Anton Irv

Allikas: Vikipeedia
Anton Irv
Anton Irv 1915-1916.jpg
Lipnik Anton Irv 1916. aastal

Sündinud 17. september 1886
Ruudiküla, Viljandi vald, Viljandimaa
Surnud 27. aprill 1919 (32-aastaselt)
Strenči lähistel, Läti
Teenistused 19141917 Vene keiserlik sõjavägi
19181919 Eesti Rahvavägi
Auaste Kapten
Juhtinud Soomusrongide Divisjon
Sõjad/Lahingud Esimene maailmasõda Eesti Vabadussõda
Autasud Georgi risti I, II, III, IV järk
Médaille militaire
Püha Anna ordeni III järk
Püha Stanislavi ordeni II, III järk
Georgi mõõk
Vabadusristi I/2
Vabadusristi II/2
Vabadusristi II/3 (postuumselt)
Eesti Vabadussõja mälestusmärk (postuumselt)

Anton Irv VR I/2, VR II/2, VR II/3 (kuni 1902. aastani Hans Irv; 17. september 1886 Ruudiküla, Viljandi vald, Viljandimaa27. aprill 1919 Strenči lähistel, Läti) oli Tsaari-Venemaa ja Eesti sõjaväelane (kapten), üks Vabadussõja populaarsemaid väejuhte.

Ta oli Vabadussõja alguses laiarööpmelise soomusrongi nr 1 (hilisem nimetus soomusrong "Kapten Irv") ülem – ning seejärel (pärast soomusrongide üldjuhi kapten Karl Partsi haavata saamist) kuni surmani soomusrongide juhataja ajutine kohusetäitja ja Soomusrongide Divisjoni ülema kohusetäitja. Seega kõrgeimal ametikohal (sisuliselt diviisi ülemana ja otse eesliinil) langenud ohvitser Vabadussõjas. Ainuke Eesti ohvitser, kes langes Vabadussõjas diviisiülemale vastaval ametikohal.

Kui admiral Johan Pitkat kutsuti "soomusrongide isaks", siis kapten Irve peeti soomusrongide hingeks.

Ta oli leitnant Julius Kuperjanovi kõrval ainus ohvitser Vabadussõjas, kelle nimi anti erakordse austusavaldusena väeosale – laiarööpmeline soomusrong nr 1 nimetati tema surma järel ümber soomusrongiks "Kapten Irv".

Kaheksa Tsaari-Venemaa lahingautasu, Prantsusmaa "Medaille militaire" ordeni ja (postuumselt saadud) kolme Vabadusristiga, oli ta üks enim autasustatud eesti ohvitsere Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas.

Soomusronglastest Vabadussõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Soomusronglased ja Soomusrongide Divisjon kujunes Vabadussõjas omamoodi legendaarseks nähtuseks. Vabadussõja alguses, ajal mil vastloodud Eesti Vabariigi olukord näis pea lootusetuna, olid just soomusrongid need väeosad, mis oma suurema lahinguvalmiduse ja kõrge võitlusvaimuga teiste üksuste hulgast välja paistsid. Selle põhjuseks oli asjaolu, et soomusrongide meeskonnad olid algul eranditult komplekteeritud vabatahtlikest, põhiliselt ohvitseridest – nende seas ka hulk koolipoisse, üliõpilasi ja sõdureid. (Hiljem, sõja kestel, täiendati soomusronge ühtlasi mobiliseeritutega). Ning löögiüksuse maine said soomusrongid just tänu oma efektiivsele tegutsemisele Eesti vägede 1919. aasta jaanuarikuise vastupealetungi ajal.

Eriti suur oli soomusrongide tähtsus aga just Vabadussõja esimestel kuudel (novembri lõpp-detsember 1918), nii otsese sõjategevuse kui ka vägede moraali tõstmise seisukohalt. 1918. aasta detsembris olid soomusrongid (Kuperjanovi partisanide kõrval) ühed vähestest, kes julgesid pealetungivat vaenlast rünnata ja temaga ise kontakti otsisid.

Tänu soomusrongidele ei kujunenud Eesti vägede taandumine Vabadussõja alguses ka kunagi paaniliseks. Kui jalaväe jõud murdus, andsid rongid taas vastulöögi ja jalavägi sai jälle hingetõmbeaega. Nii iseloomustab Vabadussõja esimestel kuudel Eesti vägede taandumisoperatsiooni aktiivne kaitse, mis 1919. aasta jaanuari algul läks omakorda üle aktiivseks vastupealetungiks.

4. jaanuaril 1919 võitis laiarööpmeline soomusrong nr 1 kapten Anton Irve juhtimisel lahingu Kehra jaama juures, mis oli esimene Eesti vägede edukas pealetungilahing ja kujunes kogu Vabadussõja murdepunktiks. 6. jaanuaril 1919 vallutas sama rongi dessant vaenlase suurtükipatarei (kolm kerget 3-tollist suurtükki), millest avati tuli lähedal asunud Jäneda mõisa pihta. Mõisast taandudes jättis vaenlane lahinguväljale lisaks varem vallutatud kergetele suurtükkidele nüüd veel ka ühe (6-tollise) raskesuurtüki. Need neli suurtükki olid Eesti sõjaväe esimesed kaalukamad trofeed Vabadussõjas.

Soomusrongid tegid ka ootamatuid ja vahel lausa hulljulgeid väljasõite vaenlase positsioonide lähedusse või nende sisse. Soomusrongide väljapaistvamateks ettevõtmisteks Vabadussõjas olid Tartu vallutamine 14. jaanuaril 1919 ja Anton Irve initsiatiivil toimunud kahe soomusrongi (LRSR 1 ja 2) üllatusrünnak Irboskale kuu aega hiljem, mille käigus vangistati Punaarmee 85. kütipolgu staap. Soomusrongid kapten Irve juhtimisel hoidsid Irboska raudteejaama viis päeva enda käes, kuni olid lõpuks sunnitud ülekaaluka vaenlase survel taanduma.

Pärast hulljulget Irboska operatsiooni leiti, et on otstarbekam koondada kõik soomusrongid ühte väekoondisesse ning sõjavägede ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoneri käsul sündiski 20. veebruaril 1919 Soomusrongide Divisjon, mis lisaks laia- ja kitsarööpalistele soomusrongidele hakkas endas koondama ka soomusautosid.

Viljandi kihelkonnakooli õpetaja Anton Irv 1905. aastal

27. märtsil 1919 liideti Soomusrongide Divisjoniga veel ka mõned jalaväepataljonid ning välisuurtükiväge. Need jalaväepataljonid – Kuperjanovi partisanide pataljon, Kalevlaste Maleva ja Scouts-pataljon – kuulusid samuti Eesti sõjaväe paremate väeosade hulka. Nõnda kujuneski Soomusrongide Divisjonist midagi eliitväekoondise taolist, mille allüksused võtsid osa kõikidest Vabadussõja tähtsamatest operatsioonidest ja lahingutest.

Anton Irve elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Hans Irv sündis 17. (vkj 5.) septembril 1886 Viljandi vallas Ruudikülas väikse renditalu pidaja pojana. 15-aastasena siirdus parema hariduse saamiseks apostlikku õigeusku ning ristiti 1902. aasta märtsis Antoniks.

Üldhariduse omandas Uusna valla Anni koolis ja Viljandi apostliku õigeusu kihelkonnakoolis, kus peale lõpetamist (1904) töötas kolm aastat õpetajana (1904–1907).

