Vabadussõda: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub Märgised: Mobiilimuudatus Mobiiliveebi kaudu |
Resümee puudub Märgised: Mobiilimuudatus Mobiiliveebi kaudu |
||
| 23. rida: | 23. rida: | ||
|väejuht2 =[[Pilt:Flag RSFSR 1918.svg|border|25x15px|Nõukogude Venemaa]] [[Jukums Vācietis]]<br>[[Pilt:Flag RSFSR 1918.svg|border|25x15px|Nõukogude Venemaa]] [[Dmitri Nadjožnõi]] |
|väejuht2 =[[Pilt:Flag RSFSR 1918.svg|border|25x15px|Nõukogude Venemaa]] [[Jukums Vācietis]]<br>[[Pilt:Flag RSFSR 1918.svg|border|25x15px|Nõukogude Venemaa]] [[Dmitri Nadjožnõi]] |
||
|väejuht3 = {{Riigi ikoon|Saksa Keisririik}} [[Rüdiger von der Goltz]]<br>[[Pilt:Baltic German.svg|border|25x15px|Landeswehr]] [[Alfred Fletcher]] |
|väejuht3 = {{Riigi ikoon|Saksa Keisririik}} [[Rüdiger von der Goltz]]<br>[[Pilt:Baltic German.svg|border|25x15px|Landeswehr]] [[Alfred Fletcher]] |
||
|jõud1 = {{Riigi ikoon|Eesti}} '''1919. a. 7. jaanuaril ''' 4450 meest,<ref name=maideIV>{{cite book|url=www.ksk.edu.ee/file.php?ID=1206|author=[[Jaan Maide]]|year=1933|chapter=IV|publisher=Kaitseliidu kirjastus|location=Tartu|title=Ülevaade Eesti Vabadussõjast (1918–1920)}}</ref> nende seas:<br> 2000 [[soomlased|soome]] vabatahtlikku vastava arvu soome ohvitseridega<ref name=maideII>{{cite book|url=www.ksk.edu.ee/file.php?ID=1204|author=[[Jaan Maide]]|year=1933|chapter=II|publisher=Kaitseliidu kirjastus|location=Tartu|title=Ülevaade Eesti Vabadussõjast (1918–1920)}}</ref<br>[[Balti pataljon]]<br> {{Riigi ikoon|Venemaa}} [[Georgi Bibikov|Bibikovi]] eskadron<br> 25 suurtükki, 128 kuulipildujat, 4 soomusrongi<ref name=maideIV/><br>{{Riigi ikoon|Suurbritannia}} Briti 6. kergristlejaeskaader <br> '''1919. a. mais:''' 86 000 meest, nende seas: <br>{{Riigi ikoon|Venemaa}} [[Loodearmee|Põhjakorpus]] (2750)<br>{{Riigi ikoon|Läti}} [[Läti]] brigaad (1500)<br>Balti pataljon,<br>[[Pilt:Inkerin lippu.svg|border|25x15px|Ingerimaa]] [[Ingeri]] pataljon ning [[rootslased|rootsi]] ja [[taanlased|taani]] vabatahtlike kompaniid<ref name=ents>{{cite book|chapter=Iseseisvuse aeg 1941–44|title= Eesti. Üld. |publisher=[[Eesti entsüklopeedia]]|volume= 11|year=2002|pages=296–311}}</ref><br>{{Riigi ikoon|Suurbritannia}} Briti 1. kergristlejaeskaader |
