Operatsioon Albion

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Operatsioon Albion
Osa Esimesest maailmasõjast ja Idarindest Eestis
Operation Albion Map.jpg
Operatsioon "Albion"
Toimumisaeg 12.20. oktoober ukj (29. september) – 6. oktoober vkj) 1917
Toimumiskoht Lääne-Eesti saarestik ja Läänemeri
Tulemus Saksa vägede okupeeritud Lääne-Eesti saarestik
Osalised
Flag of Germany (1867–1918).svg Saksamaa keisririik
Flag of Russia.svg Venemaa Vabariik
Flag of the United Kingdom.svg Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik
Väejuhid või liidrid
Flag of Germany (1867–1918).svg jalaväekindral Oskar von Hutier
Flag of Germany (1867–1918).svg Hugo von Kathen
Flag of Germany (1867–1918).svg Ludwig von Estorff
War Ensign of Germany (1903–1919).svg viitseadmiral Erhard Schmidt
Flag of Russia.svg viitseadmiral Mihhail Bahhirev
Flag of Russia.svg kindralmajor Nikolai Henrikson
Jõudude suurus
German Cross.svg Saksa keiserlik armee, 8. armee väeosad: XXIII reservkorpuse, 42. jalaväediviisi alluvuses
War Ensign of Germany (1903–1919).svg Kaiserliche Marine
Flag of Russia.svg Balti laevastik
Flag of Russia.svg Peeter Suure merekindluse Väinamere ja Kura kurgu positsiooni rannakaitsepatareid
Flag of Russia.svg Põhjarinne
Muhu väina lahingu (operatsiooni Albion) skeem

Operatsioon Albion ehk Tagalahe dessant oli Saksamaa keisririigi poolt I maailmasõja ajal 1917. aasta oktoobris teostatud meredessant, mille käigus hõivati Lääne-Eesti saared. See oli Saksa vägede suurim ja edukaim meredessantoperatsioon I maailmasõja ajal.

1917. aastal tahtis Venemaa Ajutine Valitsus ka pärast Veebruarirevolutsiooni sõda jätkata. Aleksandr Kerenski algatatud juunipealetung Galiitsias lõppes aga pärast esialgset edu lüüasaamisega. Saksamaa ja Austria-Ungari väed surusid 19. juulil alanud vastupealetungiga Vene väe kohati 130 km tagasi. 3. septembril (ukj) vallutasid sakslased Riia.

Saksa dessantväed[muuda | muuda lähteteksti]

Operatsiooni Albion dessandi läbiviimiseks moodustati ekspeditsioonikorpus, mis allus Riia platsdarmil rinnet hoidvale Saksa 8. armeele. Dessantkorpuse koosseisus oli 2. jalgratturibrigaadiga tugevdatud 42. jalaväediviis, viie rügemendiga: kokku 24 600 ohvitseri ja sõdurit, 8500 hobust ning 2500 vankrit, 40 suurtükki, 220 kuulipildujat ja 12 rasket miinipildujat. Korpust juhtis kindral Hugo von Kathen.

Dessandi maalevedu Tagalahes

Saksa merevägi moodustas dessandiks erilise laevastikuüksuse viitseadmiral Erhard Schmidti lipu all, selle koosseisu kuulusid suured Saksa Avamerelaevastiku (Hochseeflotte) jõud, mis toodi kohale Põhjamerelt Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi laevastiku vastasest sõjategevusest. Sõjalaevastik moodustas ligi 2/3 Saksa Avamerelaevastikust. Läänemerele toodi järgmised sõjalaevad:

  • lahinguristleja Moltke (viitseadmiral Schmidti lipulaev)
  • 10 lahingulaeva (Bayern, König, Grosser Kurfürst, Königin, Kaiserin, Prinzregent Luitpold, König Albert, Kaiser, Friedrich Der Grosse, Markgraf)
  • 9 ristlejat
  • 58 hävitajat
  • 6 allveelaeva
Dessantpaadi laadimine maabumisoperatsiooni ajal

Õhust toetas Saksa laevastikku 101 vesilennukit ja 6 dirižaablit.

Dessandi planeerimisfaasis puhastasid Saksa miinitraalerid Väinamerd miinitõketest.

