Anton Irv

Allikas: Vikipeedia
Anton Irv
Nimi Anton Irv
Sündinud 17. september 1886
Surnud 27. aprill 1919
Läti
Teenistused 19141917 Vene keiserlik sõjavägi
19181919 Eesti Rahvavägi
Auaste Kapten
Autasud Georgi risti I, II, III, IV järk
Médaille militaire
Püha Vladimiri ordeni IV järk
Püha Anna ordeni III järk
Püha Stanislavi ordeni II, III järk
Georgi mõõk
Vabadusristi I/2, II/2, II/3 (postuumselt)

Anton Irv VR I/2, VR II/2, VR II/3 (17. september 1886 Viljandi vald (Viljni kihelkond), Viljandi kihelkond Viljandimaa27. aprill 1919 Egle raudteejaama lähistel, Läti) oli Eesti sõjaväelane (kapten).

Kõige rohkem tuntud vast selle poolest, et ta oli Vabadussõja alguses laiarööpmelise soomusrongi nr 1 (hilisem nimetus soomusrong "Kapten Irv") ülem ning hiljem kuni surmani Soomusrongide Divisjoni ülema kohusetäitja ja soomusrongide üldjuht. Seega kõrgeimal ametikohal (sisuliselt diviisi ülemana ja otse eesliinil) langenud ohvitser Vabadussõjas.

Soomusronglastest Vabadussõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soomusronglased ja Soomusrongide Divisjon kujunes Vabadussõjas omamoodi legendaarseks nähtuseks. Vabadussõja alguses, mil vastloodud Eesti Vabariigi olukord näis pea lootusetuna, olid just soomusrongid need väeosad, mis oma suurema lahinguvalmidusega teiste üksuste hulgast välja paistsid. Selle põhjuseks oli asjaolu, et soomusrongide meeskonnad olid algul eranditult komplekteeritud vabatahtlikest - nende seas ka hulk koolipoisse ja üliõpilasi (hiljem, sõja kestel, täiendati soomusronge ühtlasi mobiliseeritutega). Ning löögiüksuse maine said soomusrongid just tänu oma efektiivsele tegutsemisele Eesti vägede 1919. aasta jaanuarikuise vastupealetungi ajal.

Eriti suur oli soomusrongide tähtsus aga just Vabadussõja esimestel kuudel, nii otsese sõjategevuse kui ka vägede moraali tõstmise seisukohalt. 1918. aasta detsembris olid soomusrongid ühed vähestest, kes julgesid pealetungivat vaenlast rünnata ja temaga ise kontakti otsisid.

Tänu soomusrongidele ei kujunenud Eesti vägede taandumine ka kunagi paaniliseks. Kui jalaväe jõud murdus, andsid rongid taas vastulöögi ja jalavägi sai jälle hingetõmbeaega. Nii iseloomustab Vabadussõja esimestel kuudel Eesti vägede taandumisoperatsiooni aktiivne kaitse, mis 1919. aasta jaanuari algul läks omakorda üle aktiivseks vastupealetungiks.

4. jaanuaril 1919 võitis laiarööpmeline soomusrong nr 1 kapten Anton Irve juhtimisel lahingu Kehra jaama juures, mis oli esimene Eesti vägede edukas pealetungilahing ja kujunes kogu Vabadussõja murdepunktiks. 6. jaanuaril 1919 vallutas sama rongi dessant vaenlase suurtükipatarei, millest avati tuli lähedal asunud mõisa pihta. Mõisast taandudes jättis vaenlane lahinguväljale lisaks kergetele suurtükkidele ka ühe raskesuurtüki. Need suurtükid olid Eesti sõjaväe esimesed kaalukamad trofeed Vabadussõjas.

Soomusrongid tegid ka ootamatuid ja vahel lausa hulljulgeid väljasõite vaenlase positsioonide lähedusse või nende sisse. Soomusrongide väljapaistvamateks ettevõtmisteks Vabadussõjas olid Tartu vallutamine 14. jaanuaril 1919 ja Anton Irve initsiatiivil toimunud kahe soomusrongi (LRSR 1 ja 2) üllatusrünnak Irboskale kuu aega hiljem, mille käigus vangistati Punaarmee 85. kütipolgu staap. Soomusrongid kapten Irve juhtimisel hoidsid Irboska raudteejaama kuus päeva enda käes, kuni olid lõpuks sunnitud ülekaaluka vaenlase survel taanduma.