|jõud1 = {{Riigi ikoon|Eesti}} '''1919. a. 7. jaanuaril ''' 4450 meest,<ref name=maideIV>{{cite book|url=www.ksk.edu.ee/file.php?ID=1206|author=[[Jaan Maide]]|year=1933|chapter=IV|publisher=Kaitseliidu kirjastus|location=Tartu|title=Ülevaade Eesti Vabadussõjast (1918–1920)}}</ref> nende seas:<br> 2000 [[soomlased|soome]] vabatahtlikku vastava arvu soome ohvitseridega<ref name=maideII>{{cite book|url=www.ksk.edu.ee/file.php?ID=1204|author=[[Jaan Maide]]|year=1933|chapter=II|publisher=Kaitseliidu kirjastus|location=Tartu|title=Ülevaade Eesti Vabadussõjast (1918–1920)}}</ref><br>[[Balti pataljon]]<br> {{Riigi ikoon|Venemaa}} [[Georgi Bibikov|Bibikovi]] eskadron<br> 25 suurtükki, 128 kuulipildujat, 4 soomusrongi<ref name=maideIV/><br>{{Riigi ikoon|Suurbritannia}} Briti 6. kergristlejaeskaader <br> '''1919. a. mais:''' 86 000 meest, nende seas: <br>{{Riigi ikoon|Venemaa}} [[Loodearmee|Põhjakorpus]] (2750)<br>{{Riigi ikoon|Läti}} [[Läti]] brigaad (1500)<br>Balti pataljon,<br>[[Pilt:Inkerin lippu.svg|border|25x15px|Ingerimaa]] [[Ingeri]] pataljon ning [[rootslased|rootsi]] ja [[taanlased|taani]] vabatahtlike kompaniid<ref name=ents>{{cite book|chapter=Iseseisvuse aeg 1941–44|title= Eesti. Üld. |publisher=[[Eesti entsüklopeedia]]|volume= 11|year=2002|pages=296–311}}</ref><br>{{Riigi ikoon|Suurbritannia}} Briti 1. kergristlejaeskaader |
||
|jõud2 = [[Pilt:Flag RSFSR 1918.svg|border|25x15px|Nõukogude Venemaa]] '''1919. a. 7. jaanuaril:<br>''' 5750–7250 meest,<br> 26 suurtükki<br> 141 kuulipildujat<br> soomusrong<br> 3 soomusautot<ref name=maideIV/><br>'''1919. a. mais:<br>''' 80 000 meest<ref name=ents/> |
|jõud2 = [[Pilt:Flag RSFSR 1918.svg|border|25x15px|Nõukogude Venemaa]] '''1919. a. 7. jaanuaril:<br>''' 5750–7250 meest,<br> 26 suurtükki<br> 141 kuulipildujat<br> soomusrong<br> 3 soomusautot<ref name=maideIV/><br>'''1919. a. mais:<br>''' 80 000 meest<ref name=ents/> |
||
|jõud3 = [[Pilt:Baltic German.svg|border|25x15px|Landeswehr]] '''1919. a. juunis:<br>''' 20 000 meest<ref name=ents/> |
|jõud3 = [[Pilt:Baltic German.svg|border|25x15px|Landeswehr]] '''1919. a. juunis:<br>''' 20 000 meest<ref name=ents/> |
||
Redaktsioon: 7. oktoober 2015, kell 21:51
|
See artikkel räägib Eesti Vabadussõjast, teiste konfliktide kohta, mida võidakse nimetada Vabadussõdadeks, vaata: Vabadussõda (täpsustus) |
 | See artikkel vajab toimetamist. |
| Eesti Vabadussõda | ||||
|---|---|---|---|---|
 | ||||
| Toimumisaeg | 28. november 1918 – 2. veebruar 1920 | |||
| Toimumiskoht |
Eesti, Läti, Peterburi kubermang ja Pihkva kubermang | |||
| Tulemus | Punaarmee väljatõrjumine Eestist ja Eesti riikliku iseseisvuse tunnustamine Tartu rahulepinguga | |||
| Osalised | ||||
| ||||
| Väejuhid või liidrid | ||||
| ||||
| Jõudude suurus | ||||
| ||||
| Kaotused | ||||
| ||||
.svg){kind=small}
Vabadussõda oli Eesti iseseisvuse kaitseks ja kindlustamiseks 1918. aasta 28. novembrist 1920. aasta 3. jaanuarini Nõukogude Venemaaga ning 1919. aasta juunis ja juulis Landeswehri vastu peetud sõda[1].
