Tiberius

Allikas: Vikipeedia
Tiberius

Tiberius (Tiberius Caesar Divi Augusti Divi Iulii Augustus; sünninimi Tiberius Claudius Nero; 16. november 42 eKr16. märts 37) oli Vana-Rooma keiser 19. augustist 14 pKr kuni surmani.

Noorus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tiberiuse lapsepõlve võib pidada õnnelikuks ja edukaks. 9-aastaselt pidas ta kõne oma isa matustel, 17-aastaselt sai ta kvestoriks, hakkas esinema kohtus ning osales edukatel sõjakäikudel. Sellele järgnes konsulikoht ning abielu, millest Tiberiusele sündis poeg Drusus. Et saada õigustatud troonipärijaks, pidi Tiberius Augustuse nõudmisel lahutama oma õnneliku abielu ning abielluma Augustuse suguvõsa liikmega. Vana abikaasaga kohtumine keelati Tiberiusel täiesti pärast seda, kui ta kord teda tänaval nähes nutma puhkes ja tema järel käima hakkas.

Tiberius Rhodosel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tiberius sai olulisi sõjaväelisi ülesandeid ning tuli nendega edukalt toime. Kõik kulgenuks nagu troonipärijale kohane, kui Tiberius ei oleks 36-aastaselt äkki kõigile ootamatult karjäärist loobunud ning siirdunud õppe-eesmärgil vabatahtlikku pagendusse Rhodose saarele, kuhu ta jäi kaheksaks aastaks, ümbritsetuna sõpradest, kelle hulka kuulusid nii poeedid kui matemaatikud, aga ka astroloogid.

Selle teo motiivi üle on palju spekuleerinud nii muistsed kui kaasaegsed autorid. Suetoniuse järgi võib üheks põhjuseks olla vastikus oma uue naise vastu, keda ta ei söandanud ei liiderlikkuses süüdistada ega ka temast lahutada. Teised põhjused võisid olla poliitilised. Samuti räägib Suetonius loo sellest, et Kampaania ranniku lähedal purjetades jõudsid Tiberiuseni teated, et Augustus on haigeks jäänud, mille peale ta jäi ankrusse. Siis aga hakati teda süüdistama trooniihkamises, ning Tiberius suundus otsustavalt Rhodose poole, ehkki tuul oli peaaegu täiesti vastu.

Rhodosel olevat ta avaldanud soovi näha haiglas olevaid patsiente. Tema tõlgendasid aga soovi valesti ja nii toodi järgmisel päeval kõik haiged Tiberiuse juurde ja reastati haiguste kaupa rühmadesse. Seepeale olevat Tiberius šokeerituna kõikide patsientide ees eraldi vabandanud.

Filosoofia ja astroloogia kaudu püüdis Tiberius leida eesmärki oma elule. Ta olevat leidnud lohutust mõttes, et maailma valitseb saatus: fata regunt orbem.

Naasmine Rooma ja troonijärglaseks saamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Augustusele oli see Tiberiuse siirdumine Rhodosele löögiks, see seadis hädaohtu keisritrooni tuleviku. Kui Tiberius tajus oma situatsiooni keerukust, tahtis ta Rooma naasta, ent Augustus oli nüüd muutunud tujukaks ning lubas seda alles 2. aastal pKr. Tiberius jäi siiski poliitilises elus kõrvaletõrjutuks. Siis aga saabus ootamatu ning üllatav pööre. Pärast kõigi teiste trooninõudlejate surma adopteeris Augustus 4. aastal Tiberiuse, andis talle nimeks Tiberius Julius Caesar ning temast sai Augustuse järglane. Pikaajaline tõrjutud seisund oli aga Tiberiusele jätnud oma jälje, ta oli elus pettunud ning väsinud, tema iseloom oli väga vastuoluline. Kuigi ta nimetati juba 13. aastal kaasvalitsejaks, asus ta Augustuse surma järel valitsema alles pärast pikki kõhklusi. Ta oli kogenud ning tundis impeeriumi vajadusi, ent loomult võib teda pidada pigem alluvaks kui juhiks. Ta oli väga umbusklik ja enesekriitiline, äkilistes situatsioonides kõhklev. Tiberius oli endale soetanud sõpru, keda ta jäägitult usaldas: nendest olulisim oli kurikuulus pretoriaanide prefekt Seianus.

