1. Eesti jalaväepolk

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
1. Eesti jalaväepolk
1. Eesti polgu ohvitserid Haapsalus 1918.jpg
1. Eesti jalaväepolgu ohvitserid Haapsalus (1918)
Tegev 19171918
Riik Flag of Russia.svg Venemaa Vabariik
Eestimaa kubermang
Liik jalavägi
Suurus polk
Osa 1. Eesti jalaväediviis (Eesti rahvusväeosad)
45. jalaväediviis, lääneranniku kaitsel
Garnison/staap Lossi plats 6, Haapsalu
Lahingud Esimene maailmasõda Idarinne
Põhjarinne
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad

1. Eesti jalaväepolk (vene keeles 1-ый Эстонский Пехотный Полк) oli 1917. aastal Eesti rahvusväeosana moodustatud ja 1917. aastal 1. Eesti jalaväediviisi koosseisu liidetud väeosa.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Polgu moodustamine[muuda | muuda lähteteksti]

1917. aastal oli Eesti muutunud otseseks rindetagalaks ja rindelt pagevate Vene sõdurite ja röövsalkade tegevusväljaks, kes vaatasid eestlaste kui välismaalaste peale. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee otsustas küsida luba eestlastest üksuse loomiseks Venemaa sõjavägede ülemjuhataja staabist ja selle ainult Eestimaa piirides kasutamiseks. Algatus leidis poolehoidu Tallinna Peeter Suure merekindluse komandant admiral Leskovilt, kes oli nõus eestlastega komplekteerima kaks kindluse jalaväerügementi ning esines sellekohase ettepanekuga Venemaa Ajutise Valitsuse sõjaminister Aleksandr Gutškovile. Sellele järgnes 22. aprillil 1917 Vene kindralstaabi mobilisatsiooniosakonna korraldus sõjaväeringkondadele eestlastest sõjameeste koondamiseks ja kiires korras Tallinna Kindluse komandandi P. Leskovi loal loodi 12. aprillil (vkj) 1917 Tallinnas esimene Eesti rahvuslik sõjaväeosa – Merekindluse 2. kindluspolk, mida alates 1. maist 1917 nimetati 1. Eesti Jalaväepolguks, kuhu lubati teenistusse võtta ainult tagavaravägedes teenivaid mehi. Sel päeval ilmus ka rügemendi ajut. ülema kolonel Siegfried Pindingu allkirjaga esimene, polgu asutamise käskkiri.

20. mail 1917 andis Venemaa Ajutise Valitsuse sõjaminister Aleksandr Kerenski ametliku loa 1. Eesti polgu formeerimiseks. Polk moodustati vastavalt 1915. aasta Venemaa keisririigi sõjaväe polgukoosseisule ning koosnes 3 pataljonist, mis jagunes roodudeks. Jalaväepolgus olid ka kuulipildujarood, ratsa- ja jalamaakuulajate, side- ning õppekomandod.

Esimene polgu formeerija ja ülem Tallinnas oli polkovnik Siegfried Pinding, kes määrati polgülema kohale 23. aprillil 1917, Eesti Sõjaväelaste Büroo poolt. 23. mail 1917 kinnitati aga 1. Eesti Jalaväepolgu ülemaks polkovnik Aleksander Tõnisson ning 24.–26. mail 1917 viidi 1. Eesti Jalaväepolgu formeerimine üle Rakverre. 1917. aasta novembris määrati polgu ülemaks alampolkovnik Ernst Põdder. Rakveres oli 1917. aasta 9. septembril polgu nimekirja oli kantud 96 ohvitseri ja 10 151 sõdurit. Jalaväepolgu koosseisude järgi võis polku kuuluda 3770 sõjaväelast. 1. Eesti Jalaväepolk oli rahvusväeosade baasüksuseks, millest ohvitsere ja allohvitsere suunati teiste väeosade loomisele. 1917. aasta mais, kui polk Tallinnast Rakverre viidi, oli selle nimekirjas ligi 4000 meest.

Operatsioon Albion[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Operatsioon Albion, Eesti Esimeses maailmasõjas
Saksamaa keisririigi meredessantoperatsioon Albion

1. Eesti jalaväepolk, mis oli lõpetanud septembris formeerimise Rakveres saadeti Saksa vägede Riia operatsiooni lõpupäevil Volmarisse (Valmiera) reservi. 29. septembril algas Saksa vägede operatsioon Albion ning Saksa dessantkoondis maabus Saaremaal Tagalahes. 1. Eesti jalaväepolk toodi raudteeešelonides 2. oktoobri õhtuks Haapsallu ja marssis sealt Rohukülla. 1917. aasta oktoobris paisati polgu I ja II pataljon (v.a 7. rood) ning neli komandot (jalamaakuulajate, ratsamaakuulajate, Colti kuulipildujate, kaevikkahurite komandod) jõuti toimetada Muhusse enne, kui Vene sõjalaevad Väinamerelt tagasi tõmmati ja seeläbi ühendus Eesti saartega katkes. 20. oktoobriks 1917 vallutasid Saksa Keisririigi väed Hiiumaa. Sakslaste dessandi tõrjumine ebaõnnestus ja kaks pataljoni langesid pea täies koosseisus sakslaste kätte vangi sh 16 eestlasest ohvitseri ja 1582 eestlasest sõdurit. Surma sai 20 eestlasest ohvitseri ja 150 eestlasest sõdurit.

