Eduard von Stackelberg

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Vabahärra Eduard Otto Emil Karl Adam von Stackelberg (6. november (vkj) 18. november 1867 Sillamäe7. aprill 1943 München) oli Stackelbergide suguvõssa kuulunud Eestimaa poliitik ja mõisnik.

Eduard von Stackelberg sündis Sillamäel ja õppis Narva progümnaasiumis, 1886. aastal lõpetas ta Tartu Friedrich Kollmanni eragümnaasiumi.

18861892 õppis Eduard von Stackelberg Tartu ülikoolis matemaatikat ja keemiat, lõpetas stuudiumi keemiakandidaadi kraadiga. Ülikoolis astus korporatsiooni Estonia, oli ühiskondlikult aktiivne ning valiti korporatsiooni oldermanniks, buršikohtunikuks, aukohtunikuks ja eestseisuse liikmeks.

18921896 täiendas end Dresdenis, Leipzigis, Pariisis, Heidelbergis ja Peterburis, töötades Nobeli auhinna laureaadi Wilhelm Ostwaldi, Gabriel Lippmanni ning vene füüsiku ja geofüüsiku, ühe seismoloogia rajaja vürst Boriss Golitsõni laboris. Pärast Liivimaale naasmist oli ta 18961898 Tartu ülikoolis professor Gustav Tammanni assistent.

1898. aastal päris Eduard von Stackelberg Stackelbergidele kuulunud Sutlema, Lümandu ja Mäeküla mõisad, mis asusid Eestimaa kubermangus Harjumaal Hageri kihelkonnas, ning loobus teadustööst.

1899. aastal valiti ta Eestimaa rüütelkonna omavalitsusorgani Eestimaa rüütelkonna sekretäriks, aastatel 1911–1912 oli ta rüütelkonna peamehe asetäitja.

1912. aastal valiti ta Eestimaa maanõunikuks, kellena töötas kuni 1914. aastani, mil ta pärast alanud I maailmasõda saksameelsuses süüdistatuna Saksamaa keisririigi toetamises saadeti koos perekonnaga sundasumisele Siberisse Jenisseiskisse, kus viibis kuni 1917. aasta revolutsioonini.

1918. aastal pärast Eestisse naasmist jätkas Eduard von Stackelberg tööd Eestimaa maanõunikuna. 1918. aasta alguses küüditati ta Tallinnas võimu võtnud enamlaste poolt koos teiste baltisaksa aadlikega uuesti Siberisse, seekord Krasnojarskisse. Siberi asumiselt pääsesid küüditatud rüütelkonna esindajad ja ka Eduard von Stackelberg tagasi pärast Brest-Litovski rahulepingu allakirjutamist märtsis, mille üheks tingimuseks oli küüditatute vaba tagasipääsemine kodumaale.

1918. aasta sügisel emigreerus Eduard von Stackelberg Saksamaale Ülem-Baierimaal Müncheni lähdal asuvasse Lochenisse, kus ta oli Schleswig-Holsteini kristlike heategevusasutuste ühenduse alaline revident kuni 1927. aastani ja tema abikaasa pidas Ülem-Baieris talu. 1930. aastate alguses astus von Stackelberg natsionaalsotsialistliku partei liikmeks.

1927–1934 kirjutas Stackelberg oma elukäigu kohta 1860. aastate lõpust kuni 1930. aastate alguseni kaheosalise mälestusteraamatu "Ühe baltlase võitlustee. Püüdlused, võidud ja kaotused".

Eduard von Stackelberg suri Münchenis 7. aprillil 1943.

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Eduard Otto Emil Karl Adam von Stackelberg oli Sillamäe mõisniku Otto von Stackelbergi (1837–1909) ja Sophie von Seydlitzi (1837 –1920) poeg.

Eduard von Stackelberg abiellus 1896. aastal Else von Siversiga Pühajärvelt, kes oli Õisu mõisa omaniku August von Siversi tütar. Abielust sündisid:

  • Mark von Stackelberg
  • Brigitte von Stackelberg
  • Elisabeth (Isa) von Stackelberg

Tsitaat[muuda | muuda lähteteksti]

"Eestlastega suhtlemises puudus täiesti rahvuslik rõhuasetus. Meid, "saksu" – eesti sõna "saks" tähendas lihtsalt "härraseid" – võeti kui ühe ilmakorralduse osiseid, mida kui tervikut ei olnud võimalik kritiseerida. igamees tundis end oma nahas hästi ega ihaldanud teise oma. Saksana oldi midagi kõrgema olendi taolist. Selleks pidi olema aga õige saks. ... Õige saks pidi vastama järgmistele nõuetele: ta ei tohtinud olla väiklane ega kohmetu; ta pidi, kas või kehvasti, oskama eesti keelt ja igatahes olema mingit moodi "härrasmees"; aukraad ega rikkus, riietus ega elupaik ei olnud määrav." Eduard von Stackelberg "Ühe baltlase võitlustee". 2010, lk 14.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]