Preisi ristisõda

Allikas: Vikipeedia
Preisi ristisõda
Osa Põhjala ristisõdadest
Prussian clans 13th century.png
Preisi hõimude asualad 13. sajandil
Toimumisaeg 13. sajand, 12261283
Toimumiskoht Preisimaa: Kulmimaa, Pomesaania, Pogesaania, Warmia, Natangia, Sambija, Nardovia, Skalvia, Sudovia, Galindia
Tulemus Paganlike preisi hõimude vallutamine ja ristiusustamine
Osalised
Rooma katoliku kirik
Saksa ordu
Rooma paavsti vasallid:
Poola kuningriik
Braunschweig-Wolfenbütteli vürstkond
Nordmark ning Galiitsia-Volõõnia vürstiriik
preislased
pogesaanid
pomesaanid
jatvingid
skalvid
Pommeri Svjatopolk II
Väejuhid või liidrid
Rooma paavst: Gregorius IX jt
Saksa ordu kõrgmeistrid sh. Hermann von Salza
Hermann von Balk
Poola kuningas Masoovia Konrad, Henryk II Pobożny
Braunschweigi Albrecht I
markkrahv Johann von Brandenburg
Böömimaa kuningas Otakar II
Brandenburgi markkrahv Otto
Burchard von Magdeburg
Meisseni ja Tüüringi markkrahv Heinrich
Braunschweig-Lüneburgi hertsog Otto I
Anhalti hertsog Friedrich I
Brandenburgi markkrahv Otto III
Braunschweig-Lüneburgi hertsog Albrecht I
Schwarzburgi krahv Heinrich
Jülichi krahv Wilhelm IV
Regensteini krahvid Günther ja Dietrich
Galiitsia Daniil

Preisi ristisõda oli 13. sajandil Preisimaal toimunud balti hõimude hulka kuulunud preislaste alistamine ja ristiusustamine, Rooma paavsti ja Saksa ja slaavi kristlike valitsejate poolt.

Poliitiline olukord Läänemere ääres[muuda | redigeeri lähteteksti]

10. sajandil oli rahumeelse ristiusu leviku tagajärjel vastu võtnud kristiusu Poolas Piastide dünastia valitsusajal, 966. aastal. Üleminek paganluselt ristiusule ja riikluse areng olid Kesk-Euroopas kulgenud kiiremini kui Põhjalas, Kesk-Euroopas 10.-11. sajandil, Põhja-Euroopas 11.-12. sajandil.

Alates 10. sajandil alanud Põhjala ristisõdades vallutati paganlik Pommeri Pommeri ristisõja käigus ning 11. sajandi alguses liideti piirkond Poola kuningriigiga ning allus kiriklikult roomakatoliku kiriku Gniezno peapiiskopkonnale.

12. sajandil, aastatel 1109–1184 toimunud Vendi ristisõja tulemusel oli sõjaliselt vallutatud ja ristiusustatud Visla ääres ja sellest ida pool elanud lääneslaavlasedvendid. 13. sajandi alguses aga Liivimaal, Liivi ristisõja ja Eestimaa vallutamise tulemusel tänapäeva Läti- ja Eestimaa.

Roomakatoliku kiriku Rooma paavstile olid allutatud otsese või vaimuliku valitsusalana Lääne- ja Kesk-Euroopa ilmalikud valitsejad (Saksa-Rooma riik, Taani ja Poola kuningriik, Brandenburgi mark) ning kiriku sõjalistele ordudele territooriumid Vana-Liivimaal (Mõõgavendade ordu).

Alistatud territooriumite vahele jäid paganlikeks territooriumiteks Preisimaa: Kulmimaa, Pomesaania, Pogesaania, Warmia, Natangia, Sambija, Nardovia ehk Jatvingia, Skalvia, Sudovia ja Galindiabalti hõimudega asustatud alad.

