Berliini blokaad

Allikas: Vikipeedia

Berliini blokaad (24. juuni 194812. mai 1949) oli üks esimesi suuremaid rahvusvahelisi kriise külma sõja ajal.

Blokaad toimus Berliini linnas Saksamaal. Peale Teist maailmasõda oli Saksamaal erinevate riikide okupatsioon.

Õhuliinid Berliini

Berliini blokaadi ajendiks oli Saksamaa kolmes läänepoolses USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia tsoonides läbi viidud rahareform. Seal kasutusele võetud vääring kehtestati ka lääneliitlaste kontrolli all olevas Lääne-Berliinis. See allutas pool linna majanduslikult Saksamaa lääneosale ja NSVL ei saanud seda linnaosa siduda majanduslikult enda piirkonnaga. Vastuseks sulges NSVL kõik Lääne-Berliini Saksamaa läänetsoonidega ühendavad maismaa- ja raudteed ja Berliini lääneosa sai välismaailmaga ühendust pidada vaid õhu teel. NSV Liidu idee oli läbi teede sulgemise varustada ise Lääne-Berliini söögi ja kütusega, et saada terve linn enda majanduslikku sõltuvusse. Blokaadi tulemusel saavutas NSV Liit olukorra, et Lääne-Berliini ei arvatud loodava Saksamaa Liitvabariigi koosseisu, vaid jäi iseseisvaks haldusüksuseks.

Blokaad tekitas Saksamaa lõpliku lõhenemise: kolmes läänetsoonis kuulutati välja Saksa LV, idatsoonides Saksa DV.

1955. aastal võeti Saksa LV NATO liikmeks. NSV Liit ja teised Ida-Euroopa riigid rajasid sellele tasakaaluks 1955 aastal oma sõjalise organisatsiooni - Varssavi Lepingu Organisatsiooni.

Külm sõda algas peale Berliini blokaadi 1948. aastal ja püsis kuni NSV Liidu lagunemiseni 1991. Kuid nimetus "külm sõda" sündis 1947, millele eelnesid Stalini kõne veebruaris 1946 ja Churchilli kõne märtsis 1946, kus räägiti vastuoludest kahe suurriigi vahel.