1907–1910 oli kohustuslikus sõjaväeteenistuses tsaariarmees, kus endise kooliõpetajana teenis saabikirjutajana. Vabanes teenistusest 1910. aasta detsembris "vanema järgu noorema kirjutajana", mis vastas noorem-allohvitseri aukraadile. 1911–1914 abistas isa talupidamisel.

Esimeses maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese maailmasõja puhkedes Anton Irv mobiliseeriti ja asus teenima Pihkvas asuvasse 269. Novorževi jalaväepolku. Astus vabatahtlikult polgu luure üksusesse. Rindel alates 1914. aasta novembrist Ida-Preisimaal. Lahingutes paistis silma erakordse vapruse ja leidlikkusega. Pälvis 1915. aasta kevad-talvel oma diviisist (ca. 20 000 meest) esimesena Georgi sõduriristide täiskomplekti, mis oli keiserlikus Vene armees kõrgeim sõdurile antav tunnustus.

1915. aasta novembris ülendati isikliku vapruse ja sõjaliste teenete eest ohvitseriks (ilma et ta oleks oma elus päevagi sõjakoolis käinud) ning määrati polgu luureüksuse ülemaks.

Üks tema tolleaegne alluv 269. Novorževi jalaväepolgu sõdur Jaan Villo meenutab:

„Lahingumehena oli A. Irv nii imestamisväärt tubli, et lühikese ajaga tõusis meie polgu ja vist isegi kogu diviisi tuntuimaks kangelaseks. Ise tema jäi aga ikka tasakaalukaks ja heatahtlikuks oma kaasteenijate vastu – uhkustamise ja kelkimise vaim ei leidnud temas kunagi aset. Oma kaasteenijate ja alluvate vastu oli Irv sõbralik ja heatahtlik. Et Irv kunagi oleks olnud äge või närviline, seda mina ei näinud. Kui alluvad milleski eksisid, siis ta ainult noomis neid rahulik-asjalikus toonis. Sellel noomitusel oli määratu suur mõju, sest A. Irve kui ülemat armastati ja austati ühtlasi. Kui A. Irv määrati luurajate komando ülemaks, siis meie eestlased võisime selle üle uhked olla.“

[1]

Staabikapten Anton Irv 1917. aastal

„A. Irve tasakaalukus ja külmaverelisus lahingutes oli imestamisväärne. Kui sooviksin kirjeldada A. Irve kangelastegusid, siis peaksin kirjeldama kogu tema luure- ja lahingutegevust. Mis meid seejuures imestama pani, oli asjaolu, et Irvel oli nagu kõrgem käsi kaitsjaks – tema ei saanud isegi kordagi tõsisemalt haavata. A. Irvel oli kombeks lahingu piirkonnas elada harilikult mitte maa-aluses punkris, vaid palati riidest telgi all. Kord lõi šrapnelli kild telgis Irve ees laual oleva klade ja laua puruks, kuid Irvel polnud viga midagi. Kord Spägli all, kui sakslaste kuulipildujate-, püssi- ja kolme suurtüki tule all meie polgu üks pataljon ja luurajate komando oli pikali maas, nii et ei julgenud liigutadagi, kõndis aga Irv rahulikult püsti ja otsis traataias kohta, kust meie pääseksime läbi vaenlasele kallale.

Aumärgid, mis A. Irv lahingutes ülesnäidatud vapruse eest sai, oli ta topelt ära teeninud.“

[2]

Ohvitserina autasustati Irve Püha Anna III järgu ja Püha Stanislavi II ja III järgu ordenitega mõõkade ja lehviga ning Püha Georgi kuldmõõgaga vapruse eest. Prantsuse valitsuselt sai ta kõrgeima vaprusautasu "Sõjamedali" ordeni (Médaille militaire), mis oli ainus terve diviisi peale, kus Anton Irv võitles.

Osales Esimese maailmasõja ajal lahingutes Ida-Preisimaal, Leedus ja Ida-Poolas Saksa Keisririigi ning Rumeenias Austria-Ungari Keisririigi vägede vastu.

1917. aasta 26. novembrist astus A. Irv Haapsalus asuvasse 1. eesti jalaväepolku, kus määrati roodu- ja 18. jaanuaril 1918 polgu II pataljoni ülemaks ning ühtlasi ülendati kapteniks. Vabastati teenistusest 14. aprillil 1918, kui Saksa okupatsioonivõimud saatsid Eesti rahvusväeosad laiali.

Saksa okupatsiooni ajal organiseeris kapten Irv põrandaalust Kaitseliitu.

Eesti Vabadussõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Laiarööpmelise soomusrongi nr 1 ohvitserid. Paremal, teiste keskel, valge müts peas ja binokkel kaelas, soomusrongi ülem kapten Anton Irv (detsember 1918)
Laiarööpmelise soomusrongi nr 1 suurtükiplatvorm (vasakult): soomusrongi ülem kapten Anton Irv, soomusrongi ülema abi leitnant Eduard Neps ja soomusrongi suurtükipatarei ülem leitnant Reinhold Sabolotnõi (jaanuar 1919).

Pärast seda, kui Eesti Ajutine Valitsus oli formaalselt Tallinnas võimu üle võtnud, määrati kapten Irv 11. novembril 1918 Kaitseliidu ülemaks Valga linnas. 23. novembril 1918 andis ta oma ameti Valgas üle ning siirdus tagasi Tallinnasse ohvitseride reservi. Formeeris seejärel Tallinnas koos Johan Pitka ja Karl Partsiga laiarööpmelist soomusrongi nr 1.

30. novembril 1918 siirdus ta soomusrongi nr 1 ülema kapten Karl Partsi abina Viru rindele. 2. detsembril 1918 osales ta lahingus Vaivara ja Auvere jaama vahel ning 3. detsembril 1918 Vaivara jaama vallutamisel.

10. detsembril 1918 määrati kapten Irv soomusrongi nr 1 ülemaks. Raamatus "Eesti Vabadusristi kavalerid" (1935) on selle kohta kirjutatud:

Laiarööpmeline soomusrong nr 1 Tapa vallutamisel, 9. jaanuar 1919. Rongi kõrval võsas langenud enamlased. (Kapten Anton Irve foto)
Tapa vallutamisel võetud sõjavangid. Paremal (binokliga) soomusrongide üldjuht kapten Karl Parts. (Kapten Anton Irve foto)

„Täitis rongiülema kohuseid haruldase tasakaalukuse, vapruse ja oskusega.“

[3]

13.-15. detsembril 1918 juhtis kapten Irv soomusrongi nr 1 lahingutegevust Vaeküla metsas, 23.-24. detsembril 1918 Tapa kaitselahingutes ning 29. detsembril 1918 Lehtse lahingus.

4. jaanuaril 1919 peatati kapten Irve juhtimisel Punaarmee edasitung Kehra lahinguga. See oli esimene Eesti vägede edukas pealetungilahing, mis kujunes kogu Vabadussõja murdepunktiks.

Järgnevalt puhastas kapten Irv oma rongiga vaenlastest 5. jaanuaril 1919 Aegviidu, 6. jaanuaril 1919 Jäneda ning 7. jaanuaril 1919 Lehtse.

