Eesti rahvusväeosad

See artikkel on Esimese maailmasõja ajal eestlastest moodustatud väeosadest; Teise maailmasõja ajal NSV Liidus moodustatud osaliselt eestlastest moodustatud väeosade kohta vaata artiklit Eesti Laskurkorpus ja Eesti NSVs tegutsenud 118. Tallinna Laskurdiviis

---

Eesti rahvusväeosad olid 1917. ja 1918. aastal Esimese maailmasõja ajal eestlastest ja Eestimaa kubermangust mobiliseeritud sõjaväelastest moodustatud väeosad Venemaa relvajõudude koosseisus.

Väeosade moodustamine

Esimesed katsed luua Eesti rahvusväeosasid tehti, peale seda kui Saksa Kesiririigi väed olid vallutanud Esimese maailmasõja lahingute käigus Läti ja Riia ning moodustati läti sõjaväelastest Läti rahvusväeosad.

10. aprillil (28. märts vkj) 1917 toimus Tallinnas Grand Marina ruumides Eesti sõjameeste esimene organiseerimiskoosolek, kus kogunenud 500 sõdurite esindajat otsustasid, et eesti sõdurid ja ohvitserid on vaja tuua kodumaa läheduses olevale rindele, ning otsustasid võtta suuna rahvusväeosade loomisele. Edasise organiseerimise koordineerimiseks moodustati 10-liikmeline komisjon „Eesti Sõjaväelaste Büroo”, kuhu kuulusid: mitšman Gerhard Lukk, lipnik Konrad Rotschild, lipnik Georg Lagus, sõjaväeametnik Julius Aamisepp, kapellmeister Adolf Helder, sõdurid — H. Visman, Arnold Jürgens, Hans Martna, Rudolf Premet, Mihkel Rumba ja J. Kiisa.

1917. aastal oli aga Eesti oli muutunud otseseks rinde tagalaks ja rindelt pagevate vene sõdurite, röövsalkade, tegevusväljaks, kes eestlaste kui välismaalaste peale vaatasid. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee otsustas küsida luba eestlastest üksuse loomiseks Venemaa sõjavägede ülemjuhataja staabist ja selle ainult Eestimaa piirides kasutamiseks. Algatus leidis poolehoidu Tallinna Keiser Peeter Suure Merekindluse komandant admiral Pjotr Leskovilt, kes oli nõus eestlastega komplekteerima kaks kindluse jalaväepolku ning esines sellekohase ettepanekuga Venemaa Ajutise Valitsuse sõjaminister Aleksandr Gutškovile. Sellele järgnes 22. aprillil 1917 Vene kindralstaabi mobilisatsiooniosakonna korraldus sõjaväeringkondadele eestlastest sõjameeste koondamiseks ja kiires korras Tallinna kindluse staabi korraldusse saatmiseks.

Kindluse komandandi kontradmiral P. Leskovi loal loodi Tallinna merekindluse 118. jalaväediviisi väeosade asendamiseks 12. aprillil (vkj) 1917 Tallinnas esimene Eesti rahvuslik sõjaväeosa – PSM Merekindluse 2. kindluspolk, mida alates 1. maist 1917 nimetati 1. Eesti Jalaväepolguks, kuhu lubati teenistusse võtta ainult tagavaravägedes teenivaid mehi. Sel päeval ilmus ka polgu ajutise ülema polkovnik Siegfried Pindingu allkirjaga esimene, asutamise käskkiri.

20. mail 1917 andis Venemaa Ajutise Valitsuse sõjaminister Aleksandr Kerenski ametliku loa 1. Eesti polgu formeerimiseks.

Rahvusväeosade kõrgemad juhtorganid

I Eesti sõjaväelaste kongress 18.-22. juunil 1917 Tallinnas

(18.–21. juuni vkj)1.–5. juulini 1917 toimus Tallinnas I Eesti Sõjaväelaste kongress, kus oli esindatud 50 000 eestlasest sõjaväelast. Kongressil valiti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee, mida kui kõrgeimat esindusorganit hakkas juhtima lipnik Konstantin Päts.

