Saaremaa mäss

Allikas: Vikipeedia

Saaremaa mäss oli 16. veebruaril 1919 Muhu talumeeste algatatud relvastatud vastuhakk Kuivastus Muhumaal, mis paisus kiiresti nädalapikkuseks mässuks Eesti Vabadussõja segastel aegadel.[1]

Rahutuste algus[muuda | muuda lähteteksti]

Rahutused puhkesid 16. veebruaril 1919 Kuivastus, kuhu olid kokku käsutatud neljast vallast mandrile toimetamiseks kogutud ja mobiliseeritud talupojad. Eelmisel õhtul toimus Hellamaa vallas Lepiku külas umbes 50 mobiliseeritu omavaheline nõupidamine, kus otsustati valitsusväkke mitte minna ja hakata võimudele vastu, kui neid jõuga peaks sunnitama.

16. veebruaril kogunes Kuivastusse 237 meest. Kuressaarest kohaleilmunud lipnik Arseni Efimoff, sõjaväeametnik Karl Tammel ja riigimetsavaht Vaher võeti meeste poolt vaenulikult vastu. Mobiliseeritute küsimusele: "Kuhu te tahate meid saata?" vastas Arseni Efimoff: "Isamaad kaitsma." Mehed ütlesid seepeale, et neil pole isamaad, mida kaitsta. Vihaleaetud lipnik haaras kabuurist revolvri ja karjus: "Noh, siis saadan teid taevast kaitsma!" Sellest jätkus. Arseni Efimoff ja tema kaaslased lasti maha. Hiljem surmati Kuivastu mõisnik Axel von Buxhoeveden.

Muhu saarel läks võim muhulaste kätte. Sideliinid Kuivastu ja mandri vahel lõigati läbi.

Juba samal päeval kuulis Eesti Rahvaväe staap Tallinnas Saaremaa mässust. Et takistada mässu levimist mandrile, selleks organiseeris Eesti Ajutine Valitsus karistussalga, kuhu määrati sõjalaevade Lembit ja Lennuk (endised Bobr ja Avtroil) ning Eesti Mereväe ekipaaži madruseid ja Kaitsejõudude Peastaabi kuulipildurite komando soldateid. Salgale anti 22 kuulipildujat. Madruste ja kuulipildurite kõrval kuulus salka 110 ratsaväelast. 242-liikmelise karistussalga ülemaks määrati "Lembit" komandör, Muhust pärit Jaan Klaar.

Mäss Saaremaal[muuda | muuda lähteteksti]

Muhu saarelt levis mäss Saaremaa idaossa, haarates 17. veebruaril Maasi, Leisi, Laimjala ja Kogula valla. Laimjalas oli saarlastel esimene kokkupõrge Kuressaarest Saarte Kaitseliidu ülema lipnik Karl Tamme saadetud 110-mehelise kaitseliitlaste salgaga, milles oli kuus ratsanikku, mida juhtis noor lipnik Bernhard Johanson. Pooled tema meestest olid saksa soost, teise poole moodustasid eesti koolipoisid. Koolipoiste avatud ootamatu tuli tekitas ülestõusnute seas kaose, kuid peagi kogusid nad end ning alustasid pealetungi. Ohvreid ja vangilangenuid oli mõlemal poolel. Kaitseliitlased taandusid Kõljalga. Seal, Kooljamäel, toimus õhtu eel väike järellahing, kuni kaitseliitlased viimaks otsustasid Kuressaarde päriselt tagasi tõmbuda.

Laimjalas jaotati 500-meheliseks kasvanud Saaremaa sõjavägi roodudeks ja viimased omakorda rühmadeks. Sõjaline üldjuhtimine pandi endisele allohvitserile Martin Kirrile. Saarlased jätkasid pealetungi Kuressaare suunas.

Suurel rahvakoosolekul valiti 17. veebruaril Hellamaal Muhu saare sõjaline juhtkond ja saadikud Saaremaa Sotsialistlikusse Töörahwa Liitu, mis kavatseti kokku kutsuda pärast Kuressaare vallutamist.