Pärast hulljulget Irboska operatsiooni leiti, et on otstarbekam koondada kõik soomusrongid ühte väekoondisesse ning sõjavägede ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoneri käsul sündiski 20. veebruaril 1919 Soomusrongide Divisjon, mis lisaks laia- ja kitsarööpalistele soomusrongidele hakkas endas koondama ka soomusautosid. 27. märtsil 1919 liideti Soomusrongide Divisjoniga veel ka mõned jalaväepataljonid ning välisuurtükiväge. Need jalaväepataljonid - Scouts-pataljon, Kuperjanovi partisanide pataljon ja Kalevlaste Maleva - kuulusid samuti Eesti sõjaväe paremate väeosade hulka. Nõnda kujuneski Soomusrongide Divisjonist midagi eliitväekoondise taolist, mille allüksused võtsid osa kõikidest Vabadussõja tähtsamatest operatsioonidest ja lahingutest.

Anton Irve elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hans Irv sündis 17. (vkj 5.) septembril 1886 Viljandi vallas Ruudikülas väikse renditalu pidaja pojana. 15-aastasena siirdus apostlikku õigeusku ning ristiti 1902. aasta märtsis Antoniks.

Üldhariduse omandas Uusna valla Anni koolis ja Viljandi apostliku õigeusu kihelkonnakoolis, kus peale lõpetamist (1904) töötas kolm aastat õpetajana.

Sõjaväeline teenistuskäik enne Esimest maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

1907–1910 oli kohustuslikus sõjaväeteenistuses tsaariarmees, kus endise kooliõpetajana teenis saabikirjutajana. Vabanes teenistusest 1910. aasta detsembris "vanema järgu noorema kirjutajana", mis vastas noorem-allohvitseri aukraadile. 1911–1914 abistas isa talupidamisel.

Esimeses maailmasõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimese maailmasõja puhkedes Anton Irv mobiliseeriti ja asus teenima Pihkvas asuvasse 269. Novorževi jalaväepolku. Astus vabatahtlikult polgu luure üksusesse. Rindel alates 1914. aasta novembrist Ida-Preisimaal. Lahingutes paistis silma erakordse vapruse ja leidlikkusega. Pälvis 1915. aasta kevad-talvel oma diviisist esimesena Georgi sõduriristide täiskomplekti, mis oli keiserlikus Vene armees kõrgeim sõdurile antav tunnustus.

1915. aasta novembris ülendati isikliku vapruse ja sõjaliste teenete eest ohvitseriks ning määrati polgu luureüksuse ülemaks.

Üks tema tolleaegne alluv 269. Novorževi polgu sõdur Jaan Villo meenutab:

„"Lahingumehena oli A. Irv nii imestamisväärt tubli, et lühikese ajaga tõusis meie polgu ja vist isegi kogu diviisi tuntuimaks kangelaseks. Ise tema jäi aga ikka tasakaalukaks ja heatahtlikuks oma kaasteenijate vastu - uhkustamise ja kelkimise vaim ei leidnud temas kunagi aset. Oma kaasteenijate ja alluvate vastu oli Irv sõbralik ja heatahtlik. Et Irv kunagi oleks olnud äge või närviline, seda mina ei näinud. Kui alluvad milleski eksisid, siis ta ainult noomis neid rahulik-asjalikus toonis. Sellel noomitusel oli määratu suur mõju, sest A. Irve kui ülemat armastati ja austati ühtlasi. Kui A. Irv määrati luurajate komando ülemaks, siis meie eestlased võisime selle üle uhked olla."“

[1]

„"A. Irve tasakaalukus ja külmaverelisus lahingutes oli imestamisväärne. Kui sooviksin kirjeldada A. Irve kangelastegusid, siis peaksin kirjeldama kogu tema luure- ja lahingutegevust. Mis meid seejuures imestama pani, oli asjaolu, et Irvel oli nagu kõrgem käsi kaitsjaks - tema ei saanud isegi kordagi tõsisemalt haavata. A. Irvel oli kombeks lahingu piirkonnas elada harilikult mitte maa-aluses punkris, vaid palati riidest telgi all. Kord lõi šrapnelli kild telgis Irve ees laual oleva klade ja laua puruks, kuid Irvel polnud viga midagi. Kord Spägli all, kui sakslaste kuulipildujate-, püssi- ja kolme suurtüki tule all meie polgu üks pataljon ja luurajate komando oli pikali maas, nii et ei julgenud liigutadagi, kõndis aga Irv rahulikult püsti ja otsis traataias kohta, kust meie pääseksime läbi vaenlasele kallale."

