Vihm

Allikas: Vikipeedia
Mustade tormipilvede all langeb hall vihmavaling rohumaale.
Vihmavaling äikesetormi ajal

Vihm on vedel sadu, vastandina mittevedelatele sademetele nagu lumi, rahe ja lobjakas.

Vihma tekkeks on vaja, et paksus atmosfäärikihis maapinna lähedal ületaks temperatuur vee sulamispunkti. Planeedil Maa on vihm atmosfääris leiduva veeauru kondenseerumine veetilkadeks, mis on piisavalt rasked, et kukkuda ning sageli ka maapinnale jõuda. Õhu küllastumiseni, mis on vajalik vihmaks, võivad viia kaks tõenäoliselt koos toimivat protsessi: õhu jahenemine ja veeauru lisandumine õhku. Virga ehk sajujooned on sadu, mis hakkab maa suunas langema, kuid aurustub enne maapinnale jõudmist; see on üks viis, kuidas õhk võib veeaurust küllastuda. Sademed moodustuvad, kui veetilgad pilves põrkuvad omavahel või jääkristallidega. Vihmapiiskade suurus varieerub lamedatest, pannkoogilaadsetest suurtest tilkadest väikeste kerakujuliste tilkadeni.

Vihma peamine tekkemeetod on õhuniiskuse liikumine kolmemõõtmelistes temperatuuri- ja niiskuskontrasti tsoonides, mida tuntakse ilmafrontide nime all. Kui on piisavalt niiskust, mis liigub ülespoole, langeb sadu konvektsioonipilvedest (milles on tugev liikumine ülespoole) nagu rünksajupilved (cumulonimbus; äikesetormid), mis võivad moodustada kitsaid vihmaribasid. Mägedes võib tihe sadu tekkida paikades, kus mööda mäekülge üles liikuv õhuvool on võimalikult tugev maastiku tuulepealsel küljel kõrgusel, kus õhuniiskus kondenseerub ja langeb vihmana mäenõlvadele. Mägede tuulealustel külgedel võib esineda kõrbekliima, kuna allanõlva liikuv õhuvool kuumutab ja kuivatab õhumassi. Mussoone põhjustava intertroopilise konvergentsitsooni liikumine toob savannidesse vihmahooaja. Suuremas osas maailmas on vihm peamine mageveeallikas, mis loob eluks vajalikud tingimused mitmesugustele ökosüsteemidele, annab vett hüdroelektrijaamadele ja niisutussüsteemidele. Vihma hulka mõõdetakse sadememõõtjaga, seda hinnatakse aktiivselt ilmaradarite ja passiivselt ilmasatelliitide abil.

Vihm Osula küla talivilja põllul Võru maakonnas

Linnade soojussaarte efekt suurendab nii sademete hulka kui ka saju intensiivsust linnadest allatuult. Kliima soojenemine muudab kogu maailma tavapäraseid sajutingimusi, põhjustades niiskemat ilma Põhja-Ameerika idaosas ja kuivust troopikas. Sademed on üks põhikomponente looduslikus veeringluses ning tekitab enamiku planeedi puhta vee varudest. Maailma keskmine aastane sademete hulk on 990 mm. Kliimaklassifikatsioonisüsteemid nagu Köppeni kliimaklassifikatsioonisüsteem kasutavad keskmist aastast sademete hulka eri kliimarežiimide eristamiseks. Maa kõige kuivem kontinent on Antarktis. Vihma on täheldatud või oletatakse ka teistel planeetidel, kus see koosneb vee asemel metaanist, rauast, neoonist või väävelhappest.

Vihm
Vihmapiisad aknaklaasil

Eesti vihmakestusrekord pärineb 1996. aastast, kui Väike-Maarjas sadas 29.–31. oktoobrini 57 tundi järjest.

Rahvakombed[muuda | muuda lähteteksti]

Kui polnud kaua vihma, siis hüppasid eelteismelised tüdrukud joodiku haua juurde, et teda äratada ja tõreleda, et see vihmad joomata jätaks. Nad pissisid haua kõikidele nurkadele, sõnades: "Näh, võta, siin on natuke rammusam, kibedam vesi, jäta vesi meile!"[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Aleksander Heintalu e. Vigala Sass. Estide (tšuudide) hingestatud ilm. II. Sõnade seletus. Lk. 403.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]