Burgundid

Allikas: Vikipeedia
Rooma riik Hadrianuse ajal (valitses 117-38); näidatud Burgundiones germaanlaste paiknemine, kes siis asustasid piirkonda Viadua (Odra) ja Visula (Wisła) jõgede vahel (Poolas).

Burgundid (ladina keeles Burgundiōnes; vanapõhja keeles Burgundar; vanainglise keeles Burgendas; kreeka keeles Βούργουνδοι) olid idagermaani hõim, mis võis rännata mandri-Skandinaaviast Bornholmi saarele, mille vana nimekuju vanapõhja keeles oli Burgundarholmr (burgundide saar), ja sealt edasi mandri-Euroopasse.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Bornholm

Burgundide nimi on ammustest aegadest saati püsinud ühenduses tänapäeva Prantsusmaa piirkonnaga, mis ikka veel kannab nende nime: Burgundia. 6. ja 20. sajandi vahel on selle piirkonna piirid ja poliitilised sidemed siiski sageli muutunud; ühegi muutusega ei ole algsetel burgundidel midagi pistmist. Nimetus burgundid, mida kasutati peamiselt rahvale Burgundiones viitamisel, on hilisem moodustis ja viitab täpsemalt asukatele Burgundia territooriuml, mis sai nime rahvalt, keda kutsuti Burgundiones. Burgundide järeltulijaid leidub tänapäeval peamiselt Šveitsi lääneosas ja naaberpiirkondades Prantsusmaal.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hõimu päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bornholmi saare paiknemine

Burgundide Skandinaavia päritolu leiab toetust kohanimetõendites ja arheoloogilistes tõendites (Stjerna) ning paljud peavad seda õigeks (näiteks Musset). Võimalik, kuna Skandinaavia oli varajaste Rooma allikate silmapiiri taga, sealhulgas Tacituse (kes mainib vaid ühte Skandinaavia hõimu, Suiones); Rooma allikad ei maini, kust burgundid tulid, ja esimesed Rooma viited paigutavad nad Reinist itta (inter alia, Ammianus Marcellinus). Varajased Rooma allikad peavad neid lihtsalt veel üheks idagermaani hõimuks.

Viikingipoja Thorsteini saagas (Þorsteins saga Víkingssonar) asus Veseti saarel või laiul (holm), mida kutsuti Borgundi laiuks, s.o. Bornholm. Alfred Suure Orosiuse tõlge kasutab nime Burgenda land. Poeet ja varajane mütoloog Viktor Rydberg (1828 - 1895) (Fädernas gudasaga) kinnitas varakeskaegsest allikast, Vita Sigismundi, et alles suuline traditsioon oli Skandinaavia päritolu.

Umbes aastal 250 kadus Bornholmi (burgundide saare) rahvastik suures osas saarelt. Enamikku kalmistuid enam ei kasutatud ja nendes, mida veel kasutati, oli vähe matuseid (Stjerna).

Aastal 369 küsis keiser Valentinianus I burgundidelt abi oma sõjale teise germaani hõimu, alemannide vastu. Sel ajal elasid burgundid 6. sajandi keskpaiga goodi ajaloo uurija, Jordanese järgi arvatavasti Wisła basseinis. Millalgi pärast sõda alemannide vastu löödi burgunde gepiidide kuninga Fastida poolt lahingus ning nad allutati ja peaaegu hävitati.

Umbes 40 aastat hiljem ilmusid burgundid taas. Pärast Stilicho vägede väljaviimist võitluseks Alarich I läänegootidega aastatel 406-408 ületasid põhjapoolsed hõimud Reini ja sisenesid seoses germaanlaste migratsiooniga (Völkerwanderung) keisririiki. Nende seas olid alaanid, vandaalid, sueebid ja võibolla burgundid. Osa burgunde liikus lääne poole ja asus Reini orgu. Teine osa burgunde jäi maha oma endisele kodumaale Odra ja Wisła jõgede vahele, et moodustada aastaks 451 kontingent Attila hunnide armees.

Esimene kuningriik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 411 pani burgundide kuningas Gundahar (või Gundihar) koostöös alaanide kuninga Goariga troonile nukukeiser Jovinuse. Gallia keisri mõjuvõimuga, mida ta kontrollis, asus Gundahar Reini vasakule (Rooma) kaldale, Lauteri ja Nahe jõgede vahele, hõivates Wormsi, Speyeri ja Strassburgi. Ilmselt osana rahulepingust "annetas" keiser Honorius hiljem maa ametlikult neile.