18. veebruaril kell kaks päeval jõudis karistussalk Muhu saarele ning sundis taanduma saarlaste väikesearvulise rannakaitse. Muhu saarlaste üksused olid külades laiali, hästirelvastatud karistussalk hajutas need eriliste raskusteta. Suuremad kokkupõrked leidsid aset Kuivastus ja Hellamaal. Viira küla juures sai karistussalk ühelt saarlaste salgalt vastulöögi, kaotades lahingus 3 meest haavatutena.

18. veebruari õhtuks jõudsid saarlaste peajõud Upa külla, mis asub viie kilomeetri kaugusel Kuressaarest. Valiti mässu staap, mis võttis enda peale nii sõjategevuse juhtimise kui ka uue võimu korraldamise valdades.[2] Staap töötas välja üldpealetungi plaani, mille kohaselt tuli Kuressaare hõivata kõigi salkade üheaegse löögiga kolmest küljest. Upa ja Vaivere külas asuvaid salku juhtisid Aleksander Koit, August Sepp jt. mässu organisaatorid, Kellamäe mõisa juures paiknevat gruppi juhtis endine Balti laevastiku madrus Aleksander Ohak, kes oli osa võtnud Soome kodusõjast. Saarlastega ühines ka kaitseliitlane alamleitnant Gustav Jõgi. Aleksander Ohak ja Gustav Jõgi nõudsid kohest pealetungi Kuressaarele, et takistada vaenlasel jõu kogumist. Paraku ei kiitnud staap seda ettepanekut heaks, vaid jäi ootama abiväge ülejäänud valdadest ja mandrilt.

Mäss haaras kogu Saaremaa. Valitsus püsis võimul veel ainult Kuressaares.

19. ja 20. veebruaril pidasid saarlased vastasega tulevahetust.

Mässu mahasurumine[muuda | muuda lähteteksti]

20. veebruaril tungis karistussalk Muhust Saaremaale ning astus lahingusse saarlaste valvesalgaga Orissaares. Ööbima jäi karistussalk Levala külla. Levalas sattus nende kätte saarlaste aktivist Maria Ellam, kes mõrvati.

Otsustav pealetung pidi algama 21. veebruaril. Selleks ajaks oli saarlaste väes üle 1000 inimese, kellest 300–400 kuulus Kellamäe gruppi, 700–800 meest aga Upa-Vaivere salkadesse.[2]

21. veebruaril liikus karistussalk edasi Kuressaare poole. Ühe vangilangenu käest said nad teada, et saarlaste juhtkond Kuressaare all ei olegi veel kuulnud nende lähenemisest. Masa metsas puhkes äge lahing väikese saarlaste salgaga, kellel õnnestus karistussalklastelt üks kuulipilduja ära võtta, kuid vaenlase ülekaal sundis saarlasi lõpuks taganema.

21. veebruari keskpäeval lähenesid karistussalga põhijõud Upa külale. Metsa varjus jõudsid nad märkamatult külla ja tabasid mässuliste rühmi täiesti ootamatult. Valitsusväe tugev kuulipildujatuli niitis maha paljusid. Hukkus 93 saarlast, 70 võeti vangi. Pärast seda ründasid karistussalga ratsaväeüksus ja kuulipildurite komando saarlaste salku, mis paiknesid Vaiveres.

Kell kolm päeval jõudis karistussalk Kuressaarde. Saarlaste Kellamäe grupp arvas aga varasema tulevahetuse põhjal, et pealetungile on läinud Upa külas asuvad saarlased ning alustas just sel ajal pealetungi Kuressaarele, kus karistussalklased võtsid neid vastu hävitava kuulipildujatulega. Saarlaste põhijõud purustati.

Algas verine arveteõiendamine. 21. veebruaril Upa ja Vaivere küla juures vangilangenud saarlased toodi Kuressaarde. Turuplatsil lasti linnaelanike silme all mitmed neist maha.

