Fosforiit

Allikas: Vikipeedia

Fosforiit on kivim, mis sisaldab suures koguses fosforit.

Enamasti on tegemist settekivimiga, ning kivimiks peetakse seda reeglina siis, kui selle P2O5 sisaldus on üle 15...20%.

Fosforiidilademed on tekkinud enamasti organismide mere põhja settinud jäänustest. Näiteks Eesti fosforiit on tekkinud lingulaatide kodadest. Lingulaadid olid lukuta brahhiopoodid, kes ehitavad oma koja apatiidist. Need olid karbisarnased loomad, kes elasid madalas šelfimeres.

Fosforiit on tähtis maavara, mida leidub ka Eestis. Eestis seda enam ei kaevandata, kuna fosforiidi-uuringud ja -kaevandamine oleksid Eesti põhjaveele ja loodusele ohtlikud.

Eesti fosforiit[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Fosforiit
Fosforiidivarud Eestis.
Endine Ülgase fosforiidikaevandus.

XX sajandi kahekümnendate aastate alguses ehitati Jõelähtme kihelkonda Ülgase asunduse juurde Ülgase fosforiidikaevandus, kus olid fosforiidi tootmiseks allmaakaevandus ja sorteerimistsehh. Toodangu väljaveoks kohandati Koljuotsa kalasadam. Kasuliku kihi paksus kaevanduses oli alla ühe meetri. Toodang sõltus nõudlusest ja oli kuni 10 000 tonni aastas. 1938. aasta märtsis sõlmiti leping Saksamaaga, mille kohaselt tuli Saksamaale tarnida kümne aasta jooksul 33-protsendise toimainesisaldusega fosforiidikontsentraati P2O5 kuni 340 000 tonni aastas.

Ülgase tehnokompleks põles maha 5. detsembril 1938, mille järel kaevandus suleti. Ülgase kaeveõõned kujunesid koobastikuks ja on kaitse all kui nahkhiirte talvituspaik.

Eesti–Saksa lepingu realiseerimiseks rajati 1940. aastal uus fosforiiditööstus Maardusse, põhja poole Narva maanteed Kroodi oja paremale kaldale. Kaevanduse aastaseks võimsuseks projekteeriti 370 000 tonni kaevist, ehk 100 000 t kontsentraati (P2O5 = 33%). Maardu allmaakaevandus suleti 1965.a. ja see täitus veega.

1954.a. alustati fosforiidi kaevandamist karjääris. Maardla avati põhjapiiril, praegusest Kallavere linnaosast lõunas.[1]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Enno Reinsalu. "Eesti Mäendus". Tallinn, TTÜ Kirjastus 2011 ISBN 978-9949-23-075-4