Salatsi

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Salacgrīva)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Salatsi

läti Salacgrīva
eesti Salatsi
liivi Salats

Lipp
Vapp
Salatsi vapp

Pindala: 12,57 km²
Elanikke: 2606 (1.01.2019)[1] Muuda Vikiandmetes

Koordinaadid: 57° 45′ N, 24° 22′ E
Salatsi (Läti)
Salatsi

Salatsi (Helifaili info läti ) (läti Salacgrīva, liivi Salats) on linn Lätis, Salatsi piirkonna keskus, mis asub Liivi lahe rannikul Salatsi jõe suudmes.

Linnaõigused sai Salatsi 1928. aastal. 2009. aastani kuulus linn Limbaži rajooni.

Salatsis tegutsevad sadam ja jahisadam.

Alates 2007. aastast peetakse Salatsis juulikuu kolmandal nädalavahetusel muusika- ja kultuurifestivali Positivus.

Salatsis asub Teises maailmasõjas hukkunud nõukogude sõdurite vennaskalmistu.[2]

Kaitstavad objektid[muuda | muuda lähteteksti]

Heinaste ja Kuiviži vahel on 100–300 m laiune rannaniitude vöönd Randu pļavas, mis ulatub osaliselt Salatsi territooriumile. Linna ulatub ka osaliselt Salatsi oru maastikukaitseala.[3]

Muinsusmälestistest on riikliku kaitse all Salatsi piiskopilinnuse ase ning Salatsi kiriku neli reljeefi, kantsel ja altar.[4]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Salatsi piirkond asus 13. sajandil Metsepole liivlaste asualal.[5]

Liivi ristisõja järel oli Salatsi piirkonnas Riia peapiiskopkonna Salatsi piiskopilinnus ja hiljem oli Salatsi (saksa keeles Salis või ka Salismünde) Volmari kreisi Salatsi kihelkonna keskus, kihelkonnakirikuga.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Läti statistika keskamet, vaadatud 2.06.2019.
  2. Список памятников и памятных мест, связанных с событиями Великой Отечественной войны, на территории Латвийской Республики
  3. Latvijas īpaši aizsargājamām dabas teritorijām dabas datu pārvaldības sistēmā OZOLS
  4. Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija. Valsts aizsargājamo nekustamo kultūras pieminekļu saraksts
  5. Zemītis, Guntis. Liivlased. Vanim ajalugu (10.–16. sajand), lk 75–104 koguteoses Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur, koostanud ja toimetanud Renāte Blumberga, Tapio Mäkeläinen ja Karl Pajusalu; Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2011. Lk 76.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]