(7.–13. vkj)20.– 26. jaanuarini 1918 toimus Tallinnas II Eesti Sõjaväelaste kongress, kus oli esindatud 80 000 eestlasest sõjaväelast. Kongress võttis vastu resolutsiooni, millega nõuti Eesti viivitamatut kuulutamist iseseisvaks riigiks.

Eestist mobiliseeritud Eesti sõjaväelaste organisatsioone tekkis ka Soomes: Haminas, Hankos, Helsingis, Hämeenlinnas, Kuopios, Lappeenrannas, Maarianhaminas, Mikkelis, Poris, Raumas, Riihimäel, Tamperes, Turus, Vaasas jm. 28. mail moodustati üheksa sellise ühenduse baasil Soomemaa eesti sõjaväelaste liit, mille kesktoimkond tegutses Lappeenrantas. Lappeenrantas ilmus Hugo Maasiku toimetamisel Soomemaa Eesti Sõjaväelaste Liidu Teataja (hiljem Soomemaa Teataja). Viiburi eesti sõjaväelaste seltsi südameks oli kahurväes teeniv aselipnik Joosep Sild. Viiburi eesti sõjaväelaste seltsi esimehena, osales Joosep Sild eesti sõjaväelaste konverentsil Rakveres ja kongressil Tallinnas.

1. Eesti Jalaväepolk

1. Eesti Jalaväepolk 1-ый Эстонский Пехотный Полк
Tegev	1917–1918
Riik	Venemaa keisririik
Kuuluvus	118. jalaväediviis
Liik	jalavägi
Suurus	polk
Tähtpäevad	30. oktoober 1917
Ülemad
Võtmeisikud	Siegfried Pinding Aleksander Tõnisson Ernst Põdder

Esimene polgu formeerija ja ülem Tallinnas oli polkovnik Siegfried Pinding, kes määrati polguülema kohale 23. aprillil 1917, Eesti Sõjaväelaste Büroo poolt. 23. mail 1917 kinnitati aga 1. Eesti Jalaväepolgu ülemaks polkovnik Aleksander Tõnisson ning 24.– 26. maini 1917 viidi 1. Eesti Jalaväepolgu formeerimine üle Rakverre. 1917. aasta novembris määrati polgu ülemaks alampolkovnik Ernst Põdder.

1. Eesti Jalaväepolk oli rahvusväeosade baasüksuseks, millest ohvitsere ja allohvitsere suunati teiste väeosade loomisele.

1917. aasta 1. mai manifestatsiooni rongkäigus marssisid Tallinnas ka paar roodu Eesti 1. polgust, misjärel tekkis linnas ärevus ja Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu kutsus üles polku laiali ajama ning saatis Petrogradi telegrammi tänavarahutustest Tallinnas. Vene sõjaministri abi kindralmajor G. A. Jakubovitši käsul viidi polk Tallinnast, Rakverre.

1917. aasta mais, kui polk Tallinnast Rakverre viidi, oli selle nimekirjas ligi 4000 meest. 1917. aasta oktoobris paisati polk Muhu saarele sakslaste dessanti tõrjuma, kuid operatsioon ebaõnnestus ja kaks pataljoni langesid pea täies koosseisus sakslaste kätte vangi. 1918. aasta veebruaris, Eesti iseseisvuse väljakuulutamise ajal, oli polk Haapsalus.

 Pikemalt artiklis 1. Eesti jalaväepolk

1. Eesti Jalaväepolgu Tagavarapataljon

7. juunil 1917 formeeriti Rakveres alampolkovnik Aleksander Kiikeri juhtimisel 1. Eesti polgu tagavarapataljon.

