Seep

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib pesemisvahendist; keemiliste ainete klassi kohta vaata artiklit Seebid

Vahune seep kivil

Seep on pesemisvahend, mille efekt tuleneb vees lahustuvatest rasvhappesooladest.

Seep on üks vanemaid pesemisvahendeid. Seda hakati valmistama umbes 2000 aasta eest, esialgu tuhast ja rasvast, hiljem soodast ja rasvast. Seebi valmistamine suuremates kogustes sai võimalikuks alles 18. sajandi lõpul, mil avastati viis sooda tootmiseks keedusoolast.

Seepi valmistatakse väga paljude sortidena: majapidamis-, sauna-, tualett-, laste-, kosmeetilised ja ravimseebid. Tualettseepidele lisatakse mitmesuguseid värv- ja lõhnaaineid, ravimseepidele mitmesuguseid ravimeid (tõrv, vaik, glütseriin jt).

Seebi kvaliteet oleneb valmistamiseks kasutatavatest rasvainetest ja lisanditest.

Arenenud maades tarvitatakse tänapäeval aastas ligi 13 kg seepi inimese kohta.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis omandati seebikeetmise oskus arvatavasti keskajal baltisakslastelt. Kodudes keedeti seepi 19. sajandini loomsetest rasvadest kanges lubjaga segatud tuhalehelises. Lehelist tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati. 19. sajandil hakati lehelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutama seebikivi. Taludes kasutati omakeedetud seepi veel peale Teist maailmasõda.

Kodune seebivalmistamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seepi keedeti suures pajas tavaliselt sügisel, kui oli loomade tapmise aeg, ning ära kasutati kõik toiduks kõlbmatud rasvad. Eesti saartel oli laialt levinud ka hülgerasva kasutamine. Hülgerasvast tehtud seep oli must ja haises vängelt, kuid pesi hästi plekid välja. Tihti keedeti seebiks ka surnud loomad. Lambarasv läks küünalde valmistamiseks.

Seebikeetmisprotsess koosnes kolmest etapist. Rasvade seebistamist oli soovitav alustada mitte liiga kange leelisega, vaid osa hiljem juurde lisada; muidu võis juhtuda, et kogu rasv ei seebistunud. Edasi toimus seebi väljasoolamine jällegi lisades soola portsjonite kaupa ja seejärel seebi puhtaks ehk klaariks keetmine. Kui keetmine oli lõpetatud, lasti seebil pajas jahtuda. Pärisseep kogunes peale ja hangus tahkeks, seebipära ehk soop jäi alla. Seebist lõigati noaga tükid, mis pandi soojemasse kohta vähemalt kuueks nädalaks kuivama. Saadud seep kõlbas tarvitada aastaid ja isegi aastakümneid.

"Perenaiste käsiraamat" (Tallinn, 1929) pakkus järgmist retsepti: "Kõik rasvajätted võib tulusalt ära tarvitada majapidamises, kui need keedetakse seebiks. 2 kg rasva pääle võetakse 400 gr seebikivi, pannakse 3 liitrit kanget lehelist juurde ja lastakse keeda tund aega. Siis pannakse veel 2–3 liitrit kanget lehelist juurde, riputatakse 1–2 peotäit soola sisse ja lastakse kõik veel pool tundi keeda, kuni leheline välja jookseb. Seep võetakse nüüd tulelt, lõigatakse pääle täielist jahtumist ja hangumist tükkideks ja pannakse lauale kuivama."

Seebivalmistamine kui keemiline protsess[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rasvade (glütserooli triestrid C11–C19 alifaatsete rasvhapetega) seebistamisel tekivad vees lahustuvad rasvhapete soolad, mis kihistatakse väljasoolamisega:

RCOOCH(CH2OCOR)2 + NaOH →Rasvade seebistamine→ 3RCOO-Na+ + HOCH(CH2OH)2

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Millega me end peseme? Rahvaleht, 13. august 1932, nr. 95, lk. 5.