Vaatamata oma uuele staatusele föderaatidena muutusid burgundide reidid Rooma Gallia Belgica provintsi väljakannatamatuks ja lõpetati halastamatult aastal 436, kui Rooma kindral Aëtius kutsus kohale hunnidest palgasõdurid, kes vallutasid Reinimaa kuningriigi (koos selle pealinna, vana keldi-rooma asulaga Borbetomagus/Worms) aastal 437. Gundahar tapeti võitluses, teadaolevalt koos enamuse burgundide hõimuga.

Wormsi ja burgundide kuningriigi hävitamine hunnide poolt muutus kangelaslike legendide subjektiks, mis hiljem koondati Nibelungide laulu - sellel põhineb Wagneri Nibelungi sõrmus - kus kuningas Gunther ja kuninganna Brünhild pidasid Wormsis õukonda ja Siegfried kosis Kriemhildi (vanapõhja allikates olid nimed Gunnar, Brynhild ja Gudrún). Tegelikult põhineb Nibelungide laulu Etzel Attilal.

Teine kuningriik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teine burgundide kuningriik aastatel 443 kuni 476

Allikates mittenimetatud põhjustel anti burgundidele teistkordselt föderaatide staatus ja aastal 443 asustati nad Aëtiuse poolt Sapaudia piirkonda. Kuigi täpne geograafia pole teada, vastab Sapaudia tänapäeva Savoiale, ja burgundid elasid arvatavasti Lugdunumi (Lyon) lähedal. Uus kuningas Gundioch (või Gundowech), eeldatavasti Gundahari poeg, hakkas valitsema pärast oma isa surma. Gundioch valitses Saône, Dauphiné, Savoie alasid ja osa Provence'ist. Ta tegi Vienne'i Burgundia kuningriigi pealinnaks. Kokku valitses kaheksa Gundahari dünastiast burgundide kuningat, kuni kuningriik frankide poolt aastal 534 vallutati.

Rooma liitlastena selle viimastel aastakümnetel võitlesid burgundid aastal 451 kõrvuti Aëtiuse ja läänegootide konföderatsiooniga ning teistega Katalaunia lahingus (ka "lahingus Katalaunia väljadel") Attila vastu. Liit burgundide ja läänegootide vahel näis olevat tugev, kui Gundioch ja tema vend Chilperich I liitusid Theoderich II-ga Hispaanias võitluseks sueebide vastu aastal 455.

Püüdlused keisririigi suunas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Samuti aastal 455 peab ebaselge viide infidoque tibi Burdundio ductu (Sidonius Apollinaris) nimetut reetlikku burgundide juhti süüdlaseks keiser Petronius Maximuse mõrvas kaoses, mis eelnes Rooma rüüstamisele vandaalide poolt. Samuti süüdistatakse patriits Ricimeri; see sündmus tähistab esimest viidet sidemele burgundide ja Ricimeri vahel, kes oli arvatavasti Gundiochi õemees ja Gundobadi onu.

Burgundid, ilmselt kindlad oma kasvavas võimus, arutasid aastal 456 kohalike Rooma senaatoritega territoriaalse laienemise ja võimu jagamise lepet.

Aastal 457 kukutas Ricimer veel ühe keisri, Avituse, tõstes troonile Maiorianuse. See uus keiser osutus Ricimerile ja burgundidele kasutuks. Aasta pärast seda sündmust võttis Maiorianus burgundidelt maad, mille need said kaks aastat varem. Pärast edasiste iseseisvuse märkide näitamist mõrvati ta Ricimeri poolt aastal 461.

Kümme aastat hiljem, aastal 472, sepitses Ricimer - kes nüüd oli läänekeiser Anthemiuse väimees - üheskoos Gundobadiga oma äia tapmist; Gundobad lõi keisril pea maha (ilmselt isiklikult). Ricimer nimetas siis keisriks Olybriuse; mõlemad surid üllatuslikult mõne kuu jooksul loomulikku surma. Näib, et Gundobad asus siis oma onu järglaseks kui patriits ja kuningategija, ja tõstis troonile Glyceriuse.

Aastal 474 näis Burgundia mõju keisririigi üle lõppevat. Glycerius kukutati Julius Nepose kasuks ja Gundobad läks tagasi Burgundiasse, oletatavasti seoses oma isa Gundiochi surmaga. Sel ajal või veidi hiljem jagati Burgundia kuningriik Gundobadi ja tema vendade Godegiseli, Chilperich II ja Godomar I vahel.

