Brandenburgi mark
Brandenburgi mark (saksa Mark Brandenburg, ka Markgrafschaft Brandenburg) oli Püha-Rooma keisririigis aastail 1157–1815 eksisteerinud mark. Brandenburgi marki valitsesid markkrahvid, kes alates 1356. aastast olid ka kuurvürstid.
1320. aastani olid Brandenburgi margis võimul Askania, 1320–1373 Wittelsbachide, 1373–1415 Luxemburgide ning 1415–1815 Hohenzollernite dünastia liikmed.
Sisukord |
[redigeeri] Ajalugu
[redigeeri] Varasem ajalugu
8. sajandil asusid piirkonda elama vendid. 10. sajandi algul rajati Brandenburgi ja Havelbergi piiskopkonnad, mis olid Mainzi peapiiskopkonna sufragaanid. Saksa kuningas Heinrich I vallutas Brandenburgi alada aastail 928–929 ning sundis sealsed hõimud andamit maksma. Brandenburgi alasid kuulusid Saksi Idamarki, mida valitses markkrahv Gero. Gero surma järel 965. aastal jagunes mark mitmeks väiksemaks osaks, Saksi Idamargi põhjapoolsetest aladest kujunes Põhjamark. 983. aastal asusid omavahel liitunud slaavi hõimud mässama ja vabanesid sakslaste võimu alt. Saksa-Rooma riigi edasitung sealsete slaavi hõimude asualadele peatus kuni 11. sajandi keskpaigani.
[redigeeri] Brandenburgi margi asutamine ja Askania dünastia
1127. aastal sai hevellide valitsejaks vürst Pribislav. Temaga oli heades suhetes Askania dünastiast pärit mõjuvõimas Albrecht Karu. Albrechtile kuulusid ulatuslikud valdused Põhja-Saksimaal ning ta soovis oma valdusi veelgi laiendada. 1134. aastal nimetas keiser Lothar III Albrechti Põhjamargi markkrahviks. Lastetu Pribislav, kes suri 1150. aastal oli määranud Albrechti oma järeltulijana. Albrecht võttis üle Pribislavi residentsi Brandenburgi linnuse ning asus ehitama Spandau linnust. Paganatest hevellid ei pooldanud Albrechtit oma valitsejana. Jaxa Köpenickist, kes oli ilmselt Pribislavi sugulane, vallutas poolakate abiga tagasi Havellandi ning ka selle keskuse Brandenburgi linnuse. Albrecht Karu vallutas 1157. aastal Brandenburgi linnuse tagasi, pagendas Jaxa ning nimetas end Brandenburgi markkrahviks.
Esialgu hõlmas markkrahvkond vaid Havellandi ja Zauche piirkonna. Järgneva 150 aasta jooksul liitsid Askania dünastiast valitsejad Brandenburgi margiga ka Uckermarcki, Teltow' ja Barnimi piirkonna, samuti Neumarki.
Albrecht Karu kutsus piirkonda uusasukaid, kes tulid peamiselt Altmargist, Harzist, Flandriast ning Rheinlandist. 1160. aastatel saabus Elbe ja Haveli jõe äärde hollandi ja flaami koloniste.
Albrecht Karu suri 1170. aastal ja võimule sai tema poeg Otto.
Askania dünastia valitsusajal püüti laiendada Brandenburgi marki kirde suunas, eesmärgiga saada Pommeri kaudu ühendus Läänemerega. See viis konfliktini Taaniga. Peale Bornhövedi lahingut, milles Taani vägi sai hävitava kaotuse osaliseks, kasutas markkrahv Johann I võimalust hõivata Pommeri. Keiser Friedrich II andiski 1231. aastal Pommeri läänina Brandenburgi markkrahvile.
1250. aastal liideti Brandenburgi margiga Uckermarck.
1320. aastal suri viimane Askania dünastiast pärinev Brandenburgi markkrahv Heinrich II.
[redigeeri] Wittelsbachid
Wittelsbachide dünastiast pärinev keiser Ludwig IV, kes oli markkrahv Heinrich II onu, andis 1323. aastal Brandenburgi oma vanimale pojale Ludwig I-le. 1325. aastal mõrvati praost Nikolaus von Bernau ning Brandenburg pandi paavstliku interdikti alla. 1328–1333 oli Ludwig sõjas Pommeriga, mida ta enese lääniks pidas. 1347. aastal suri keiser Ludwig IV ning Brandenburgis ilmus välja Vale-Waldemar, petis, kes väitis end olevat surnuks peetud markkrahv Waldemar. Vale-Waldemar kuulutati 1348. aastal keiser Karl IV poolt uueks markkrahviks. 1350. aastal tunnistati ta petiseks ja Ludwig sai taas markkrahviks. 1351. aastal andis Ludwig I Brandenburgi margi oma vennale Ludwig II-le, nõudes vastutasuks ainuvõimu Ülem-Baieris.
1356. aasta kuldbulla järgi sai Brandenburgi markkrahv kuurvürstiks. 1365. aastal suri Ludwig II ning võim läks tema vennale Otto V-le. Ta müüs 1367. aastal keisrile Alam-Lausitzi ning kaotas Wałczi linna Poolale.
- Brandenburgi kuurvürstiriik (Kurfürstentum Brandenburg)
[redigeeri] Luxemburgid
14. sajandi teisel poole üritas Karl IV Brandenburgi markkrahvkonda oma suguvõsa valdusse saada. Brandenburgi kuurvürstikoht oleks Luxemburgidel, kellele kuulus juba Böömi kuurvürsti positsioon, aidanud kindlustada keisriksvalimist. 1373. aastal ostis Karl IV Otto V-lt 500 000 kuldna eest Brandenburgi margi. Markkrahviks määras ta oma alaealise poja Wenzeli, kelle nimel ta ise valitsema asus. Karl tegi Tangermünde linnusest Brandenburgi kuurvürsti residentsi.
Määrimaa Jobsti valitsusajal läks Neumark Saksa Ordule. Wittelsbachide ja Luxemburgide valitsusajal vähenes markkrahvide võim ning kasvas kohalike aadlike mõju.
[redigeeri] Hohenzollernid
1411. aastal nimetas kuningas Sigismund Nürnbergi linnusekrahvi Friedrich VI, kes oli 1410. aasta kuningavalimise ajal avaldanud Sigismundile toetust, Brandenburgi margi ülempealikuks ja haldajaks (Oberster Hauptmann und Verwalter der Marken) . Kohalik aadel, eelkõige Quitzow' suguvõsa, oli vastu Friedrichi valitsejaks määramisele. Friedrich surus aadlike ülestõusu maha ja konfiskeeris mõnede aadlike vara. 1414. aastal andsid Brandenburgi seisused Tangermündes Friedrichile truudusvande. 1415. aastal nimetati Friedrich Konstanzi kirikukogul kuurvürstiks ja 1417. aastal markkrahviks.
Friedrich viis oma residentsi Tangermündest Berliini. 1425. aastast täitis Brandenburgi markkrahvi kohuseid Friedrichi poeg Johann Alkeemik, kuid Friedrich jäi edasi kuurvürstiks. 1437. aastal sai markkrahviks Friedrichi teine poeg Friedrich Raudne, kes isa surma järel 1440. aastal sai ka kuurvürstiks.
