Rahvusvaheline Kriminaalkohus

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Rahvusvaheline Kriminaalkohus
International Criminal Court
Cour pénale internationale
International Criminal Court logo.svg
ICC member states.svg
Rooma statuudi osapooled ja allakirjutajad
██ Liikmesriik
██ Statuut allkirjastatud, aga ratifitseerimata
██ Statuudist lahkunud riik
██ Allkirja tagasi võtnud riik
██ Pole statuuti allkirjastanud ega ratifitseerinud
Asukoht Haag
Liikmed 123 liikmesriiki
Ametlikud keeled araaba, hiina, hispaania, inglise, prantsuse ja vene keel (töökeeled inglise ja prantsuse keel)
President Chile Eboe-Osuji
Peaprokurör Fatou Bensouda
Kohtusekretär Herman von Hebel

Rahvusvaheline Kriminaalkohus (lühend RKK; prantsuse keeles Cour pénale internationaleCPIinglise keeles International Criminal Court, ICC) on esimene ja ainus alaliselt tegutsev rahvusvaheline kohus,[1] mis mõistab õigust genotsiidi, inimsusvastaste kuritegude, sõjakuritegude ja agressioonikuritegude üle.[2] Kohus on mõeldud täiendama riigisiseseid kohtuinstantse olukorras, kus viimased kas ei suuda või ei soovi toimida.

Rahvusvaheline Kriminaalkohus asutati Rooma statuudiga 17. juulil 1998. Kohus alustas tegevust 1. juulil 2002, mistõttu kuuluvadki kohtu pädevusse vaid teod, mis on toime pandud pärast Rooma statuudi jõustumist ehk peale 1. juulit 2002.

2005. aasta mängufilm "Tõlk" kujutab fiktiivse Aafrika riigi presidendi püüdeid vältida süüdistuse algatamist Rahvusvahelises Kriminaalkohtus. Filmi lõpus annab ÜRO Julgeolekunõukogu tema teod ühehäälselt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevusse.

Rahvusvahelise Kriminaalkohtu hoone Haagis

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese maailmasõja lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene tungiv vajadus rahvusvahelise kriminaalkohtu järele tekkis peale esimest maailmasõda, kui ilmnes, et enamiku sõja kaotanud riikide tähtsaid ametnikke polnud võimalik võtta vastutusele kas terviklikult või kuritegude eest, mida panid toime nende alluvad. See oli tingitud asjaolust, et kui ametniku tegevus piirdus oma riigi territooriumiga, siis sai ametnikku vastutusele võtta vaid tema tegevusriigis kehtiva seaduse ulatuses. Idee rahvusvahelisest kohtuorganist, mis menetleks rahvusvahelisi kuritegusid, tõi Vastutuskomisjon avalikuse ette 1919. aasta rahukonverentsil. Võitjariikide lahkarvamuste tõttu jäi aga kohus asutamata ning piirduti Versailles´ rahulepingu sätete loomisega Saksa keisri rahvusvaheliseks kohtuprotsessiks. Samuti käsitlesid eelmainitud rahulepingu sätted liitlaste sõjatribunali õigust teistes sõjakuritegudes süüdistatavaid isikuid kohtu alla anda.[3]

Teisest maailmasõjast külma sõjani[muuda | muuda lähteteksti]

Teise maailmasõja lõppedes tõusis taas esile vastutuse probleem. Arutelude tulemusena loodi Rahvusvaheline Sõjatribunal (Nürnbergi tribunal) ja Kaug-Ida Rahvusvaheline Sõjatribunal, mis olid rahvusvahelised kohtud, kuigi nende liikmeskond oli piiratud liitlasriikide kohtunikega.[3] Seejärel kirjutas ÜRO Peaassamblee 1948. aasta resolutsioonis: "Tunnistades, et genotsiid on läbi ajaloo toonud inimkonnale suuri kaotusi; ning olles veendunud, et rahvusvaheline koostöö on vajalik inimkonna päästmiseks sellest koledast nuhtlusest." Olukorra tõsidusele viidates kiitis peaassamblee heaks genotsiidi ennetamise ja karistamise konventsiooni.[4]

