Mais

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Mais (perekond)

Harilik mais
Illustration Zea mays0 clean.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Üheidulehelised Liliopsida
Selts: Kõrreliselaadsed Poales
Sugukond: Kõrrelised Poaceae
Perekond: Mais Zea
Liik: Harilik mais
Ladinakeelne nimetus
Zea mays
Linnaeus
Sünonüümid
  • Euchlaena mexicana Schrad.
  • Zea alba Mill.
  • Zea amylacea Sturtev.
  • Zea amylesaccharata Sturtev.
  • Zea cryptosperma Bonaf.,
  • Zea curagua Molina
  • Zea erythrolepis
  • Zea glumacea Larrañaga
  • Zea indentata Sturtev.
  • Zea indurata Sturtev.
  • Zea japonica van Houtte
  • Zea macrosperma Klotzsch
  • Zea mucronata Vilmorin
  • Zea rostrata Bonaf.
  • Zea saccharata Sturtev.
  • Mays vulgaris Seringe
  • Mays zea Gaert.
  • Thalysia mays Kuntze
  • Zea americana Mill.
  • Zea segetalis Salisb.
  • Zea tunicata (St-Hilaire) Sturtev.
  • Zea vulgaris Miller.[1]
Zea mays fraise MHNT.BOT.2011.18.21.jpg
Zea mays "Oaxacan Green"

Mais (botaaniline nimi harilik mais; teaduslik nimetus Zea mays) on kõrreliste sugukonda maisi perekonda kuuluv üheaastane teravili.

Esimesena kirjeldas maisi teaduslikult Linnaeus.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mais pärineb tõenäoliselt Kesk-Ameerikast, kus seda hakati kultiveerima umbes 7000 aastat tagasi. Vanimad maisiseemned leiti Teotihuacanist, mis asub Pueblo linna lähedal Mehhikos. Mais oli väga oluline toiduallikas maajade ja asteekide tsivilisatsioonis. Kesk-Ameerikast levis mais põhja poole kuni Kanadani ja lõuna poole kuni Argentiinani. Pärast Ameerika avastamist 15. sajandil introdutseeriti mais Hispaania kaudu Euroopasse, kus seda esialgu kasvatati soojemates Vahemeremaades, hiljem peaaegu kogu Euroopas.[2]

Veel 1980. aastatel arvati, et mais kultuuristati 4500 aastat tagasi Mehhikos ja Guatemaalas.[3]

Alamliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilikust maisist on aretatud palju sorte, mida rühmitatakse mitmeks alamliigiks:[1]

  • hammasmais (Zea mays L. subsp. mays) – Indentata rühm
  • paismais ehk lõhenev mais ehk plaksumais (Zea mays L. subsp. mays) – Everta rühm
  • kõva mais ehk ränimais (Zea mays L. subsp. mays) – Indurata rühm
  • suhkrumais (Zea mays L. subsp. mays) – Saccharata rühm
  • sõklamais (Zea mays L. var. tunicata Larrañaga ex A.St.Hil.)
  • tärklismais (Zea mays L. subsp. mays) – Amylacea rühm
  • tärklise-suhkrumais (Zea mays L. subsp. mays) – Amyleasaccharata rühm
  • vahamais (Zea mays L. subsp. mays) – Ceratina rühm.

Morfoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isasõisikud

Mais on kõrreline ja kasvab tavaliselt 2–3, harva kuni 6 m kõrgeks. Ta annab hektari kohta rohkem teri kui ükski teine teravili.

Püstise kõrre läbimõõt on 2–7 cm ja selle südamik on täitunud pehme säsiga. Soodsate kasvutingimuste korral on kõrrel ka külgvõrsed.[4]

Viljapea kasvab varrele lehekaenlasse. Tõlvikuid on maisitaimel 1–4[4]. Tõlvik on tavaliselt 10–25, harva kuni 45 cm pikkune ja sisaldab tavaliselt 200–400, harva kuni 1000 seemet. Seemne mass on 190–400 mg[2]. Tõlvikud arenevad emasõisikutest, isasõisikud asuvad eraldi sama taime ladvas. Seemned on tavaliselt kollased, kuid eri sortidel võivad olla ka valkjad, punased, sinakad, mustjad jne.

Hästi arenenud juurestik aitab kõrget taime püstisena hoida.

Kasvukohad ja -tingimused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maisipõld Liechtensteinis

Harilik mais on valgusnõudlik ja soojalembeline taim ning seda kasvatatakse peaaegu kogu maakeral, välja arvatud polaaralad ja kõrgmäestikud. Kasvuperioodi soovitatav õhutemperatuur jääb vahemikku 25...30 °C.[4] Maisi kasvatatakse merepinna kõrgusel Kaspia mere lähedal ning kuni 4000 m kõrgusel Peruu Andides.[2] Taimed kasvavad kõige paremini kergetel, hästi õhustatud, neutraalse reaktsiooniga ja viljakatel muldadel.

