1. Eesti jalaväepolk

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
1. Eesti jalaväepolk
1-ый Эстонский Пехотный Полк
Tegev 19171918
Riik Venemaa Vabariik
Eestimaa kubermang
Liik jalavägi
Suurus polk
Osa 1. Eesti jalaväediviis (Eesti rahvusväeosad)
45. diviis, lääneranniku kaitsel
Garnison/Staap Lossi plats 6, Haapsalu
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad polkovnik Siegfried Pinding
polkovnik Aleksander Tõnisson
polkovnik Ernst Põdder

1. Eesti jalaväepolk oli 1917. aastal Eesti rahvusväeosana moodustatud ja 1917. aastal 1. Eesti jalaväediviisi koosseisu liidetud väeosa.

1. Eesti jalaväepolgu ohvitserid Haapsalus (1918)

Juhtkond ja koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Polguülemad:
polgu adjutant kapten Johan Lutsar

I pataljon[muuda | muuda lähteteksti]

  • alampolkovnik Hans Kurvits (21.2.1918–22.3.1918), I pataljoni ülem
  • kapten Karl Parts (23.3.1918– ), I pataljoni ülem
    • 1. rood, rooduülem: staabikapten Oskar Luiga (21.2.1918–22.3.1918), staabikapten Aleksander Schervel (26.3.1918–26.3.1918), staabikapten Anton Irv (27.3.1918–);
    • 2. rood, rooduülem: leitnant Jaan Lepp (21.2.1918–22.3.1918), staabikapten Oskar Luiga (23.3.1918– );
    • 3. rood, rooduülem: leitnant Bergman (21.2.1918), staabikapten Leonhard Krull (22.3.1918), staabikapten Jaan Männik (22.3.1918–),
    • 4. rood, rooduülem: leitnant Jaan Lepp (23.3.1918–)

II pataljon[muuda | muuda lähteteksti]

  • staabikapten Anton Irv (21.2.1918), II pataljoni ülem
  • staabikapten Jaan Männik (21.2.1918), II pataljoni ülem
  • alampolkovnik Hans Kurvits (23.3.1918– ), II pataljoni ülem
    • 5. rood, rooduülem: leitnant/staabikapten Ulrich Ojason (22.3.1918–)
    • 6. rood, rooduülem: leitnant/staabikapten Jaan Männik (23.3.1918–)
    • 7. rood, rooduülem: leitnant/staabikapten Leonhard Krull (22.3.1918–)
    • 8. rood, rooduülem: leitnant/staabikapten Ferdinand Tõnso (21.3.1918–)

III pataljon[muuda | muuda lähteteksti]

1. Eesti Jalaväepolgu moodustamine[muuda | muuda lähteteksti]

1917. aastal oli aga Eesti oli muutunud otseseks rinde tagalaks ja rindelt pagenevate vene sõdurite, röövsalkade, tegevusväljaks, kes eestlaste kui välismaalaste peale vaatasid. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee otsustatas küsida luba eestlastest üksuse loomiseks Venemaa sõjavägede ülemjuhataja staabist ja selle ainult Eestimaa piirides kasutamiseks. Algatus leidis poolehoidu Tallinna Peeter Suure merekindluse komandant admiral Leskovilt, kes oli nõus eestlastega komplekteerima kaks kindluse jalaväerügementi ning esines sellekohase ettepanekuga Venemaa Ajutise Valitsuse sõjaminister Aleksandr Gutškovile. Sellele järgnes 22. aprillil 1917. aastal Vene kindralstaabi mobilisatsiooniosakonna korraldus sõjaväeringkondadele eestlastest sõjameeste koondamiseks ja kiires korras Tallinna kindluse staabi korraldusse saatmiseks.

Kindluse komandandi P. Leskovi loal loodi 12. aprillil (vkj) 1917 Tallinnas esimene Eesti rahvuslik sõjaväeosa – Merekindluse 2. kindluspolk, mida alates 1. maist 1917 nimetati 1. Eesti Jalaväepolguks, kuhu lubati teenistusse võtta ainult tagavaravägedes teenivaid mehi. Sel päeval ilmus ka rügemendi ajut. ülema kolonel Siegfried Pindingu allkirjaga esimene, polgu asutamise käskkiri.

20. mail 1917. aastal andis Venemaa Ajutise Valitsuse sõjaminister Aleksandr Kerenski ametliku loa 1. Eesti polgu formeerimiseks. Polk moodustati vastavalt 1915. aasta Venemaa keisririigi sõjaväe polgukoosseisule ning koosnes 3 pataljonist, mis jagunes roodudeks. Jalaväepolgus olid ka kuulipildujarood, ratsa- ja jalamaakuulajate, side- ning õppekomandod.

Esimene polgu formeerija ja ülem Tallinnas oli polkovnik Siegfried Pinding, kes määrati polgülema kohale 23. aprillil 1917, Eesti Sõjaväelaste Büroo poolt. 23. mail 1917. aastal kinnitati aga 1. Eesti Jalaväepolgu ülemaks polkovnik Aleksander Tõnisson ning 24. – 26. mai 1917. aastal viidi 1. Eesti Jalaväepolgu formeerimine üle Rakverre. 1917. aasta novembris määrati polgu ülemaks alampolkovnik Ernst Põdder.

1. Eesti Jalaväepolk oli rahvusväeosade baasüksuseks, millest ohvitsere ja allohvitsere suunati teiste väeosade loomisele.

Saksamaa keisririigi meredessantoperatsioon Operatsioon Albion

1917. aasta mais, kui polk Tallinnast Rakverre viidi, oli selle nimekirjas ligi 4000 meest. 1917. aasta oktoobris paisati polk Muhu saarele sakslaste dessanti tõrjuma, kuid operatsioon ebaõnnestus ja kaks pataljoni langesid pea täies koosseisus sakslaste kätte vangi sh 16 eestlasest ohvitseri ja 1582 eestlasest sõdurit. Surma sai 20 eestlasest ohvitseri ja 150 eestlasest sõdurit.

Next.svg Pikemalt artiklis Operatsioon Albion

1918. aasta veebruaris, Saksa vägede kevadpealetungi ajal ja Eesti iseseisvuse väljakuulutamise ajal, oli polk Haapsalus, kus ta ei avaldanud vastupanu pealetungivatele Saksa vägedele. 20. veebruaril anti 1. Eesti jalaväepolgu ülemale Ernst Põdderile käsk võimu võtnud bolševike väejuhatuselt, enda vägedega sakslaste edasitungi Ristil peatada, millest viimane keeldus. 21. veebruari hommikul saabusid Haapsallu Saksa keisririigi väed, kellega pidasid läbirääkimisi 1. Eesti jalaväepolgu ülem Põdder ja valitsuse delegaat Karl August Hindrey[1].

Polgu laialisaatmine[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa okupatsioonivägede eelsalgad jõudsid Tallinna 25. veebruaril 1918. aastal. Saksa väeüksuse juht kindralleitnant Adolf von Seckendorff 28. veebruaril 1918 korralduse, mille põhjal Eesti rahvuslikud väeosad võisid jätkata oma tegevust elanike julgeoleku, nende varanduse ja korra kaitseks, kuid juba 27. aprillil 1918 tühistas kindral Seckendorff oma esialgse loa ja andis käsu organisatsiooni likvideerimiseks.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Virtsu, I maailmasõda 1914-1917, www.virtsu.ee (vaadatud 10. märts 2012)

Seotud arhivaale Eesti Riigiarhiivis[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev:
1. Eesti jalaväepolk
19171918
Järgnev:
1. Jalaväepolk