Juhtis seejärel 9. jaanuaril 1919 kolme soomusrongi ja jalaväeüksuste tegevust Tapa vabastamisel ning 10. jaanuaril 1919 soomusrongi nr 1 Tamsalu ja Rakke vabastamisel.

13. jaanuaril 1919 juhtis kapten Irv soomusrongi nr 1 Voldi lahingus ning 14. jaanuaril 1919 Tartu vabastamisel.

23. jaanuaril 1919 võttis ta kapten Karl Partsi haavatasaamise tõttu viimaselt üle laiarööpmeliste soomusrongide üksuse (kokku 4 soomusrongi) ülema kohused. 24. jaanuaril 1919 anti tema käsutusse Valga vallutamise operatsiooniks ka Kuperjanovi partisanide pataljon.

Laiarööpmeline soomusrong nr 2 Valgas, esiplaanil rongi kuulipildujavagun (veebruar 1919).
Laiarööpmelise soomusrongi nr 2 suurtükiplatvorm "Kalew" Vastseliinas enne lahingut Petseri pärast (27. märts 1919). Platvormil (paremalt): Soomusrongide Divisjoni ülem kapten Anton Irv, Soomusrongide Divisjoni adjutant alamkapten Arnold Hinnom, rongi ülem kapten Jaan Lepp, rongi suurtükipatarei ülem kapten Leonhard Pallon.

Vabastas alluvate üksustega 25. jaanuaril 1919 Palupera ja Puka, 27. jaanuaril 1919 Keeni, 28. jaanuaril 1919 Sangaste ning osales Valga vabastamisel 1. veebruaril 1919.

14.-19. veebruaril 1919 osales ta alluvate üksustega rasketes lahingutes Irboska piirkonnas, kus asustatud punktid käisid korduvalt käest kätte ning soomusrongid sattusid mitu korda piiramisrõngasse.

20. veebruaril 1919 moodustati Soomusrongide Divisjon, mille koosseisu kuulus 4 laiarööpmelist ja 4 kitsarööpmelist soomusrongi, samuti remondi-, varustus-, tehnika-, side- ja muud allüksused. Kõigi soomusrongide koosseisu kuulusid peale suurtükiväe- ja kuulipildujaüksuste ka jalaväeüksused.

Määrati Soomusrongide Divisjoni ülema kohusetäitjaks ning juhtis divisjoni allüksusi Lõunarindel kuni surmani.

Seoses 3. Diviisi moodustamise ja vägede ümberkorraldamisega Lõunarindel, määras sõjavägede ülemjuhataja kindralmajor J. Laidoner 27. märtsil 1919 Soomusrongide Divisjoni ülema kapten Anton Irve alluvusse (lisaks laia- ja kitsarööpalistele soomusrongidele ja soomusautodele) ka Kuperjanovi partisanide pataljoni, Kalevlaste Maleva, Skautide pataljoni, Võru kaitsepataljoni ja suurtükiväge.

27.-29. märtsil 1919 juhtis Eesti vägede edukat operatsiooni Petseri tagasivallutamiseks. Operatsiooni teostamiseks kuulusid operatiivselt tema käsutusse lisaks soomusrongidele ja eelpoolmainitud jalaväepataljonidele veel ka 2. ja 7. jalaväepataljon.

Kapten Irve surm[muuda | muuda lähteteksti]

Kapten Irvel oli harjumuseks juhatada ka Soomusrongide Divisjoni ülemana tähtsamaid lahinguid alati isiklikult, olles seejuures ikka võitlejate esireas. Ja ühes sellistest lahingutest ta 27. aprillil 1919. aastal langeski.

Anton Irv langes Põhja-Lätis Strenči (saksapäraselt Stakeln) lähistel, Egle kõrtsi ja Kauči talu naabruses, Egle raudteejaama lähistel.

Langemise hetkel viibis ta oma vägedest kaugel eespool. Endise Esimese maailmasõja aegse tsaariarmee jalaväepolgu luurekomando ülemana teostas ta olukorrast parema ülevaate saamiseks ka sel päeval luuret isiklikult – liikudes püss käes soomusauto "Kalevipoeg" ees – kui teda tabas vaenlase püssikuul otse südamesse.

Tema viimasteks sõnadeks, teda hetk enne langemist ohu eest hoiatanud soomusauto "Kalevipoeg" meeskonnaliikmetele, oli: "Ärge kartke midagi!"

Kapten Irv langes diviisiülemale vastaval ametikohal, alludes vahetult ülemjuhatajale. Nii vastutusrikkal kohal olev juht ei tohiks tavaliselt võidelda püss käes oma vägede eesotsas, sest tema langemine tähendaks suurt kaotust kogu kaitseväele. Kuid kapten Irv oli harjunud tegutsema ennastohverdava lahingujuhina, kelles oli pikaajalise lahingutegevuse vältel kujunenud usk saatusesse. Ta püüdis ikka olla seal, kus lahingutegevus oli kõige otsustavam ja kus tema isiklik mõju ja juhatus võisid anda kõige paremaid tulemusi. Säärane teguviis oligi tema kui sõjamehe üks kõige iseloomustavamaid omadusi.

Kapten Irvele allusid langemise hetkel kõik 5 laiarööpmelist ja 3 kitsarööpmelist soomusrongi (kitsarööpmeline soomusrong nr. 4 oli 7. aprillil 1919 lahingu käigus rööbastelt välja jooksnud ja jäeti ägeda suurtükitule all maha ning langes vaenlase kätte), Kuperjanovi partisanide pataljon, Kalevlaste Maleva, Skautide pataljon, soomusrongide divisjoni tagavarapataljon (rindeüksus), Võru kaitsepataljon, soomusrongide divisjoni ratsakomando, remontrongid, hetkel ainuke töökorras olev soomusauto "Kalevipoeg" (ülejäänud olid remondis), soomusrongide tagalaasutused ja muud väiksemad allüksused.

A. Irve langemisega seoses saatis ülemjuhataja kindral J. Laidoner 27. aprillil 1919 soomusronglastele järgmise telegrammi:

„Kõikide meie sõjavägede nimel avaldan kõige suuremat kaastundmust soomusrongide meeskondadele vahva soomusrongide divisjoni ülema kapten Irve surma puhul võitluses vaenlase vastu. Vabariigi sõjaväed kaotasid ühe oma parimatest juhtidest, mina kaotasin ühe tublima kaastöölise.“

[4]

Anton Irve langemise hetkel kitsarööpmeliste soomusrongide ülema kohuseid täitnud kapten Paul Laamann kirjutas oma mälestustes kapten Irve langemise kohta hiljem, et:

„See oli raske löök mitte ainult soomusrongide diviisi üksustele, vaid kogu Eesti kaitseväele, sest kapten Irv oli absoluutselt asendamatu oma kohal. Kui admiral Pitkat peeti soomusrongide isaks, siis kapten Irv oli soomusrongide hing.“

[5]

Kapten Anton Irv oli ainuke Eesti ohvitser, kes langes Vabadussõjas diviisiülemale vastaval ametikohal. Teda autasustati surmajärgselt I liigi 2. järgu ning II liigi 2. ja 3. järgu Vabadusristiga. Ta omaksed said 300 000 marka ja Vasila mõisasüdame Viljandimaal.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Soomusautode kolonn 1919. aasta kevadel pärast enamlaste liinist läbimurdmist (Kapten Anton Irve foto)

Pidas nii Esimese maailmasõja kui ka Vabadussõja ajal päevikut ning jäädvustas harrastusfotograafina Vabadussõja sündmusi.