Eesti Tagavara Jalaväepataljon Эстонский Запасной Пехотный Баталон
Tegev	1917–1918
Riik	Venemaa keisririik
Liik	jalavägi
Suurus	pataljon
Tähtpäevad	11. september 1917
Ülemad
Võtmeisikud	Jaak Rosenbaum

Eesti Tagavara Jalaväepataljon

Eesti Tagavara Jalaväepataljoni loomiseks anti Vene ülemjuhatuse luba (24. septembril vkj) 7. oktoobril 1917, pataljoni ülemaks kinnitati polkovnik Jaak Rosenbaum. Pataljon loodi 1. Eesti Jalaväepolgu tagavarapataljoni baasil, mis viidi üle Tartusse, ning üks pataljoni allüksus paiknes ka Võrus.

 Pikemalt artiklis Eesti Tagavara Jalaväepataljon

2. Eesti Jalaväepolk

2. Eesti Jalaväepolk 2-ой Эстонский Пехотный Полк
Tegev	1917–1918
Riik	Venemaa keisririik
Liik	jalavägi
Suurus	polk
Ülemad
Võtmeisikud	Jaan Maide Johan Unt

1917. aasta oktoobris otsustas Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee formeerida Paides asuva 470. Dankovi polgu baasil 2. Eesti Jalaväepolk. Katsed formeerida polk Tartus ebaõnnestusid ning Vene tagavaravägede inspektor määras 1917. aasta novembris polgu asukohaks Paide. Osa polgu pataljone formeeriti ka Viljandis ja Pärnus. Polgu formeerimist alustas alamleitnant Juhan Järver, polguülem oli kapten Jaan Maide, hiljem määrati ülemaks polkovnik Johan Unt ning ülema abiks polkovnik Viktor Puskar.

 Pikemalt artiklis 2. Eesti jalaväepolk

3. Eesti Polk

Üksik Tallinna Eesti polk Отделъный Ревелъскй Эстонский Полк 3. Eesti Polk
Tegev	1917–1918
Riik	Venemaa keisririik
Liik	jalavägi
Suurus	polk
Tähtpäevad	6. oktoober 1917
Ülemad
Võtmeisikud	Ernst Põdder Peeter Raudsepp

Teise eesti polguna hakati 1917. aasta septembris Tallinnas, Tallinna Peeter Suure Merekindluse maaväe üksusena formeerima jalaväepolku (Üksikut Tallinna Eesti polku), mida alates 1917. aasta lõpust nimetati 3. Eesti Jalaväepolguks. Esimene polguülem oli alampolkovnik Ernst Põdder, pärast tema üleviimist 1. Eesti Jalaväepolku, toodi ülemaks polkovnik Peeter Raudsepp. Ametliku loa Üksiku Tallinna Eesti polgu formeerimiseks andis Vene väejuhatus 19. oktoobril 1917.

 Pikemalt artiklis 3. Eesti jalaväepolk

Eesti Ratsakomando

11. novembril 1917 formeeris staabirittmeister Artur Stolzen Viljandis Eesti Ratsakomando.

1. Eesti Jalaväediviis 1-ая Эстонская Пехотная Дивизиа
Tegev	1917 – 27. aprill 1918
Riik	Venemaa keisririik
Liik	jalavägi
Suurus	diviis
Ülemad
Võtmeisikud	Jaan Soots Johan Laidoner Andres Larka

