Eesti rahvusväeosad

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on Esimese maailmasõja ajal eestlastest moodustatud väeosadest; Teise maailmasõja ajal NSV Liidus moodustatud osaliselt eestlastest moodustatud väeosade kohta vaata artiklit Eesti Laskurkorpus ja Eesti NSVs tegutsenud 118. Tallinna Laskurdiviis

Eesti rahvusväeosad olid 1917. ja 1918. aastal Esimese maailmasõja ajal eestlastest ja Eestimaa kubermangust mobiliseeritud sõjaväelastest moodustatud väeosad Venemaa relvajõudude koosseisus.

Väeosade moodustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed katsed luua Eesti rahvusväeosasid tehti, peale seda kui Saksa Kesiririigi väed olid vallutanud Esimese maailmasõja lahingute käigus Läti ja Riia ning moodustati läti sõjaväelastest Läti rahvusväeosad.

1917. aastal oli aga Eesti oli muutunud otseseks rinde tagalaks ja rindelt pagenevate vene sõdurite, röövsalkade, tegevusväljaks, kes eestlaste kui välismaalaste peale vaatasid. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee otsustatas küsida luba eestlastest üksuse loomiseks Venemaa sõjavägede ülemjuhataja staabist ja selle ainult Eestimaa piirides kasutamiseks. Algatus leidis poolehoidu Tallinna Keiser Peeter Suure Merekindluse komandant admiral P. Leskovilt, kes oli nõus eestlastega komplekteerima kaks kindluse jalaväerügementi ning esines sellekohase ettepanekuga Venemaa Ajutise Valitsuse sõjaminister Aleksandr Gutškovile. Sellele järgnes 22. aprillil 1917 Vene kindralstaabi mobilisatsiooniosakonna korraldus sõjaväeringkondadele eestlastest sõjameeste koondamiseks ja kiires korras Tallinna kindluse staabi korraldusse saatmiseks.

Kindluse komandandi P. Leskovi loal loodi Tallinna merekindluse 118. sovetiseerunud jalaväediviisi väeosade asendamiseks[1] 12. aprillil (vkj) 1917 Tallinnas esimene Eesti rahvuslik sõjaväeosa – PSM Merekindluse 2. kindluspolk, mida alates 1. maist 1917 nimetati 1. Eesti Jalaväepolguks, kuhu lubati teenistusse võtta ainult tagavaravägedes teenivaid mehi. Sel päeval ilmus ka rügemendi ajutise ülema kolonel Siegfried Pindingu allkirjaga esimene, asutamise käskkiri.

20. mail 1917 andis Venemaa Ajutise Valitsuse sõjaminister Aleksandr Kerenski ametliku loa 1. Eesti polgu formeerimiseks.

Rahvusväeosade kõrgemad juhtorganid[muuda | muuda lähteteksti]

(18.–21. juuni vkj)1.–5. juulini 1917 toimus Tallinnas I Eesti Sõjaväelaste kongress, kus oli esindatud 50 000 eestlasest sõjaväelast. Kongressil valiti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee, mida kui kõrgeimat esindusorganit hakkas juhtima lipnik Konstantin Päts.

(7.–13. vkj)20.– 26. jaanuarini 1918 toimus Tallinnas II Eesti Sõjaväelaste kongress, kus oli esindatud 80 000 eestlasest sõjaväelast. Kongress võttis vastu resolutsiooni, millega nõuti Eesti viivitamatut kuulutamist iseseisvaks riigiks.