"Aumärgid, mis A. Irv lahingutes ülesnäidatud vapruse eest sai, oli ta topelt ära teeninud."“

[2]

Ohvitserina autasustati Irve Püha Anna III järgu ja Püha Stanislavi II ja III järgu ordenitega mõõkade ja lehviga ning Püha Georgi kuldmõõgaga vapruse eest. Prantsuse valitsuselt sai ta kõrgeima vaprusautasu "Sõjamedali ordeni" (Médaille militaire), mis oli ainus terve diviisi peale, kus Anton Irv võitles.

Sõdis Esimese maailmasõja ajal Ida-Preisimaal, Leedus, Lätis, Poolas ja Valgevenes Saksa Keisriigi ning Rumeenias Austria-Ungari Keisririigi vägede vastu.

1917. aasta 21. novembrist astus A. Irv 1. Eesti jalaväepolku, kus määrati roodu- ja 18. jaanuaril 1918 polgu II pataljoni ülemaks ning ühtlasi ülendati kapteniks. Vabastati teenistusest 14. aprillil 1918, kui Saksa okupatsioonivõimud saatsid Eesti rahvusväeosad laiali.

Saksa okupatsiooni ajal organiseeris kapten Irv põrandaalust Kaitseliitu.

Eesti Vabadussõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast seda, kui Eesti Ajutine Valitsus oli võimu üle võtnud, määrati 11. novembril 1918 Kaitseliidu ülemaks Valga linnas. 23. novembril 1918 andis oma ameti üle ning osales nädala jooksul soomusrongi nr 1 formeerimisel.

30. novembril 1918 siirdus soomusrongi nr 1 ülema kapten Karl Partsi abina Viru rindele. 2. detsembril 1918 osales lahingus Vaivara ja Auvere jaama vahel ning 3. detsembril 1918 Vaivara jaama vallutamisel. 10. detsembril 1918 määrati soomusrongi nr 1 ülemaks.

13.-15. detsembril 1918 juhtis soomusrongi nr 1 lahingutegevust Vaeküla metsas, 23.-24. detsembril 1918 Tapa kaitselahingutes ning 29. detsembril 1918 Lehtse lahingus.

4. jaanuaril 1919 peatati kapten Irve juhtimisel Punaarmee edasitung Kehra lahinguga. See oli esimene Eesti vägede edukas pealetungilahing, mis kujunes kogu Vabadussõja murdepunktiks.

Juhtis 9. jaanuaril 1919 kolme soomusrongi ja jalaväeüksuste tegevust Tapa vabastamisel ning 10. jaanuaril 1919 soomusrongi nr 1 Tamsalu ja Rakke vabastamisel.

13. jaanuaril 1919 juhtis soomusrongi nr 1 Voldi lahingus ning 14. jaanuaril 1919 Tartu vabastamisel.

23. jaanuaril 1919 võttis kapten Karl Partsi haavatasaamise tõttu viimaselt üle laiarööpmeliste soomusrongide üksuse (kokku 4 soomusrongi) ülema kohused. 24. jaanuaril 1919 anti tema käsutusse Valga vallutamise operatsiooniks ka Kuperjanovi partisanide pataljon.

Vabastas alluvate üksustega 25. jaanuaril 1919 Palupera, 27. jaanuaril 1919 Keeni ja 28. jaanuaril 1919 Sangaste ning osales Valga vabastamisel 1. veebruaril 1919.

14.-19. veebruaril 1919 osales alluvate üksustega rasketes lahingutes Irboska piirkonnas, kus asustatud punktid käisid korduvalt käest kätte ning soomusrongid sattusid mitu korda piiramisrõngasse.

20. veebruaril 1919 moodustati Soomusrongide Divisjon, mille koosseisu kuulus 4 laiarööpmelist ja 4 kitsarööpmelist soomusrongi, samuti remondi-, varustus-, tehnika-, side- ja muud allüksused. Kõigi soomusrongide koosseisu kuulusid peale suurtükiväe- ja kuulipildujaüksuste ka jalaväeüksused.

Määrati Soomusrongide Divisjoni ülemaks ning juhtis divisjoni allüksusi Lõunarindel kuni surmani.

Seoses 3. Diviisi moodustamise ja vägede ümberkorraldamisega Lõunarindel, andis sõjavägede ülemjuhataja kindralmajor J. Laidoner 27. märtsil 1919 Soomusrongide Divisjoni ülema alluvusse - s.t. liitis Soomusrongide Divisjoniga - ka Skautide pataljoni, Kuperjanovi partisanide pataljoni ja Kalevlaste Maleva.