22. veebruaril moodustati Kuressaares sõjaväljakohus. Linnalähedane Kullimäe karjamaa muutus massimõrvade[viide?] paigaks. Paljud mässulised mõisteti sunnitööle või vangimajja.

5. märtsil raporteeris Kuressaare vangla ülem, et vanglas on ihunuhtlust antud 56 inimesele, sealhulgas kahele naisele.

14. märtsil tabati Aleksander Koit. Teda piinati ning lasti maha Laimjala vallamaja juures staabis.

Üldse langes lahinguväljal või hukati hiljem 163 mässulist. Umbes sajale inimesele anti ihunuhtlust ja üle saja mõisteti sunnitööle. Vastaspoolel hukkus 21 karistussalklast: mõisnikku, kaitseliitlast, sõjaväelast, koolipoissi jmt.[1][2]

Süüdlaste väljaselgitamine aga kestis veel aastaid. 24.25. septembril 1925 peeti Kuressaare kohtumajas kohut 7 Muhu mässumehe üle. Süüpingis olid Andrei, Dionissi ja Vassili Saksakulm, Isak Öövel, Jaan Tuulik, Jüri Pruul ja Mihkel Allik. Neist olid J. Tuulik, V. Saksakulm ja I. Öövel juba 1919. aastal pikaks ajaks sunnitööle mõistetud, kuid hiljem amnesteeritud. Seekordsel protsessil mõisteti J. Pruulile 10 aastat sunnitööd ning J. Tuulikule, V. Saksakulmule ja I. Öövlile 3 aastat vangistust. Teised pääsesid karistuseta. 27. aprillil 1926 jättis Kohtupalat jõusse vaid J. Pruuli karistuse, teised mõisteti õigeks.[1]

Katkend süüdistusaktist[muuda | muuda lähteteksti]

Katkend ajalehes Meie Maa 26. septembril 1925 avaldatud süüdistusaktist

„"Wabadussõja algul kuulutas ajutine walitsus ka Saare maakonnas mobilisatsiooni wälja, mille teostamiseks Kuressaare linnas 1919 a. algul rahwawäe kommisjon wastawaid korraldusi tegema hakkas. Tähendatud kommisjoni tegewusega ei olnud rahul paljud Muhu saare elanikud, kelle huwisid kommisjoni korraldused puudutasid. Awaldati arwamist, et kommisjoni kodanikke sõjawäesse määrates walesti arwestanud olla nende perekonna seisu; leiti et paljud perekonna toitjad teenistusse wõetud, üksikud mehed aga, iseäranis taluperemeeste pojad, sõjawäe teenistuse kohustusest wabastatud olid; ei meeldinud oma [Hellamaa] wallas mobiliseeritud meestele ka asjaolu, et nende wallas wabastatud meeste arw juhuslikult wäiksem oli kui Muhu-Suurwallas. Tekkinud arusaamatuste harutamiseks peeti 1919 a. weebruarikuu esimestel päewadel Muhu-saare komandandi loaga Hellamaa wallamajas koosolek, kus otsustati pöörata Kuressaare rahwawäe kommisjoni poole nõudmisega, et mobiliseeritud meeste perekonna olukord uuesti läbi waadataks, ilma et meestel seks otstarbeks uuesti Kuressaare ilmuda waja oleks.

See otsus protokolleeriti ja üks ärakiri otsusest saadeti Kuressaare rahwawäe kommisjonile ja Muhu-saare komandandile. Sellel nõudmisel tagajärgi ei olnud, wahe peal aga oli mõlemi Muhu-saare walla – Hellamaa ja Muhu-Suure – ning Saaremaa Uuemõisa ja ja Maasi walla meestele käsk antud 16. weebruariks kell 10-ks Kuiwastu ilmuda, edasisaatmiseks mannerile.