Vabadussõja algus
Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõja kronoloogia
11. novembril 1918 alistus Saksamaa Esimese maailmasõja tulemusena Antandile. Pärast Saksamaal toimunud Novembrirevolutsiooni ja saksa vägede evakueerimise algust tühistas Lenini juhitud Nõukogude Venemaa valitsus 13. novembril 1918 ühepoolselt Saksa keisririigiga sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu. 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vācietis käsu alustada taganevate saksa vägede järel pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani, kuid korraldusega hoiduda relvakonfliktidest evakueeruva Saksa armeega. 18. novembril tungis Punaarmee Lätisse ja 28. novembril kahe diviisi jõududega (kokku 12 000 meest) üle Eesti piiri Narvas[4]. Vabadussõjas olid Narva vene gümnasistid ühed esimesed, kes astusid relv käes bolševikele vastu.[5]
- Pikemalt artiklis Narva lahing (1918)
Eesti rahvaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata umbes 2200 meest, lisaks 14 000 kaitseliitlast, vähem kui pooled neist püsside ja varustusega ning ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. Punaarmee vallutas Kirde- ja Kagu-Eesti[6], sealhulgas Tartu.
Eestit toetasid iseseisvuspüüdlustes ja võitluses Nõukogude Venemaaga välisriigid, 20. novembril avaldas Suurbritannia asevälisminister Robert Cecil Eestile toetust ning lubas sõjalist abi. 12. detsembril saabus Tallinna reidile Liepajast Suurbritannia sõjalaevastik admiral sir Edwyn Alexander Sinclairi juhtimisel. Laevastiku saabumine õnnestus teisel katsel, sest esimesel katsel hukkus Saaremaa lähistel kergeristleja "Cassandra" ning laevastik pöördus tagasi. Tänu inglaste abile oli Eesti rannik Nõukogude Punalaevastiku eest julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. Briti laevastik kaitses Eesti rannikut kuni 1919. aasta 5. jaanuarini, mil lahkus Läänemerelt.
23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Korraldati mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku Eesti kaitsejõududesse ainult 13 500 meest. Põhilise osa kaitsejõududest moodustasid Esimeses maailmasõjas osalenud eesti ohvitserid ja kooliõpilastest vabatahtlikud.
Olulist rolli mängisid edasises sõja käigus 30. detsembril Tallinnasse jõudnud Martin Ekströmi juhitud 1. Soome vabatahtlike salga vabatahtlikud Soomest ning Eesti vabatahtlikest – koolipoistest moodustatud üksused, kohalikest baltisakslaste poolt moodustatud Balti pataljon Konstantin Weissi juhtimisel ja Pihkva piirkonnas Punaarmeed takistanud vene valgekaartlaste Pihkva korpus.
1918. aasta taganemislahingud
- Pikemalt artiklis Viru rinne
1919. aasta jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel. Eesti väed ja Martin Ekströmi ning Hans Kalmi Soome vabatahtlike pataljon asusid 7. jaanuaril vastupealetungile. Tapa vabastati 9., Rakvere 12., Jõhvi 17. jaanuaril, Narva vabastamiseks tehti 17. jaanuaril Utria dessant.
1919. aasta vastupealetungiperiood
Soomusrongide nr 1 ja 2 eduka pealetungi tulemusel kanti sõjategevus üle Lõuna-Eestisse: 6. jaanuaril vabastati Öötla, Kärstna ja Taagepera mõisa; 7. asusid Eesti väed üldpealetungile Viru rindel – 9. vabastati Tapa ja Lõunasuunal vabastati Jõgeva ja Ruhja.
11. jaanuaril vabastati Viru rindel Kunda, 12. jaanuaril Rakvere, 13. jaanuaril Lõuna-Eestis Kaarepere raudteejaama ja 14. jaanuaril vabastasid soomusrongid ja Tartumaa kaitsepataljon Tartu linna.