Preisi hõimude ja kristluse vastuvõtnud Poola kuningriigi vahel, mis hakkas 12. sajandil lagunema sisemiste lahkhelide tõttu toimusid vastastikused rüüsteretked, mis laastasid Preisimaa piirialasi, eriti Masoovia hertsogkonda ja Płocki piiskopkonda. Masoovia hertsog Konrad oli sunnitud kutsuma appi preislaste rüüsteretkede tõkestamiseks 1225. aastal Saksa ordu kõrgmeistri Hermann von Salza poole, lubades tasuks preislaste alistamise eest ordule Kulmimaa (saksa keeles Kulmland).

1226. aastal Saksa-Rooma keisri Friedrich II poolt Saksa ordule antud Rimini kuldbullaga, millega fikseeriti nende alluvus ainult Rooma paavstile, loodi soodne situatsioon ja sõltumatus Poolast. 1211. aastal oli Ungari kuningas András II kutsunud ordu Transilvaaniassse, kus aga ordu püüdis luua Ungari kuningriigist sõltumatut võimu, mistõttu tal tekkisid vastuolud nii kuninga kui ka Ungari aadli ja vaimulikkonnaga ning 1225. aastal pidi Saksa ordu Transilvaaniast lahkuma.

Pommeri ja Preisimaa elanike asualad, enne 1125. aastat

Saksa ordu Preisimaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

1226. aastal saabusid Preisimaa ja Masoovia piirialadele esimesed orduvennad ning ehitasid ka esimese kaitselinnuse Vogelsang (de), kuna orduväed olid kaasatud toimuvasse Kuuendasse ristisõtta Palestiinas ning ka rekonkistasse Hispaanias.

1230. aastal kinnitas Rooma paavst Gregorius IX oma bullaga Saksa ordu õigusi vallutatavale piirkonnale ja Preisimaale saabus magister Hermann von Balk koos ristisõdijatega ning laiendasid veelgi oma valdusi Nessaus, kuhu ehitati Nessau loss.

Sõjaliste vallutuste algus, Kulmimaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

1231. aasta kevadel alustasid orduväed vallutusi ning ületasid sõjakäiguga Visla jõe idakaldale, kus ehitati taas üles hävinenud Thoruni linnus, mis sai kindlustatud linnuseks edasistele sõjaretkedele. Järgenud sõjaretkede ajal pöörati ristiusku ka osa preisi ülikuid, kes järgnevalt koos orduvägedega osalesid sõjaretkedel. Suvel pärast uute ristisõdijate saabumist, Burchard von Magdeburgi juhtimisel jätkasid orduväed vallutusi ning asusid Kulmimaa vallutamisele, kus asutasid Althausi linnuse.

Visla (poola keeles Vistula) valgla

1231. aasta sügisel liikusid orduväed B. von Magdeburgi juhtimisel põhjasuunas ning tungisid Pomesaania piirini, kus asutasid kindlustatud Marienwerderi kindluse.

1233. aasta hiliskevadel liitusid linnusekrahv B. von Magdeburgiga Kulmis, Poola Masoovia, Kujawy, Krakowi, Pommeri vürstid ja Breslau hertsog Heinrich ning Gniezno vürst. Kogunenud väed koondusid Marienwerderi kindluse juurde. Preislased saatsin nende juurde saadikud ning lubasid vastu võtta ristiusu, kuid seejärel korraldasid varitsuse ja tungisid kallale piiskop Christianile ja tapsid selle kaaskonna ning vangistasid Kulmi piiskopkonna piiskopi Christiani enese, kes viibis järgmised 5 aastat preislaste juures vangina. Vastuolude tõttu jätkus sõjaretk alles talvel ning selle käigus tungisid ristisõdijate väed Pomesaaniasse, kus Sirgune jõe ääres toimus lahing, mille preislased kaotasid. Ristisõdijate väe vähesuse tõttu loobusid nad aga edasisest pealetungi jätkust ning kindlustasid vallutatud maad, ehitates Rehdeni kindluse (poola keeles Radzyń Chełmiński). 1235. aastal lahkus osa ristisõdijaid ning saabus ajutine rahuaeg.