Vabadussõjas soomusrongil nr 1 koos A. Irvega võidelnud Paul Villemi kirjutab selle kohta järgmiselt:

„Oma otsese ülesande, lahingutegevuse juhtimise kõrval, on kapten Irv pühendanud Vabadussõjas tähelepandavalt suurt hoolt tolle aja tähtsate sündmuste ülesmärkimisele. A. Irve päevikust saame kõige üksikasjalisema ning tõetruuma ülevaate tema korraldustest, tähelepanekutest ja soomusrongi tegevusest. Meil pole Vabadussõjast teada ühtegi teist sõjameest, kes nii intensiivse tegevuse kõrval oleks leidnud mahti, haruldast püsivust ja järjekindlust pidada otse protokollilise täpsuse ning usutavusega päevikut. Polnud ju kerge kirjutada muu intensiivse tegevuse kõrval, vaenlase kuulide all, teataval määral närvilises õhkkonnas, eriti öösiti. Et Irvel kirjutamise juures nii mõnigi kord tuli võidelda väsimusega, seda teavad tema kaasvõitlejad hästi.“

[6]

Teadaolevalt ei ole Anton Irve päevikud meie päevini säilinud. Pikemaid katkendeid nendest on avaldatud major Paul Villemi raamatus "Kapten Anton Irv" (1935). Ja koguteoses: "Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. II köide. Vabadussõda 1918–1920.” (1930).

Iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Kapten Anton Irve mälestussammas ateljees

Anton Irve isikut ümbritses juba ta elupäevil teatav legendaarsuse aupaiste, mis suurenes pärast ta surma veelgi. Kapten Anton Irv polnud üksnes Vabadussõja löögivõimsaima üksuse – Soomusrongide Divisjoni – ülem, vaid ka sõdur, lahinguohvitser ja strateeg. Harva liituvad mõisted sõdur ja väejuht ühtseks tervikuks, kattes teineteist täiel määral. Anton Irve isikus esines see kombinatsioon aga täielikus tasakaalus.

Vabadussõja alguses soomusrongil nr 1 oma sõjateed alustanud hilisem tuntud arhitekt Edgar Johan Kuusik kirjutab oma mälestustes Irve kohta, et:

„Soomusrong ei olnud küll eesti meeste leiutis, kuid antud sõjaolukorras õpiti selle relva taktikalist väärtust üsna põhjalikult tundma. Soomusrongi käsitsemise meistriks oli aga kahtlemata kapten Irv, teiste küllaltki tublide juhtide peres.“

[7]

„Külmavereline ja asjatundlik, julge ja olukorda alati õigesti hindav, sellisena imponeeris ta meestele. Tema juhtimisel võis olla kindel, et rong ei lange lõksu. Sealjuures oli ta alati heatujuline ja sõbralik. Maailmasõtta oli ta läinud külakooliõpetajana ja sellest välja tulnud nelja Jüri ristiga.“

[8]

„Kapten Irv oli tõeline kangelane, kui mõelda selle nimetuse all inimesele, kes vapralt ja ennastsalgavalt jääb kuni surmani oma ülesandele truuks.“

[9]

Vabadussõjas kapten Irvega sageli kokku puutunud hilisem kontradmiral Johan Pitka kirjutas tema kohta, et:

„Kui inimene oli kapten Irv eeskujulik enese arendamise alal, alaline püüd ja hool enese vigu ja puudusi vähendada ja häid omadusi edendada, läheb punase niidina läbi tema halli võitlusrikka elu. Kui sõdur oli kapten Irv üks neist vähestest Eesti ohvitseridest, kelle sünnitas ja arendas välja sõda. Julge, rahuline, alati tasakaalus vahva sõdur ja juht. Kui mõtleja tegudemees tarvitas ta vähe sõnu, kuigi hea kõneleja kõneles ta vähem, kui harilikult oleme harjunud kuulma.“

[10]

„Mõõdukas, tõsine sõbralikkus ja õiglus teotsemisel ning alati kaaluv külm mõistus, vahete-vahel lõkkele lööv vaimustus ning alaline valmisolek enese ohverdamiseks – need olid, mis kapten Irve igale ühele armsaks tegid.“

[10]

„Mida kapten Irv Eesti Vabadussõjas korda saatis, sellest kõneleb Vabadussõja ajalugu ja jäävad kõnelema legendid, kuid siinkohal tähendan, et kapten Irvest peaks iga lugeja, noor ehk vana, eeskuju võtma ja peaasjalikult enese arendamise, enese kasvatamise alal. Kui seda tehakse, siis jõutakse ka seda korda saata, mida saatis korda head ja ausat kapten Irv.“

[10]

Vabadussõjas koos A. Irvega Soomusrongide Divisjoni staabis töötanud hilisem Soomusrongide Divisjoni ülema abi Arnold Hinnom iseloomustab teda oma mälestusteraamatus järgnevalt:

„Kapten Irvel oli suurepärane karakter. Ta hoidis end alati vaos. Rahulikkus, külmaverelisus ja julgus olid ta peaomadusi. Vahetpidamatult mõtles ja kombineeris, kuidas soomusrongide koosseisu täiendada ja paremini ümber korraldada ja kuidas enamlasi eemale tõrjuda. Kehvadest oludest võrsunud, unistas ta nooruses kooliõpetaja elukutsest. Ka see kutse oleks talle sobinud. Tõsise ja sügavahingelise mehena oleks ta ka koolipõllul head vilja kasvatanud. Kistud sõdade keerisesse, oli luhtunud ta nooruse unelm. Ta oli end Maailmasõjas reamehest üles töötanud, omades kõiki nelja Georgi risti ja medalit, ja oli ülendatud alamlipnikuks. Vahvuse eest hiljem lipnikuks ülendatud oli ta jõudnud kapteni aukraadini välja.“

[11]

„Ta oli siiski sõduriks sündinud ja evis kõiki omadusi, mida vajab üks hea juht. Seda täiendas veel Maailmasõja aegne suur lahinguline vilumus. Paljudest lahingutest läbi käinud, oli ta muutunud fatalistiks. Ta uskus ja toimis ka vastavalt. "Kui see on surmaks määratud, siis ei pääse eluga!", oli üks ta ütlusi.“

[11]

Maailmavaade[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast sundaja teenimist tsaariarmees (1907–1910) asus A. Irv 1911. aastal elama oma isatallu, Viljandi valda Sillaotsale ehk Ülevaressele. Ta abistas koduseid hoolega kõigis talutöödes. Talvel 1911 käis Anton Irv metsas puid saagimas ja lõhkumas. Väsitav metsatöö meeldis talle; ta leidis, et füüsiline töö värskes õhus kosutab tervist ja mõjub hästi närvikavale. Kevadel asus Irv tööle põllul. Ta tahtis kogu oma jõu ja oskusega olla abiks vanematele, et osaliseltki tasuda kõike seda hoolitsemist, mille osaliseks ta oli lapsena saanud. Seejuures tundis ta ühtlasi rõõmu loovast tööst.

