Saksamaa ajalugu

Allikas: Vikipeedia
Saksamaa 21. sajandil

Saksamaa ajalugu on ülevaade Saksamaa territooriumi ja sakslaste ajaloost.

Rooma riik ja Euroopa 125. aastal
Rooma riik ja Euroopa 395. aastal
Euroopa rändeteed
Ludwig Sakslase kuningriik (oranž), sealhulgas sõltuvad idaterritooriumid (kollane) aastal 843.
Saksamaa kuningriigi kaart Otto Suure valitsemise ajal aastal 972 (ainult tumesinine) ja keisririigi edasine laienemine kuni Saali Konradi valitsemiseni.
Hõimuhertsogkonnad ja muud alad, mis tunnistasid kuningat umbes aastal 1000.

Germaani hõimude varajane ajalugu (100 eKr300 pKr)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arvatakse, et germaani hõimude etnogenees sai alguse hilisel põhja pronksiajal või kõige hiljem eel-rooma rauaajal. Hõimud hakkasid 1. sajandil eKr liikuma Lõuna-Skandinaaviast ja Põhja-Saksamaalt lõuna, ida ja lääne poole. Nii said nad kokku gallia keltide, pärsia, balti ja slaavi hõimudega Ida-Euroopas. Varasest germaani ajaloost teatakse üldiselt vähe, teatakse vaid nende läbikäimisest ja kaubavahetusest Rooma Impeeriumiga.

1. sajandi algusaastatel korraldas Rooma pika sõjalise kampaania Reinist itta jäävatel aladel. Oma võimule allutati mitmed germaani hõimud. 7 pKr kuulutati piirkond rahulikuks ning Germaania asehalduriks määrati Publius Quinctilius Varus. Vallutuskampaaniat juhtinud Tiberius (hilisem keiser) lahkus piirkonnast, et tegeleda Illüürias puhkenud ülestõusuga.

9. aastal toimunud Teutoburgi lahingus said Varuse juhitud Rooma väed germaanlaste ühisväe käest hävitavalt lüüa. Heruskide pealik Arminius oli suutnud koondada rivaalitsevad germaani hõimud Rooma-vastasesse liitu. Kuna Arminius oli ise Rooma sõjaväes teeninud, tundis ta selle nõrku kohti. Ta meelitas Varuse valeinformatsiooni abil Teutoburgi metsa, kus germaanlaste varitsus hävitas kogu Varuse armee. Roomale osutus kaotus niivõrd suureks löögiks, et see sisuliselt loobus edasistest Reini jõe taguse Germaania vallutamise plaanidest.

Aastaks 100, mis on ka Tacituse "Germania" aeg, olid saksa hõimud asustanud enamuse tänapäeva Saksamaa aladest: Reinist Doonauni. 3. sajandi paiku tõstsid pead hulk Lääne-Germaani hõime: alemannid, frangid, saksid, friislased, sikambrid ja tüüringlased. Umbes 260. aastal murdsid needsamad saksa hõimud läbi Limesi frondi ehk liikusid kaugemale Reini ja Doonau jõgedest.

Suur rahvasterändamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Suur rahvasterändamine

Suur rahvasteränne oli intensiivse rände periood Euroopas umbes aastatel 400 kuni 800 pKr. Rännet Euroopasse sh Saksamaale soodustasid sügavad muutused Rooma riigis ja selle "barbaripiiril". Esimesed saabujad olid germaani hõimud nagu goodid, vandaalid, langobardid, sueebid, friisid ja frangid; hiljem surusid neid lääne poole hunnid, avaarid, slaavlased, bulgarid ja alaanid.

Saksamaa hõimuhertsogkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hõimuhertsogkonnad

Varakeskajal moodustusid põhiliselt vanade saksa hõimude asualad piirkonnas, mida seostatakse Frangi riigiga, eriti idas hõimuhertsogkonnad. Need hõimud olid algselt frangid, saksid, alemannid, burgundid, tüüringid ja ruugid.

Sakside, bajuvaaride, tüüringite, frankide ja alemannide territooriumitest tekkisid vastavalt Saksimaa, Baieri, Tüüringi, Frangimaa ja Švaabimaa ajaloolised piirkonnad Saksamaal.