Dessandiplaani kohaselt tuli pealöök anda Liepajast sõjasadamast Loode-Saaremaal asuvas Tagalahest Kuressaare suunas, abilöök Pammanalt Orissaare suunas ning sõjalaevade pettedemonstratsioonid läbi viia Kihelkonna all ja Sõrve poolsaare läänerannikul.

9.ja 10. oktoobril ukj laaditi dessantväed Liepajas transportlaevadele ning 11. oktoobril saabusid Liepajasse Putzigist ka lahingulaevad: lahingulaevade eskaader ja lahinguristleja Moltke. Kontradmiral Albert Hopmani laevastikueskaader SMS Kolberg, SMS Augsburg, SMS Strassburg, 16. ja 20. torpeedokaatrite poolflotillid, 3. ja 4. miinitraalerite divisjonid ja 3. miiniotsijate poolflotill asusid ootel Ventspilsis.

Dessanti kindlustavad lahingulaevad ja transpordilaevad dessantvägedega väljusid sadamast 11. oktoobri öösel saadetuna miiniotsijatest, kes turvasid ja puhastasid laevateed. 12. oktoobril kella 2–4 jõudsid laevad kokkulepitud kohtumiskohta 7 km kaugusel Tagalahest. Sõrve poolsaare rannakaitsepatarei nr 43 vastu eraldati lahingulaevad Friedrich Der Grosse ja König Albert. Papisaare lennusadama pommitamiseks eraldus laevakaravanist 13. torpeedokaatrite poolflotill.

Saksa laevastiku 4. eskaadri 3 lahingulaeva võtsid positsiooni Tagalahe neeme ees, 3. eskaadri laevad aga Ninase poolsaare ees, et pommitada Tagalahe lahe ääres olevat suurtükipatareid. Soela väina asusid lahingulaev Bayern ja kergristleja Emden, Hiiumaa Tohvri patarei pommitamiseks. 13. torpeedokaatrite poolflotill pommitas Papisaare lennusadamat ja Kihelkonnat.

Positsioonidel said meremiinide tõttu vigastusi lahingulaevad Bayern ja Grosser Kurfürst, kuid jätkasid lahingutegevust.

Saaremaa vallutamine[muuda | muuda lähteteksti]

29. septembril vkj / 12. oktoobril ukj maabusid sakslaste 131. jalaväerügemendi I pataljon Tagalahe läänerannikul (tänapäeva Kihelkonna vallas) Vaigu Valgemäe piirkonnas, osa 138. jalaväerügemendist Tagalahe idarannikul ning 10. löögikompanii Tagalahes, Tõrvasoo piirkonnas. Kokku 3600 meest. Tagalahe idarannikul, Tagamõisa poolsaarel avas vaenlase pihta tule ainult üks rannakaitsepatarei nr 45, kuna 426. jalaväepolgu 2. pataljoni osad Piirduta, Abbula ja Merise küla liinil olid täiesti passiivsed. Rannapatarei nr 45 sunniti vaikima Saksa laevastiku 4. eskaadri laevade suurtükitulega. Saksa laevastiku 3. eskaadri laevad pommitasid Rannapatareid nr 46, purustades ühe suurtükipatarei ja komandopunkti. Vene rannapatarei nr 46 lahingutegevuses ei alustanudki.

12. oktoobril Vene vägede 426. jalaväepolgu vastupanukatsed Kärlas ja Kõljalas ei suutnud sakslaste edasitungi peatada ja juba samal päeval hõivasid sakslased Papisaare merelennuväebaasi ning tungisid edasi Sõrve suunas. Vene vägede peakaitseliin oli Kärla liin, see algas Saarmalt, Sauverest läbi Udu mereni. 131. jalaväerügement alustas liikumist Kihelkonna suunas, teel toimus väiksemaid kokkupõrkeid. Vene väed mingit suuremat vastupanu ei osutanud, vaid taandusid korratult või andsid end vangi. Ka 138. jalaväerügement põrkas edasiliikumisel kokku venelaste väiksemate osadega, Kärlas ja Uduveres. Tugevamat vastupanu avaldati vaid Mustjala piirkonnas. Kihelkonna vallutamise järel suundusid sakslaste kaks pataljoni Sõrve poolsaarele, üks pataljon Kuressaare peale. 30. septembril vkj / 13. oktoobril jõudsid sakslased Sõrve poolsaareni, peajõud asusid põhja pool Kuressaaret.