Väärib tähelepanu, et Irv iga töö ja toimetuse juures püüdis kasvatada ja karastada oma tahtejõudu ning juurdles küsimuse üle, kuidas võimalikult rohkem kasulik olla oma kaaskodanikele. Temas kristalliseerus kindel seisukoht, et iga inimene on kohustatud teataval määral elama ligimeste heaks, milleta pole võimalik inimsoo edenemine. Oma sügavama tõekspidamise selles avaldas ta päevikus:

„Elada oma kaaslaste kasuks ja eduks tunnen kui otsekohest võla ehk võlgade tasumist ja kohustust. Mida keegi on, seda ta on kõige esiti teiste läbi. Kas ei ole see siis tema kohus teistele seda kui võlga iga võimaluse juures tasuda? ... Kui igaüks ainult nõnda palju tagasi annaks, kui ta saanud on, siis seisaksime meie paigal. Aga igaüks ei tee seda mitte: ühed annavad ainult jao, teised aga mitte sugugi. Eks pea siis need, kes saavad ja võivad, kahju kuhjaga tasuma, et tagurpidi minekut ära hoida ja edasi kiskuda. (Päevik, 12. II 1912)“

[12]

1912. aastast alates näib Anton Irv omavat väga selget arusaamist, milline suur tähtsus on inimese tahtejõul, ja et ainult tugeva tahtejõuga isikud suudavad saata korda midagi tõeliselt suurt. Ta kirjutab sõjamehelikus toonis:

„Käsin ja kirjutan enesele ette: tagasi hoida mitte mõne üksiku himu täitmises, nagu seni, vaid kõigis asjus ja toimetustes, kus mõistus seda tarvis teab olevat. See peaks kasvatama tahtejõudu ja harjutama ennast selle alla painutama. On aga tahtejõud suurem ja kui on usku oma võimetesse, siis peaks ka võit minu pool olema. Sellega hakkaksin siis kohe peale, et harjunud lollusi mitte ikka ja alati korrata. Ja just see, et mina õigele teele olen jõudnud, saagu uueks ja kaua mälestavaks selle aastaga. (Päevik, 24. I 1912)“

[13]

Mida lugeda heaks ning õigeks ja mida mitte, seda peab ütlema inimese parim ning ustavaim sõber – sisemine hääl ehk südametunnistus. A. Irv usaldas oma südametunnistust, kui ta kirjutas:

„Elu on võitlus – alatine võitlus iseenesega... Kui ma endale alla hakkan andma, s. o. oma himude sõnakuulelikuks teenriks saama, siis ütleb minus hääl, et ma eksiteele olen sattunud. Kui ma jällegi võitlust algan, siis kiidab ta mind, ja kui kahetsen oma lodevust, siis kuulutab ta mulle andeksandmist. Kui mitu, mitu korda olen temale tõotanud, tõotanud, aga mitte täitnud, kuid ta ei kanna siiski viha. Ainult laidab, noomib – aga julgustab ka. Südamlik tänu Sulle, sõber. (Päevik, 6. IX 1912)“

[14]

Ühest A. Irve kirjast sõbrale Eestisse (Rumeenia rindelt 1916. aastal):

„...elu raskuste kohta olen arvamisel, et nende eest ei pääse – ei oskagi pääseda. Need tulevad ootamata ja arvamata. Ja rohkem tõmbame meie neid ise endi õlgadele oma oskamatusega. Veel kuke aabitsast mäletan: "Kannatus teeb koorma kergeks!" Eks ole õige? Kui meie oma seisukorraga ära oskame harjuda, kui suudame end saatuse tahtmise alla paenutada, nagu sünniks see meie soovi mööda, või vähemalt tunneksime, nagu peaks see paratamatult nii olema, nagu juhtus – meil oleks palju kergem, kui mitte hoopis hea. Siis meie võiksime end alati kodusena tunda. [End] kodusena tunda – see on aga midagi suurt, rahustavat ja julgustavat. Minu sõbralik nõuanne: katsuge elu nii näha ja tunda, katsuge "kodu" jõuda – ja Teie ütlete: "Koolivennal oli õigus!" – ma ei kahtle selle juures. Mina olen mõndagi üle elanud. Ma olen enda kallal palju tööd teinud, ja kuigi mitte kaugele jõudnud, ometi on edu – ja see kergendab palju.“

[15]

Lugusid kapten Anton Irvest[muuda | muuda lähteteksti]

Laiarööpmelise soomusrongi "Kapten Irv" esialgne kuulipildujavagun ühes oma meeskonnaga (kevad 1919)

Soomusrongi ülemana lahingus (alates 10. detsember 1918)[muuda | muuda lähteteksti]

Vabadussõja-aegne laiarööpmelise soomusrongi nr 1 jalaluurajate komando ülem Paul Villemi kirjeldab oma raamatus "Kapten Anton Irv" (1935) soomusrongi ülema kapten Irve käitumist lahingus:

"Soomusrongi tegevust kapten Irv juhatas harilikult kuulipilduja vagunist, kuhu ta ronis vagunikatuse ääre all oleva luugi kaudu. Soomusrongi esialgse väljasõidu puhul asus kapten Irv samas kuulipilduja vagunis.

Selles vagunis asunud kuulipildur-allohvitser kirjeldab oma sõjamälestusis, et lahingu ajal seisnud kapten Irv alati, pea vagunist väljas, vaadelnud lahingu käiku ja teinud kas isiklikult või telefoni kaudu vajalikke korraldusi rongi liikumiseks, tule avamiseks jne. Samas nähti teda tegemas ülestähendusi taskuraamatusse. Seejuures torkas teravalt silma Irve äärmiselt suur endavalitsemine ja külmaveresus lahinguis."

Soomusrongiga Rakveres (15.-16. detsember 1918)[muuda | muuda lähteteksti]

Vabadussõja alguses soomusrongi nr. 1 meeskonda kuulunud hilisem tuntud arhitekt Edgar Johan Kuusik kirjeldab oma mälestuste raamatus "Mälestusi ja mõtisklusi I-V" (2011) ühte 1918. aasta detsembri taganemis lahingute ajal aset leidnud episoodi:

"Olgu tema sõjameheomadustest järgmine episood toodud. Pärast Rakvere lahingut, kui vaenlane linnast juba mööda oli läinud, andis kapten Irv käsu sõita soomusrongiga öösel Rakveresse. Mehed olid erutatud. Ja kui siis Irv ise Rakvere jaamas ka veel kaotsi oli läinud, tõusis meeste hulgas paanika. Viimati avastati Irv jaamahoones telefonikeskjaamas. Mehed tulid Johani juurde ja palusid, et ta informeeriks kapten Irve soomusrongi meeskonna meeleoludest. Johan läkski ja leidis ülemuse jaamas telefoniühendusi katkestamas. Kui Johan tema meeste ärevusest jutustas, ütles ta rahulikult:

"Mina olen vana sõjamees ja minu esimene mure on olnud alati oma vaenlasi tundma õppida. Ma tean, et nad ei tule öösel linna poolegi, vaid hõivavad selle alles homme keskpäeva paiku."

Rong lahkuski ilma vahejuhtumiteta Rakverest. Tõepoolest tungis vaenlane linna alles järgmisel keskpäeval, mil siis [soomusrongi dessantkomando ülem] kapten Ratassepp neid ootamatu vasturünnakuga uuesti linnast välja lõi."

Rongiga Tapa raudteejaamas (24. detsember 1918)[muuda | muuda lähteteksti]

1918. aasta detsembri teisest poolest kuni 1919. aasta jaanuari alguseni Vabadussõjas laiarööpmelise soomusrongi nr 3 ülema kohuseid täitnud Paul Laamann kirjeldab oma mälestuste raamatus "Tõde ei põle tuleski" (1993) Eesti vägede taganemise käigus 24. detsembril 1918 Tapal valitsenud olukorda, kus soomusrongid nr 1 ja nr 3 seisid Tapa raudteejaamas ägeda vaenlase suurtüki tule all.