Vanemad hõimuhertsogkonnad olid: Alemannia (või Švaabimaa), Baieri, Saksimaa. Nooremad hõimuhertsogkonnad olid: Saksimaa, Frangimaa, Baieri, Švaabimaa, Lotring.

Ida-Frangi riik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ida-Frangi riik

843. aasta Frangi keisri Karl Suure poegade vahel sõlmitud Verduni lepinguga jagasid tema järglased Frangi riigi kolmeks. Ludwig Sakslasele sai riigi idaosa. Ludwigile tagati kuningavõim kõigil maadel Reinist idas ja Itaaliast põhjas ja idas, mida kutsuti Ida-Frangi riigiks, ja mis oli eelkäija erinevate riikide keskaegsele kogumile, mida tunti Saksa-Rooma riigina, ja sealt edasi tänapäeva Saksamaale. Kuna kõik osad jäid Karolingide valitsemise alla, kus Ludwigi vanem poeg Lothar I (795-855) säilitas keisritiitli, ei tühistanud see leping Frangi riiki ennast.

Esimene Saksa Riik, Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik (843–1806)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik, Saksa-Rooma keiser

Keskaegne saksa keelse tuumikuga (Austria ja Saksamaa) riik Saksamaa kuningriik tekkis 843. aastal, 800. aastal Karl Suure poolt loodud Karolingide Impeerium jagunemisega Verduni lepingu alusel. Uus tekkinud Saksa-Rooma impeerium püsis 1806. aastani. Selle territoorium ulatus Eideri jõest põhjas Vahemereni lõunas. Tihti viidatakse tekkinud riigile ka kui Püha Rooma Riigile või Vanale Keisririigile. Ametlik riigi nimi oli siiski Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik (ladina keeles "Sacrum Romanum Imperium Nationis Germanicæ").

Algselt pärast Frangi riigist eraldumist jätkus piirkonnas hertsogkondadeks killustumine ning alles Otto I (936–973) valitsemisajal suutis ta Rooma paavsti toetusel allutada hertsogiriigid ning pärast sõjakäiku Rooma end 962. aastal Rooma keisriks kroonida, kuid juba pärast Otto I surma hakkas keisri võim vähenema, seda eriti tema vastuolude tõttu Rooma paavstidega, kes keskajal Euroopas valitseva Rooma-katoliku kirik peana tahtis lisaks vaimulikule võimule ka ilmalikku võimu kõikide keskaegsete riikide valitsejate üle.

Saksi dünastiasse kuulunud keiser Otto I juhtimisel ühendati Lotring, Saksimaa, Frangimaa, Svaabimaa, Tüüring ning Baierimaa. Järgmise dünastia valitsemisajal 11. sajandil liideti Saksa aladega ka Põhja-Itaalia ja Burgundia, ehkki keisrivõimu nõrgestas nn Investituuritüli – konflikt keisri ja paavsti vahel maavalduste küsimuses. Saksa keisrid olid isegi kirikust välja arvatud kuni 1122. aasta Wormsi rahuni.

Ristisõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ristisõjad
Hansa Liidu kaubaringid Põhja-Euroopas

Drang nach Osten[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Drang nach Osten, Hansa Liit

Hohenstaufeni keisrite ajal (11381254) suurendasid saksa vürstid veelgi oma mõjujõudu ida ja lõuna suunas Läänemere ristisõdade käigus. Põhja-Saksamaa linnad aga rikastusid Hansaliidu liikmetena.

13. sajandi keskel, kui Hohenstaufenite dünastia hääbus, tekkis mõneks ajaks – 25 aastaks interregnum ehk valitsejata aeg. Ükski valitseja ei suutnud ülal hoida seadusi või õigusi, aadlikud eirasid seadusi, röövrüütlid laastasid maad. Kuna keisrivõim ei kehtinud ja rüütlid omavahel jagelesid, oli vabalinnadel aega ja võimalust oma mõjuvõimu kasvatada. Nii sõlmisidki kaubalinnad kaitseliidu – Hansalinnade liidu. Lõpuks siiski leidus mees, kes sai riigi valitsemisega hakkama – Rudolf I ning pärast tema troonile asumist 1273 olid kõik Saksa keisrid Habsburgide, Wittelsbachide või Luxemburgide dünastiast.

