Woldemar Paul Sielmann
Woldemar Paul Sielmann (23. märts 1875 Tõstamaa – 3. august 1942 Burgdorf Hannoveri lähedal) oli baltisaksa päritolu Eesti vaimulik.
Ta õppis aastatel 1888–1892 Cēsise lähedal asuvas Bērzaine Maagümnaasiumis (Livländisches Landesgymnasium zu Birkenruh bei Wenden) ja 1892–1894 Kuressaare gümnaasiumis. Tartu Ülikooli usuteaduskonnas õppis ta aastatel 1894–1899. Prooviaastal oli ta Puhja ja Palamuse koguduses. Ordineeriti õpetajaks 23. novembril 1901.
Oli aastatel 1902–1906 Pärnu Nikolai koguduse diakonõpetaja ja 1907–1919 Tallinna Oleviste koguduse diakonõpetaja. Oli aastatel 1907–1919 veel Keiserliku Nikolai I Gümnaasiumi usuõpetaja. Lisaks oli ta aastatel 1910–1915 Tallinna Linnamisjoni juhataja. Aastatel 1915–1917 oli ta Siberisse Jenisseiskisse välja saadetud.
Siirdus aastal 1919 Saksamaale. Oli aastal 1919 kirikutööl Vienenburgis (Alam-Saksi liidumaal), 1919–1923 oli ta Iberi (Einbecki lähedal, Alam-Saksi liidumaal) ja 1923–1942 Frankfurdi Püha Luuka kirikus pastor[1][2].
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema isa Burchard Georg Sielmann oli Tõstamaa ja Palamuse Püha Bartholomeuse koguduse õpetaja, vanaisa Woldemar Friedrich Sielmann oli Straupes luterlik vaimulik, äi Elieser Traugott Hahn oli Valjala, Rõuge ja Tallinna Oleviste koguduse õpetaja, naisevend märterpastor Traugott Hahn oli Tartu Ülikooli usuteaduskonna professor, naisevend Carl Hugo Hahn oli Risti ja Nissi Maarja koguduse pastor, hilisem Saksimaa piiskop.