1. Eesti Jalaväepolk[muuda | muuda lähteteksti]

1. Eesti Jalaväepolk
1-ый Эстонский Пехотный Полк
Tegev 1917–1918
Riik Venemaa keisririik
Kuuluvus 118. jalaväediviis
Liik jalavägi
Suurus polk
Tähtpäevad 30. oktoober 1917
Ülemad
Märkimisväärsed
ülemad
Siegfried Pinding
Aleksander Tõnisson
Ernst Põdder

Esimene polgu formeerija ja ülem Tallinnas oli polkovnik Siegfried Pinding, kes määrati polgülema kohale 23. aprillil 1917, Eesti Sõjaväelaste Büroo poolt. 23. mail 1917 kinnitati aga 1. Eesti Jalaväepolgu ülemaks polkovnik Aleksander Tõnisson ning 24.– 26. maini 1917 viidi 1. Eesti Jalaväepolgu formeerimine üle Rakverre. 1917. aasta novembris määrati polgu ülemaks alampolkovnik Ernst Põdder.

1. Eesti Jalaväepolk oli rahvusväeosade baasüksuseks, millest ohvitsere ja allohvitsere suunati teiste väeosade loomisele.

1917. aasta mais, kui polk Tallinnast Rakverre viidi, oli selle nimekirjas ligi 4000 meest. 1917. aasta oktoobris paisati polk Muhu saarele sakslaste dessanti tõrjuma, kuid operatsioon ebaõnnestus ja kaks pataljoni langesid pea täies koosseisus sakslaste kätte vangi. 1918. aasta veebruaris, Eesti iseseisvuse väljakuulutamise ajal, oli polk Haapsalus.

2. Eesti Jalaväepolgu ülem polkovnik Viktor Puskar
Next.svg Pikemalt artiklis 1. Eesti jalaväepolk.

1. Eesti Jalaväepolgu Tagavarapataljon[muuda | muuda lähteteksti]

7. juunil 1917 formeeriti Rakveres alampolkovnik Aleksander Kiikeri juhtimisel 1. Eesti polgu tagavarapataljon.

Eesti Tagavara Jalaväepataljon
Эстонский Запасной Пехотный Баталон
Tegev 1917–1918
Riik Venemaa keisririik
Liik jalavägi
Suurus pataljon
Tähtpäevad 11. september 1917[2]
Ülemad
Märkimisväärsed
ülemad
Jaak Rosenbaum

Eesti Tagavara Jalaväepataljon[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Tagavara Jalaväepataljoni loomiseks anti Vene ülemjuhatuse luba 7. oktoobril 1917, pataljoni ülemaks kinnitati polkovnik Jaak Rosenbaum. Pataljon loodi 1. Eesti Jalaväepolgu tagavarapataljoni baasil, mis viidi üle Tartusse, ning üks pataljoni allüksus paiknes ka Võrus.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Tagavara Jalaväepataljon.

2. Eesti Jalaväepolk[muuda | muuda lähteteksti]

2. Eesti Jalaväepolk
2-ой Эстонский Пехотный Полк
Tegev 1917–1918
Riik Venemaa keisririik
Liik jalavägi
Suurus polk
Ülemad
Märkimisväärsed
ülemad
Jaan Maide
Johan Unt

1917. aasta oktoobris otsustas Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee formeerida Paides asuva 470. Dankovi polgu baasil 2. Eesti Jalaväepolk. Katsed formeerida polk Tartus ebaõnnestusid ning Vene tagavaravägede inspektor määras 1917. aasta novembris polgu asukohaks Paide. Osa polgu pataljone formeeriti ka Viljandis ja Pärnus. Polgu formeerimist alustas alamleitnant Juhan Järver, polguülem oli kapten Jaan Maide, hiljem määrati ülemaks polkovnik Johan Unt ning ülema abiks polkovnik Viktor Puskar.

Next.svg Pikemalt artiklis 2. Eesti jalaväepolk.