Keiser Karl IV valitsemisajal (1346–1378) viidi SRPR keisririigi pealinna Prahasse ja põhiosa Tšehhi (Böömi)maale, Habsburgide dünastia esindaja Karl V (Aragóni ja Kastiilia (hilisema Hispaania) kuningas, Saksa kuningas, Itaalia ja Napoli kuningas, Burgundia hertsog ja Austria ertshertsogi valitsemisajal (1519–1556) asus SRPR keisririigi pealinna Madridis ja põhikeskus Pürenee poolsaarel.

Saksa ordu võimu laienemine Preisimaale[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saksa ordu, Preisi ristisõda

Itaalia sõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Itaalia sõjad

Itaalia Sõjad ehk HabsburgValois sõjad ajavahemikus 1494 kuni 1559, milles osales enamik Itaalia linnriike, paavstiriik, enamik Lääne–Euroopa suurriike (Prantsusmaa kuningriik, Hispaania kuningriik, Püha Rooma riik ja Šotimaa kuningriik ning ka Ottomani impeerium). Sõjategevus leidis aset peamiselt Apenniini poolsaarel, aga ka Madalmaades, Prantsusmaal, Inglismaal, Vahemeres ja mujal. Sõja poliitiliseks tulemiks oli Hispaania ülemvõimu kindlustumine suuremal osal poolsaarest, maa poliitilise killustatuse kinnistamine ja Itaalia riikide kõrvaletõrjumine Euroopa rahvusvaheliste suhete ääremaale.

Martin Luther (1483–1546). Lucas Cranach vanema maal (1529)

Reformatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

1517. aastal kirjutas Wittenbergis munk Martin Luther oma 95 teesi ning luterlus omas laia levikut Saksamaa vürstiriikides ning Rooma-katoliku kirikust eraldiseisev luteri kirik sai paljudes saksa vürstiriikides 1530. aastal õiguslikuks usutunnistuseks. Lahkarvamused usuküsimustes Rooma-katoliku kirikuga viisid Kolmekümneaastase sõjani (16181648), mis laastas Saksamaad. Kolmekümneaastase sõja lõpetas Vestfaali rahu 1648, keisiririik jagati de facto paljudeks (300) iseseisvateks vürstiriikideks.

Saksamaa vs Saksa-Rooma riik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksa-Rooma keisririigi piirid eri aegadel

Pärast 1740. aastat valitses Saksamaad duaalsus (kaksikmonarhia) – Austria Habsburgide Saksa-Rooma riik ja Preisimaa kuningriik. Brandenburgi mark-Preisi kuningriiki valitses 1740. aastast kuningas Friedrich II, kes läks ajalukku kui Friedrich Suur. Saksamaa ühe kuurvürstiriigi esiletõusu aluseks oli Brandenburgi kuurvürsti Friedrich Wilhelmi poolt 1618. aastal Poola kuningalt lääniks Preisimaa ühendamine Brandenburgiga ning tugeva sõjaväe ning hariduse arendamine (Halle ülikooli (1694) ja Teaduste akadeemia (1699) asutamine). Samuti oli Brandenburg-Preisimaa varjupaigaks Prantsusmaa hugenottidele ja teistele (Madalmaade) usuvähemustele, kes leidsid protestantlikul Preisimaal pelgupaiga. Brandenburgi-Preisimaa laienemine toimus ka Poola jagamiste käigus: 1772. aastal Ida-Pommeri, Warmia, Kulmimaa (Chelmnomaa) ja 1792. ning 1795. aastal.

Next.svg Pikemalt artiklis Preisimaa kuningriik, Friedrich II

Nimelt alates 1793. aastast oli Saksamaa mässitud esmalt koalitsioonisõdadesse, seejärel Napoleoni sõdadesse. Reinist lääne pool olevad alad kaotati Prantsusmaale. 1803. aastal viidi läbi territoriaalreform. Kirik kaotas palju privileege ja senised 289 pisiriiki koondati 112-ks suuremaks haldusüksuseks. Mõned nendest nagu Baierimaa, Baden, Saksimaa ja Württemberg toetasid Napoleoni sõjas Austria vastu ja 1806 lakkas Saksa Rahvuse Püha Rooma Keisririik olemast. Baierimaa, Baden, Saksimaa ja Württemberg said kuningriigi õigused ning Napoleon lõi Jena jõe lahingus Preisimaad ja Prantsusmaa okupeeris riigi.

