Mobiiltelefon

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib kärgtelefonist; eraldi artiklis on juttu satelliit-mobiiltelefonist

Nokia 3310 mobiiltelefon
Mobiiltelefone 2000. aastate algusest

Mobiiltelefon (mobiilne telefon) ehk mobiil ehk taskutelefon (kõnekeeles mobiil, mobla) on taskus kaasaskantav akuga varustatud telefon, millega saab kõnesid pidada raadiotelefonside tugivõrgu kaudu. Mobiiltelefon võimaldab traadita side telefonikõnesid ka liikumisel, lisaks edastada tekstsõnumeid ja kasutada andmesidet. Mobiiltelefonivõrgus on side loomisel kasutusel elektromagnetkiirguse raadiolaine (mikrolaine) ala.

Mobiiltelefonide tootjad[muuda | muuda lähteteksti]

Juhtivad mobiiltelefonide tootjad ja väljatöötajad on Nokia, Vertu, Jolla, BlackBerry, Motorola, NEC, Samsung, LG, Apple, HTC, Huawei ja Sony Ericsson.

Mobiiltelefone on tootnud teiste seas ka Siemens Mobile (BenQ-Siemens), Ericsson, Palm ja Sagem.

Kuna mitmed olulised patendid GSM- ja teistele mobiiltelefonides kasutatavatele tehnoloogiatele on kaotanud või kaotamas kehtivust, on alates 21. sajandi esimesel ja teisel kümnendil mobiiltelefonide tootmine laienenud, seda iseäranis Lõuna- ja Kagu-Aasias. Sinna hulka kuulub nii uute mobiilitootjate tekkimine (ZTE Hiinas, Karbonn Indias), tootegruppide lisandumine olemasolevatel tootjatel kas siis läbi omandisuhete muutuse või orgaanilise kasvu, või ka nišiarendajate ettevõtted, kus tootearendus ja disain valmib emamaal ja tootmine Aasias.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Mobiiltelefonide ajalugu

Juba 1947. aastal lõid AT&T Belli laboratooriumi töötajad esimese kasutatava telefonivõrgu autodele paigaldatud raadiotelefonidega.. Esimese täisautomaatse raadiotelefonivõrgu avas Rootsis 1956. aastal Ericsson. Võrgus oli 150 telefoni. Telefoniaparaat kaalus 30–40 kg, hiljem vähendati selle kaalu 9 kg-ni.

Esimene üldiseks kasutamiseks mõeldud mobiiltelefonivõrk Autoradiopuhelin avati Soomes 1971. aastal. See töötas sagedusel 150 МHz. Esimene NMT-450 võrk avati Saudi-Araabias 1. septembril 1981. Esimese digitaalse (GSM) telefonivõrgu avas 1991 Soomes Radiolinja.

Aastal 2001 avas NTT DoCoMo Jaapanis kolmanda generatsiooni võrgu, mis kasutas WCDMA standardit.[1] Sellele järgnesid 3.5G, 3G+ ning turbo 3G täiustused, mis põhinesid HSPA perekonnal, võimaldades UMTS-võrkudele suuremaid andmesidekiirusi.

Veel 2000. aastate alguses olid populaarsed nii väiksed telefonid kui võimalik, kuid edaspidi on kasvanud suuremate ekraanidega telefonide nõudlus. 21. sajandi alguses tulid turule nutitelefonid, millel on taskuarvuti ja pihuarvuti võimalused. Hakati looma puutetundliku ekraaniga telefone. Kuna puutetundliku ekraaniga telefoni kasutusmugavus nõuab suuremat ekraani, tuli Samsung välja telefonisarjaga Samsung Galaxy Note series 2011. aastal, mida on müüdud ligi 100 miljonit. 2013. aasta paremate nutitelefonide seas on Samsung Galaxy S4 ja Apple 5, mis on kiiretoimelised ja hästi disainitud vastupidava korpusega. Hiljuti loodi kumera ekraaniga nutitelefon. Üks esimesi nende seas on LG G Flex.

Telefonid muutuvad kiiremaks ja jõulisemaks ning kasvavad aku mahutavus ja kestvus.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. UMTS World. "History of UMTS and 3G development". Umtsworld.com. Vaadatud 25. jaanuar 2012. 

Välisviited[muuda | muuda lähteteksti]