Arnold Hinnom

Allikas: Vikipeedia
Arnold Hinnom
Arnold Hinnom.jpg
Alampolkovnik Arnold Hinnom 1920. aastal.

Sündinud 5. jaanuar 1896
Järvamaa
Surnud 9. oktoober 1989 (93-aastaselt)
Ameerika Ühendriigid
Auaste kolonelleitnant
Juhtinud Soomusrongide Divisjoni ülema abi
Sõjad/Lahingud Esimene maailmasõda
Eesti Vabadussõda
Teine maailmasõda
Autasud Püha Vladimiri ordeni IV järk
Püha Anna ordeni III ja IV järk
Püha Stanislavi ordeni III järk
Karutapja ordeni III klass
Vabadusristi I/2
Eesti Vabadussõja mälestusmärk

Arnold-Johannes Hinnom VR I/2 (5. jaanuar 1896 Kuie küla, Einmani vald, Järva-Jaani kihelkond, Järvamaa9. oktoober 1989 Chapel Hill, Põhja-Carolina, USA) oli Venemaa keisririigi ja Eesti sõjaväelane (kolonelleitnant).

Soomusrongide Divisjoni ülema abi Vabadussõjas.

Ta oli üks vähestest Vabadussõja-aegsetest vanemohvitseridest, kes Teise maailmasõja ajal Eestist eluga välismaale pääses. Oma Esimese maailmasõja ja Vabadussõja aegsetest kogemustest on ta kirjutanud kolm mälestuste raamatut.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Arnold Hinnom sündis 5. jaanuaril 1896 (vkj 24. detsembril 1895) Järvamaal Järva-Jaani kihelkonna Einmanni valla Kuie mõisa Parra talus sulase pojana.

Õppis 1903–1907 Kuie külakoolis, 1907–1910 Järva-Jaani kihelkonnakoolis, 1910–1914 Tallinna kaubanduskoolis, 1914–1915 Ants Laikmaa ateljees Tallinnas (ei lõpetanud).

Esimeses maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Mobiliseeriti 1915. aasta septembris sõjaväkke ja läkitati sõjakooli – Peterhofi lipnikekooli, mille lõpetas 1915. aasta novembris ning ülendati lipnikuks.

Määrati seejärel 79. tagavarapataljoni nooremohvitseriks. Avaldas seal lätlasest sõbra eeskujul soovi saada üle viidud vastmoodustatud läti rahvusväeosadesse, kus lätlaste kõrval teenis ka palju eestlasi. Ta soov täideti ning teenistusse määramiseks läti kütipataljonidesse saadeti ta kõigepealt Riia lähedale, Väina jõe suudmes asuvasse Ust-Dvinski kindlusesse, kus teenis peaaegu kuu aega.

Määrati seejärel 1916. aasta jaanuaris Riia rinde tagalaks olevasse Tartusse, läti küttide tagavarapataljoni 9. roodu nooremohvitseriks. Tõusis seal 1916. aasta märtsis rooduülemaks.

1916. aasta mais saadeti Tartust rindele – Riia all rindel olevasse 4. läti Vidzeme kütipataljoni, kus teenis 6. roodu nooremohvitserina. 1916. aasta septembrist kuni 1917. aasta oktoobrini oli sama pataljoni (alates 28. oktoobrist 1916 polgu) sapöörikomando ülem.

Osales lahingutes sakslaste vastu Riia rindel, kus sai kahel korral haavata ja teenis välja neli Tsaari-Venemaa ordenit. 1916. aasta aprillis ülendati alamleitnandiks, 1916. aasta septembris leitnandiks ja 1917. aasta aprillis alamkapteniks.

Pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni ja enamlaste riigipööret, mil läti kütipolgud enamlikuks muutusid, õnnestus tal 1917. aasta detsembris lõpuks üle tulla eesti rahvusväeosadesse. Ta asus teenima Tartus olevasse Eesti tagavarapataljoni, kust saadeti 1918. aasta jaanuaris Põltsamaale formeerima 2. Eesti polgu 5. roodu. Demobiliseeriti Saksa okupatsiooni ajal 1918. aasta veebruaris.