Põhja-Saksa Liidu territoorium

Restauratsioon ja revolutsioon (1814–1871)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Põhja-Saksa Liit
Next.svg Pikemalt artiklis Saksamaa ühendamine

Peale seda kui venelaste, austerlaste ja preislaste armee 1813. aastal Leipzigi all Rahvaste Lahingus lõpuks Napoleoni väed purustasid, järgnes prantslaste kaotus brittidele Waterloo lahingus ning 1815. aastal toimus Viini kongress.

Viini kongressil asutati Saksa Konföderatsioon (Saksa Liit), mis koosnes 35-st riigist ja 4 vabalinnast, mida juhtis Bundestag Maini äärsest Frankfurdist, kuid olulist rolli mängis Austria ja selle võimukas kantsler Klemens Wenzel Lothar von Metternich. 18201830 toimus Saksamaa kiire industrialiseerimine ja moodustati Saksa tolliliit, mis oli esimene samm ühtse Saksamaa suunas. Hilisem kantsler Otto von Bismarck soodustas ühinemist kõigi sõjaliste ja diplomaatiliste vahenditega.

Mitmete revolutsiooniliste liikumiste valguses Euroopas algatasid intellektuaalid ja keskklass Märtsirevolutsiooni Berliinis. Preisi sõjavägi surus selle 1849. aastal veriselt maha. Samal aastal alustas Preisimaa Saksamaa ühendamist. Selleks sõlmiti koos Saksimaa ja Hannoveriga sama mais leping, mida hakati nimetama Kolme Kuninga Uniooniks. Sellega ühines peatselt 28 Saksa riiki. Sündmuste käiku sekkus Venemaa, kelle survel pidi Preisimaa Olomouci linnas kirjutama alla kokkuleppele Austriaga, millega ta lubas loobuda Saksamaa ühendamise plaanist enda juhtimise alla. Ühtlasi taastati ka Saksa Liit, milles liidriroll kuulus Austriale. Kokkulepet hakati kutsuma Olmützi alanduseks.

Pärast võitu 1866. aastal Austria ja Prantsusmaa üle kuulutatigi Versailles' lossi peegelsaalis 1871. aasta 18. jaanuaril välja Saksa riik.

Saksa keisiririik 18711919

Saksa Teine Reich (1871–1918)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saksa Riik ja Saksa Keisririik

Uut keisiririiki valitses Preisi Hohenzollernite dünastia ning selle pealinnaks oli Berliin. Keisririik ühendas kõiki saksa laialipillutud alasid, peale Austria – Kleindeutschland ehk Väike-Saksamaa, mis moodustas koos Ungari ja Böömimaaga Austria-Ungari keisririigi. Alates 1884. aastast hakati asutama ka mõningaid kolooniaid väljaspool Euroopat.

Perioodil peale Saksamaa ühendamist, mida tunti ka Gründerzeit nime all, kindlustas Saksa positsiooni keiser Otto von Bismarck, kes lõi rahvusvahelisi liite, alliansse ning piiras senise Euroopa suurvõimu Prantsusmaa mõju diplomaatiliste meetmetega, vältides sõdu. Siiski, Saksamaa hakkas tänu oma ühendamisele teistesse pisut üleolevalt suhtuma ning see muidugi tekitas välissuhetesse mõrasid. Enamikest vastloodud liitudest arvati Saksamaa välja. Täpsemalt: Prantsusmaa lõi uusi suhteid, kirjutades 1904 Ühendkuningriigiga alla Entante Cordiale'i lepingule ning kindlustades oma suhteid Venemaaga. Peale oma Austria-Ungari suhetele jäi Saksamaa üha enam üksi ja isoleerituks.

19. sajandi lõpul püüdis Saksamaa laieneda väljapoole Euroopat ja liitus teiste Euroopa jõududega, et saada osa Aafrikast ja Aasiast (Hiinas). Aafrika alad jagati Berliini Konverentsil Euroopa jõudude all. Saksamaale jäid Ida-Aafrika, Kagu-Aafrika, Togo ja Kamerun. Soov omandada kolooniaid Aafrikas tekitas pingeid "Suurte Jõudude" vahel, s.t Ühendkuningriik, Austria-Ungari, Preisimaa, Venemaa ja Prantsusmaa.