15. jaanuaril, Eesti väed vallutasid Vasknarva ja Jõhvi, 16. jaanuaril peatus soomusrongide pealetung lõhutud Elva silla juures, kuid 17. jaanuaril jõudsid Eesti väed Vaivara raudteejaamani ja lahingutes Lõuna-Eestis, Võru suunal vabastati Rõula mõis ja hõivati Elva raudteejaam.
17.–18. jaanuaril toimus Viru rindel toimus Utria dessant ja 18. jaanuaril Laagna lahing, vabastati Meriküla, Narva-Jõesuu ja Riigi küla. 19. jaanuaril vallutasid Viru rindel soome vabatahtlikud tagasi Narva, 21. jaanuaril Lõuna-Eestis vallutasid Eesti väed Ruhja suunalt Valga suunas, Lätimaal Pikksaare ja Pikksaare raudteejaama
25. jaanuaril vabastati Lõuna-Eestis Rõngu ja Puka, 28. jaanuaril Sangaste raudteejaam ja 29. jaanuaril Räpina, Kanepi, Kurni. 30. jaanuaril lõikasid Eesti väed läbi Võru ja Petseri vahelise Valga-Võru-Pihkva raudtee, lõigates ära Valga poolt taanduvate enamlaste taganemistee.
31. jaanuaril toimus Paju lahing ja 1. veebruaril hõivasid Eesti väed Valga ja Võru. 4. veebruaril vallutasid Eesti väed Lõunarindel Petseri.
- Pikemalt artiklis Lõunarinne (Eesti Vabadussõda)
24. veebruaril 1919 kandis kindral J. Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki.
Lahingutegevus Põhja-Lätis
Eesti vägede pealetung aitas kaasa ka Läti ja Leedu armeede edule. 1919. aasta jaanuaris oli Nõukogude Venemaa Punaarmee Läänerinde Nõukogude Läti armee väeosad okupeerinud peaaegu kogu Läti koos Riia linnaga, kus moodustati Läti Sotsialistlik Nõukogude Vabariik ja suure osa Leedust koos Vilniusega, kus moodustati Leedu-Valgevene NSV. 16. veebruaril alustas Punaarmee Volmari suunalt vastupealetungi ja vallutas Heinaste. Samal päeval algas Saaremaa mäss.
Eesti vägede edu sundis Punaarmee ülemjuhatust 22. veebruaril 1919 pealetungi Lätis, Leedus ja Valgevenes seisma panema. Läänerindel opereerivate Punaarmee jõudude kokku 285 000 mehest suunati Eesti vastu Punaarmee Nõukogude Läti armee 80 000 eliitvõitlejat – läti punast kütti. Märtsist kuni maini 1919 püüdis Punaarmee murda Eesti kaitset, kuid tulutult. Eesti sõjavägi kasvas mobilisatsiooni lõpuleviimisega 75 000 meheni ja tõrjus kõik rünnakud. Samal ajal sai Punaarmee lüüa Leedus ja Lätis, kaotades Vilniuse 23. aprillil Poola vägedele.
- Pikemalt artiklis Nõukogude-Poola sõda
Mai keskel alustas Lõunarinde 3. diviis pealetungi Ainaži (eestipäraselt Heinaste) – Salaca (Salatsi) jõe – Burtnieki (Asti) järve – Seda (Säde) jõe joonelt lõuna suunas. Esialgu takerduti läti kütivägede kaitsesse, kuid pärast 22. mail Riia kaotamist kindral von der Goltzi Landeswehri vägedele pöördusid Punaarmee, Nõukogude Läti armee väeosad põgenema. Eesti üksused hõivasid mai lõpupäevil Salacgrīva (Salatsi), Limbaži (Lemsalu), Valmiera (Volmari) ja Smiltene ning 31. mai õhtul sisenes rahvaväe koosseisu kuulunud Põhja-Läti brigaadi läti polk Cēsisesse.