Eesti Vabadussõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Saksamaa Novembrirevolutsiooni 1918. aastal ning sellele järgnenud saksa vägedele taandumist alanud Nõukogude Venemaa poolset sõjategevuse algust asus ta teenistusse 2. Eesti jalaväepolku ning osales Lõuna-Eesti kaitses koos Stanisław Bułak-Bałachowiczi valgekaartlastega ning sõja algetapis toimunud taandumises.

1919. aasta alguses määrati Haapsalus asuva 2. Diviisi Tagavarapataljoni ülema kohusetäitjaks ja 1. roodu ülemaks. 1919. aasta märtsis viidi omal soovil üle Soomusrongide Divisjoni, kus teenis operatiivadjutandina. Maist 1919 määrati Soomusrongide Divisjoni (augustis nimetati Soomusrongide Diviisiks) ülema abiks, kellena teenis kuni Vabadussõja lõpuni.

Diviisi ülema abi ametikohal teeninud Hinnom ülendatati 11. veebruaril 1920 Sõjavägede Ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoneri käsuga nr 372 alampolkovnikuks vanusega 1. veebruarist 1920. aastal. Pärast Vabadussõja lõppu nimetati Hinnom Soomusrongide Brigaadi ülema abiks.

Eesti Vabariigis[muuda | muuda lähteteksti]

5. aprillil 1924 mõisteti süüdi võltsimises ja riigi vara omastamises, 2,5 aastaks vangiroodu. Hiljem võeti temalt võlgade katteks Tõlliste mõisasüda ja ta tunnistati maksejõuetuks.

1933. aastast töötas ta Tallinnas Raudtee Peatehase raamatupidajana.

Teises maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Teises maailmasõjas tegutses Hinnom Tallinnas Omakaitse staabis. 1944. aastal põgenes ta Saksamaale.

Paguluses[muuda | muuda lähteteksti]

Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Tõnis Kint amnesteeris 24. veebruaril 1979 Arnold Hinnomi, andes talle tagasi kolonelleitnandi auastme ja õiguse Vabadusristi kandmiseks[1].

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema naise Hildegardi (sündinud Michelson; 1892–1967) vend oli metsateadlane August Michelson.

Artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestusteraamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Publitseerimata mälestused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Arnold Hinnom. "Kilde Bermondt-Avaloffi päevilt". Käsikiri, 1937: ERA 2124/3/194.
  • Arnold Hinnom. "Põhja-korpus – Loode armee". Käsikiri, dateerimata: ERA 2124/3/200.
  • Arnold Hinnom. "Suurte murrangute päewil". Memuaare 1916–1921. 1. osa. Käsikiri, dateerimata: ERA 2124/3/198.
  • Arnold Hinnom. "Suurte murrangute päewil". Memuaare 1916–1921. 2. osa. Käsikiri, dateerimata: ERA 2124/3/199.
  • Arnold Hinnom. "Suurte murrangute päewil". Memuaare 1916–1921. 3. osa. Käsikiri, dateerimata: ERA 2124/3/197.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Arnold Hinnom. "Läti küttidega Maailmasõjas". Tartu, Noor Eesti Kirjastus, 1938.
  • Arnold Hinnom. "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast". Eesti Päevalehe AS, 2010.
  • Mati Õun, Jaak Pihlak jt., "Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased". I kogumik. Tammiskilp, 1998.
  • Reigo Rosenthal. "Laidoner – väejuht: Johan Laidoner kõrgema operatiivjuhi ja strateegia kujundajana Eesti Vabadussõjas" Tallinn: Argo, 2008.
  • Jaak Pihlak. "Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad". Jaak Pihlak ja Viljandi Muuseum, 2010.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Esimene amnestia paguluses. Eesti Postimees, 1. märts 1979, nr. 5, lk. 3.