Wilhelm II Preisi ohvitserimundris, 1890-ndatel

Esimene maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Esimene maailmasõda

Austria kroonprintsi mõrv 28. juulil 1914 vallandas Esimese maailmasõja. Saksamaa, osana ebaedukatest Keskliit, sai maitsta kaotusvalu Entente vägede käest. Seda ühes kõigi aegade verisemas kokkupõrkes. Novembris 1918 vallandus Saksa Revolutsioon ning keiser Wilhelm II ja kõik saksa vürstid loobusid troonist. 11. novembril 1918 tegi vaherahu sõjale lõpu ja Saksamaa oli sunnitud alla kirjutama Versailles Rahulepingule juunis 1919. Saksamaa kaotas suuri alasid Poolale, Prantsusmaale, Leedule. Reparatsioonikulud olid suured ja pärssisid majandust, tööstust. Leping võeti Saksamaal vastu kui sõja jätk ning selle ränkus olevat otseselt seotud natsismi pea tõstmisega.

Paul von Hindenburg

Weimari Vabariik (1919–33)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Weimari vabariik

Pärast edukat Saksa Revolutsiooni 1918. aasta novembris kuulutati välja vabariik. Weimari Põhiseadus sai kehtivaks, kui president Friedrich Ebert selle 11. augustil 1919 allkirjastas. 1918 loodi Kommunistlik Partei. Loojateks olid Rosa Luxemburg ja Karl Liebknecht. Peale kompartei loodi 1919. aastal ka Adolf Hitleri juhtimisel Saksa Rahvussotsialistlik Töölispartei.

Et kogu riik kannatas Suure depressiooni – majanduslanguse – all, mida tekitasid Versailles' rahu rasked tingimused ja mitu järjestikust ebastabiilset valitsust, siis nõrgenes saksa poliitiliste üksuste, parlamendiliikmete, parteide tähtsaim tunnus: parlamentaarne demokraatia. Seda võimendas veelgi laialtlevinud parempoolsete liikumine (monarhistid, rahvuslased ja natsid). Ekstreemsed poliitilised jõud kasutasid olukorda, kommunistid ja natsionalistid kõigutasid noort demokraatiat. Dolchstoßlegende on poliitiline müüt, mis väidab, et Saksamaa kaotas Esimese maailmasõja tänu Saksa revolutsioonile, mitte sõjalisele kaotusele. Teisest küljest, radikaalsed vasakpoolsed kommunistid, nagu näiteks Spartakusbund, oli tahtnud tühistada seda, mis neile tundus "kapitalistliku valitsusena" ning asemele panna Räterepublik – nõukogude vabariik. Mitu parteid suutis lüüa parlamendi vägesid ja toimus tuhandeid poliitiliselt motiveeritud mõrvu. Tulemuseks olid parlamendi poolt hirmutatud valijad ning kõikjale külvatud vägivald ning viha rahva hulgas, kes kannatas töötuse ja vaesuse all. Pärast edutuid valitsuskabinette ei näinud president Paul von Hindenburg alternatiive ning oli parempoolsete nõuandjate poolt nurka surutud – ta nimetas 30. jaanuaril 1933 riigikantsleri ametisse Adolf Hitleri.

Saksa Kolmas riik, 1944. aastal

Kolmas Reich (1933–45)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kolmas Riik

27. veebruaril 1933 süüdati Reichstag põlema. Selle sündmuse tagajärjel välja antud dekreet tühistas suure osa Saksamaa kodanike põhiõigustest. Parlamendis vastu võetud aktiga anti Adolf Hitlerile täielik seadusandlik võim – ainult Sotsiaaldemokraatlik partei hääletas selle vastu. Kommunistidest parlamendisaadikud olid selleks ajaks juba vangistatud. Võimaliku vastupanu mahasurumiseks kasutas Hitler oma uut võimu ning kehtestas mõne kuuga totalitaarse tsentraliseeritud režiimi. Tööstuse jalule aitamisel keskenduti sõjaväe taasrelvastamisele. 1935. aastal võttis Saksamaa oma kontrolli alla Saar-i ning 1936. aastal Reinimaa (mõlemad piirkonnad olid Versaille rahuleppega kaotatud).

Paralleelselt armee taasrelvastumisega muutus Saksamaa toon välispoliitikas üha agressiivsemaks. 1938. aastal võeti oma kontrolli alla Austria (Anschluss), millele järgnes 1939. aastal Tšehhoslovakkia okupeerimine. Ettevalmistava sammuna Poola ründamiseks sõlmiti 1939. aastal Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel vastastikkuse mittekallaletungileping ehk nn Molotov-Ribbentropi pakt.