Mai lõpus läks Kagu-Eestist Läti suunal pealetungile ka eesti vägede 2. diviis, kes hõivates Alūksne (Marienburg), saavutas ulatusliku läbimurde vastase rindest ning teostas sügavale vastase kaitsesse ulatuva reidi vaenlase tagalasse. 31. mail hõivati Gulbene (saksapäraselt Schwaneburg) raudteesõlm, 5. juuniks jõuti aga Daugava (Väina) jõeni ning hõivati Krustpils (Kreutzburg) ja Lõuna-Lätis asuv Jēkabpils (Jakobstadt). Idasuunal kujunes Punaarmeega uueks rindejooneks Pedetsi (lätipäraselt Pededze) ja Aiviekste jõgede ning Lubānsi järve liinil.
1919. aasta maipealetung Venemaal
1919. aasta mais osalesid Eesti väed ajutise strateegilise liitlasena Vene valgekaartlaste Põhjakorpuse sõjalises operatsioonis Valge Mõõk, Petrogradi ja Pihkva kubermangus. 13. mail asusid Peipsi järve põhjaosas asunud Põhjakorpuse väeosad pealetungile Pljussa jõe piirkonnas asunud endise kindral Nikolajevi juhitud brigaadile, kelle staap vangistati ning millest tingitud olukorras taganesid brigaadi väeosad Luga suunas. Järgnenud Weimarni raudteejaama ja asula vallutamisega tungisid Põhjakorpuse väed Punaarmee Jamburgi väegrupi tagalapiirkonda, kes kartes äralõikamist peajõududest taganes, mille järel hõivasid Põhjakorpuse väed 17. mail Jamburgi linna ja 15. mail hõivasid polkovnik Stanisław Bułak-Bałachowiczi ratsaväeosad Peipsi järve idakaldal asunud Gdovi (eestipäraselt Oudova). Järgnenud pealetungil Gattšina ja Petrogradi suunal jõudsid Vene valgekaartlaste väeosad Kikerino raudteejaama ja Koporjeni, kus asunud Punaarmee väeosade vastupanu tõttu pealetung peatus. 13. juuni 1919 puhkes Seraja Lošadi ja Krasnaja Gorka fordis bolševikevastane ülestõus, mis aga suruti Balti laevastiku laevade tulega maha ja ülestõusnud taganesid 16. juunil Põhjakorpuse vägede juurde.
Peipsi järve lõunaküljel läksid 12. mail läks Eesti armee 3. Diviisi väeosad üldpealetungile Kagu-Eestis Võru suunalt ja vallutas 25. mail Pihkva, mille kaitse anti üle Gdovi suunalt peale tunginud vene Põhjakorpuse Stanislav Bulak-Balahhovitši vägedele.
- Pikemalt artiklis Pihkva rinne
Juuni alguses jõudsid Põhjakorpuse väeosad Luuga ja Gattšina lähedale. Punaarmee tugevdas reservidega oma kaitset kuni 60 000 sõdurini ning pealetung peatati ja vasturünnakul vallutas Punaarmee 28. augustil uuesti Pihkva.
Maipealetungi tulemusel hõivasid Vene valgekaartlaste väed territooriumi Venemaal ning see võimaldas neil oma valduses oleval territooriumil surendada sõjajõudusi, järgnevalt moodustati Põhjakorpuse baasil Loodearmee, mille koosseisu kuulus juba kaks korpust.
- Pikemalt artiklis Loodearmee#Juhid ja koosseis
Landesveeri sõda
- Pikemalt artiklis Landeswehri sõda
- Vaata ka: Läti Vabadussõda
Eesti aitas Lätil luua sõjaväge pärast Kārlis Ulmanise valitsuse kukutamist Eestisse evakueerunud läti sõjaväelastest (Põhja-Läti brigaad). 1919. aasta suvel tegutses kolmest Eesti diviisist kaks Põhja-Lätis, puhastades selle Punaarmee Läänerinde Nõukogude Läti armeest (Marienburg-Jakobstadti operatsioon 27. maist kuni 5. juunini).