Genotsiidi ennetamise ja karistamise konventsiooni esimene artikkel defineerib genotsiidi kuriteona, mis rikub rahvusvahelist õigust. Seotus rahvusvahelise õigusega on põhjus, miks ÜRO Peaassamblee lasi rahvusvahelise õiguse komisjonil (ILC)[5] hinnata sellise juriidilise organi loomise võimalust ja eesmärgipärasust, mille ülesanne on arutada genotsiidikuriteo toimepanemises süüdistatavate isikute juhtumeid. Jõudes järeldusele, et kohtuorgani loomine on rahvusvahelise õiguse seisukohast soovitav ja võimalik, koostas komisjon kohtu loomise statuudi eelnõu (1951. aastal) ja muudetud statuudi eelnõu (1953. aastal).[4] Kohtu loomise protsess jäigi kolmeks aastakümneks sinnapaika, kuna külma sõja poliitilises olukorras ei olnud ülemaailmse kohtu loomine võimalik.[6]  

Külma sõja lõppedes[muuda | muuda lähteteksti]

Kohtu loomise küsimuse juurde jõuti tagasi külma sõja lõpus. 1989. aasta detsembris tegi Trinidadi ja Tobago peaminister ettepaneku luua eelmainitud kohtuorgan lisaklausliga, et täidesaatval asutusel oleks jurisdiktsiooni ka narkoäri tõkestamises. Taas pöördus peaassamblee ILC poole.[6] Sellal, kui ILC töötas statuudi kallal, puhkesid konfliktid Jugoslaavias (1993. aastal) ja Rwandas (1994. aastal). Mõlemad tülid muutsid genotsiidi, sõjakuritegude ja inimkonna vastu toime pandud kuritegude teemad nii aktuaalseks, et ÜRO Julgeolekunõukogu oli sunnitud asutama kaks ajutist kohut. Kohtute eesmärk oli võtta vastutusele eelmainitud kuritegude eest vastutavad isikud ning hoida ära nende kuritegude toimepanek tulevikus. Kuna loodud kohtud olid vaid ajutiseks lahenduseks, oli rahvusvaheline üldsus nõus, et on aeg sõltumatu ja alalise kriminaalkohtu loomiseks.[7]

Rahvusvahelise Kriminaalkohtu põhikirja eelnõu esitati peaassambleele 1994. aastal.[8] Nelja aasta jooksul parandati ja täpsustati eelnõu ning 1998. aastal peaassamblee 52. istungjärgul kutsuti kõik riigid Rooma konverentsile eesmärgiga vormistada lõplik leping. Konverents toimus 17. juulil 1998, mil 120 riiki allkirjastasid alalise Rahvusvahelise Kriminaalkohtu õigusliku aluse – Rooma statuudi.[4] Rooma statuudi jõustumisega peale 60. ratifitseerimist 1. juulil 2002 loetakse Rahvusvaheline Kriminaalkohus asutatuks.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Klabbers, J. Rahvusvaheline õigus. Tallinn: Juura, 2018.
  2. Välisministeerium. „Eesti kirjutas alla rahvusvahelistele konventsioonidele“, 28.12.1999. https://vm.ee/et/uudised/eesti-kirjutas-alla-rahvusvahelistele-konventsioonidele.
  3. 3,0 3,1 Historical Survey of the Question of International Criminal Jurisdiction – Memorandum submitted by the Secretary-General. United Nations–General Assembly International Law Commission Lake Success, New York 1949.
  4. 4,0 4,1 4,2 ООН. Международный уголовный суд – исторический обзор, 17.04.2013. https://www.webcitation.org/6Fwhg3NiB?url=http://www.un.org/ru/law/icc/overview.shtml
  5. Välisministeerium. ÜRO terminibaas (The United Nations Terminology Database), 06.10.2021. https://vm.ee/et/tegevused-eesmargid/uhinenud-rahvaste-organisatsioon-uro/uro-sonastik
  6. 6,0 6,1 Dempsey, G. T. Reasonable doubt. The Case against the Proposed International Criminal Court, 16.07.1998. https://web.archive.org/web/20061230020806/http://www.cato.org/pubs/pas/pa-311.pdf
  7. Coalition for the international criminal court. History of the ICC, 07.03.2007. https://web.archive.org/web/20070307195635/http://www.iccnow.org/?mod=icchistory
  8. United Nations. Draft Statute for an International Criminal Court, 1994.  https://web.archive.org/web/20131019222229/http://legal.un.org/ilc/texts/instruments/english/draft%20articles/7_4_1994.pdf

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]