Pomesaania vallutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gdański laht, Elbingiga (poolapäraselt Elbląg)

1235. aasta sügisel Saksamaal, Maintzis toimunud riigipäeval Saksa-Rooma keisri Friedrich II juurde saabunud H. von Salza kutsel liituda ristisõjas Preisimaal, liitusid temaga Meisseni markkrahv Heinrich ja Tüüringi markkrahv Heinrich der Erlauchte von Meißen und Thüringen ning osa riigipäeval osalenud aadlikke.

1236. aasta kevadel suundus Saksamaal kogutud ristisõdijate väed Preisimaale ja tungisid lõuna- ja läänesuunalt Pomesaaniasse.

Sissetung Pogesaaniasse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pogesaania vallutamisel kasutasid ristisõdijad lisaks maismaaoperatsioonidele, ka laevu, suundudes mööda Visla jõge ja Nogati jõge allavoolu Gdański laheni ja asutades jõe idakaldal Elbingi linnuse.

Sõjakäik Warmiasse[muuda | redigeeri lähteteksti]

1238. aastal tegid ristisõdijad sõjakäigu jällegi laevu kasutades Warmiasse, kus ei suutnud vallutada preislaste Honeda linnust, riisusid linnuse lähedal oleva asula. Kuna ristisõdijatel puudusid laevadel linnuse piiramiseks vajalik, asusid nad tagasi laevadele, kui neid ründasid end kogunud ja abi saanud preislased, kes tapsid asula rüüstanuid ja osa neist aga vangistasid.

1239. aasta kevadel saabusid Preisimaale uued ristisõdijad vürst Otto das Kind von Braunschweigi juhtimisel ning orduvägede uued sõjakäigud olid suunatud Warmiasse ja Pogesaaniasse. O. von Braunschweigi juhitud väesalk suundus Pogesaaniasse ja pogesaanid, keda ei toetanud teised preisi hõimud alistati ning võtsid vastu ristiusu. Teine väesalk aga piiras ja vallutas Honeda linnuse ning asutas Balga linnuse.

1240. aastal alustasid orduväed sissetungi Natangiasse, kuid Euroopasse alanud Mongoli vägede sissetung muutis nende algseid plaane nng sundis koondama Saksa ordu jõud võitluseks mongolitega. Mongolite sõjakäigu ajal Euroopasse läbi Poola, Ungari ja Transilvaania aeglustasid polovetside, moraavlaste, Malta ordu, Saksa ordu ja Templiordu ühendväed mongolite edasitungi Legnitzi lahingus. Ungari, horvaatide ja Templiordu väed said hävitavalt lüüa Mohi lahingus 11. aprillil 1241. Mongolid tungisid pidurdamatult edasi Boheemiasse, Serbiasse ja Saksa-Rooma riiki,[1][2] aga enne kui mongolitel oli võimalik Viin vallutada, peatas Ugedei surm detsembris 1241 vallutusretke.[3][4]

Preislaste ülestõus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1242. aastal suvel alustasid alistatud preislased koos liitlase Pommeri vürsti Svjatopolkiga ning vallutasid tagasi Preisimaa ning vallutasid ka ordulinnused, ordu valdusse jäi 21 linnusest vaid Thorni, Kulmi, Rehdeni, Elbingi ja Balga kindlused. Ülestõusu mahasurumiseks puudusid Saksa ordul jõude, kuna sama ajal olid ristisõdijate põhijõud kaasatud Lähis-Idas toimuvasse sõjategevusse Aijubiidide dünastia Egiptuse sultaniga. 1244. aastal toimunud Gaza lahingus said ristisõdijad (Saksa ordu, Templiordu ja Hospitaliitide ordu) hävitava kaotuse ning kaotasid enamiku oma sõjajõududest. Olukorra päästiseks olid Euroopa sõjaordud sunnitud saatma kõik oma reservid Palestiinasse ning Preisimaa taasvallutamine jäi vähetähtsaks probleemiks.