27.-29. märtsil 1919 juhtis Eesti vägede edukat operatsiooni Petseri tagasivallutamiseks. Operatsiooni teostamiseks olid tema käsutuses lisaks soomusrongidele ja kolmele eelpoolmainitud jalaväepataljonile veel ka 2. ja 7. jalaväepataljon.

Kapten Irve surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Anton Irv langes 27. aprillil 1919. aastal Põhja-Lätis Strenči (saksapäraselt Stakeln) lähistel Egle kõrtsi ja Kauči talu naabruses, Egle raudteejaama lähistel.

Langemise hetkel viibis ta tavapärasel kombel oma vägedest kaugel eespool ja teostas isiklikult püss käes soomusauto "Kalevipoeg" ees liikudes luuret, selleks et kohe-kohe järgi jõudvaid oma vägesid paremini positsioonidele paigutada, kui teda tabas ootamatult vaenlase kuul otse südamesse.

Tema viimasteks sõnadeks hetk enne langemist teda ohu eest hoiatanud soomusauto "Kalevipoeg" meeskonnaliikmetele oli: "Ärge kartke midagi!"

Kapten Irv langes diviisiülemale vastaval ametikohal, alludes vahetult ülemjuhatajale. Nii vastutusrikkal kohal olev juht ei tohiks tavaliselt võidelda püss käes oma vägede eesotsas, sest tema langemine tähendaks suurt kaotust kogu kaitseväele. Kuid kapten Irv oli harjunud tegutsema ennastohverdava lahingujuhina, kelles oli pikaajalise lahingutegevuse vältel kujunenud usk saatusesse. Ta püüdis ikka olla seal, kus lahingutegevus oli kõige otsustavam ja kus tema isiklik mõju ja juhatus võisid anda kõige paremaid tulemusi. Säärane teguviis oligi tema kui sõjamehe üks kõige iseloomustavamaid omadusi.

Kapten Irvele allusid langemise hetkel kõik viis laiarööpmelist ja neli kitsarööpmelist soomusrongi, Kuperjanovi partisanide pataljon, Kalevlaste Maleva, Skautide pataljon, soomusrongide divisjoni tagavarapataljon, Võru kaitsepataljon, ratsakomando, remontrongid, soomusautod, soomusrongide tagalaasutused ja muud väiksemad allüksused.

A. Irve langemisega seoses saatis ülemjuhataja kindral J. Laidoner 27. aprillil 1919 soomusronglastele järgmise telegrammi:

„Kõikide meie sõjavägede nimel avaldan kõige suuremat kaastundmust soomusrongide meeskondadele vahva soomusrongide divisjoni ülema kapten Irve surma puhul võitluses vaenlase vastu. Vabariigi sõjaväed kaotasid ühe oma parimatest juhtidest, mina kaotasin ühe tublima kaastöölise.“

[3]

1937. aastal avati Lätis A. Irve langemiskohal skuptor Ernst Jõesaare loodud mälestusmärk.[4]

Surmajärgselt autasustati I liigi 2. järgu ning II liigi 2. ja 3. järgu Vabadusristiga.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pidas nii Esimese maailmasõja kui ka Vabadussõja ajal päevikut ning pildistas amatöörfotograafina Vabadussõja lahingustseene.

Vabadussõjas soomusrongil nr 1 koos A. Irvega võidelnud Paul Villemi kirjutab selle kohta järgmiselt:

„Oma otsese ülesande, lahingutegevuse juhtimise, kõrval on kapten Irv pühendanud Vabadussõjas tähelepandavalt suurt hoolt tolle aja tähtsate sündmuste ülesmärkimisele. A. Irve päevikust saame kõige üksikasjalisema ning tõetruuma ülevaate tema korraldustest, tähelepanekutest ja soomusrongi tegevusest. Meil pole Vabadussõjast teada ühtegi teist sõjameest, kes nii intensiivse tegevuse kõrval oleks leidnud mahti, haruldast püsivust ja järjekindlust pidada otse protokollilise täpsuse ning usutavusega päevikut. Polnud ju kerge kirjutada muu intensiivse tegevuse kõrval, vaenlase kuulide all, teataval määral närvilises õhkkonnas, eriti öösiti. Et Irvel kirjutamise juures nii mõnigi kord tuli võidelda väsimusega, seda teavad tema kaasvõitlejad hästi.“

[5]

Iseloomustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Anton Irve isikut ümbritses juba ta elupäevil teatav legendaarsuse aupaiste, mis suurenes pärast ta surma veelgi. Kapten Anton Irv polnud üksnes Vabadussõja löögivõimsaima üksuse - Soomusrongide Divisjoni - ülem, vaid ka sõdur, lahinguohvitser ja strateeg. Harva liituvad mõisted sõdur ja väejuht ühtseks tervikuks, kattes teineteist täiel määral. Anton Irve isikus esines see kombinatsioon aga täielikus tasakaalus.

