August Kork

August Kork
August Kork
Sünniaeg	2. august 1887; Aardla, Tartumaa
Surmaaeg	11. juuni 1937; Moskva, NSV Liit
Teenistus	Läänerinde operatiivosakonna ülem; Eesti Punaarmee staabiülem; 12. armee juhataja abi; 15. armee juhataja; 6. armee juhataja; Harkovi sõjaväeringkonna juhataja; Ukraina ja Krimmi relvajõudude juhataja abi; TTPA Õhujõudude valitsusjuhtaja abi; Turkestani rinde juhataja; Lääne sõjaväeringkonna juhataja; Punalipulise Kaukaasia armee juhataja; Moskva sõjaväeringkonna juhataja; Frunze-nimelise Sõjaväeakadeemia ülem
Auaste	2. järgu armeekomandör
Sõjad/lahingud	Esimene maailmasõda; Eesti Vabadussõda; Vene kodusõda; Nõukogude-Poola sõda
Autasud	Püha Stanislavi orden, 2. ja 3. klass (1914); Püha Anna orden, 2., 3. (mõõkadega), ja 4. klass (1915); Punalipu orden (1919); Punalipu orden (1920); Revolutsiooni aurelv (1920) ;

August Kork (vene keeles traditsiooniliselt Август Иванович Корк, aga ka Аугуст Яанович Корк) (22. juuli (vkj)/2. august 1887 Aardla, Kasepää vald, Tartumaa, Liivimaa kubermang – 11. juuni 1937 Moskva, NSV Liit) oli eestlasest Venemaa keisririigi ja Nõukogude Liidu sõjaväelane, Punaarmee väejuht, 2. järgu armeekomandör.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

August Kork sündis 1887. aastal Tartumaal Aardla külas. Lõpetas Tartu neljaklassilise kooli ja asus õppima Vilno sõjakooli. 1906. aastal viidi ta terviseprobleemi tõttu (lühinägelikkus) üle Tšugujevi junkrukooli, mille lõpetas 15. juunil 1908 alamleitnandina (alamporutšikuna).

Seejärel teenis 3 aastat nooremohvitserina Daugavpilsis 98. Jurjevi jalaväepolgus, sooritas 1911. aastal katsed ja astus Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse, mille lõpetas 1914. aastal sõjaväeakadeemia 1. järgu diplomiga.1987.a oli Tartu linnal kavas nimetada A.Korgi tänavaks Kolhoznaja tänav ,kuid see jäi tegemata.

Esimeses maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

August Kork võttis osa Esimesest maailmasõjast. 1917. aastal lõpetas Kork lendurvaatlejate kursused, mille järel suunati ta Läänerinde staabi käsutusse. Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni toimunud muudatusi armees valiti A. Kork augustis 1917 Läänerinde soldatite nõukogu esimeheks. Kui Venemaa Ajutise Valitsuse sõjavägi ja Läänerinde staap laiali saadeti, naasis A. Kork 1918. aasta veebruaris sõjast alampolkovniku auastmes.

Pärast Venemaa sõjaväest lahkumist tuli ta tagasi Eestisse, kuid pärast Saksa vägede pealetungi siirdus Venemaale, kus astus 14. juunil 1918 moodustatud Punaarmeesse. Punaarmees teenis ta alates 1918. aasta oktoobrist Ülevenemaalise Peastaabi Operatiivosakonnas ja 9. armee staabi operatiiv-luureosakonna ülemana Lõuna- ja Kaukaasia rindel.

Eesti Vabadussõjas ja Venemaa kodusõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabadussõjas oli August Kork 1918. aastal Narvas moodustatud Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu Sõjaväevalitsuse sõjandusnõuandja ja 1919. aasta veebruarist maini Eesti Punaarmee staabiülem.

1919. aasta suvel võttis A. Kork 7. armee juhataja asetäitjana ja lõunagrupi komandörina osa Vene valgete Nikolai Judenitši juhitud Loodearmee pealetungi tagasilöömisest Petrogradile.

Nõukogude-Poola sõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Eesti Vabadussõja lõppu jätkas ta nõukogude punavägede 15. armee juhtimist Venemaa kodusõjas, Nõukogude-Poola sõjas.

Oktoobris 1920 määrati Kork 6. armee juhatajaks. Selles ametis oli ta 26. oktoobrist 1920 kuni 13. maini 1921, sõdis Peter von Wrangeli vastu Lõuna-Venemaal ning paistis silma Jušuni ja Perekopi vallutamisel ning Krimmi hõivamisel. 16. novembril 1920. aastal sai A. Kork Krimmis lahingus granaadikilluga käest haavata.

1921. aastal määrati ta Harkovi sõjaväeringkonna juhatajaks ning Ukraina ja Krimmi relvajõudude ülema Mihhail Frunze asetäitjaks.

1922–1923 osales Turkestani rinde juhatajana Kesk-Aasia nõukogudevastaste sõjaliste vastupanuliikumiste "basmatšide" relvaformeeringute purustamises.

Teenete eest nõukogude võimu ees tunnustati August Korki Venemaa kodusõjas 2 Punalipu ordeniga (1919, 1920) ja auhinnalise revolutsioonilise tulirelvaga (1920).

Tegevus pärast Venemaa kodusõda[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast kodusõda töötas Kork vastutavatel ametikohtadel: aastatel 1924–1925 Lääne sõjaväeringkonna juhataja asetäitja ja juhatajana; 1925. aasta veebruarist Punalipulise Kaukaasia armee juhatajana ning alates 1925. aasta novembrist Valgevene, Lääne ja Leningradi sõjaväeringkonna juhatajana. August Kork astus VK(b)P liikmeks 1927. aastal.

1928. aastal oli August Kork sõjaväeatašeena Saksamaal; 1929. aastal Punaarmee Varustusvalitsuse juhatajana, 1929–1935 Moskva sõjaväeringkonna juhatajana.

Aastatel 1935–1937 oli Kork Frunze-nimelise Sõjaväeakadeemia ülem ja 1935–1937 Punaarmee Kõrgema Sõjanõukogu liige. 20 novembril 1935 anti August Korgile 2. järgu armeekomandöri auaste.

Moskva sõjaväeringkonna juhatajana korraldas A. Kork ja viis läbi Moskvas Punasel väljakul toimunud paraade.

Kork oli ka Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liige.

August Korgile esitati süüdistus ja ta mõisteti Eriistungi poolt süüdi "sõjalis-fašistlikus vandenõus" koos Mihhail Tuhhatševski, Jona Jakiri, Jeronimas Uborevičiuse, Roberts Eidemanise, Boriss Feldmani, Vitali Primakovi ja Vytautas Putnaga ning hukati 1937. aastal. Ta rehabiliteeriti postuumselt 1957. aastal.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Лурье, Вячеслав Михайлович; Валерий Яковлевич Кочик (2003). ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. Lk 256–257. ISBN 5765414990.
Armeekomandör August Kork [kogumik]. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962
Jakov Gorelik. Revolutsiooni sõdur August Kork. Tallinn: Eesti Raamat, 1986
Kohtamisi punakindral Korgiga. Vaba Maa, 12. juuni 1937, nr. 132, lk. 7.
Punakindral Korki tõus ja langus. Järva Teataja, 11. juuni 1937, nr. 68, lk. 1.