Kui wiimane korraldus Muhus mobiliseeritud meestele teatawaks sai, hakkasid need omawahel nõupidama, kas mobilisatsiooni käsku täita wõi mitte. 15. weebr. Õhtul pidasid nad Hellamaa wallas Lepiku külas Männiku-Jaani [Männiku-Jüri] talus salajase koosoleku ära, millest muuseas osa wõtsid Mihkel Ööwel, Mihkel Sõrm, Juri Pruul ja teised. Mõned neist olid sõjariistus. Üldse oli kokkutulnud umbes 20 meest. Koosolijad tegid otsuseks sõjawäkke mitte minna ja wõimudele wastu hakata. Peeti üksikasjalisi läbirääkimisi, kuidas wastuhakkamist teostada; muu seas räägiti ka telefoni ühenduse rikkumisest, mis tarwilikuks tunnistati.

16. weebruaril hakkasid mehed juba aegsasti Kuiwaste mõisa kokku tulema. Muhulased hoidsid ennast saarlastest esialgu kõrwale ja oli märgata, et nad omawahel wäikestes salgakestes salaja mingisuguseid läbirääkimisi pidasid, oli näha, et mehed kindlasti otsustanud olid sõjawäkke mitte minna ja wõimudele, kes neilt seda nõuawad, jõuga wastu hakata. Üks wanapoolne muhulane, kes nagu pärast selgus, keegi Isak Pallasmaa oli, kes warsi pärast mässu iseennast surmas, pidas ennast iseäranis wäljakutsuwalt ülal. Edasi-tagasi jalutades kuulutas ta rahwale ette “täna saab inimese liha süüa”. Kihutustööd mässu tõstmiseks tegi muude seas ka Juri Pruul, kes ka sõjawäkke määratud oli. Tema oli üks mässu peakorraldajaist. Märgates tema kihutustööd, püüdsid mõned kohusetruud kodanikud teda arusaamisele wiia, et mässu tõstmine oma riigi ja rahwa wastu terwe saare elanikkudele häbiks saaks ja soowitasid temale wähemalt neid, kes mobilisatsiooni käsku täita soowiwad, mitte takistada, mille peale Pruul ähwardawalt wastas:”Küll me nendele, kes minna tahawad, tina tagant järele suitsetame”.

Warsti ilmus kohale lipnik Arseni Efimoff ühes sõjawäe ametnik Karl Tammel`iga. Algas ilmunud mobiliseeritud meeste üleskirjutamine. Lipnik Efimoff, kes meeste kawatsusest küll hoiatatud oli, hakkas mehi nimede järele wälja nõudma. Mõned hoopis ei wastanudki Efimoffi hüüdmisele, teised tegid seda aga pilkawalt ja jämedalt; teised karjusid wahele ja küsisid järele, mis jaoks neid üldse sõjawäkke wõetakse ja kelle wastu saadetakse. Efimoff wastas kõigi temale ettepandud küsimistele wiisakalt, korrektselt ja palus mehi korda pidada ja tema tegewust mitte takistada ning jätkas wäljakutsumist. Warsti pärast seda tekkis üldine segadus ja keegi wanapoolne muhulene, kes Dionissi Saksakulm olla hüüdnud “poisid püssid wälja, walage werd!” Selle hüüde peale jooksid Mihkel Ööwel, Wassili Pallasma ja teised lipnik Efimoffi kallale ja wõtsid temalt rewolwri ära, teised , aga, nende seas ka Wassili Saksakulm ja Juri Pruul jooksid lähedal seiswate regede juure ja tõid sealt püssid. Ühe püssi jättis Wassili Saksakulm omale, teise andis oma wenna Andrei Saksakulm`ile. Mõlemad wennad ühes teiste meestega tormasid nüüd püssidega Efimoffi kallale. Kõlasid paugud ning Efimoff langes surnult maha. Seda nähes katsus sõjawäe ametnik Tammel põgeneda ja jooksis mõisa teomaja poole, kuid warsti jõudis temale Wassili Saksakulm järele ja laskis ta püssist maha. Ka riigi metsawaht Waher, kes Efimoffi ja Tammeliga kaasas oli, jooksis pärast Efimoffi tapmist sealauta peitu, kuid tapeti sealsamas mässajate poolt.