Vabadussõjas A. Irvega koos Soomusrongide Divisjoni staabis töötanud Arnold Hinnom iseloomustab teda järgnevalt:

„Kapten Irvel oli suurepärane karakter. Ta hoidis end alati vaos. Rahulikkus, külmaverelisus ja julgus olid ta peaomadusi. Vahetpidamatult mõtles ja kombineeris, kuidas soomusrongi koosseisu täiendada ja paremini ümber korraldada ja kuidas enamlasi eemale tõrjuda. Kehvadest oludest võrsunud, unistas ta nooruses kooliõpetaja elukutsest. Ka see kutse oleks talle sobinud. Tõsise ja sügavahingelise mehena oleks ta ka koolipõllul head vilja kasvatanud. Kistud sõdade keerisesse, oli luhtunud ta nooruse unelm. Ta oli end Maailmasõjas reamehest üles töötanud, omades kõiki nelja Georgi risti ja medalit, ja oli ülendatud alamlipnikuks. Vahvuse eest hiljem lipnikuks ülendatud oli ta jõudnud kapteni aukraadini välja.“

[6]

„Ta oli siiski sõduriks sündinud ja evis kõiki omadusi, mida vajab üks hea juht. Seda täiendas veel Maailmasõja aegne suur lahinguline vilumus. Paljudest lahingutest läbi käinud, oli ta muutunud fatalistiks. Ta uskus ja toimis ka vastavalt. "Kui see on surmaks määratud, siis ei pääse eluga!", oli üks ta ütlusi.“

[7]

Maailmavaade[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast sundaja teenimist tsaariarmees (1907-1910) asus A. Irv 1911. aastal elama oma isatallu, Viljandi valda Sillaotsale ehk Ülevaressele. Ta abistas koduseid hoolega kõigis talutöödes. Talvel 1911 käis Anton Irv metsas puid saagimas ja lõhkumas. Väsitav metsatöö meeldis talle; ta leidis, et füüsiline töö värskes õhus kosutab tervist ja mõjub hästi närvikavale. Kevadel asus Irv tööle põllul. Ta tahtis kogu oma jõu ja oskusega olla abiks vanematele, et osaliseltki tasuda kõike seda hoolitsemist, mille osaliseks ta oli lapsena saanud. Seejuures tundis ta ühtlasi rõõmu loovast tööst.

Väärib tähelepanu, et Irv iga töö ja toimetuse juures püüdis kasvatada ja karastada oma tahtejõudu ning juurdles küsimuse üle, kuidas võimalikult rohkem kasulik olla oma kaaskodanikele. Temas kristalliseerus kindel seisukoht, et iga inimene on kohustatud teataval määral elama ligimeste heaks, milleta pole võimalik inimsoo edenemine. Oma sügavama tõekspidamise selles avaldas ta päevikus (12. II 1912):

„"Elada oma kaaslaste kasuks ja eduks tunnen kui otsekohest võla ehk võlgade tasumist ja kohustust. Mida keegi on, seda ta on kõige esiti teiste läbi. Kas ei ole see siis tema kohus teistele seda kui võlga iga võimaluse juures tasuda? ... Kui igaüks ainult nõnda palju tagasi annaks, kui ta saanud on, siis seisaksime meie paigal. Aga igaüks ei tee seda mitte: ühed annavad ainult jao, teised aga mitte sugugi. Eks pea siis need, kes saavad ja võivad, kahju kuhjaga tasuma, et tagurpidi minekut ära hoida ja edasi kiskuda."“

[8]

1912. aastast alates näib Anton Irv omavat väga selget arusaamist, milline suur tähtsus on inimese tahtejõul, ja et ainult tugeva tahtejõuga isikud suudavad saata korda midagi tõeliselt suurt. Ta kirjutab sõjamehelikus toonis:

„"Käsin ja kirjutan enesele ette: tagasi hoida mitte mõne üksiku himu täitmises, nagu seni, vaid kõigis asjus ja toimetustes, kus mõistus seda tarvis teab olevat. See peaks kasvatama tahtejõudu ja harjutama ennast selle alla painutama. On aga tahtejõud suurem ja kui on usku oma võimetesse, siis peaks ka võit minu pool olema. Sellega hakkaksin siis kohe peale, et harjunud lollusi mitte ikka ja alati korrata. Ja just see, et mina õigele teele olen jõudnud, saagu uueks ja kaua mälestavaks selle aastaga." (Päevik, 24. I 1912)“