29. septembri õhtul Kuressaares kohtunud admiral Dmitri Svešnikov, 107. diviisi ülem kindralmajor Aleksei Ivanov ja Muhu positsiooni täitevkomitee liikmed hindasid aga olukorra lootusetuks ja otsustasid Saaremaa loovutada. Vaid Sõrve taandunud väeosadel kästi jätkata rannapatareide kaitsmist, kuid kogu ülejäänud garnison pidi murdma läbi Orissaareni, et asuda Muhu tammi (Zinovjevi silla) kaitsele.

Üheaegselt dessandiga Tagalahes maabus kahest ratturipataljonist, 18. löögikompaniist, laevastiku dessantosadest ja madrustest koosnev dessantüksus Pammana rajoonis Liiküla ja Tuhkana juures. 29. septembril vkj 1917 Saksa dessandil Tagalahte, Ninase rannapatarei nr 46 avaldas vaid nõrka vastupanu ning pärast lühikest tulevahetust Saksa sõjalaevadega piirati patarei tagalast ümber ning sunniti alistuma. 30. septembriks vkj oli Saaremaale maabunud kokku neli jalaväerügementi, kolm ratturipataljoni ja üks patarei. Need jõud olid jõudnud välja TaaviJärumetsa järveOhtja järveKüdema joonele.

Väinamere asend (varasema nimega Muhu väin)

30. septembril vkj / 13. oktoobril ukj 1917 heitsid Saksa lennukid kakskümmend pommi Kuressaarele. Vene vägesid oli saartel valmis küll olulisel hulgal, kuid nende võitlusvaim enamasti vilets. Balti laevastiku maavägede juhataja kindralmajor Nikolai Henrikson andis veel 30. septembri / 13. oktoobril ukj õhtul korralduse, milles käskis kindral Aleksei Ivanovil alustada 107. diviisi üksustega 2. oktoobril otsustavat vastupealetungi ning 118. jalaväediviisi brigaadi ülemal kindralmajor Zahhari Martõnovil kindlustada Orissaare sillapea ja puhastada selle ümbrus vaenlastest. Seni Paldiskis asunud 118. jalaväediviisi brigaadiülema Martõnovi käsutusse anti 118. jalaväediviisi 470. Dankovi ja 471. Kozelski jalaväepolk, Tallinna Üksik Mereväe Surmapataljon ja 2. üksik piirivalvesotnja. Kõik need jõud kokku moodustasid nn. Muhu saare koondsalga. Abivägede formeerimine aga ebaõnnestus, sest sõdurid ja madrused keeldusid täitmast Aleksandr Kerenski korraldusi. Ainult Tallinnas seisvate laevade madrustest moodustud, nn Tallinna Surmapataljon, keda juhtis II järgu kapten Pavel Šiško, saadeti Muhumaale. 470. Dankovi ja 471. Kozelski polk olid täiesti võitlusvõimetud. Surmapataljon oli ainuke lahingusse astunud väeosa, kes kaitses mitu päeva Väinatammi Muhu-poolset otsa.

13. oktoobril lahkusid vene väed Kuressaarest ja 14. oktoobril tungisid sakslased Kuressaarde, lõigates ülejäänud Saaremaast ära Sõrve poolsaarel asuva 425. Kargopoli jalaväepolgu ja kolm rannakaitsepatareid. Peeter Suure merekindluse Väinamere positsiooni Sõrve 12-tollise Rannapatarei nr 43 langemise järel, 15. oktoobril ukj 1917. aastal ei olnud Saksa laevadele Liivi lahele sisenemiseks enam takistusi. Rannapatarei meeskond loobus 15. oktoobril vastupanust ja evakueerus Mõntu sadama kaudu. 15. oktoobril piirasid Saksa väed Pöide lähedal sisse ja võtsid vangi koos kindral Ivanovi ja tema staabiga (kokku langes vangi 5600 venelast). 16. oktoobril alistus mahajäetud Vene 425. Kargopoli polk sakslastele Polli küla lähedal (vangi langes 120 ohvitseri ja 4000 sõdurit). 16. oktoobril ukj langes Saaremaa sakslaste valdusse.

