Alemannia

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib kunagisest piirkonnast ja riigist; jalgpalliklubi kohta vaata artiklit Aacheni Alemannia

Alemannia
3. sajand–911
Alamannien Hochburgund ca 1000.png

Alemannia või Alamannia oli germaani hõimu alemannidega asustatud territoorium pärast seda, kui nad aastal 213 läbi Rooma limesi murdsid. Alemannid valgusid Maini basseinist välja 3. sajandi kestel, rüüstades Rooma provintse ja asudes 4. sajandist Reini vasakkaldale.

Valitsetuna 4.–5. sajandil sõltumatute hõimukuningate poolt kaotas Alemannia oma sõltumatuse ja muutus 6. sajandil Frangi riigi hertsogkonnaks ning Saksa-Rooma riigi moodustumise alguses Konrad I ajal aastal 911 muutus Švaabimaa hertsogkonnaks. Mõistet Švaabimaa kasutati 10.–13. sajandini sageli vaheldumisi mõistega Alemannia.

Alemannia territoorium, nagu see oli 7.–9. sajandini, vastab ligikaudu sellele, mis praegu on Saksamaa Švaabimaa piirkond, Prantsusmaa Alsace ja Šveitsi platoo idaosa (Ida- ja Kesk-Šveits).

Hõimukuningriigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Alemannid
Next.svg Pikemalt artiklis Rooma riigi kriis kolmandal sajandil

Esialgu sõltumatute hõimude lõdva konföderatsioonina läbisid alemannid 3. sajandi kestel ühendumise või etnogeneesi ning neid valitsesid kuningad läbi kogu 4. ja 5. sajandi aastani 496, kui nad alistati Zülpichi lahingus frankide Chlodowech I poolt.

Alemannid jagunesid Rooma riigi perioodil arvukateks kantoniteks või goviae, igaühe eesistujaks hõimukuningas. Aga tundub, et on olnud tava üksikute kuningate ühendamisest ühe kuninga juhtimise alla sõjaretkedel.

Alemannide asualad Alpide mõlemal küljel 3. ja 6. sajandi vahel.

Mõned alemannide kuningad 4. ja 5. sajandist on nime järgi teada, esimene oli Chrocus (suri aastal 306), väejuht, kes korraldas 3. sajandi kestel rüüsteretki piki limesit. Chnodomar (350) toetas Constantius II Magnentiuse mässus. Chnodomar oli alemannide väejuht Strasbourg'i lahingus aastal 357.

Makrian, Hariobaud, Ur, Ursicinus, Vadomar ja Vestralp olid alemannide kuningad, kes aastal 359 sõlmisid lepingu Julianus Apostataga. Makrian kukutati Valentinianus I aastal 370 korraldatud ekspeditsioonil. Makrian tundub olevat osalenud suure alemannide hõimuliidu loomisel Rooma vastu, mis andis talle tiitli turbarum rex artifex ("rahutuste kuningas ja meister").

Roomlased upitasid Fraomari Makriani järglaseks, kuid bukinobandid ei nõustunud sellega ja ta saadeti maapakku ning Makrian ennistati ja Valentinianus tegi bukinobandidest oma föderaadid sõjas frankide vastu. Makrian tapeti kampaanias frankide vastu frankide kuninga Mallobaudese korraldatud varitsuses.

Gibuld (470) on viimane tuntud alemannide kuningas. Tema retke Passausse on mainitud Püha Lupuse vitas. Gibuldi järglase, kes alistati Zülpichi all, nimi pole teada.

Merovingide hertsogkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Alemanni pagi'de loend

Pärast oma kaotust aastal 496 õnnestus alemannidel frankide ikkest pääseda ja nad andsid end idagootide Theoderich Suure kaitse alla, kuid pärast selle surma allutati nad Theuderich I ja Theudebert I poolt taas frankidele (539). Seejärel oli Alemannia nimeline hertsogkond Frangi riigis.

Kuigi valitsetud oma hertsogite poolt, ei ole tõenäoline, et nad olid 6. ja 7. sajandil väga sageli ühe hertsogi alla ühendatud. Alemannid olid kõige sagedamini abiks sõjaretkedel Itaaliasse. Elsassi hertsogkond oli alemannidega asustatud, kuid seda valitses frangi hertsogite liin ning piirkonda Doonau ja Neckari jõgede ülemjooksul valitses Alaholfingide perekond ja mitte hertsogisuguvõsa, kes valitses Kesk-Alemanniat Bodeni järve ümbruses. Samuti valitsesid Reetiat, kuigi alemannide asuala, samaaegselt Viktoriidid ja Churi piiskopkond.

Alemannia ristiusustati 7. sajandi jooksul, kuigi mitte nii põhjalikult, kui Frangi riik läänes või Baieri idas. Esimene alemanni õigus, Pactus Alamannorum, dateeritakse sellesse perioodi. Rooma Strasbourg'i ja Baseli piiskopkonnad katsid Elsassi ning Chur, nagu mainitud, Reetia. Alemannias endas oli vaid piiskopkond idas, Augsburgis (7. sajandi algus). Oli 2 Rooma piiskopkonda, Windisch ja Octodurum, mis koliti varakult teistesse kohtadesse (vastavalt Avenches ja Sitten).

Lääne-Alemannia sai Churi piiskoppide ja Merovingidest monarhide koostöö kaudu lõpuks (7. sajandil) piiskopkonna (Konstanzis). Konstanzi asutamine on hämar, kuigi see oli suurim piiskopkond Saksamaal läbi kogu Merovingide ja varajaste Karolingide ajastu. Alemannia piiskopkonnad, sealhulgas Chur, mis oli Milano peapiiskopkonna abipiiskopkond, pandi Karolingide poolt Mainzi peapiiskopkonna haldusalasse.