[9]

Mida lugeda heaks ning õigeks ja mida mitte, seda peab ütlema inimese parim ning ustavaim sõber - sisemine hääl ehk südametunnistus. A. Irv usaldas oma südametunnistust, kui ta kirjutas:

„"Elu on võitlus - alatine võitlus iseenesega... Kui ma endale alla hakkan andma, s. o. oma himude sõnakuulelikuks teenriks saama, siis ütleb minus hääl, et ma eksiteele olen sattunud. Kui ma jällegi võitlust algan, siis kiidab ta mind, ja kui kahetsen oma lodevust, siis kuulutab ta mulle andeksandmist. Kui mitu, mitu korda olen temale tõotanud, tõotanud, aga mitte täitnud, kuid ta ei kanna siiski viha. Ainult laidab, noomib - aga julgustab ka. Südamlik tänu Sulle, sõber." (Päevik, 6. IX 1912)“

[10]

Ühest A. Irve kirjast sõbrale Eestisse (Rumeenia rindelt 1916. aastal):

„"...elu raskuste kohta olen arvamisel, et nende eest ei pääse - ei oskagi pääseda. Need tulevad ootamata ja arvamata. Ja rohkem tõmbame meie neid ise endi õlgadele oma oskamatusega. Veel kuke aabitsast mäletan: "Kannatus teeb koorma kergeks!" Eks ole õige? Kui meie oma seisukorraga ära oskame harjuda, kui suudame end saatuse tahtmise alla paenutada, nagu sünniks see meie soovi mööda, või vähemalt tunneksime, nagu peaks see paratamatult nii olema, nagu juhtus - meil oleks palju kergem, kui mitte hoopis hea. Siis meie võiksime end alati kodusena tunda. Kodusena tunda - see on aga midagi suurt, rahustavat ja julgustavat. Minu sõbralik nõuanne: katsuge elu nii näha ja tunda, katsuge "kodu" jõuda - ja Teie ütlete: "Koolivennal oli õigus!" - ma ei kahtle selle juures. Mina olen mõndagi üle elanud. Ma olen enda kallal palju tööd teinud, ja kuigi mitte kaugele jõudnud, ometi on edu - ja see kergendab palju."“

[11]

Lugusid Anton Irvest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vabadussõjas koos A. Irvega Soomusrongide Divisjoni staabis töötanud Arnold Hinnom meenutab oma raamatus "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast" (1955) järgnevat episoodi:

"Sageli viibis ta ilma nähtava vajaduseta kardetavas kohas, kuid ega ta teinud seda ilma tagamõtteta. Mäletan üht juhtumit aprillis [1919] Mõniste mõisa juures, kus kalevlased kaitsesid mõisa enamlaste rünnakute vastu. Kapten Irv oli Valgast tulnud koos [oma adjutandi] lipnik Tilgeriga kohale. Kalevlased lamavad varjatult ahelikus, meie sammume piki ahelikku, kuulid lendavad vilistades üle meie peade. Kalevi Maleva pealik Tõnson ütleb mulle, öelgu ma Irvele, et divisjoniülem ei tohiks ennast niiviisi ilma vajaduseta hädaohtu panna. See on tarbetu riskimine. Kui seda Irvele edasi ütlen, vastab ta:

"Kuulsin isegi, mis Tõnson ütles. Jääge te kõik maha! Ma lähen siiski üksi edasi!"

Muidugi oli Tõnsoni nõuanne õige. Aga kui divisjoniülem julgeb riskida, pead ka ise julgema, kuigi pole just mõnus olla abituna vaenlasele märklauaks. Sammun temaga kaasa, kuna teised maha jäid. Võib-olla olid enamlased halvad laskurid, et nad meid ei tabanud, kuid ka juhuslik kuul tapab. Hiljem Tilger avastas, et üks kuul oli tal läbistanud sineli ja püksid.

Kui kuulide ohust väljas olime, tähendas Irv:

"Teadsin, et kuulid meid ei taba. Hea oli, et Tõnson ja teised maha jäid. Kui kartma hakkad, siis on see juba märgiks, et läheb halvasti. Ärge arvake, et ma surma otsin. Ei! Aga ma tean siinset kriitilist olukorda, ma pidin nii toimima, et sellega sõdureid julgustada. Ma ju ütlesin, et teistel pole vaja kaasa tulla. Aga teist oli see kena, et olite kaasas. On parem, kui kaks meest julgustavad.""