Lüüasaamine lahingus Kuivastu reidil sundis Balti laevastiku juhatust Lääne-Eesti saarestikku maha jätma. 18. oktoobril ukj taandusid viimased Vene laevad Muhu väinast.

Moonsundi lahing[muuda | muuda lähteteksti]

Lahingu tagajärjel pooluppunud laev Slava

Operatsiooni ajal toimus saarte piirkonnas ühtlasi mitu kokkupõrget Saksa ja Vene sõjalaevade vahel, millest suurim ja otsustavaim oli (Lääne-Eesti saarestiku) Moonsundi lahing 17. oktoobril 1917. Saksa laevastiku lahingulaevad König, Kronprintz ja kolm ristlejat sisenesid Liivi lahte ja lähenesid Suurele väinale lõuna poolt. Vene suuremad sõjalaevad – soomuslaevad Slava ja Graždanin (end Tšesarevitš), ristleja Bajan – asusid positsioonile Virtsu ja Viirelaiu vahel. Saksa laevade laskeulatus oli suurem ja neil oli rohkem peakaliibri (12-tolliseid) kahureid (saksa laevadel 20-tollised, vene laevadel 8-tollised). Soomuslaev Grazdanin sai kaks tabamust, kuid jäi rivvi. Slava sai seitse tabamust 305 mm mürskudega, neist mitu allapoole veeliini. Lahing lõppes Vene laevaüksuse taandumisega Suurest väinast ja soomuslaeva Slava uputamisega.

Next.svg Pikemalt artiklis Moonsundi lahing

Muhu vallutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Muhumaa

Muhu saare vägede juhataja oli 118. jalaväediviisi ülem kindralmajor Aleksei Martõnov. 17. oktoober vkj Suurde väina sisenenud saksa 3. eskaadrile osutasid vastupanu Vene laevastik ja Muhu Võiküla rannapatarei ning Virtsu 4-152mm suurtükipatarei. 17. oktoobril jäid sõjalaevad Kolberg ja Stassburg ankrusse Väikse väina lõunapoolse sissepääsu juures ning Võiküla patarei hävitamiseks saadeti maale dessant 40 meest kahe kuulipildujaga, Võiküla patarei vallutati ja tehti võitlusvõimetuks. 17. oktoobri keskpäeval, kohe peale Vene laevastiku kaotust Muhu väina merelahingus, andis kindral Nikolai Henrikson käsu Muhul ja Hiiumaal paiknevate Vene vägede mandrile toomiseks. Paraku õnnestus see osaliselt vaid Hiiumaalt.

Saaremaad ja Muhut ühendava Muhu Väikese väina tammi (Zinovjevi sild) kaitsmisel Väikese väina ääres olevatesse kaevikutes mõlemal pool Väinatammi oli 1. oktoobril asunud ainult 800-meheline Tallinna Surmapataljon (Ревельский морской батальон смерти) 1. järgu kapten Pavel Šiško juhtimisel. 2., 3. ja 4. oktoobri lähenesid nende positsioonidele merelt Saksa paadid, millelt avati kuulipildujatuli. Surmapataljon vastas omapoolse tulega ja laevad lahkusid. Surmapataljoni kaevikute kohal toimus ka õhulahing saksa ja vene lennuki vahel. Saksa lennuk kahe lenduriga kukkus Linnuse küla vahel alla. 3. oktoobril jättis surmapataljon tee lõunapoolsel küljel olevad kaevikud maha ja koondus Vahtna ümbrusse, kust oodati sakslaste dessanti, sest üle tammi oli rünnak võimatu. 4. oktoobri õhtul algas sakslaste äge kahurituli Muhu ranniku suunas. Ka surmapataljon sai käsu lahkuda Väikese väina äärest.

Muhule paisati viimasel hetkel, 3. oktoobril ka kahe 1. eesti jalaväepolgu pataljoni roodud, kuid needki ei suutnud sakslasi peatada. Pataljonil ei õnnestunud enam lahingutegevuses osaleda, ca 1600 eestlast langes vangi.

