Waldhofi tselluloosivabrik
| Waldhofi tselluloosivabrik | |
|---|---|
| Asutatud | 1899 |
| Valdkonnad | tselluloositööstus |
| Emafirma | Waldhof Mannheim |
Waldhofi tselluloosivabrik oli puidutööstusettevõte, mis tegutses 1900[1]–1915 Pärnus.
Tselluloosivabrik kuulus aktsiaseltsile Waldhof[2] (asutatud 1898. aastal Pärnus[1]), mis omakorda oli 1884. aastal Saksamaal Mannheimis asutatud ning Mannheimis ja Tilsitis[1] tegutseva suurfirma AG Zellstoffabrik Waldhof tütarettevõte[1].
Waldhof ehk rahvakeeli lihtsalt Valtov asus Pärnu linna idapoolsel serval, ulatus pikuti alevi surnuaiast Papiniidu jaamani ja laiuti Pärnu jõest mereni. Vabrik ehitati linnalt saadud Papiniidu mõisa maa-alal[3]. Pindala oli umbes 100 hektarit. Vabriku territooriumile viis raudteeharu toormaterjali juurdeveoks ja jõel oli oma sadamakai, kust umbes kolmandik toodangust eksporditi välismaale.
Vabrikutöötajate ehitised[muuda | muuda lähteteksti]
Vabrikus töötas aja jooksul 2000–3000 töölist ja lisaks vabrikuhoonetele ehitati vabriku lähedale Pärnu eeslinna vabriku ametnikele, meistritele ja töölistele elamud[4][5][6]. Riia maantee äärde kerkis terve linnaosa[1].
Vabrik suleti 1915. aasta juunis ja seadmed evakueeriti Venemaale Permi, vabrik õhiti 20. augustil 1915, pärast Saksa keisririigi laevastiku ilmumist Pärnu lahte. Vabrikuhoonete jäänused lammutati lõplikult 1936. aastal[7].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Pärnumaa. Loodus. Aeg. Inimene. 2. osa". Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010. Lk 165
- ↑ "Eesti arhitektuur. 2. osa". Oleg Kotšenovski artikkel "Pärnu". Valgus, 1996. Lk 100
- ↑ Elsbet Parek. "Pärnu sajandeis". Eesti Raamat, 1971. Lk 46
- ↑ Waldhofi tööliselamud., Metsa tänav. 2, 4, 5, 7 ja Mere tn. 2, 3
- ↑ Waldhofi meistrite elamud. Riia maantee 96–102
- ↑ Waldhofi ametnikeelamud. Riia maantee 137–141
- ↑ Euroopa suurima puupapivabriku lammutamine Pärnus Postimees nr 155, 11. juuni 1936, lk 4
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Toivo Meikar: "Waldhofi tselluloosivabrik Pärnus – õnn või õnnetus" Akadeemia, 3 (312), 2015