Masin

Allikas: Vikipeedia

Masin on mehaanilist liikumist rakendav seade, mis muundab energiat, tööobjekte või informatsiooni, et inimese kehalist või vaimset tööd asendada või kergendada.[1]

Liigitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasutusotstarbe järgi jaotatakse masinad energiamasinateks, töömasinateks ja infomasinateks.

Energiamasinad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Energiamasinaid liigitatakse energia muundamise suuna järgi jõumasinateks (annavad mehaanilist energiat) ja muundamismasinateks (muundavad mehaanilist energiat teist liiki energiaks, nagu näiteks elektrigeneraator). Jõumasinad muundavad mingit liiki energiat töö- või muundamismasinate käitamiseks sobivaks mehaaniliseks liikumiseks. Jõumasinad jagunevad omakorda primaarseteks jõumasinateks (muundavad vahetult looduslikke energiavorme, näiteks tuulemootor, hüdroturbiin) ja sekundaarseteks jõumasinateks (kasutavad muundamismasinast saadavat energiat, näiteks elektrimootor).

Next.svg Pikemalt artiklis Jõumasin

Töömasinad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Töömasinad jagunevad tehnoloogiamasinateks ja teisaldusmasinateks.

Infomasinad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Infomasinad teisendavad informatsiooni selle kasutamiseks sobivasse vormi, näiteks kirjutusmasin, trükimasin, printer, plotter, tehnoloogiaprotsessi kontroll- ja juhtimismasin.

Koostisosad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeva masinad kujutavad endast mehhatroonikasüsteeme, kus mehaanilised, elektroonilised ja infotehnoloogilised allsüsteemid tagavad tervikliku tööprotsessi.

Masinate olulisteks koostisosadeks on mehhanismid, mis muudavad üht liiki liikumist teiseks. Mehhanism koosneb detailidest, mis on ühendatud koostudeks.

Detail on masina niisugune osa, mille valmistamine ei nõua koostamisoperatsioone. Geomeetrilise konstruktsiooni poolest võivad detailid olla lihtsad (mutter, liist jne) või keerulised (väntvõll, tööpingi kere).

Koost ehk sõlm on toode, mille elemendid on omavahel ühendatud neetliite, keevisliite, keermesliite, liimliite vms. teel.

Masinaelemendid on masinate koostisosad (detailid) ja nende lihtsamad koostud.

Arengulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimkonna vanemaid masinaid, kus esines töövõlli pöörlemisliikumine, paindelemendiga ja vibupingutusega hõõrdülekanne, kus puututi esmakordselt kokku laagrite, nende kulumise, elementide tugevuse, jäikuse jms. probleemidega, oli ligi 6000 aastat tagasi leiutatud vibupuur.

4000 aastat tagasi leiutati ratas- ning lohisti asemele tuli käru. Kaevupöör, pottsepakeder, käsikivi, plokiratas näitasid, et inimene eelistas oma mehhanismides pöörlemisliikumist.

Vana-Kreeka filosoofid Platon ja Aristoteles kirjeldasid kolm ja pool sajandit eKr metalltappe, hammasrattaid, vänti, võlle, liitplokke. Archimedes (287-212 eKr) kirjeldas tigukonveierit, millega tõsteti vett. Vitruvius (1. saj eKr) aga samaks otstarbeks kasutatavat koppkonteinerit.

Renessansiaja kirjanduses kohtab köis- ja rihmülekandeid, keermeid, sidureid. Leonardo da Vinci (1452‒1519) joonistas ristuvate telgedega kruvihammasrattaid, veerelaagreid, kette jpm. Aurumasina leiutamine 18 sajandi lõpus viis masinate tootmisele masinate abil. Tööpinke käitati esialgu pikkade laealuste võllide ja lamerihmülekannete kaudu. Puitelemendid asendusid metalliga. Kui vesiratta võis omal ajal ka silma järgi valmis teha siis masina ja selle elementide konstrueerimiskunst tekkis Boulton-Watti aurumasinate tehases, kus James Watt alustas täpsete jooniste tegemist 1788. aastal. Tehnoloogid eraldusid konstruktoritest ja joonised muutusid tootmise põhidokumentideks 19 sajandi teisel poolel. 19 sajandi 70ndail arendati jalgratta leiutamise käigus välja veerelaagrid ja kettülekanne. Eelmise sajandi alguskümnendeil alanud autode suurtootmine, eriti Henry Fordi konveiertootmine, rajas masstöö traditsioonid ja vastava konstrueerimisstiili. Mudelit T toodeti aastatel 1908‒1927 lihtsatest töökindlatest detailidest üle 15 miljoni eksemplari. Seejuures värviti kered hulk aastaid ainult mustaks. Selle arvu ületas alles Volkswageni "põrnikas" 1972 aastal. Põrnika puhul jõuti osaliselt masinate koostamiseni masinate abil. Sajandivahetuse neetliide asendus enamasti keevisliitega ja näiteks autode puhul automatiseeritud punktkeevitusega.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Eesti Entsüklopeedia, 6.kd, 1992, lk 200

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]