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik mais on ühekojaline taim, isas- ja emasõisikud paiknevad samal taimel. Tolmlemine toimub tuule abil.

Maisi kultiveerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurimad tootjad 2009. aastal[5]
Riik Toodang Osakaal
USA USA 333 010 910 t 40,8%
Hiina Hiina 163 118 097 t 20,0%
Brasiilia Brasiilia 51 232 447 t 6,3%
Mehhiko Mehhiko 20 202 600 t 2,5%
Indoneesia Indoneesia 17 629 740 t 2,2%
India India 17 300 000 t 2,1%
Prantsusmaa Prantsusmaa 15 299 900 t 1,9%
Argentina Argentina 13 121 380 t 1,6%
LAV LAV 12 050 000 t 1,5%
Ukraina Ukraina 10 486 300 t 1,3%
Maailm 817 110 509 t 100%

Maisi kultiveeritakse maailmas laialdaselt. Kaalu poolest ületab maailma maisitoodang riisi ja nisu toodangu. 2009. aastal toodeti maailmas 817,11 miljonit tonni maisi, maisipõldude pindala oli 159,5 miljonit hektarit. Viimase 40 aasta jooksul on tootmismahud tõusnud natuke üle kolme korra.[5]

Aastail 1969–1971 oli maisi saagikus kõige suurem Austrias (55,5 ts/ha). Järgnesid USA (51,6 ts/ha), Prantsusmaa (51,5 ts/ha), Kanada (50,8 ts/ha) ja Saksa FV (50,5 ts/ha). Maailma keskmine oli 25,4 ts/ha.[6]

1983. aastal oli maisi saagikus kõige suurem Kreekas (95,9 ts/ha). Järgnesid Itaalia (70,7 ts/ha), Austria (69,9 ts/ha), Ungari (65,5 ts/ha) ja Prantsusmaa (63,2 ts/ha). Maailma keskmine oli 28,0 ts/ha.[6]

Maisi koristamiseks on välja töötatud maisikombainid. Need eraldavad maisitõlvikud vartest ning seejärel hekseldavad lehed ja varred. NSV Liidus toodeti maisikombaine "Hersonets", mille jõudlus oli 0,7–1,5 ha/h.[7]

Silo valmistamine

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haljalt koristatud taimi kasutatakse loomasöödana, biogaasi tootmiseks ja silo valmistamiseks. Maisiteradest valmistatakse maisijahu, maisihelbeid, loomasööta, piiritust, tangu, maisitärklist, siirupit jm.

Maisijahust tehakse leiba, lisades nisu- või maniokijahu. Noori suhkrumaisi tõlvikuid kasutatakse köögiviljana, süüakse toorelt või keedetult.

Harilik mais Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maisitõlvikud
Maisiteratooted

Eestis hakati harilikku maisi kasvatama 1835. aastal Vana-Kuuste Põllumajanduse Instituudis, mis tegutses 1834–1839[4]. 1885. aastal kasvatati maisi Sangaste, 1895. aastal Rooma mõisas[8]. Põhiliselt kasvatati haljasmassi, Lõuna-Eestis loodeti saada ka teri[8].

Maailmasõdade vahelises Eestis uuriti maisikasvatust Tartu Ülikooli Taimebioloogia Katsejaamas. Katsed näitasid, et Eesti kliima on maisi jaoks liiga heitlik, sageli jäi suvi külmaks. Tehtud tööst kokkuvõtte teinud Nikolai Rootsi leidis, et maisilt ei tasu Eestis igal aastal teri oodata, peale selle oleks vaja sügisel tõlvikuid kunstlikult, rehe all kuivatada, aga tärklisetoodangus ei suudaks mais sellegipoolest kartuliga võistelda. Üksnes silokultuurina olevat tal tulevikku.[8]

Laialdasem maisi kasvatamine algas pärast seda, kui NSV Liidu juhiks sai Nikita Hruštšov. 1953. aasta oktoobris EKP pleenumil käsitles Johannes Käbin maisikasvatust Eesti põllumajanduse prioriteetse suunana. 1955 oli maisipõldude kogupindala 33 000 ha. Siiski selgus üsna pea, et meie kliima on maisi jaoks liiga heitlik ja suved pole piisavalt soojad. Terad meie suvetingimustes sageli ei valmi ja seetõttu kasvatati maisi peamiselt haljasmassi saamiseks, mida kasutatakse loomasöödana või silo valmistamiseks. 1957. aastal oli maisipõldude pindala ainult 3800 hektarit, aga 1961. aastal 33 000 ha.[8]

Pärast seda, kui maisisaak 1962 külma ja vihmase suve tõttu ikaldus, hakkas maisikasvatus kogu NSV Liidus oma menu kaotama. 1963. aasta detsembris tunnistas Hruštšov partei pleenumil, et teraviljakultuurina on mais NSV Liidus perspektiivitu, aga pidas vajalikuks seda silokultuurina.[8] Maisi kohustuslik viljelemine lõpetati pärat seda, kui Hruštšov 1964 kõigist ametitest tagandati.