"24. detsembril, jõuluõhtul, alustas vaenlane uue hooga Tapa raudteejaama pommitamist ühest raskest ja ühest kergest suurtüki patareist. Keskpäevaks tuli neile veel kolmas patarei appi. Kahurituli oli nüüd juba väga tabavaks muutunud, kuid soomusrongid püsisid ikka veel raudteejaamas. Kõigist kõige külmaverelisem oli kapten Irv – ta jalutas rahulikult rongi kõrval, nagu tehes kõige tavalisemat jalutuskäiku, samal ajal kui meie ümber kõik podises nagu põrgus. Granaadid langesid raudteejaama hoonete ümber, otse raudteele ja rongide kõrvale. Granaatide lõhkemiskohtadel kerkisid taeva poole kõrged, lehtrikujulised tolmupilved, šrapnellid vingusid ning sundisid igaühte instinktiivselt küüru tõmbama, ainult kadunud kapten Irv ei teinud sellest kõigest väljagi, tema pilgus oli ainult näha imestust, kui mõni mürsk hädaohtlikult lähedal lõhkes.

Pealelõunal, kui kolmas vaenlase patarei ka tule avas ja mõni granaat juba päris rongi külje alla kippus tulema, seda kildudega üle külvates, tegi kapten Irv korralduse rongi semafori taha tagasi tõmbamiseks."

Sõdurid muutuvad juba ärevaks (24. detsember 1918)[muuda | muuda lähteteksti]

Eduard Laaman kirjeldab oma raamatus "Soomusrongide diviis Vabadussõjas" (1923) seda sama 24. detsembril 1918 Tapa raudteejaamas valitsenud olukorda ühe soomusrong nr 1 ohvitseri pilgu läbi.

"Rong seisab Tapa vaksali ees. Vaenlasel on raske suurtükipatarei Torma külas mäe peal, kust Tapa kui peopesal näha. Pommitab ägedalt. Meie vaikime suuremalt jaolt ehk vastame harva. Ei ulatu vist. Pommid kukuvad jaama ette raudteele; üks pomm külvab kildudega vagunid üle. Sõdurid lähevad ärevaks: "Mis me seisame siin, see on rongi hävitamine." Saadavad 5–6 meest Irve juurde, et rong tagasi tõmmataks. Rahulikult, ilma ühegi ärrituseta, kuid kindlalt vastab Irv: "Mina tean, kuna rongi tagasi tõmmata."

See oli käsk, mida täitmata jätta ei saadud. Ja kui siis minutit viis hiljem Irv, kes seni rahulikult rongi kõrval kõndinud, rongile astus ja tagasikäigu andis, siis tundsid ka sõdurid seda kaljut, mida ei lõhu ükski punaste pomm. See kindel vaim, mis niiviisi sõduritesse istutati, elas ka pärast rongis edasi... Pärastpoole ei tea ma ühtki juhtumist enam, kus sõdurid oleks Irve juures kunagi kahelnud."

Sama ohvitser kirjutab Irvest:

"Meie saime üle 10 päeva ühe öö rahulikumalt puhata, kuid me ikkagi saime puhata, oli aga üks rongil, kes vist vähe silmi kinni sai. Mäletan nii palju kordi, kus ta istudes, kasuk seljas, müts peas, kupees pingil tukkus. Polnud aega, ei ka püsivust pikali heita. See oli kapten Irv... Ei kuulnud keegi kunagi Irve suust uhkustamist oma tegudega. Oma kindla rahuliku olekuga mõjus ta kõigi peale rahustavalt."

Telefonikõne mürsusajus (24. detsember 1918)[muuda | muuda lähteteksti]

Soomusrongi tolleaegne telefonist A. Telliskivi kirjeldab ajakirjas "Sõdur" (1935, nr 10-11) järgnevat sündmust samal päeval, kus soomusrong oli Tapa jaamast natuke eemaldunud ja Irv ise jaama tagasi läks.

"Jõulu-laupäeval pärast lõunat, Tapa mahajätmise järel, seisis meie soomusrong Tapa jaama Lehtse poolse semafori kohal. Rongi ülemal kapten Irvel tuli vajadus Tallinnaga kõneleda. Vaenlane hoidis Tapa jaama ägeda suurtükitule all. Telefoniaparaadid olid juba varemalt jaamast ära korjatud. Kapten Irv käsutas mind ühte aparaati kaasa võtma ja temaga ühes jaama tulema. Liikusime keset raudteed märklaudadena. Minu tähenduse peale, et võime saada pihta, vastas Irv, et granaadi eest ei maksa joosta, sest sinna see just langevatki, kus arvad end kõige kindlamini varjul olevat. Jõudsime imekombel puutumatult jaama. Ühendasin aparaadi ning lõin sideme Tallinnaga. Kapten Irv hakkas kõnelema. Kõne ajal langesid paar mürsku otse jaamahoonesse. Sel puhul kapten Irv ütles rahulikult oma kõnekaaslasele Tallinna: "Kuulete nüüd isegi telefoni kaudu, missugune laul siin lahti."

Paar soomusrongi meest jooksis jaama vaatama, kas meie pole viga saanud, ja soovitas kiiresti jaamast lahkuda. Irv lõpetas siiski oma telefonikõne ja seejärel vaatas veel jaamas järele, kas midagi väärtuslikku pole maha jäetud."

Divisjoni ülemana rindel sõdureid julgustamas (23. aprill 1919)[muuda | muuda lähteteksti]

Vabadussõjas koos kapten Irvega Soomusrongide Divisjoni staabis töötanud Arnold Hinnom meenutab oma raamatus "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast" (1955) ühte Vabadussõja kõige raskemal kuul (aprillis 1919) – ja ühtlasi ka Asutava Kogu kokkutulemise päeval (23. aprillil 1919) – aset leidnud episoodi Võrumaal.

"Sageli viibis ta ilma nähtava vajaduseta kardetavas kohas, kuid ega ta teinud seda ilma tagamõtteta. Mäletan üht juhtumit 23. aprillist 1919 Mõniste mõisa juures, kus kalevlased kaitsesid mõisa enamlaste rünnakute vastu. Kapten Irv oli Valgast tulnud koos [oma adjutandi] lipnik Tilgeriga kohale. Kalevlased lamavad varjatult ahelikus, meie sammume piki ahelikku, kuulid lendavad vilistades üle meie peade. Kalevlaste Maleva pealik Tõnson ütleb mulle, öelgu ma Irvele, et divisjoniülem ei tohiks ennast niiviisi ilma vajaduseta hädaohtu panna. See on tarbetu riskimine. Kui seda Irvele edasi ütlen, vastab ta:

"Kuulsin isegi, mis Tõnson ütles. Jääge te kõik maha! Ma lähen siiski üksi edasi!"

Muidugi oli Tõnsoni nõuanne õige. Aga kui divisjoniülem julgeb riskida, pead ka ise julgema, kuigi pole just mõnus olla abituna vaenlasele märklauaks. Sammun temaga kaasa, kuna teised maha jäid. Võib-olla olid enamlased halvad laskurid, et nad meid ei tabanud, kuid ka juhuslik kuul tapab. Hiljem Tilger avastas, et üks kuul oli tal läbistanud sineli ja püksid.