Muhu looderannikul Koguva küla juures maabus kell 17.00 sakslaste dessant, kes suundus Väinatammi poole, et Tallinna Surmapataljoni võitlejaid tammi juurest eemale tõrjuda, võitlus kestis 17. oktoobri öötundideni, siis venelased taganesid. 18. oktoobriks oli ka Muhumaa vene vägede poolt maha jäetud. Sakslased ületasid 18. oktoobri hommikul ka kaitseta jäänud Väinatammi ja alustasid Muhumaa hõivamist. Muhumaalt Vene traalerid ja hävitajad võtsid sama päeva hommikul peale kõigest paarsada meest, peamiselt Surmapataljoni võitlejat. Siis jõudsid Muhu väina poolt kohale saksa hävitajad ja peale lühikest tulevahetust lahkusid vene laevad põhja poole. Paarisajal eesti ja vene sõduril-ohvitseril õnnestus Muhu väin ületada paatide või muude ujuvvahenditega iseseisvalt. Ülejäänud 5600 meest alistusid Muhul sakslastele ilma võitluseta (vastupanu osutas ainult Surmapataljon) 18. oktoobri pärastlõunal. Senini on säilinud lõik I maailmasõja aegseid Väikese väina äärseid kaitsekraave, mis asuvad Muhu saarel Kuivastu-Kuressaare maantee kõrval, tuntud turismiobjekti Eemu tuuliku vahetus läheduses.

Hiiumaa vallutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Hiiumaale tegid Saksa väed dessandi Sõrule 17. oktoobril. Sõrul maabus ja lõi sillapea 300 madrusest koosnev üksus Rosenbergi flotillist kaptenleitnant von Ahlefeldti juhtimisel. Alles 18. oktoobril tungis Hiiumaale II Jalgrattapataljon ülemleitnant von Kaweczynski juhtimisel ja 17. Jalaväerügement.Vene väed alustasid saarelt lahkumist juba 17. oktoobril ja õhkisid enamiku patareide suurtükkidest. Kuna aga rannapatarei nr. 39 ei saanud tulistada lõunasuunda, siis jäigi lahing pidamata. Rannapatarei nr 34 sundisid Saksa keisririigi keiserliku laevastiku sõjalaevad Emden ja Bayern suurtükiduellis vaikima, siiski sai patarei enne pihta saksa loodimislaevale A28. Järgmisel päeval saatsid sakslased dessandi patareid õhkima, see aga leiti vene sõjaväeosa poolt juba mahajäetult ning suurtükid õhiti ja tehti lahingukõlbmatuks. 17. oktoobril kell 16 lahkusid Hiiumaalt Kõrgessaare lennuväebaasist 4 lennukit ja asusid teele Haapsalu suunas. Lennubaas põletati maha. Hiiumaa vallutati suuremat vastupanu kohtamata 20. oktoobriks ja umbes 750 Vene sõdurit võetud vangi.

Operatsioon Albion lõppes 21. oktoobril 1917 Saksa vägede võiduga. Operatsiooni tulemusel algas Saksa okupatsioon Eestis.[1]

Operatsioonist võttis osa ka, keiser Wilhelmi kolmas poeg korvettenkapitän Preisi prints Adalbert, olles kergeristleja SMS Danzig komandör.[2] Pärast operatsiooni edukat lõppu külastas Muhu- ja Saaremaad Saksa keisri Wilhelm II noorim poeg, Preisi prints Joachim, kes tutvus vägedega, vaatas üle vange ja võttis Kuressaares vastu paraadi.[3]

Õppetunnid, järelkaja[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna tegu oli ühe esimese modernse, logistiliselt ja taktikaliselt hästi läbi viidud ühisoperatsiooniga maailmas, kasutavad paljude riikide (näiteks Nõukogude Liidu, USA, Briti, Saksamaa, Šveitsi, Jaapani, Eesti, Taani, Rootsi jt) sõjaväed Albioni operatsiooni oma õppeprogrammis.[4]

Operatsiooni ainetel valmis Nõukogude Liidus 1988. aasta lõpus tegelikke sündmusi osaliselt jäljendav mängufilm "Moonsund".

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "I maailmasõda, Operatsioon Albion 29. sept. (12. okt.) – 6. (19.) okt. 1917". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. detsember 2011. Vaadatud 18. augustil 2012.
  2. Staff Battle for the Baltic Islands, p. 152
  3. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. detsember 2011. Vaadatud 18. augustil 2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  4. Joint Command and General Staff Course’s Operation Albion Case Study

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]