Kuningriigi kindlustumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toursi Gregoriuse järgi nägid aastad pärast Gundobadi Burgundiasse tagasitulekut verist võimu kindlustamist. Gregorius märgib, et Gundobad mõrvas oma venna Chilperichi, uputas selle naise ja saatis maalt välja nende tütred (kellest ühest oli saanud frankide Chlodowech I naine). Seda käsitlust on vaidlustatud.

Umbes aastal 500, kui Gundobad ja Chlodowech sõjas olid, reetis Gundobadi tema vend Godegisel, kes ühines frankidega; üheskoos hävitasid Godegiseli ja Chlodowechi väed Gundobadi armee. Gundobad varjus ajutiselt Avignonis, kuid oli võimeline oma armee taas koondama ja rüüstas Vienne'i, kus Godegisel ja paljud tema järgijad oma otsa leidsid. Siit alates oli Gundobad Burgundia ainukuningas. See tähendab, et tema vend Godomar oli juba surnud, kuigi allikates ei ole sündmuse kohta ülestähendusi.

Kas Gundobad ja Chlodowech tasandasid oma erimeelsusi või Gundobad sunniti Chlodowechi varasema võiduga mingit liiki vasallsõltuvusse, kuid Burgundia kuningas aitas franke aastal 507 nende võidus läänegootide Alarich II üle.

Murrangulisel ajal, millalgi aastatel 483-501, asus Gundobad koostama Lex Gundobada (vaata allpool), andes välja esimese poole, mis tehtud Lex Visigothorum järgi. Pärast oma võimu kindlustamist, aastast 501 kuni oma surmani aastal 516, andis Gundobad välja teise poole oma seadustest, mis oli palju rohkem burgundlik.

Teise kuningriigi langus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Burgundia Frangi riigi osana aastatel 534 kuni 843

Burgundid laiendasid oma võimu üle Kagu-Gallia; see on, Põhja-Itaalia, Lääne-Šveits ja Kagu-Prantsusmaa. Aastal 493 abiellus frankide kuningas Chlodowech I Burgundia printsessi Chrodechildiga (Chilperichi tütar), kes pööras ta katoliku usku.

Olles 6. sajandi alguses algul Chlodowechi frankidega liidus läänegootide vastu, vallutati burgundid aastal 534 lõpuks frankide poolt pärast esimest katset Vézeronce lahingus. Burgundia kuningriik tehti Merovingide kuningriikide osaks ja burgundid ise sulandati samuti.

Kultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Religioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõnevõrra ida pool pöörati burgundid nende põlisest germaani polüteismist arianistlikku kristluse vormi. Nende arianism külvas kahtlusi ja umbusku burgundide ja katoliikliku Lääne-Rooma riigi vahele. Eraldumist parandati või paranes umbes aastal 500, kui Gundobad, üks viimaseid Burgundia kuningaid, säilitas lähedase isikliku sõpruse Vienne'i peapiiskopi Avitusega. Veelgi enam, Gundobadi poeg ja järglane Sigismund oli ise katoliiklane, ja on tõendeid, et palju Burgundia rahvast vahetas sel ajal samuti usku, sealhulgas mitmed valitseva perekonna naisliikmed.

Õigus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Burgundid jätsid maha kolm seadustekogu, ühed kõige vanemad germaani hõimude seas.

Liber Constitutionum sive Lex Gundobada, tuntud ka kui Lex Burgundionum või lihtsamalt Lex Gundobada või Liber, anti välja mitmes osas aastatel 483 kuni 516, peamiselt Gundobadi poolt, kuid ka tema poja Sigismundi poolt. See oli burgundide tavaõiguse kirjapanek ja tüüpiline paljudele germaani seaduskogudele sellest ajast. Eriti oli Liber laenatud Lex Visigothorumist ja mõjutas hilisemat Lex Ripuariat. Liber on üks tolleaegse Burgundia elu, samuti selle kuningate ajaloo algallikaid.

Nagu paljudel germaani hõimudel, võimaldas burgundide õigus eraldi seaduste väljaandmist erinevatele rahvastele. Seega, lisaks Lex Gundobadale andis Gundobad välja ka seadustekogu Burgundia kuningriigi roomlastest alamatele, Lex Romana Burgundionum.

Lisaks eelnevatele seaduskogudele avaldas Gundobadi poeg Sigismund hiljem Prima Constitutio.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]