Juunis 1919 viis see kokkupõrkele Landeswehriga, kes olles vabastanud Lääne- ja Kesk-Läti Punaarmeest, püüdis allutada Lätit oma võimule ning kehtestada Balti hertsogiriiki, Võnnu lahingus 23. juunil purustasid Eesti 3. Diviis Landeswehri väed Põhja-Lätis. See päev on Eestis Võidupüha. Järgnevate lahingute käigus jõudis 3. diviis Riiani ning Esimese maailmasõja võitnud Antanti riikide sõjalised esindajad taastasid Läti iseseisvuse.
1919. aasta sügispealetung Petrogradile
Sõda Nõukogude Venemaa vastu toimus suvel ja sügisel 1919 Venemaa ja Läti pinnal. Osalt toimus see koostöös Judenitši juhitud Loodearmeega, Eesti väeosad osalesid koos polguga lahingutes Ingerimaal, Luga ja Koporje lahe äärsetel rannikualadel ning Krasnaja Gorka operatsioonis.
Rahuläbirääkimised ja kaitselahingud Narva all
Novembriks 1919 oli Eesti sõjaväes toidul 100 000 mõõka ja tääki. Novembris tungis Punaarmee uuesti Eesti piiridele ja novembris ja detsembris toimusid Viru rindel Vabadussõja ägedaimad lahingud. Nõukogude väejuhatus saatis Eesti vastu kaks armeed kokku 160 000 mehega. Eesti pani välja 85 000 meest. Nõukogude Venemaa ei suutnud Eesti kaitsest läbi murda ning 1919. aasta lõpuks nõustus vaherahuga. See algas 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 hommikul.
Rahu sõlmimine
2. veebruaril 1920 sõlmisid Eesti ja Nõukogude Venemaa Tartu rahu. Selle sõnul loobus Venemaa "igaveseks ajaks" kõigist pretensioonidest Eestile, tunnistas tingimusteta Eesti Vabariigi iseseisvust ning kohustus maksma välja Eesti osa Venemaa kullatagavarast. Samuti määrati kindlaks Eesti ja Nõukogude Vene piir.
- Pikemalt artiklis Tartu rahu
Vabadussõjas langes 3588 Eesti sõdurit.
- Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõjas osalenud väeosade loend
Kirjandus
- August Traksmaa "Lühike Vabadussõja ajalugu" Olion, 1992 (teine trükk)
Välislingid
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Vabadussõda |
- Eesti Vabadussõda
- Vabadussõja Ajaloo Seltsis
- Vabadussõjas langenute koondnimekiri
- Võnnu lahingute mälestusmärke Lätis
- Эксперт: В Эстонии отмечают юбилей "очень странной войны" ИА REGNUM, 28. november 2008 (vene keeles)
- "Eesti Vabariik rahvusvahelise õiguse subjektina" Akadeemia, nr.8/1938
Vaata ka
- Eesti Abistamise Peatoimkond
- Eesti Vabadussõjas langenute mälestussammas
- Eesti Vabadussõja mälestusmärk
- Eesti Vabadussõja mälestusmärkide loend
- Vabadusrist
- Vabadussõja Mälestamise Komitee
- Vabadussõja veteranide ülendamine 28. novembril 1978
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Jaan Maide (1933). "IV". [www.ksk.edu.ee/file.php?ID=1206 Ülevaade Eesti Vabadussõjast (1918–1920)]. Tartu: Kaitseliidu kirjastus.
{{cite book}}: kontrolli parameetri|url=väärtust (juhend) - ↑ Jaan Maide (1933). "II". [www.ksk.edu.ee/file.php?ID=1204 Ülevaade Eesti Vabadussõjast (1918–1920)]. Tartu: Kaitseliidu kirjastus.
{{cite book}}: kontrolli parameetri|url=väärtust (juhend) - ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 "Iseseisvuse aeg 1941–44". Eesti. Üld. Kd 11. Eesti entsüklopeedia. 2002. Lk 296–311.
- ↑ Karl Kimmel VR II/3, "Koolipoisist kuperjanovlaseks", Kultuur ja Elu
- ↑ Ilmar Raag. Reaalsus meie venelastest. Õhtuleht. 20.05.2015.
- ↑ Narva rinne Eesti Vabadussõjas 1918–1920