebruaril 1918 lõhkusid punakaartlased Väike-Maarjast Kiltsi raudteelõigu, mille tulemusel sõitis relssidelt maha raudteekoosseis ning liiklus oli takistatud 8 tunniks.

28. veebruaril 1918 toimus Järva-Jaani lähedal Orina mõisa juures Orina lahing, kus Suurkivi mõisa ja väikekaupmehe Pollaki juhtimisel toimus punakaartlaste lahing saksa eelvägedega, mille käigus hukkus 16 saksa sõdurit ja 4 sai haavata. Lahingus vangi langenud Pollak hukati saksa vägede poolt.

Enne lõplikku taganemist hävitati Vene vägede poolt Peeter Suure merekindluse rannapatareid Suurupi külas, Viimsi poolsaarel, mererinde telefonikeskjaam 24 kp. ja Aegna ja Naissaare rannapatareid 25. kp.

24. veebruaril jõudsid Saksa keisririigi väeosad Tartusse ja (385. maakaitseväediviisi) lendsalk Pärnusse (8. armee) väeosad 25. veebruaril Viljandisse, Tallinna, 26. veebruaril Paidesse ning 4. märtsiks Narva.

Next.svg Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)

Eesti väeosad Esimeses maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Väljaspool Eesti loodi Arhangelskis liitlaste ekspeditsiooniväe juures Briti armee Slaavi leegioni Eesti kompanii. Üksuse moodustamise algatajaks oli alampolkovnik Johan Laidoner, kes endise Vene keisririigi ohvitserina lahkus enne Saksa okupatsioonivägede poolt Eesti okupeerimist läks 1918. aasta märtsis Petrogradi, kus lõi ta põrandaaluse võrgu, mis toimetas Nõukogude Venemaalt Eesti ohvitsere ja sõdureid põhja, kus asusid Briti ekspeditsioonikorpuse väed. Slaavi leegioni Eesti kompanii, kandis Briti vormi ja rahvusvärvides käisekilpi.

Samuti moodustati Prantsuse võõrleegioni juures 1918. a. septembris Eesti kompanii, kuhu koondati kõik eestlased (200 ringis, neist 50 ohvitserid) Prantsuse ekspeditsioonikorpuse Eesti leegioniks kapten Jaan Lutsari juhtimisel. Mehed kandsid Prantsuse vormi ning eesti rahvusvärvides kraelõkmeid ja baretimärki. 1919. aastal juunis toodi leegion Eestisse.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Inglise vikipeedia andmed seisuga 31. detsember 2010.
  2. Tõnu Tannberg, Eestlased Esimeses maailmasõjas, Maaleht, 26. juuli 2014
  3. 3,0 3,1 Класс "Магдебург"
  4. Halpern, Paul G. (1995). A Naval History of World War I. Annapolis, MD: Naval Institute Press. ISBN 1-55750-352-4.
  5. Военно-исторический журнал 11/2006
  6. [Krieg in der Ostsee, köide 2, lk. 55–57]
  7. М.А. Партала. Радиоразведка балтийского флота в Первую мировую войну (к истории создания), Научная конференция "Санкт-Петербург и страны Северной Европы" / 2004
  8. М.А. Партала РАДИОСТАНЦИЯ ОСОБОГО НАЗНАЧЕНИЯ НА МЫСЕ ШПИТГАМН (1915–1917) И ЕЕ МЕСТО В ИСТОРИИ РАДИОРАЗВЕДКИ БАЛТИЙСКОГО ФЛОТА
  9. [Balti laevastiku juhataja staabi sideteenistuse ülema Ivan Regarteni sissekanne teenistusraamatusse 17.08.1914, РГА ВМФ. Ф. р 29. Оп. 1. Д. 199. Л. 42]
  10. М. А. Партала. МАЛОИЗВЕСТНЫЕ ДОКУМЕНТЫ О ЗАХОРОНЕНИЯХ ГЕРМАНСКИХ МОРЯКОВ НА БАЛТИКЕ В ГОДЫ ПЕРВОЙ МИРОВОЙ ВОЙНЫ (ПО МАТЕРИАЛАМ РОССИЙСКОГО ГОСУДАРСТВЕННОГО АРХИВА ВОЕННО-МОРСКОГО ФЛОТА)
  11. Mati Kröönström, Eesti sõjaväe juhtivkoosseis Eesti Vabadussõjas, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008
  12. Hannes Walter, Eesti kaitsevägi 80. Eesti diviis Saksa okupatsiooni ajal, Õhtuleht, 5. aprill 1998
  13. Karl Kello, Külapoisist pärusaadlikuks: eesti variant, Õpetajate Leht, 26. oktoober 2007
  14. Mati Õun. Eesti Vabariigi kindralid ja admiralid. Tallinn, 2001
  15. Mati Kröönström. Eestlastest ohvitserid Vene armees 19. sajandil. Akadeemia, 4/2006
  16. Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased, III. Koost Mati Õun. Tallinn, 1998
  17. Eesti ratsaväe juhid Vabadussõjas
  18. Mati Kröönström, Eesti sõjaväe juhtivkoosseis Vabadussõjas 1918–1920, Tartu Ülikooli kirjastus
  19. I maailmasõda
  20. Vastsündinud vabariik sakste kanna all
  21. Черепанов, Александр Иванович, Под Псковом и Нарвой (23 февраля 1918 г.). Глава четвертая. 23 февраля 1918 года, М.: Воениздат, 1956.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Генрих Ролльман, Война на Балтийском море, Том 2. 1915 год, Государственное военное издательство Наркомата Обороны Союза ССР, МОСКВА-1937