1. Eesti Jalaväediviis

Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee taotles luba Venemaa sõjaväevõimudelt ka 1. Eesti Jalaväediviisi formeerimiseks. 1917. aasta augustis oli Vene Põhjarinde olukord Riia all kujunenud väga raskeks, tegelik võim sõjaväes oli läinud komiteede ja nõukogude kätte ning demoraliseerunud sõdurid lahkusid hulgakaupa rindelt. Sama olukord valitses ka 118. jalaväediviisis, mis vastutas Lääne-Eesti ja saarte kaitse eest. Seetõttu suhtus eesti jalaväediviisi moodustamise mõttesse positiivselt ka Vene väejuhatus. Kuid luba sellegipoolest ei tulnud ning Eesti Sõjaväelaste Ülemkomiteel käinuks diviisi varustamine üle jõu. 1917. aasta novembris kutsuti Eestisse alampolkovnik Jaan Soots, kes asus diviisi formeerima. Luba diviisi formeerimiseks saadi alles detsembris. 6. detsembril 1917 allkirjastas J. Soots diviisiülema kohusetäitjana esimese päevakäsu ning alustas Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee korraldusel Eesti diviisi formeerimist. Jaan Soots ei olnud diviisiülem kaua, enne jõule asus diviisiülema ametikohale alampolkovnik Johan Laidoner ja Sootsist sai staabiülem. Hiljem aga alampolkovnik Andres Larka.

Diviisi staabi ülesanne oli kõigi eesti rahvusväeosade juhtimine. Peale nelja jalaväepolgu, mis diviisi staabile allutati või selle alluvuses moodustati, alustati ka suurtükiväebrigaadi, ratsaväepolgu ja väiksemate eriüksuste formeerimist.

 Pikemalt artiklis 1. Eesti Jalaväediviis

4. Eesti Jalaväepolk
Tegev	1917–1918
Riik	Venemaa keisririik
Liik	jalavägi
Suurus	polk
Tähtpäevad	6. detsember 1917
Ülemad
Võtmeisikud	Henrik Vahtramäe

4. Eesti Jalaväepolk

6. detsembril 1917 alustati Eesti Jalaväediviisi ülema käsul 4. jalaväepolgu formeerimist Rakveres. Selle formeeris kapten Henrik Vahtramäe, kes jäi polguülemaks kuni polgu likvideerimiseni.

 Pikemalt artiklis 4. Eesti jalaväepolk

Eesti insenerirood

15. detsembril 1917 formeeriti 1. Eesti Jalaväediviisi ülema käsul Tallinnas leitnant Artur Normaku juhtimisel sapööri- ja sideallüksustest koosnev Eesti insenerirood.

 Pikemalt artiklis Eesti Insenerirood

Eesti Ratsapolk

3.12.1917 alustati Vene armee 1. Eesti jalaväediviisi Eesti Ratsapolgu formeerimist. Eesti rahvusväeosade esimese ratsaväeosa formeerija oli staabikapten Artur Stolzen. 1917. aasta detsembri lõpuks oli formeeritud ratsapolgu koosseisus kolm eskadroni, kuulipilduja- ja töökomando. Ratsapolgu ülemaks oli A. Stolzen, adjutandiks lipnik B. Viitak, 1. eskadroni ülemaks alamleitnant Andrejev, 2. eskadroni ülemaks staabirittmeister Gustav Jonson, 3. eskadroni ülemaks leitnant Boris Jakob Leeman, kuulipildujakomando ülemaks alamleitnant Johannes Palitser ja töökomando ülemaks lipnik Puusepp. Polgu formeerimist ei õnnestunud lõpule viia ja 1918. aasta jaanuari algul saadeti esimene eesti ratsaväeosa enamlaste survel laiali.

7. jaanuaril 1918 alustas staabirittmeistr Gustav Jonson Eesti diviisi ülema käsul senise Ratsakomando baasil taas Eesti ratsapolgu formeerimist.