Kohe pärast tähendatud tapmisi jooksid mässajad umbes 30 meest üle mõisa põllu Kuiwastu sadama ja wõtsid seal telefoni keskjaama oma kätte. Kaitseliitlastelt Andrei Kask´ilt, Iwan Mölderilt ja Iwan Grünthal´ilt wõtsid mässajad neid maha laska ähwardades kõige pealt püssid ära. Selles ja keskjaama ülewõtmises olid peategelased Wassili Ööwel, Mihkel Sõrm ja Iwan Enno, kes sõjawälja kohtu otsuse järele juba maha lastud on, ning Jaan Tuulik, Isak Ööwel ja senni leidmata Mihkel Ööwel. Kõik nad olid winnas laetud püssidega. Sõrmel ja Ennol olid peale selle weel mõõgad, Wassili Ööwelil käsigranaat. Wiimane kawatses käsigranaadi postkontori aknast sisse wisata, kuid Mihkel Ööwel takistas seda tegemast. Enno lõi mõõgaga Kuiwastu-Wirtsu wahelise telefoni traadi läbi.

Postkontori ülemale Toomweli´le teatasid mässajad, et asutuse ülewõtmine rahwa nimel ja nõudmisel sündiwat. Enno asus kohe telefoni juure ja hakkas selle kaudu mässuga ühenduses olewaid korraldusi tegema. Kõige pealt pandi suurematele teedele ja mere ääre wahipostid wälja ja tehti neile kohuseks kõiki kahtlasi, s.o. mässule mitte kaasa tundwaid isikuid wahi alla wõtta ja Kuiwastu tuua. Eriti kõwa walwe alla wõeti ühendus manneriga. Mässujuhtideks Kuiwastu jäid Enno ja Sõrm, kes oma korraldusi Isak Ööweli läbi edasi andsid. Wiimane täitis terwe päewa käskjala kohuseid, püssiga warustatud olles, Kuiwastu mõisast wõetud hobusega, mille pärast omandas, edasi-tagasi ratsutades, wahest üksi, wahest Mihkel Ööweliga.

Mässajate warustamiseks tõi Isak Ööwel 16. weebr. õhtul Wiira külast 4 kasti püssipadrunisi. Umbes kelle 12 ajal jõudsid Wirtsust Kuiwastu Saksa leitnant Krupp ühes abikaasaga ja Kuressaare Saksa konsulaadi ametnik Oskar Rahr. Waewalt jõudsid nad saanidelt maha astuda, kui Mihkel Õue, Mihkel Ööwel ja kellegi “Egori” nimelise isiku poolt maha lasti. Mässajad rööwisid nende asjad ära ja surnukehad wiisid sadamasse jää alla. Samal päewal umbes kell 7 ajal õhtul lasti Wassili Ööweli, Mihkel Õue ja teiste poolt Kuiwastu postkontori ees maha Kuiwastu mõisa omanik Axel ja Alexander Buxhoeweden´id, kes katsunud olid mandrile sõita, merel aga mässajate poolt kinni peeti. Kui ka nende asjad ära rööwitud ja jagatud olid, wiidi laibad sadamasse jää alla, mida toimetas Dionissi Saksakulm.

Järgmisel päewal oli Kuiwastu postkontori ilmunud leitnant Tulmin, kelle ülesandeks oli mobiliseeritud meeste Kuiwastust ära saatmine. Tal ei olnud mässulisest liikumisest weel midagi teada ja tuli ilma paha aimamata telefoni tarwitama. Mässajad lasid ta postkontori trepil püssidest seljatagant maha, rööwisid asjad ära ja laiba toimetasid jällegi jää alla. [---].