Preisimaa taasvallutamist alustati Saksa ordu poolt alles 1248. aastal, kui Preisimaale saabus Anhalti hertsog Friedrich I ning taasvallutamist alati taas uute kindlustatud punktide-linnuste ehitamisega. Elbingist lõunasuunas ehitati Preisi maameistri Heinrich von Weida juhtimisel Neu Christburgi linnus. Tugipunkti hävitamiseks korraldasid preislased koos pommerlastega rünnaku ristisõdijatele, kuid need ennetasid rünnakut ja ründasid preislaste eelsalka ning purustasid selle. Preislastega liitumiseks liitunud Svjatopolki pommerlaste eelsalga ründamise tulemusel need purustati samuti ning alanud põgenemise käigus tungisid orduväed kallale ka Svjatoslavi põhivägedele, kes tekkinud paanikas põgenesid samuti ning kaotasid lahingu orduvägedele. Lahingu võidu järel tungisid orduväed Pommerimaale ning rüüstamise ja sõjakäigu tulemusel sundisid vürst Svjatoslavi sõlmima maameistriga 12. septembril 1248. aastal rahulepingu.

1249. aastal saabusid Preisimaale ristisõdijatena Brandenburgi markkrahv Otto III ja Schwarzburgi krahv Heinrich ning uute jõududega suruti preislaste ülestõus lõplikult maha.

Sõjakäik Sambijasse[muuda | redigeeri lähteteksti]

1252. aastaks oli ordu kindlustanud ja stabiliseerinud olukorra oma kontrolli all oleval territooriumil ning talvel 1252/1253 korraldas Christburgi komtuur Henricus Stange sõjakäigu koos liitlastest preislastega Sambijasse. Komtuuri vägede lahingus sambidega Germau juures aga kaotasid komtuuriväed lahingu ning komtuur ise ja ta vend tapeti koos teiste sõjameestega.

Saksa orduriik ca. 1260

Sõjajõudude vähesuse tõttu oli Poppo von Osterna sunnitud pöörduma abi saamiseks Böömimaa kuningas Otakar II poole, kes 1254. aasta detsembris korraldas paganlike preislaste vastu sõjakäigu. Koondades oma väed Balgas, vallutas Otakar II 5 päeva jooksul Sambija: 9. jaanuaril 1255, Medenau; 10. jaanuaril Rudau ning vallutas sealse võimsa kindluse; 11. jaanuaril Waldau; 12. jaanuaril Kaymeni ja Tapiau. Tapiaust suundus Otokar II mööda Pregolja jõge preislaste Twangste kindluseni, mille vallutamise järel lahkus aga Böömimaale. Vallutatud preislaste kindluse asemel asutas Otokar linna, mis tema järgi nimetati Königsbergiks. Otakari lahkumise järel edasine ordu vallutustegevus katkes ning ordu tegeles vaid vallutatud alade valitsemise kindlustamisega kuni 1260. aastal alanud uue preislaste ülestõusuni.

13. juulil 1260. aastl toimus Durbe järve ääres Kuramaal Durbe lahing Saksa, Liivi ordu ja Leedu vägede vahel. Orduvägede sihiks oli žemaidide alistamine, kuid ühendatud orduvägi purustati. Liivimaa rüütlitest tapeti umbes 150, lihtsõdurite osas kaotuste kohta andmed puuduvad. 15 rüütlit langes vangi. See oli ordurüütlite kõige suurem kaotus 13. sajandil. Lahingu tulemusena aeti ordurüütlid Žemaitijast minema. Zemgales, Kuramaal, Saaremaal ja Preisimaal puhkes ülestõus.