Eesti Ratsapolk
Tegev	1918
Riik	Venemaa keisririik
Liik	ratsavägi
Suurus	polk
Tähtpäevad	7. jaanuar 1918
Ülemad
Võtmeisikud	Gustav Jonson

 Pikemalt artiklis Eesti Ratsapolk

Eesti suurtükiväebrigaad

3. jaanuaril vkj/ 16. jaanuaril ukj 1918 alustas Haapsalus polkovnik Andres Larka 1. Eesti Jalaväediviisi ülema käsul 1. Eesti Suurtükiväebrigaadi formeerimist, mis koosnes viiest suurtükipatareist. Brigaad tuli moodustada Haapsalus, selleks tuli viia sinna üle 1. Eesti jalväepolgu suurtükiväelaste komando ning suurtükiväelased teistest eesti rahvusväeosadest. Brigaadi ülemaks nimetati senine 159. jalaväediviisi staabiülem alampolkovnik Andres Larka. 1. eesti suurtükiväebrigaadi peamiseks asukohaks jäi Haapsalu, Haapsalus Mere tänavas asusid ühistes ruumides nii brigaadi kui ka I divisjoni juhatus. 1. eesti jalaväepolgu suurtükiväelaste komando likvideeriti alates 14. veebruarist ning selles teeninud 680 meest viidi üle eesti suurtükiväebrigaadi. Suurtükiväebrigaadi loomisel aluseks kergesuurtükiväe brigaadi normaalkoosseis, reeglina kuulus iga jalaväediviisi koosseisu kergesuurtükiväe brigaad. Jalaväediviisi brigaadi moodustasid brigaadi juhatus, kaks (erandina kolm) divisjoni juhatust, kuus suurtükipatareid (kolm patareid kummaski divisjonis) ja pargidivisjon (laskemoonapark). Suurtükipatarei normaalkoosseis nägi ette 219 meest ja 186 hobust. Brigaadi juhatuses olid brigaadi ülem alampolkovnik Andres Larka, adjutant lipnik Oskar Luha, laekahoidja Voldemar Trompet, asjaajaja Artur Veiding, arst Peeter Hansen, veterinaararstid Gustav Grünvald, Karl Lind ja Johannes Zimmermann, suurtükitehnik staabikapten Johannes Lepp ning sideülem lipnik August Kerem.

I divisjoni ülemaks nimetati alampolkovnik Georg Feofanov ja adjutandiks lipnik Karl Rostfeld. Teise divisjoni juhatust brigaadis ei moodustatud. 12. jaanuaril käskis alampolkovnik Larka alamleitnant Herman Maimil alustada Haapsalus 1. patarei ja 3. patarei formeerimist lipnik Karl Rostfeldil, tema järel aga leitnant Jaan Veidenbaumil. 15. jaanuaril alustas leitnant Hugo Kauler Keila lähedal Valingu mõisas 2. patarei moodustamist ning 16. jaanuaril käivitas staabikapten Karl Tiitso Haapsalu külje all Kiltsi mõisas 4. patarei loomise. 5. patarei moodustati Tartus, Raekoja platsi äärsetes hoonetes, Eesti Tagavara Jalaväepataljonist ja patarei ülema ajutiseks kohusetäitjaks nimetati alamleitnant Karl Einbund ning seejärel staabikapten Paul Tenno. 6. patareid moodustama ei hakatudki. pargidivisjon (laskemoonapark) asus Koluvere lossis. Brigaadi põhirelvad oli Vene 3-tollised (76,2 mm) välikahurid M1902.

 Pikemalt artiklis 1. Eesti Suurtükiväebrigaad

Mõju Eesti iseseisvumisele

Rahvusväeosad hakkasid teostama Eesti iseseisvumise ideed Rahvusväeosad võimaldasid koondada suure osa Vene sõjaväe Eesti sõduritest ja ohvitseridest tagasi kodumaale. Ilma nendeta oleks Eesti kaitseväe loomine olnud mõeldamatu.

Rahvusväeosade osalemine I maailmasõjas

1917. aasta sügiseks, kui algas Saksa Keisririigi vägede pealetung Mandri-Eestile, osales 1. Eesti jalaväepolk 16.–18. oktoobril 1917 toimunud Saaremaa ja Muhumaa kaitsmisest sakslaste vastu, kuid seoses anarhiaga Vene armees kujunes operatsioon katastroofiliseks. Sakslased võtsid saartel vangi ligikaudu 1000 Vene ohvitseri ja 20 000 sõdurit, nende hulgas 16 eestlasest ohvitseri ja 1582 eestlasest sõdurit. Surma sai 20 eestlasest ohvitseri ja 150 eestlasest sõdurit.

 Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas

Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee ja Eesti rahvusväeosad tegutses 1918. aasta 29. jaanuarini, kui bolševikud Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee laiali saatsid. 19. veebruaril võtsid enamlased, Eesti täitevkomitee sõjaosakonna liikme Gustav Kudebergi poolt üle ka 1. Eesti jalaväediviisi staabi.

Rahvusväeosad ja Saksa okupatsioonivõim

Saksa okupatsioonivägede eelsalgad jõudsid Tallinna 25. veebruaril 1918. Saksa väeüksuse juht kindralleitnant Adolf von Seckendorff andis 28. veebruaril 1918 korralduse, mille põhjal Eesti rahvuslikud väeosad võisid jätkata oma tegevust elanike julgeoleku, nende varanduse ja korra kaitseks. 1. Eesti Diviisi Staap reorganiseeriti Eesti Sõjavägede Staabiks. 1. märtsist 1918 määrati Eesti Sõjaväe ülemjuhatajaks kindralmajor Andres Larka. Staabiülemaks määrati alampolkovnik Nikolai Reek, Kuid juba 27. aprillil 1918 tühistas kindral Seckendorff oma esialgse loa ja andis käsu organisatsiooni likvideerimiseks. Vastavalt kindral von Seckendorffi käsule 20. märtsist 1918 määrati Eesti diviis likvideerimisele 5. aprillist 1918. aastast. Eesti sõjaväe laialisaatmist põhjendati Bresti rahulepingu tingimuste täitmisega, millega keelati Saksa vägede poolt hõivatud territooriumil asutada relvastatud organisatsioone, mis varem olid kuulunud endise Vene armee koosseisu.

Eesti rahvusväeosadest Eesti Rahvaväeks

16. novembril 1918 ilmus Eesti Ajutise Valitsuse korraldus Eesti Rahvaväe organiseerimiseks, mille alusel formeeriti uuesti Saksa okupatsiooni ajal Saksa okupatsioonivõimude poolt laialisaadetud 1. Eesti Jalaväediviis, mõned uued väeosad ja Kaitseliidu osad.

Esimeseks sõjaministriks sai vastavalt Eesti Ajutise Valitsuse korraldusele Konstantin Päts, Peastaabi ülemaks määrati kindralmajor Andres Larka ja 1. Eesti diviisi ülemaks kindralmajor Aleksander Tõnisson.

Sõjaväelised auastmed väeosades

• alamväelased: reamees, jefreitor;
• allohvitserid: noorem allohvitser (vene keeles Младший унтер-офицер), vanem allohvitser (Старший унтер-офицер), veltveebel (Фельдфебель), alampraporštšik (Подпрапорщик);
• vanemohvitserid: praporštšik (Прапорщик), alamporutšik (Подпоручик), porutšik (Поручик), staabikapten (Штабс-капитан), kapten (Капитан);
• staabiohvitserid: alampolkovnik (Подполковник), polkovnik (Полковник)
• kindralid: kindralmajor (Генерал-майор), kindralleitnant (Генерал-лейтенант) jne

Vaata ka

• Eesti Esimeses maailmasõjas

Välislingid

• Kaitseväe ajalugu, Rahvusväeosade sünd, www.mil.ee
• Esimesed eesti rahvusväeosad, www.kool.ee
• Eesti rahvusväeosade loomise ülevaade. Teos digiteerituna digitaalarhiivis DIGAR.
• Eesti rahvusväeosade loomine: 1917–1918. Teos digiteerituna digitaalarhiivis DIGAR