Mandrilt sissesõitwate isikute järelewalwe korraldaja Kuiwastu piirkonnas oli Wassili Saksakulm. [---]. Nii arreteeriti 16. weebr. Muhu wäinas sõjariistus salga poolt, kelle ees otsas Wassili Saksakulm seisis, Kuiwastu lähedal Lubow Elendt ja weel keegi teine naisterahwas, kes teel Kuressaare olid. Mõlemad wiis Wassili Saksakulm oma isa tallu ja hoidis neid seal 3 päewa wangis ilma söömata. 17. weebr. arreteeriti Muhu wäinas Wassili Saksakulmu poolt, kellel tema isa Dionissi S. hobusejuhiks kaasas oli, Gust. Grepp ja saadeti Kuiwastu. Pärast saadeti Grepp Saksakulmi poolt Tusti külla ja anti talle käsk järgmisel päewal tribunaali ette ilmuda. [---].

Juri Pruul [---] wõttis ööl wastu 17. weebruari Tamse mõisas osa selle walitseja Adolf Wesbergi tapmisest ja tema asjade rööwimisest. See kuritegu on toimepandud umbes 8 – 9 mehelise salga poolt. Mõrtsukad ilmunud kohale kahes salgas, mis oli ettekawatsetud, sest esimine kohale ilmunud salk ei astunud enne teiste kaaslaste tulekut tegewusse, waid jäänud nende tulekut ootama. Kui kõik kohale olnud jõudnud, piiranud mehed mõisa hooned ümber, pannud uste peale wahid wälja, keelanud mõisa teenijatele waba liikumise ära, ning hakkanud walitsejat Adolf Wesbergi otsima, sundides teenijaid mahalaskmise ähwardusega Wesbergi peidukohta ülesandma. Lõppude lõpuks läinud kurjategijatel korda teada saada, et Wesberg ennast mõisa kutsari sealauta ärapeitnud oli. Neli meest jooksnud ruttu sinna ja surmanud Wesbergi paari püssi pauguga. Kohe peale tapmist otsinud mõrtsukad Wesbergi riided läbi ja wõtnud temalt kolm kullast taskukella ära.

Pärast rööwmõrtsukatöö kordasaatmist lahkunud suurem osa rööwleid mõisast, kuna kaks neist Iwan Kirs ja Mihkel Ööwel mõisa jäänud mõisa omanikku A. Wernhoffi tulekut ära ootama, et teda ka ära tappa. Asjata oodates Wernhoffi tulekut, kes sel ajal Maasi mõisas olnud ja tapmise kawatsusest teada oli saanud, lahkunud Ööwel ja Kirs Tamse mõisast, wõttes kaasa ühe hobuse reega. [---]

Pärast seda, kui mässulised mobiliseeritud mehed Kuiwastus seisukorra peremeestena tundsid, tegid nad külakubjaste läbi Muhu saares elanikkudele korralduse, et kõik meeskodanikud 18–45 a. wanaduses teatud kohtadesse kokku tuleksid, püssid kaas wõtaksid ja siis Saaremaale läheksid wiimast ühes Kuressaare linnaga oma alla wõtma. Selle mobilisatsiooni läbiwiimiseks saadeti käsukirjad “Saaremaa sotsialistliku töörahwa liidu” nimel wälja. Tähendatud liit oli hiljaku Kuressaares koh. seltskonna tegelaste poolt asutatud poliitiline partei, kelle ülesandeks oli pahempoolsete waadetega kodanikke As. Kogu walimisteks organiseerida.

Mässajad tarwitasid selle partei nimetust selleks, et elanikke, kellel mässu saladused teadmata, arwamisele wiia, nagu oleks see mobilisatsioon walitsuse poolt wäljakuulutatud, kuidas paljud kodanikud ka tõesti mobilisatsioonist aru said. Mobilisatsiooni läbi läks mässajatel korda oma wäge suurendada ja 17. weebr. hakkasid nad Saaremaale liikuma, seal saarlastega ühinedes uusi tapmisi ja rööwimisi toime pannes..."“

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]