3. Eesti Polk[muuda | muuda lähteteksti]

Üksik Tallinna Eesti polk
Отделъный Ревелъскй Эстонский Полк
3. Eesti Polk
Tegev 1917–1918
Riik Venemaa keisririik
Liik jalavägi
Suurus polk
Tähtpäevad 6. oktoober 1917
Ülemad
Märkimisväärsed
ülemad
Ernst Põdder
Peeter Raudsepp

Teise eesti polguna hakati 1917. aasta septembris Tallinnas, Tallinna Peeter Suure Merekindluse maaväe üksusena formeerima jalaväepolku (Üksikut Tallinna Eesti polku), mida alates 1917. aasta lõpust nimetati 3. Eesti Jalaväepolguks. Esimene polguülem oli alampolkovnik Ernst Põdder, pärast tema üleviimist 1. Eesti Jalaväepolku toodi ülemaks polkovnik Peeter Raudsepp. Ametliku loa Üksiku Tallinna Eesti polgu formeerimiseks andis Vene väejuhatus 19. oktoobril 1917.

Next.svg Pikemalt artiklis 3. Eesti jalaväepolk.

Eesti Ratsakomando[muuda | muuda lähteteksti]

11. novembril 1917 formeeris staabirittmeister Artur Stolzen Viljandis Eesti Ratsakomando.

1. Eesti Jalaväediviis
1-ая Эстонская Пехотная Дивизиа
Tegev 1917 – 27. aprill 1918
Riik Venemaa keisririik
Liik jalavägi
Suurus diviis
Ülemad
Märkimisväärsed
ülemad
Jaan Soots
Johan Laidoner
Andres Larka

1. Eesti Jalaväediviis[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee taotles luba Venemaa sõjaväevõimudelt ka 1. Eesti Jalaväediviisi formeerimiseks. 1917. aasta augustis oli Vene Põhjarinde olukord Riia all kujunenud väga raskeks, tegelik võim sõjaväes oli läinud komiteede ja nõukogude kätte ning demoraliseerunud sõdurid lahkusid hulgakaupa rindelt. Sama olukord valitses ka 118. jalaväediviisis, mis vastutas Lääne-Eesti ja saarte kaitse eest. Seetõttu suhtus eesti jalaväediviisi moodustamise mõttesse positiivselt ka Vene väejuhatus. Kuid luba sellegipoolest ei tulnud ning Eesti Sõjaväelaste Ülemkomiteel käinuks diviisi varustamine üle jõu. 1917. aasta novembris kutsuti Eestisse alampolkovnik Jaan Soots, kes asus diviisi formeerima. Luba diviisi formeerimiseks saadi alles detsembris. 6. detsembril 1917 allkirjastas J. Soots diviisiülema kohusetäitjana esimese päevakäsu ning alustas Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee korraldusel Eesti diviisi formeerimist. Jaan Soots ei olnud diviisiülem kaua, enne jõule asus diviisiülema ametikohale alampolkovnik Johan Laidoner ja Sootsist sai staabiülem. Hiljem aga alampolkovnik Andres Larka.

Diviisi staabi ülesanne oli kõigi eesti rahvusväeosade juhtimine. Peale nelja jalaväepolgu, mis diviisi staabile allutati või selle alluvuses moodustati, alustati ka suurtükiväebrigaadi, ratsaväepolgu ja väiksemate eriüksuste formeerimist[3].

Next.svg Pikemalt artiklis 1. Eesti Jalaväediviis.
4. Eesti Jalaväepolk
Tegev 1917–1918
Riik Venemaa keisririik
Liik jalavägi
Suurus polk
Tähtpäevad 6. detsember 1917
Ülemad
Märkimisväärsed
ülemad
Henrik Vahtramäe

4. Eesti Jalaväepolk[muuda | muuda lähteteksti]

6. detsembril 1917 alustati Eesti Jalaväediviisi ülema käsul 4. jalaväepolgu formeerimist Rakveres. Selle formeeris kapten Henrik Vahtramäe, kes jäi polguülemaks kuni polgu likvideerimiseni[4].

Next.svg Pikemalt artiklis 4. Eesti jalaväepolk.

Eesti insenerirood[muuda | muuda lähteteksti]

15. detsembril 1917 formeeriti 1. Eesti Jalaväediviisi ülema käsul Tallinnas leitnant Artur Normaku juhtimisel sapööri- ja sideallüksustest koosnev Eesti insenerirood.