Teine maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Teine maailmasõda

1939. aastal kasvasid militarismist, natsionalismist ja territoriaalküsimustest tekkivad pinged, mis vallandusid 1. septembril välksõjas Poola vastu. Kaks päeva hiljem kuulutasid britid ja prantslased sakslastele sõja ning Teine maailmasõda oligi alanud. 22. juunil 1941 avas Saksamaa Idarinde tungides Nõukogude Liitu. Sellega oli mittekallaletungileping murtud. Peatselt pärast seda, kui Jaapan ründas Ameerikat Pearl Harbouris, kuulutas Saksamaa sõja ka USA-le. Sõda Euroopas lõppes 1945. aasta 8. mail kui Saksamaa kapituleerus.

Pärast sõda sai Saarland Prantsuse protektoraadiks 1947–56.

Natsi režiimi ajal hukati umbes 11 miljonit inimest, sealhulgas 4–6 miljonit juuti (holokaust). Kogu Euroopas on Teine Maailmasõda vastutav 35 miljoni surma eest.

Saksamaa kaotas sõja tagajärjel hukkunutena miljoneid sõdureid ja tsiviilisikuid, kokku ligi 10 miljonit inimest. Lisaks territoriaalsed kaotused. Teistest riikidest oli Saksamaale pagenud või välja saadetud pea 15 miljonit sakslast. Sõjas said kahjustusi pea kõik suuremad Saksamaa linnad.

Saksamaa jaotus okupatsipoonitsoonideks

Jagatud Saksamaa ja taasühinemine (1945–90)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saksamaa 1945–1949, Saksamaa LV, Saksamaa DV

Saksamaa tingimusteta kapituleerumine lõpetas Teise maailmasõja. Kolme suurriigi juhtide konverents Jaltas määras Saksamaa edasise struktuuri. Potsdamis fikseeriti ka selle üksikasjad. Inglismaa, Prantsusmaa, Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit jaotasid Saksamaa ja Berliini okupatsioonitsoonideks, mis pidid jääma kehtima kuni uue, demokraatliku Saksamaa loomiseni.

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Saksamaal
Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude sõjaväeadministratsioon Saksamaal
Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude väegrupp Saksamaal

Külm sõda sai alguse Berliini blokaadist 1948, mis jaotas Saksamaa pealinna Berliini kaheks.

23. mail 1949. aastal kuulutati kolmes läänepoolses okupatsioonitsoonis välja Saksamaa Liitvabariik (Bundesrepublik Deutschland, BDR; Lääne-Saksamaa) ja 7. oktoobril 1949 idapoolses Saksa Demokraatliku Vabariik (Deutsche Demokratische Republik, DDR). Seda nimetatakse Saksamaa lõhenemiseks.

Konrad Adenauer 1956. aastal

Saksa Demokraatlik Vabariik oli sisuliselt NSVL satelliitriik ja Varssavi pakti läänepoolseim riik. Vastupanukatsed, nagu tööliste ülestõus Ida-Berliinis 17. juunil 1953[1], suruti maha. Paljud SDV kodanikud põgenesid läände. Seepärast otsustas SDV valitsus ehitada läbi Berliini müüri. Müüri ehitamist alustati 13. augustil 1961.

Saksamaa Liitvabariigi esimene kantsler Konrad Adenauer püüdis riiki Lääne-Euroopasse integreerida, arendades laialdast koostööd teiste maadega. 1950 jõustus Marshalli plaani. Kui 1969 aastal valiti liidukantsleriks Willy Brandt, algas Ida ja Lääne lähenemine, mis viis SDV diplomaatilise tunnustamiseni Lääne-Saksamaa poolt.

Saksamaa taasühinemise tegi võimalikuks NSV Liidus toimunud perestroika ja glasnost. 9. novembril 1989 langes Berliini müür. Kolm nädalat hiljem esitas SFV liidukantsler Helmut Kohl kümnest punktist koosneva programmi Saksamaa ühendamiseks. 3. oktoobrist 1990 oli Saksamaa taas terviklik riik.

Saksamaa taasühinemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saksamaa taasühinemine

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 17. Juni 1953 Bibliogr. database of the international literature