Teine preislaste ülestõus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1260. aastal alustasid preislased teist korda ülestõusu Saksa ordu vastu ning kasutades ära Preisimaal olevate orduvägede väikesearvulisust suutsid kiiresti sundida orduväed kaitsesse kindlustatud linnustesse, samal ajal kui ümbritsevad maad olid ordusõltuvustest vabad. Preislaste ülestõusu ja initsiatiivi haaramist soodustas ka samal ajal alanud kuršide ülestõus, kuršid alistusid alles 1267. aastal.

Saksa ordu ei suutnud oma jõududega preislaste ülestõusu maha suruda ning taasallutada territooriumi ning ülemvõimu taastamiseks oli vajalikud 1265. aastal Braunschweig-Lüneburgi hertsogi Albrecht I, 1266. aastal Brandenburgi markkrahvide Johann von Brandenburgi ja Otto, aastatel 1267–1268 Böömimaa kuninga Otokar II ja Brandenburgi markkrahvi Оttо sõjakäigud. Alade taasvallutamist takistas ka orduvägede vähesus, kuna samal ajal ägenesid lahingud ka Pühal Maal, kus vajati sõjajõude Montforti kaitsmiseks moslemite eest.

Ülestõus Preisimaal suudeti lõplikult maha suruda alles 1272. aastal.

Nadrovia vallutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1274. aastal alustas Sambija foogt Dieterich von Liеdelau Nadrovia vallutuskäiku, milles osalesid Preisimaa Saksa ordu rüütlivennad ning Preisimaa vasallidest preislased. Sõjakäigu ajal ei olutanud nadrovid ühist vastupanu vaid osa Nadrovia ülikuid liitusid saksa ordeniga ning killustatud maa vallutamine ei olnud ordule raske.

Skalvia vallutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1277/1278. aastal asus Saksa ordu Preisi maameister Konrad von Thierberg, koos preislastest liitlastega Skalvia vallutamisele. Orduväed vallutasid skalvide Ragniti kindluse Nemunase lõunakaldal, 1279. aastal ehitati Landeshuti (hiljem (1326) nimetati Ragnitiks) ordulinnuse ning vallutati ja häviatati Nemunase jõe põhjakaldal skalvide Rambynase linnus. Varsti pärast seda skalvid alistusid orduvägedele ja lasid end ristida.

Sudovia vallutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Skalvia alistamise järel jäid iseseisvaks vaid preislaste Sudavia (Jatvingia) ja Galindia. Juba preislaste 1260–1272 toimunud ülestõusu ajal jatvingid (vene ajalookirjanduses) ehk jatvaagid ehk sudoovid[5] osutasid ülestõusnutele abi ning tungisid ordualadele. Sudoovid olid tugevaimai ja võimsamad preisi hõimudest, sõjategevuse ajal suutsid nad koguda kuni 6000 ratsanikku.

Sudovia vallutamiseks sõlmis ~1254. aastal Saksa ordu Preisi maameister Burchard von Hornhausen liidulepingu Masoovia vürstiriigi vürsti Siemowiti ja Galiitsia vürstiriigi vürsti Galiitsia Daniiliga, kellele loovutati kolmandik vallutatavast Sudoviast. 1255. ja 1256. aastal korraldasid galiitsia-poola väed sõjaretked Sudoviasse, mille käigus vallutati sudoovide linnused ning tungiti sisemaale. Mongoli sõjakäigu järel Euroopasse muudeti Galiitsia-Volõõnia vürstiriik aga Kuldhordi vasallriigiks ning valltutused läänepoole lõppesid.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Weatherford. p. 157.
  2. Howorth. pp. 55–62.
  3. Weatherford. p. 158.
  4. Matthew Paris. English history (trans. by J.A.Giles). p. 348.
  5. Jatvingid (Balti (preisi) hõimurühm Edela-Leedus.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]