Eesti Ratsapolk[muuda | muuda lähteteksti]

7. jaanuaril 1918 alustas staabirittmeistr Gustav Jonson Eesti diviisi ülema käsul senise Ratsakomando baasil Eesti ratsapolgu formeerimist.

Eesti Ratsapolk
Tegev 1918
Riik Venemaa keisririik
Liik ratsavägi
Suurus polk
Tähtpäevad 7. jaanuar 1918
Ülemad
Märkimisväärsed
ülemad
Gustav Jonson

Eesti suurtükiväebrigaad[muuda | muuda lähteteksti]

16. jaanuaril 1918 alustas Haapsalus polkovnik Andres Larka 1. Eesti Jalaväediviisi ülema käsul Eesti suurtükiväebrigaadi formeerimist, mis koosnes viiest suurtükiväepatareist.

Mõju Eesti iseseisvumisele[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusväeosad hakkasid teostama Eesti iseseisvumise ideed Rahvusväeosad võimaldasid koondada suure osa Vene sõjaväe Eesti sõduritest ja ohvitseridest tagasi kodumaale. Ilma nendeta oleks Eesti kaitseväe loomine olnud mõeldamatu. [5]

Rahvusväeosade osalemine I maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

1917. aasta sügiseks, kui algas Saksa Keisririigi vägede pealetung Mandri-Eestile, osales 1. Eesti jalaväepolk 16.–18. oktoobril 1917 toimunud Saaremaa ja Muhumaa kaitsmisest sakslaste vastu, kuid seoses anarhiaga Vene armees kujunes operatsioon katastroofiliseks. Sakslased võtsid saartel vangi ligikaudu 1000 Vene ohvitseri ja 20 000 sõdurit, nende hulgas 16 eestlasest ohvitseri ja 1582 eestlasest sõdurit. Surma sai 20 eestlasest ohvitseri ja 150 eestlasest sõdurit.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas.

Rahvusväeosad ja Saksa okupatsioonivõim[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa okupatsioonivägede eelsalgad jõudsid Tallinna 25. veebruaril 1918. Saksa väeüksuse juht kindralleitnant Adolf von Seckendorff andis 28. veebruaril 1918 korralduse, mille põhjal Eesti rahvuslikud väeosad võisid jätkata oma tegevust elanike julgeoleku, nende varanduse ja korra kaitseks, kuid juba 27. aprillil 1918 tühistas kindral Seckendorff oma esialgse loa ja andis käsu organisatsiooni likvideerimiseks.

Eesti rahvusväeosadest Eesti Rahvaväeks[muuda | muuda lähteteksti]

16. novembril 1918 ilmus Eesti Ajutise Valitsuse korraldus Eesti Rahvaväe organiseerimiseks, mille alusel formeeriti uuesti Saksa okupatsiooni ajal Saksa okupatsioonivõimude poolt laialisaadetud 1. Eesti Jalaväediviis, mõned uued väeosad ja Kaitseliidu osad.

Esimeseks sõjaministriks sai vastavalt Eesti Ajutise Valitsuse korraldusele Konstantin Päts, Peastaabi ülemaks määrati kindralmajor Andres Larka ja 1. Eesti diviisi ülemaks kindralmajor Aleksander Tõnisson.

Sõjaväelised auastmed väeosades[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Karl Ast, "Kahe tule vahel" (poliitiline traktaat), 2. trükk: Tartu 1999, lk 17
  2. Ago Pajur, Rahvusväeosad luubi all, Tuna 2009 nr. 3
  3. 1917. aasta revolutsioon ja sõjavägi
  4. Eesti rahvusväeosade struktuurist ja isikkoosseisust
  5. Marju Himma. "Rahvusväeosad olid Eesti iseseisvumise oluline tugisammas". err.ee, 31.01.2018. Kasutatud 14.03.2018.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]