Kui kuulide ohust väljas olime, tähendas Irv:

"Teadsin, et kuulid meid ei taba. Hea oli, et Tõnson ja teised maha jäid. Kui kartma hakkad, siis on see juba märgiks, et läheb halvasti. Ärge arvake, et ma surma otsin. Ei! Aga ma tean siinset kriitilist olukorda, ma pidin nii toimima, et sellega sõdureid julgustada. Ma ju ütlesin, et teistel pole vaja kaasa tulla. Aga teist oli see kena, et olite kaasas. On parem, kui kaks meest julgustavad.""

Kapten Anton Irv iseendast[muuda | muuda lähteteksti]

„Sõjas olen ma õieti iseennast leidnud. Mis ma muidu olin: haridus on mul väike ja väljavaated edasijõudmiseks elus puudusid. Aga sõjas leidsin, et olen nagu sõja jaoks sündinud: suudan enda üle valitseda ning oma külmaverelisuse ja nagu sissesündinud oskusega lahingut juhtida, löön ma läbi, ja kui elu ja tervist on, suudan veel paljugi ära teha."

--- Anton Irv, mõni aeg enne surma“

[16]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestussammas kapten Anton Irvele Viljandis (aastatel 1933-1940)
Mälestusmärk Irve langemispaigas Lätis

Kapten Irv on leitnant Kuperjanovi kõrval ainus ohvitser Vabadussõjas, kelle nimi anti erakordse austusavaldusena väeosale – laiarööpmeline soomusrong nr 1 nimetati tema surma järel ümber soomusrongiks "Kapten Irv".

Pärast Vabadussõda anti Anton Irve mälestuseks tema nimi ühele tänavale Viljandis (ennistatud) ja tänavale ning pargile Valgas (seni ennistamata).

Lisaks loodi pärast Vabadussõda kapten Irve mälestuseks mitmeid mälestusorganisatsioone: Viljandis "Vabadussõjas Langenud Kapten Anton Irve Mälestuse Jäädvustamise Selts", Tapal "Kapten Anton Irve Mälestuse Jäädvustamise Komitee" ja Tallinnas "Kapten Irve Soomusronglaste Selts".

Tapal, kus asus kapten Irve nime kandev soomusrong, tuldi 1927. aastal välja mõttega püstitada talle monument, kuid mõtteks see jäigi.

1930-ndatel ilmusid Anton Irvest kolm elulooraamatut. 1933. aastal, seoses Viljandisse ausamba püstitamisega kapten Anton Irvele, ilmus raamat "Kapten Anton Irv. Album" (28 lk).

Ja seejärel ilmusid teineteisest sõltumatult veel kaks elulooraamatut: 1935. aastal Vabadussõja-aegse relvavenna major Paul Villemi kirjutatud "Kapten Anton Irv" (277 lk). Ja 1936. aastal lühem noorsoole mõeldud Johannes Kaup'i "Kapten Anton Irv. Soomusrongide löögivaimu kehastaja" (46 lk).

Kapten Irvele kui Viljandimaalt pärit mehele püstitati 6. augustil 1933 Viljandi Pauluse kiriku juurde nn. Kirikumäele mälestussammas – kahekordses elusuuruses pronksskulptuur (kujur R.Espenberg), mis Nõukogude okupatsioonivõimude poolt septembris 1940. aastal hävitati. Viljandi muinsuskaitsjate poolt paigaldati 29. aprillil 1989. aastal samale kohale mälestuskivi.

1935. aastal asuti tegema ettevalmistusi ka monumendi püstitamiseks Anton Irve langemispaigas Lätis. Monumendi püstitamiseks välja kuulutatud konkursi parimaks võistlustööks tunnistati skulptor Ernst Jõesaare kavand, kuid enne Nõukogude okupatsiooni jõuti seal rajada üksnes ausamba alus.[17]

1994. aastal avati Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu ja Eesti Kaitseministeeriumi koostöös samal ausamba alusel siis lõpuks ka mälestusmärk kapten Irve langemispaigas Lätis.

Kapten Irv on maetud (kohe Ugala teatri taga asuvale) Vabadussõjas langenute ühiskalmistule Viljandis.

Haridus- ja teenistuskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Enne Vabadussõda[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1902 siirdus parema hariduse saamiseks 15-aastaselt apostlikku õigeusku – ristiti Antoniks – ja asus õppima Viljandi apostliku õigeusu kihelkonnakooli
  • 19021904 õppis Viljandi apostliku õigeusu kihelkonnakoolis
  • 19041907 töötas samas koolis õpetajana
  • 19071910 viibis kohustuslikus sõjaväeteenistuses tsaariarmees
  • 19111914 abistas isa talupidamisel
  • 19141917 osales Esimeses maailmasõjas
  • 1917 november1918 aprill teenis Haapsalus olevas 1. eesti polgus
  • 11.-23. november 1918 oli Valga linna Kaitseliidu ülem

Eesti Vabadussõjas[muuda | muuda lähteteksti]

  • 30. novembril 1918 siirdus esimese laiarööpmelise soomusrongiga Viru rindele
  • 10. detsembril 1918 määrati sama soomusrongi ülemaks
  • 23. jaanuaril 1919 asus täitma laiarööpmeliste soomusrongide (4 soomusrongi) üldjuhi kohuseid
  • 20. veebruaril 1919 määrati Soomusrongide Divisjoni ülema kohusetäitjaks
  • 27. aprillil 1919 langes nn. Ruhja katastroofi tagajärgi likvideerida püüdes diviisi ülemana rindel (Põhja-Lätis)

Auastmed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Reamees (30.03.1908)
  • Vanema järgu noorem [staabi]kirjutaja (1910) – sõjaväeteenistusest vabanedes
  • Rivi noorem-allohvitser (23.12.1914)
  • Vanem-allohvitser (23.12.1914)
  • Alamlipnik (13.08.1915)
  • Lipnik (06.11.1915) – ülendatud isikliku vapruse ja sõjaliste teenete eest ohvitseriks
  • Alamleitnant (06.03.1916)
  • Leitnant (08.08.1916)
  • Staabikapten (25.06.1917)
  • Kapten (18.01.1918)

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Vabadusrist.gif
Vabadusrist
I/2
II/2
II/3

