Karl Kello

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Karl Kello (sündinud 26. aprillil 1950 Rakveres) on eesti filmirežissöör, ajakirjanik ja toimetaja.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on lõpetanud 1973. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia ajakirjanduse eriharus.

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Töötas aastatel 1973–1979 Tallinnfilmis ja 1980–1992 Eesti Reklaamfilmis toimetaja ja režissöörina, hiljem reklaamifirmas AGE ja Eesti Päevalehes. Ta on olnud Õpetajate Lehe ja ajakirja Haridus toimetaja.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalooteemalised teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Avaldanud populaarteaduslikke artikleid. 1992. aastal uuris Kello Kesk-Euroopa Ülikooli toetusel taani, rootsi, soome ja eesti kirikukunsti, 1996. aastal sai ta Tartu Ülikooli teadustööde võistlusel preemia uurimuse eest, mis käsitles alles lugema õppinud maarahva maailmapilti võrdlevalt uues testamendis kajastuvaga. Ajakirjas Haridus on ta muu hulgas avaldanud pikema kirjutistesarja sümbolitest ja üldhariva Kalevipoja-teemalise erinumbri.

1987. aastal asutatud Eesti Muinsuskaitse Seltsiga on Kello seotud selle tegevuse algusest peale. 2000. aastal ilmus talt põhjala rahvaste ajaloo, mütoloogia ja sakraalkunsti alane  „Vana aja raamat". Eesti tuntuima sümboli- ja traditsioonide uurijana on ta avaldanud raamatud „Põhjamaine vaarao" (2004) ja „Draakoni märgi all" (2007), „Tuhat aastat nagu üks päev" (2012), „Templirüütlid Saaremaal" (2016) jm. 2002. aastal tunnustati Karl Kellot Valgetähe teenetemärgiga.

Filmilooming[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Kello on teinud režissöörina peamiselt dokumentalistikat – 18 kinoringvaadet „Nõukogude Eesti“ ja kaks „Eesti Kroonikat“ – ning vähemalt paarkümmend reklaamfilmi.

Aastatel 1999–2000 valmis tal koos kaasrežissöör Arvo Vilu ja stsenarist Enn Tarveliga kolm dokumentaalfilmi sarjast „Eesti lähimineviku okupatsioonid“: „Esimene punane aasta 1940–1941“, „Sõda ja Saksa aeg 1941–1944“ ning „Stalinismi aeg 1950–1956“.

Kello etnoloogia- ja ajalooteemalistest autorifilmidest on suuremat tähelepanu leidnud „Katõ ilma veere pääl", „Raua vägi" (mõlemad 1990), „Jaanikivi" (1992), „Phaetonit otsides“ (1999), „Narr Jumala kojas" (2001) ja „Küll siis Kalev..." (2004).

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Režissöör Ruta Celma on tema abikaasa.

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]