Polgust säilinud allüksused, III pataljon, marsipataljon, töörood, side-, sapööri-, keemia-, komandandi-, õppe- ja muusikakomandod) asusid 5. oktoobril Haapsallu ning Ungru ja Kiltsi mõisadesse.

1. Eesti jalaväepolgu ülem polkovnik Ernst Põdder

21. novembril arreteerisid enamlased senise polguülema polkovnik Aleksander Tõnissoni ning 28. novembril asus tema kohale polkovnik Ernst Põdder.

11. detsembril saabusid 98 eestlasest Viiburi kindluse kahurväelast alamlipnik Silla juhtimisel Tallinna. 13. detsembril andis polguülem polkovnik Ernst Põdder päevakäsuga teada suurtükiväelaste komando moodustamisest ning esimestena arvatigi komandosse Viiburi suurtükiväelased. Viiburlastele lisandusid nii polgu enda mitmesugustest allüksustest kui ka teistest eesti rahvusväeosadest ning paljudest väga erinevatest Vene suurtükiväeosadest üle toodud mehed. Aastavahetusel oli komandos 200, jaanuari lõpus ligi 400 ning 18. veebruaril 680 meest. Komando ülemaks likvideerimiseni, jäi alamlipnik Joosep Sild. Varad saadi tänu Vene armees valitsevale korralagedusele, massilisele deserteerimisele ja sõdurite omavolile, kuid oma roll oli ka eesti ja ukraina sõjaväelaste headel suhetel. Ukraina väeosade sõdurite omavoliline tagasipöördumine kodumaale kasvas pärast 15. novembrit, mil Ukraina Ülemraada kuulutas välja Ukraina Rahvavabariigi. Haapsalus ja selle ümbruses paiknenud 45. jalaväediviisi suurtükiväebrigaadi Ukraina soldatid andsid üle brigaadi varad, suurtükid ja hobused, mida raudteel valitseva korralageduse tõttu polnud võimalik kaasa viia. 15. detsembril ilmus 45. jalaväediviisi suurtükiväebrigaadi 3 patarei esindaja ettepanekuga patarei täies koosseisus, 6 suurtükki, 35 hobust ja muu varustus vastu võtta. 16. detsembril soovis vara üle ka 1 patarei esindaja. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esindajad leitnant Konrad Rotschild ja lipnik August Rei, 7. detsembril võtsid vastu Haapsalus 125 hobust ja 8 kerget 3-tollist suurtükki ühes suurtükimoonaga. 8. detsembril võeti Palivere raudteejaamas veel 135 hobust ja 4 (8) suurtükki ja 9. jaanuaril võeti Koluvere mõisas brigaadi suurtükipargi divisjon, Koluvere lossist üle ühes laskemoonaga[1]. 1918. aasta alguses võeti üle Keila Valingu mõisas asunud 44. suurtükiväebrigaadi patarei.

Rindejoon 1918. aastal

1918. aasta veebruaris, Saksa vägede kevadpealetungi ajal ja Eesti iseseisvuse väljakuulutamise ajal, oli polk Haapsalus, kus ta ei avaldanud vastupanu pealetungivatele Saksa vägedele. 20. veebruaril 1918 maabusid Saksa Keisririigi väed Mandri-Eestisse Virtsus. 20. veebruaril anti 1. Eesti jalaväepolgu ülemale Ernst Põdderile käsk võimu võtnud bolševike väejuhatuselt, enda vägedega sakslaste edasitungi Ristil peatada, millest viimane keeldus. 21. veebruari hommikul saabusid Haapsallu Saksa keisririigi väed, kellega pidasid läbirääkimisi 1. Eesti jalaväepolgu ülem polkovnik Ernst Põdder ja valitsuse delegaat Karl August Hindrey[2].

Vabahärra Adolf von Seckendorffi portree

Polgu laialisaatmine[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa okupatsioonivägede eelsalgad jõudsid Tallinna 25. veebruaril 1918. Saksa väeüksuse juht kindralleitnant Adolf von Seckendorff 28. veebruaril 1918 korralduse, mille põhjal Eesti rahvuslikud väeosad võisid jätkata oma tegevust elanike julgeoleku, nende varanduse ja korra kaitseks, kuid juba 27. aprillil 1918 tühistas kindral Seckendorff oma esialgse loa ja andis käsu organisatsioon likvideerida.

Next.svg Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ago Pajur, Sada aastat eesti suurtükiväe sünnist Haapsalus, Läänemaa Muuseumi toimetised = Proceedings of Läänemaa Museum, nr. 22, juuli 2019
  2. Virtsu, I maailmasõda 1914-1917, www.virtsu.ee (vaadatud 10. märts 2012)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev:
1. Eesti jalaväepolk
19171918
Järgnev:
1. Jalaväepolk