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

  • Johan Pitka ("soomusrongide isa") – üks kesksemaid tegelasi Eesti sõjaväe (muuhulgas ka Kaitseliidu, soomusrongide, soomusautode ja mereväe) organiseerimisel Vabadussõjas
  • Karl Parts – Soomusrongide Divisjoni ülem Vabadussõjas
  • Jaan Unt – Kuperjanovi partisanide pataljoni ülem Vabadussõjas
  • Leopold Tõnson – Kalevlaste Maleva pealik Vabadussõjas
  • Otto Tief – Kalevlaste Maleva pealiku abi ja pealiku ajutine kohusetäitja Vabadussõjas
  • Friedrich-Karl PinkaScouts-pataljoni ülem Vabadussõjas
  • Albert Peters – kitsarööpmeliste soomusrongide ülem ja Soomusrongide Divisjoni ülema (kapten Anton Irve) abi Vabadussõjas
  • Paul Laamann – kitsarööpmelise soomusrongi nr 2 ülem ja kitsarööpmeliste soomusrongide ülema kohusetäitja Vabadussõjas.
  • Arnold Hinnom – Soomusrongide Divisjoni ülema abi Vabadussõjas
  • Johannes Poopuu – Soomusrongide Divisjoni staabiülem Vabadussõjas
  • Aleksander Tilgre – Soomusrongide Divisjoni operatiivadjutant Vabadussõjas
  • Eduard Neps – laiarööpmelise soomusrongi nr. 1 (hilisem soomusrong "Kapten Irv") ülem Vabadussõjas
  • Jaan Lepp – laiarööpmelise soomusrongi nr. 2 ülem Vabadussõjas
  • Oskar Luiga – laiarööpmelise soomusrongi nr. 3 ülem Vabadussõjas
  • Hans Jaakson – laiarööpmelise soomusrongi nr. 4 ülem Vabadussõjas
  • Reinhold Sabolotny – laiarööpmelise soomusrongi nr. 1 suurtüki patarei ülem ja Soomusrongide Divisjoni suurtükiväe inspektor Vabadussõjas
  • Leonhard Pallon – laiarööpmelise soomusrongi nr. 2 suurtüki patarei ülem Vabadussõjas
  • Jüri Ratassepp – laiarööpmelise soomusrongi nr. 1 dessantkomando ülem Vabadussõjas
  • Paul Villemi – laiarööpmelise soomusrongi nr. 1 jalaluurajate komando ülem Vabadussõjas
  • Edvin Reinvaldt – laiarööpmelise soomusrongi nr. 2 dessantpataljoni ülem Vabadussõjas
  • Hans Oldekop – laiarööpmelise soomusrongi nr. 3 dessantpataljoni ülem Vabadussõjas
  • Tõnis Kint – laiarööpmelise soomusrongi nr. 2 kuulipilduja komando ülem Vabadussõjas

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Major Paul Villemi "Kapten Anton Irv", Kapten Irve Soomusronglaste Seltsi väljaanne, 1935. lk 69
  2. Major Paul Villemi "Kapten Anton Irv", Kapten Irve Soomusronglaste Seltsi väljaanne, 1935. lk 70–71
  3. "Eesti Vabadusristi kavalerid". Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1984. lk 48
  4. "Eesti Vabadussõda 1918–1920" I osa. Tallinn, 1996. lk 545
  5. "Tõde ei põle tuleski. Ühe Eesti ohvitseri elutee ja sõjamälestused. Paul Laamann: reserv-kapten Vabadussõjaaegse kitsarööpalise soomusrongi nr. 2 ülem." (koostanud Evy Laamann-Kalbus), 1993. lk 115
  6. Major Paul Villemi "Kapten Anton Irv". Kapten Irve Soomusronglaste Seltsi väljaanne, 1935. lk 155
  7. Edgar Johan Kuusik "Mälestusi ja mõtisklusi I-V", Tallinn 2011, lk 435.
  8. Edgar Johan Kuusik "Mälestusi ja mõtisklusi I-V", Tallinn 2011, lk 437.
  9. Edgar Johan Kuusik "Mälestusi ja mõtisklusi I-V", Tallinn 2011, lk 438.
  10. 10,0 10,1 10,2 Johan Pitka "Kapten Irv – eeskujulik sõdur ja inimene." // "Kapten Anton Irv. Album.", Kapten Irve Soomusronglaste Seltsi väljaanne Nr. 1, 1933. lk 3.
  11. 11,0 11,1 Arnold Hinnom "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast", Eesti Päevalehe AS, 2010. lk 124
  12. Major Paul Villemi "Kapten Anton Irv". Kapten Irve Soomusronglaste Seltsi väljaanne, 1935. lk 36–37
  13. Major Paul Villemi "Kapten Anton Irv". Kapten Irve Soomusronglaste Seltsi väljaanne, 1935. lk 37–38
  14. Major Paul Villemi "Kapten Anton Irv". Kapten Irve Soomusronglaste Seltsi väljaanne, 1935. lk 38
  15. Major Paul Villemi "Kapten Anton Irv". Kapten Irve Soomusronglaste Seltsi väljaanne, 1935. lk 103–104
  16. Major Paul Villemi "Kapten Anton Irv". Kapten Irve Soomusronglaste Seltsi väljaanne, 1935. lk 256
  17. 17,0 17,1 Ülle Kruus, Ernst Jõesaar – eksiilist esimesena kojuKesKus, 02.2010

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Anton Irve päevik[muuda | muuda lähteteksti]

Biograafiad[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Kapten Anton Irv. Album." (1933). Kapten Irve Soomusronglaste Seltsi väljaanne.
  • Paul Villemi (1935). "Kapten Anton Irv." Tartu: Kapten Irve Soomusronglaste Seltsi väljaanne.
  • Johannes Kaup (1990). "Kapten Anton Irv. Soomusrongide löögivaimu kehastaja." Tallinn: Eesti Raamatuühing, (Eesti rahvuslikud suurmehed: elulooline kirjastik noorsoole. 2. sari; nr. 8). (I trükk 1936)
  • "Eesti Vabadusristi kavalerid". Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1984, lk 48. (I trükk 1935)
  • Mati Õun, Jaak Pihlak (1998). "Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased." I kogumik, Tallinn, lk 65–66.
  • Hannes Walter, Tiina Tojak (2000). "Nad andsid kõik. Vabadussõjas langenud ohvitserid." Tallinn, lk 116–117.
  • Jaak Pihlak (2008). "Viljandi kihelkond ja Vabaduse Risti vennad" Viljandi Muuseumi aastaraamat, lk 177–180.
  • Jaak Pihlak, Mati Strauss, Ain Krillo (2016). "Eesti Vabaduse Risti kavalerid". Viljandi: Vabadussõja Ajaloo Selts: Viljandi Muuseum.

Kaasaegsete mälestused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Johan Pitka (1993). "Minu mälestused Suure Ilmasõja algusest Eesti Vabadussõja lõpuni 1914–1920". (I trükk 1921)
  • "Eesti eest 2. osa. Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. Vabadussõda 1918–1920" (2014). Tammerraamat. (I trükk 1930)
  • Karl Parts (1991). "Kas võit või surm: Mälestusi võitluspäevilt isamaa eest" I – III Tallinn: Aktsiaselts "Printest". (I trükk 1931–1932)
  • Arnold Hinnom (2010). "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast" (I trükk 1955)
  • Einar Lundborg (2012). "Soomusautoga Eesti Vabadussõjas: minu rindeelamusi 1919–1920" Tallinn, Grenader Kirjastus. (I trükk 1968)
  • Edvin Reinvaldt, Tõnis Kint (1972). "Laiarööpmeline Soomusrong nr 2 Vabadussõjas. Soomusronglaste mälestused." Välis Eesti & EMP Stockholm.
  • Paul Laamann (1993). "Tõde ei põle tuleski. Ühe Eesti ohvitseri elutee ja sõjamälestused. Paul Laamann: reserv-kapten Vabadussõjaaegse kitsarööpalise soomusrongi nr. 2 ülem" (koostanud Evy Laamann-Kalbus).
  • Edgar Johan Kuusik (2011). "Mälestusi ja mõtisklusi I-V", Tallinn, Eesti Päevalehe AS.
  • Otto Tief (2015). "Kalevlaste Maleva sõjapidamise päevaraamat 1918–1919" Tallinn, Grenader.

Uurimused ja ülevaated[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

Ilukirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]