Anton Irv iseendast[muuda | redigeeri lähteteksti]

„Sõjas olen ma õieti iseennast leidnud. Mis ma muidu olin: haridus on mul väike ja väljavaated edasijõudmiseks elus puudusid. Aga sõjas leidsin, et olen nagu sõja jaoks sündinud: suudan enda üle valitseda ning oma külmaverelisuse ja nagu sissesündinud oskusega lahingut juhtida löön ma läbi, ja kui elu ja tervist on, suudan veel paljugi ära teha."


--- Anton Irv, mõni aeg enne surma“

[12]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kapten Irv on leitnant Kuperjanovi kõrval ainus ohvitser, kelle nimi anti erakordse austusavaldusena väeosale – laiarööpmeline soomusrong nr 1 nimetati tema surma järel ümber soomusrongiks "Kapten Irv".

Kapten Irve mälestuseks anti tema nimi ühele tänavale Viljandis ja tänavale ning pargile Valgas.

Loodi mitmeid mälestusorganisatsioone: Viljandis "Vabadussõjas Langenud Kapten Anton Irve Mälestuse Jäädvustamise Selts", Tapal "Kapten Anton Irve Mälestuse Jäädvustamise Komitee" ja Tallinnas "Kapten Irve Soomusronglaste Selts".

1935. aastal ilmus P. Villemi täismahuline elulooraamat "Kapten Anton Irv" ja 1936. aastal lühem noorsoole mõeldud J. Kaup'i kirjutatud raamat "Kapten Anton Irv - soomusrongide löögivaimu kehastaja".

Kapten Irvele kui Viljandimaalt pärit mehele püstitati 6. augustil 1933 Viljandi Pauluse kiriku juurde nn. Kirikumäele mälestussammas, mis Nõukogude okupatsioonivõimude poolt 1940. aastal hävitati. Viljandi muinsuskaitsjate poolt paigaldati 29. aprillil 1989. aastal samale kohale mälestuskivi.

1994. aastal avati Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu ja Eesti Kaitseministeeriumi koostöös ka mälestusmärk kapten Irve langemispaigas Lätis.

Kapten Irv on maetud Vabadussõjas langenute ühiskalmistule Viljandis.

Auastmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Reamees (30.03.1908)
  • Vanema järgu noorem [staabi]kirjutaja (1910) - sõjaväeteenistusest vabanedes
  • Rivi noorem-allohvitser (23.12.1914)
  • Vanem-allohvitser (23.12.1914)
  • Alamlipnik (13.08.1915)
  • Lipnik (06.11.1915) - ülendatud isikliku vapruse ja sõjaliste teenete eest ohvitseriks
  • Alamleitnant (06.03.1916)
  • Leitnant (08.08.1916)
  • Staabikapten (25.06.1917)
  • Kapten (18.01.1918)

Autasud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vabadusrist.gif
Vabadusrist
I/2
II/2
II/3

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Johan Pitka - üks kesksemaid tegelasi Eesti sõjaväe (muuhulgas ka soomusrongide, soomusautode ja mereväe) organiseerimisel Vabadussõjas
  • Karl Parts - Soomusrongide Divisjoni ülem Vabadussõjas
  • Arnold Hinnom - Soomusrongide Divisjoni ülema abi Vabadussõjas
  • Johannes Poopuu - Soomusrongide Divisjoni staabiülem Vabadussõjas
  • Aleksander Tilgre - Soomusrongide Divisjoni ülema adjutant Vabadussõjas
  • Eduard Neps - laiarööpmelise soomusrongi nr. 1 (hilisem soomusrong "Kapten Irv") ülem Vabadussõjas
  • Jaan Lepp - laiarööpmelise soomusrongi nr. 2 ülem Vabadussõjas
  • Oskar Luiga - laiarööpmelise soomusrongi nr. 3 ülem Vabadussõjas
  • Reinhold Sabolotny - Soomusrongide Divisjoni suurtükiväe inspektor Vabadussõjas
  • Leonhard Pallon - laiarööpmelise soomusrongi nr. 2 suurtüki patarei ülem Vabadussõjas
  • Jüri Ratassepp - laiarööpmelise soomusrongi nr. 1 dessantkomando ülem Vabadussõjas
  • Paul Villemi - laiarööpmelise soomusrongi nr. 1 jalaluurajate komando ülem Vabadussõjas
  • Edvin Reinvaldt - laiarööpmelise soomusrongi nr. 2 dessantpataljoni ülem Vabadussõjas
  • Tõnis Kint - laiarööpmelise soomusrongi nr. 2 kuulipilduja komando ülem Vabadussõjas