1980. aastatel oli maisipõldude pindala 5–6 tuhat hektarit[4]. Eestis kasvatatavad maisisordid ('Crescendo', 'Furioso', 'TK 160') annavad kuivaine saaki 12–15 t/ha.[9]

Toiteväärtus ja biokeemiline koostis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toiduks tarvitatava suhkrumaisi värskelt valminud terade toiteväärtus ja biokeemiline koostis on toodud alljärgnevates tabelites.

Toitained[10]
Toitaine Väärtus
100 g kohta
Kalorsus 86,0 kcal
Vesi 76,05 g
Süsivesikud 18,70 g
Tärklis 5,70 g
Glükoos 3,43 g
Valgud 3,27 g
Kiudained 2,0 g
Fruktoos 1,94 g
Lipiidid 1,35 g
Tuhk 0,62 g
Sahharoos 0,89 g
Toiteelemendid[10]
Toiteelement Väärtus
100 g kohta
Kaalium (K) 270,00 mg
Fosfor (P) 89,00 mg
Magneesium (Mg) 37,00 mg
Naatrium (Na) 15,00 mg
Kaltsium (Ca) 2,00 mg
Raud (Fe) 0,52 mg
Tsink (Zn) 0,46 mg
Mangaan (Mn) 0,16 mg
Vask (Cu) 54 μg
Seleen (Se) 0,60 μg
Vitamiinid[10]
Vitamiin Väärtus
100 g kohta
A 9,0 μg
B1 155 μg
B2 55 μg
B3 1,770 mg
B4 23,0 mg
B5 717 μg
B6 93 μg
C 6,80 mg
E 0,07 mg
K 0,30 μg
Luteiin+
zeaksantiin
644,0 μg
β-krüptoksantiin 115,0 μg
Foolhape 42,0 μg
Aminohapped[10]
Aminohape Väärtus
100 g kohta
Glutamiinhape 636 mg
Leutsiin 348 mg
Alaniin 295 mg
Proliin 292 mg
Aspartaamhape 244 mg
Valiin 185 mg
Seriin 153 mg
Fenüülalaniin 150 mg
Lüsiin 137 mg
Arginiin 131 mg
Treoniin 129 mg
Isoleutsiin 129 mg
Glütsiin 127 mg
Türosiin 123 mg

Mais kultuuris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mais on kujutatud Angoola, Grenada, Keenia, Mosambiigi ja Sambia vapil. Kuni 1992 oli mais kujutatud Roheneeme Saarte vapil. Mais oli ka Moldaavia NSV vapil.[11]

Maisitaime vars kahe küpse tõlvikuga on kujutatud Horvaatia 1-lipase mündi reversil. Neid münte vermitakse alates 1993.

Stephen King on kirjutanud novelli "Maisi lapsed", mis on andnud ainet mitmele õudusfilmile.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Harilik mais". Eestikeelsete taimenimede andmebaas, Kasutatud 28.12.2010.
  2. 2,0 2,1 2,2 www.fao.org Maize in human nutrition Vaadatud 28. detsembril 2010 (inglise keeles)
  3. "A ja O". Tallinn, "Valgus" 1987, lk. 247
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Eesti Entsüklopeedia, 6. köide, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 1995
  5. 5,0 5,1 faostat.fao.org Food and Agriculture Organization of the United Nations Vaadatud 28. detsembril 2010 (inglise keeles)
  6. 6,0 6,1 "A ja O". Tallinn, "Valgus" 1987, lk. 249
  7. Tehnikaleksikon, lk. 298
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 „Head ja palju!” - Maisikampaania Nõukogude Eestis Eesti Loodus. Vaadatud 31. detsembril 2011
  9. "Rohtsete energiakultuuride uuringud". www.emu.ee, 2007. Tartu: Eesti Maaülikool. (PDF) Kasutatud 28.12.2010.
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 "USDA National Nutrient Database". www.nal.usda.gov, Kasutatud 08.12.2010. (inglise)
  11. "A ja O". Tallinn, "Valgus" 1987, lk. 172