Pühakutepäev

Pühakutepäev ehk kõigi pühakute päev (ladina keeles festum omnimum sanctorum) on 1. novembril tähistatav päev roomakatoliku kirikus.

Katoliku kirik mälestab paljusid pühakuid nende surmapäeval või siis mälestuspäeval. Tuhandetest kanoniseeritud pühakutest aga vaid väikese osa tähtpäevi tähistatakse korrapäraselt.

Tähistamine

Pühakute austamine on vana kristlik komme ning sama vana ka pühakute auks korraldatavad pidustused 31. oktoobri õhtupoolikul. Seda õhtut kutsutakse halloween’iks. Pühakutepäevale järgneb 2. novembril selle päevaga seotult kõikide usus lahkunute (surnute) mälestuspäev ehk hingedepäev. Liturgiline värv on pühakutepäeval punane või valge ning hingedepäeval valge või must.

Õigeusklikud tähistavad analoogset püha (kõigi pühade pühapäeva) pühapäeval pärast nelipühi, pannes sellega punkti ülestõusmispühade ajale.

Pühakutepäev on paljudes maailma riikides riigipüha. Kuigi Euroopa Komisjon ei sea oma liikmesriikidele riigipühi, on 1. november Euroopa Liidu institutsioonide töötajatele riigipüha.

Ajaloost

Pühakutepäeva peeti idakirikus juba 4. sajandil ning algselt oli see mõeldud märtrite mälestamiseks ülestõusmisajal. 7. sajandil kinnitas paavst Bonifacius IV ametlikult katolikus kirikus pühakutepäeva, austamaks korraga kõiki pühakuid. Mandri-Euroopasse jõudis pühakutepäeva pidamise tava Iirimaa ja Inglismaa kaudu 8. sajandil ning hakkas kiiresti levima. Pühakutepäeva pühitseti algselt 13. mail, kuid 8. sajandil nihutas paavst Gregorius III selle 1. novembrile.

Karl Suure aegses Frangi riigis hakati püha tähistama tänu õukonnas olnud Iiri vaimulikele ja teadlastele. Aastal 835 tegi Karl Suure poeg keiser Ludwig Vaga 1. novembri kõigi pühakute päevaks kogu Frangi riigis, kust selle päeva tähistamine laienes edasi mujale Euroopasse.

Vaata ka

• Halloween
• Hingedepäev