Tiberiuse valitsemisaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tiberiuse valitsemisaeg jagatakse tavaliselt kaheks perioodiks: nn. heaks ja halvaks. Ehkki selge piiri tõmbamine nende perioodide vahele on võimatu, on üheks oluliseks sündmuseks peetud Tiberiuse lõplikku lahkumist Roomast 26. aastal, mis tõi endaga kaasa tõsiseid tagajärgi. Oma valitsemisaja algusest alates püüdis Tiberius jätkata Augustuse poliitikat. Ta valitses asjalikult ja kokkuhoidlikult, parandas rahandust ja provintside haldamist ning kaotas osaliselt maksurendi. Ta oli väga aupaklik senati suhtes, konsulteerides sellega sageli ka küsimustes, mis ei kuulunud viimase kompetentsi. Pleebs jäi Tiberiuse ajal ilma oma viimastest poliitilistest õigustest, sest komiitse ehk rahvakoosolekuid enam kokku ei kutsutud.

Religiooni vallas oli ta rangelt vastu võõrapäraste kultuste juurutamisele Roomas. Religioossete küsimustega seoses on teada mitmeid kurikuulsaid protsesse. Nii näiteks olevat aastal 19 jumalanna Isise preestrid ära ostetud, et nad kuulutaksid noorele naisjüngrile, et temaga soovib teatud noormehe kujul ühte heita jumal Anubis ise. Kui altkäemaksulugu päevavalgele tuli, laskis Tiberius preestrid risti lüüa, templi hävitada ning Isise pühapildi jõkke visata. Samal aastal olevat neli juuti veennud üht rooma matrooni saatma väärtuslikke riideesemeid ning kulda Jeruusalemma templisse, ent hiljem saadetised omastanud. Seepeale pagendas imperaator juudid Roomast. Neist 4000 saadeti sõjaväeteenistusse Sardiiniasse, vastutõrkujad hukati. Samuti pagendas Tiberius Roomast 'kaldealased', s.o astroloogid ja ennustajad, ehkki, nagu öeldud, ta ise oli astroloogiast vägagi huvitatud.

Tiberiuse ebapopulaarsemaid omadusi rahva seas oli vaatemängude ning gladiaatorite võitluste põlgamine. Talle ei meeldinud ei raharaiskamine ega sellistel üritustel esinevad vabameelsuse ning mässumeelsuse ilmingud. Aastal 23 saadeti näitlejad Itaaliast välja. Gladiaatorite võitlusi ning nende ulatust piirati tunduvalt, nii et gladiaatorid kurtsid isegi oma oskuste näitamise võimaluste vähesuse üle.

Tiberius ei tahtnud endale omistada erilisi õigusi ega tiitleid. Pärast troonile saamist oli ta ainult kolm korda konsuliks, ta keeldus mitmel korral nimetusest 'isamaa isa' (pater patriae). Enese tituleerimise kohta on ta ise öelnud: "Oma orjadele olen ma dominus, oma sõduritele imperator, aga ülejäänutele olen ma princeps."[1]. Kui tehti ettepanek, et novembrikuu tuleks tema järgi ümber nimetada, olevat Tiberius irooniliselt küsinud: "Ja mida te teete siis, kui teil on kolmteist keisrit?" (On siiski teada, et Aasia provintsides hakati üht kuud Tiberiuse järgi nimetama.)