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Major Paul Villemi "Kapten Anton Irv". Kapten Irve Soomusronglaste Seltsi väljaanne, 1935. lk 69
  2. Major Paul Villemi "Kapten Anton Irv". Kapten Irve Soomusronglaste Seltsi väljaanne, 1935. lk 70-71
  3. "Eesti Vabadussõda 1918-1920" I osa. Tallinn, 1996. lk 545
  4. 4,0 4,1 Ülle Kruus, Ernst Jõesaar – eksiilist esimesena kojuKesKus, 02.2010
  5. Major Paul Villemi "Kapten Anton Irv". Kapten Irve Soomusronglaste Seltsi väljaanne, 1935. lk 155
  6. Arnold Hinnom "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast", Eesti Päevalehe AS, 2010. lk 124
  7. Arnold Hinnom "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast", Eesti Päevalehe AS, 2010. lk 124
  8. Major Paul Villemi "Kapten Anton Irv". Kapten Irve Soomusronglaste Seltsi väljaanne, 1935. lk 36-37
  9. Major Paul Villemi "Kapten Anton Irv". Kapten Irve Soomusronglaste Seltsi väljaanne, 1935. lk 37-38
  10. Major Paul Villemi "Kapten Anton Irv". Kapten Irve Soomusronglaste Seltsi väljaanne, 1935. lk 38
  11. Major Paul Villemi "Kapten Anton Irv". Kapten Irve Soomusronglaste Seltsi väljaanne, 1935. lk 103-104
  12. Major Paul Villemi "Kapten Anton Irv". Kapten Irve Soomusronglaste Seltsi väljaanne, 1935. lk 256

Biograafiad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Kapten Anton Irv: album." (1933). Kapten Irve Soomusronglaste Seltsi väljaanne.
  • Major Paul Villemi (1935). "Kapten Anton Irv." Tartu: Kapten Irve Soomusronglaste Seltsi väljaanne.
  • Johannes Kaup (1990). "Kapten Anton Irv – soomusrongide löögivaimu kehastaja." Tallinn: Eesti Raamatuühing, (Eesti rahvuslikud suurmehed: elulooline kirjastik noorsoole. 2. sari; nr. 8). (I trükk 1936)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Johan Pitka (1993). "Minu mälestused Suure Ilmasõja algusest Eesti Vabadussõja lõpuni 1914–1920" (I trükk 1921)
  • Jüri Andreller, Eduard Laaman, Johannes Poopuu (2009). "Soomusrongide diviis Vabadussõjas. 1. osa, Punaväe sissetungimine ja väljatõrjumine. 2. osa, Võitlused piiridel.” Tallinn: Grenader. (I trükk: 1. osa 1923, 2. osa 1929)
  • Paul Villemi (1928). "Soomusrongide diviis Vabadussõjas." Sõdur 1928, nr. 48/49, lk 1322-1326.
  • "Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. II köide. Vabadussõda 1918–1920” (1930).
  • Karl Parts (1991). "Kas võit või surm: Mälestusi võitluspäevilt isamaa eest" I – III Tallinn: Aktsiaselts "Printest" (I trükk 1931–1932)
  • "Eesti Vabadussõda 1918-1920" I osa (1996). Tallinn: Mats.
  • Arnold Hinnom (2010). "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast." (I trükk 1955)
  • Edvin Reinvaldt, Tõnis Kint (1972). "Laiarööpmeline Soomusrong nr 2 Vabadussõjas. Soomusronglaste mälestused." Välis Eesti & EMP Stockholm.
  • Hannes Walter (1989). "Eesti Vabadussõda 1918-1920." Vikerkaar 1989, nr 5. lk 66-76.
  • Mati Õun (1998). "Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased." I kogumik.
  • Hannes Walter, Tiina Tojak (2000). "Nad andsid kõik. Vabadussõjas langenud ohvitserid." Tallinn.
  • Mati Õun, Tiit Noormets, Jaak Pihlak (2003). "Eesti soomusrongid ja soomusronglased 1918-1941"
  • Mati Kröönström (2010). "Kaptenite ja leitnantide sõda. Eesti sõjaväe juhtkoosseis Vabadussõjas 1918–1920."
  • Alo Lõhmus (2014). "Priius, kallis anne. Elu ja surm Vabadussõja kõige raskemal ajal." Alo Lõhmus ja OÜ Hea Lugu.
  • Otto Tief (2015). "Kalevlaste Maleva sõjapidamise päevaraamat 1918-1919". Tallinn: Grenader.

Ilukirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]