Pärast Dagobert I surma aastal 638 katkestasid nii Alemannia, kui ka Baieri, Akvitaania ja Bretagne sidemed oma frankidest isandatega ja võitlesid sõltumatuse eest. See oli suuresti edukas kuni 8. sajandi alguseni, kui rida Pippiniididest majordoomuste korraldatud kampaaniaid kahandasid Alemannia taas kord Frangi riigi provintsiks. See oli siiski selle de facto sõltumatuse perioodi ajal, kus alemanne hakkas valitsema üks hertsog, kuigi Elsass ja Reetia jäid väljapoole Alemannia haaret.

Aastatel 709 kuni 712 võitles Pippin von Herstal Lantfridi vastu, kes ilmus kui alemannide dux ja kes laskis kirja panna teise alemanni õiguse, Lex Alamannorum. Aastal 743 korraldasid Pippin Lühike ja Karlmann kampaania Alemannia alistamiseks ning aastal 746 andis Karlmann lõpliku hoobi alemanni ülikkonna alistamiseks. Kokkuvõttes vangistati mitutuhat alemannidest aadlimeest, keda piinati ja hukati riigireetmise eest Cannstatti verekohtus. Seejärel valitsesid alemanne frangid ja ainus allesjäänud põline alemanni ülikkond näib olevat jäänud Elsassi.

Karolingide regnum[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Švaabimaa hertsogkond

Ludwig Vaga valitsemise ajal esines tendentse taastada Alemannia sõltumatus ning 830. aastaid tähistas verine vaen Alemanni ja Reetia ülikkonna vahel võitluses ülemvõimu eest piirkonnas. 843. aasta Verduni lepinguga sai Alemanniast Ida-Frangi riigi, Ludwig Sakslase kuningriigi, Saksamaa kuningriigi eelkäija provints. Omaaegsetes allikates kutsuti seda regnum, kuigi see ei tähenda tingimata, et tegemist oli kuningriigi või alamkuningriigiga. Ajuti see siiski oli.

See lubati Charles II Paljaspeale aastal 829, kuigi pole teada, kas teda tunnustati hertsogi või kuningana. See oli kindlalt kuningriik, sealhulgas Elsass ja Reetia, kui see lubati Karl Paksule Ida-Frangi riigi jagamisel aastal 876. Karli ajal sai Alemanniast keisririigi keskus, kuid pärast tema kukutamist oli see soosingust väljas. Kuigi etniliselt ühtne, vaevasid seda siiski Reetia-Alemanni vaen ja võitlused Alemanni kiriku kontrolli üle.

Alemannia püüdis 9. sajandi lõpul, nagu ka Baieri, Saksimaa ja Frangimaa, ühendada end ühe hertsogi alla, kuid sel oli märgatavalt vähem edu, kui Saksimaal või Baieril. Alemannia oli üks jüngeres Stammesherzogtum, üks "noorematest" hõimuhertsogkondadest, või hõimuhertsogkondadest, mis panid aluse Ida-Frangi riigi poliitilisele organisatsioonile pärast Karolingide dünastia kokkuvarisemist 9. sajandi lõpul ja 10. sajandi algul. 10. sajandil ei jõudnud ükski Alemannia aadlisuguvõsa hertsogidünastia asutamiseni, nagu Saksi dünastia Saksimaal või Luitpoldingid Baieris, kuigi Burchardingid jõudsid lähedale.

Hertsogkond hõlmas ala, mida ümbritsesid Bodeni järv, Schwarzwald ning Reini vasak- ja paremkallas, sealhulgas Elsass ja Šveitsi platoo osi, külgnedes Ülem-Burgundiaga. Piir Burgundiaga, mis kinnitati aastal 843, jooksis piki Aare alamjooksu, pöördudes lõunapoole Reinile, läbides Lääne-Luzerni ja ületades Alpid piki Rhône ülemjooksu Sankt Gotthardi kuruni. Põhjas jooksis piir Murgist (umbes 30 km Karlsruhest lõunas) Heilbronni ja Nördlinger Riesi. Idapiir oli Lechi jõel. Argovia oli Alemannia ja Burgundia hertsogite vahel vaidlusalune territoorium.

Alates 10. sajandist on Alemannia üldiselt tuntud kui Švaabimaa hertsogkond.

Pärand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alemanni murre püsib ülemsaksa murrete eraldi perekonnana. Jagunemine alamalemanni ja ülemalemanni alammurreteks vastab suures osas ajaloolise Alemannia ulatusele, kui kõrgalemanni murded ületasid kõrgkeskajal selle piire. Brünig-Napf-Reussi joon on kultuuriline piir kõrgalemanni murretes, mis tähistab jagunemist Alemannia pärusvaldusteks ja Argovia margiks Alemannia ja Burgundia vahel.

Saksamaa nimed tänapäeva araabia (ألمانيا), katalaani (Alemanya), kõmri (Yr Almaen), korni (Almayn), prantsuse (Allemagne), pärsia (Alman), portugali (Alemanha), hispaania (Alemania) ja türgi (Almanya) keeltes tulenevad kõik Alemanniast.

Valitsejate loend[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuningad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tuntud Alemannia kuningad enne aastat 496:

Merovingide hertsogid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Švaabimaa hertsog

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]