Tiberiuse iroonia ja sarkasm on tuntud teistestki lugudest. Nii olevat Ilioni linna elanikud tükk aega pärast Tiberiuse poja Drususe surma äkki avastanud, et nad ei olegi imperaatorile kaastundeavaldusi saatnud. Kiiresti pandi kokku saatkond ning läkitati see Rooma. Tiberius kuulas saadikud ära ning palus neil siis omakorda viia kaasa kaastundeavaldused nende endi kuulsa kaaslinlase, nimelt Hektori surma puhul. Teatavasti oli Hektor müütiline Trooja kangelane, Ilion aga on Trooja teine nimi.

15. aastast alates korraldati kohtuprotsesse keisri solvamise asjus, millega kaasnesid pagendamised, varanduse konfiskeerimised ja hukkamised. See tõi endaga kaasa ka professionaalsete öördajate (delatores) tekke, kes said "õnnestunud" kohtuasja puhul endale neljandiku süüdistatava varandusest. Kuna keisri solvamist käsitlev seadus oli väga mitmeti tõlgendatav, sai selles süüdistada pea igaüht. Kuni valitseja tundis end kindlana, lükati absurdsed süüdistused lihtsalt ümber; ent sellise seaduse potentsiaal oli kohutav: kui valitseja end kas või pisut ebakindlana tundis või oma hirmudele järgi andis, võis sellest saada terrorivahend. Seda kasutas ära pretoriaanide prefekt Seianus, kelle mõju valitsejale oli üha tugevnenud.

Germanicus ja Seianuse võimu suurenemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üheks tuntumaks sõjaväeliseks ja poliitiliseks figuuriks pärast Augustuse surma oli olnud Tiberiuse vennapoeg Germanicus, kelle populaarsus oli sedavõrd suur, et sõjavägi tahtis teda isegi keisriks kuulutada. Samas on teada, et väejuhina ei olnud ta eriti andekas. Pärast mitmeid konfliktseid situatsioone Tiberiusega suri Germanicus aastal 19 Antiookias. Tema lähikondsed olid veendunud, et ta mürgitati keisri käsul. Germanicuse naine Agrippina Vanem ei andestanud seda Tiberiusele iialgi.

Pretoriaanide prefekt Seianus hakkas Tiberiust hirmutama Agrippina ja tema poegade (kelle seas oli ka hilisem keiser Caligula) kättemaksuga, mõistes samal ajal süüdi ning õhutades üksteise vastu üles mitmeid Agrippina lähikondseid. Aastal 23 oli – ilmselt Seianuse intriigide tõttu – surnud ka Tiberiuse poeg Drusus, kes pidi olema seaduslik troonipärija. Kõige selle tulemusena lahkus inimpelglikuks ja umbusklikuks muutunud Tiberius Roomast ning elas 26. aastast alates alaliselt Campanias, peamiselt Capril. Ta võttis endaga kaasa oma sõbrad: filosoofid ja haritlased. Seianus jäi Rooma ning oli impeeriumi tegelik valitseja. Seda Tiberiuse sammu on peetud saatuslikuks veaks, ehkki keisri korraldusel võeti Seianus 31. aastal lõpuks kinni ja hukati, samuti tema perekond ja mitmed sõbrad.

Oma viimased aastad veetis Tiberius Capril, tegeldes antiikautorite teadetel põhiliselt oma poja leinamisega, olles nüüd veendunud, et tolle surma põhjustas Seianus, endine "sõber". Roomaga suhtles valitseja nüüd ainult kirja teel, ent Augustuse poolt sisseseatud riigiaparatuur lubas impeeriumil sujuvalt edasi toimida.

Tiberius suri Misenumis 78-aastaselt. Tema populaarsus kogu rahva hulgas oli langenud väga madalale, nii et senat keeldus teda jumalikustamast, lihtrahvas aga olevat tänavatel karjunud: "Tiberius Tiberisse!" (nii talitati tavaliselt roimarite laipadega).

Tiberiuse elu ja valitsemisaja kohta annavad antiikautoritest kõige rohkem materjali Tacitus, Suetonius (kes kirjutas ka Tiberiuse eluloo) ning Cassius Dio.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Cassius Dio 57.8.2

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Augustus
Vana-Rooma keiser
14-37
Järgnev:
Caligula