Rahvusvaheline Tööorganisatsioon

Rahvusvaheline Tööorganisatsioon
International Labour Organization
	Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni lipp
Lühend	ILO
Asutatud	11. aprill 1919; 106 aastat tagasi
Tüüp	ÜRO spetsialiseerunud asutus
Peakorter	Genf, Šveits
Peadirektor	Gilbert Houngbo
Emaorganisatsioon	ÜRO
Töötajaid	3651 (2022)
Veebileht	ilo.org

Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (inglise keeles International Labour Organization, lühend ILO; prantsuse keeles Organisation internationale du travail) on rahvusvaheline ÜRO alluvuses tegutsev organisatsioon, milles tegeletakse eelkõige rahvusvaheliste tööstandardite koostamise ja töötingimuste järelevalvega liikmesriikides.

Organisatsiooni asutasid 28. juunil 1919 Genfis 24 riiki.^[viide?] Alates 1946. aastast on see ÜRO-le alluv spetsialiseeritud asutus. Tööorganisatsioon sai esimeseks ÜRO spetsialiseeritud asutuseks.

Rahvusvahelisse Tööorganisatsiooni kuulub 2012. aasta seisuga 185 riiki. ÜRO liikmetest ei kuulu sinna Andorra, Bhutan, Cooki saared, Liechtenstein, Mikroneesia, Monaco, Nauru, Niue, Põhja-Korea, Tonga ja Vatikan.

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni peakorter asub Genfis. Kõrgeim otsustav kogu on kord aastas kogunev Töökonverents, kus osaleb igast liikmesriigist kaks valitsuse esindajat ning üks tööandjate ja üks töövõtjate esindaja.

Täidesaatev organ on haldusnõukogu, mille sekretariaat on Rahvusvaheline Tööbüroo peadirektori juhtimisel. Sellesse kuulub 28 valitsuste, 14 tööandjate ja 14 töövõtjate esindajat. 10 riigil on alaline valitsuse esindaja haldusnõukogus. Need riigid on Brasiilia, Hiina, India, Itaalia, Jaapan, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, USA ja Venemaa.

Uusi liikmeid tohib vastu võtta igal töökonverentsil, kusjuures liikmekandidaadi poolt peab hääletama 2/3 kõigist saadikutest, sealhulgas 2/3 valitsuste esindajatest. Enne seda peab kandidaat tööorganisatsiooni peadirektorile lubama, et täidab kõiki tööorganisatsiooni liikme kohustusi.

Aastal 1969 sai Rahvusvaheline Tööorganisatsioon Nobeli rahuauhinna.

Välislingid

Koduleht