Saksamaa taasühinemine

Saksamaa taasühinemise all mõistetakse protsessi aastatel 1989 kuni 1990, mis viis Saksa Demokraatliku Vabariigi (DDR) ühendamiseni Saksamaa Liitvabariigiga (BRD) 3. oktoobril 1990. Sellega lõpetati üle neljakümne aasta kestnud Saksamaa jagatus kaheks riigiks

Saksamaa ühtsus muutus võimalikuks pärast Berliini müüri langemist 1989. a. ning DDR poliitilise süsteemi kokkukukkumist (s.k. "Wende" ehk ümberpöördumise aeg). Samuti oli vajalik nelja endise okupatsioonivõimu (1945-1949) nõusolek.

Sõlmiti kaks-pluss-neli leping. Rahvusvahelise õiguse järgi ei ühinenud mitte kaks Saksa riiki, vaid taasühendati Saksa rahvas ja selle territooriumid (liidumaad ehk Länder) ühise Saksamaa alla. Riigiõiguslikult räägitakse Liitvabariigi põhiseaduse mõjualuse territooriumi laiendamisest, poliitiliselt aga DDR liitmisest Liitvabariigiga.

Juriidilised aspektid

Vastavalt kehtivale käsitlusele (Riigikohus – Bundesverfassungsgericht 1973) 1945. aastal sõja kaotanud Saksa Riik rahvusvahelise õiguse ja riigiõigusliku subjektina mitte hävis, vaid see muutus toimimisvõimetuks. Saksamaa Liitvabariigi loomine tingis seega riigi ümberorganiseerimise vajaduse. Liitvabariik on seega õigusjärjepidev 1867. aasta Põhja-Saksa Liiduga ja identne neli aastat hiljem monarhiana asutatud Saksa Riigiga; selles käsitluses pole samas viidet territooriumile. Saarland ühendati BRD-ga 1955. a. referendumi järel 01.01.1957. Nõukogude okupatsioonitsooni alusel loodi DDR.

Põhiseaduse (Grundgesetz) ja riigiõiguse järgi oli 1990. aasta taasühinemine DDR asumine Saksa põhiseaduse mõjupiirkonda. Selle kohta tegi otsuse DDR Rahvasaadikute koda, mis hõlmas ka kuu aega varem liidumaade kohta vastu võetud otsuse. Ametlikult räägiti viiest uuest liidumaast sellal kui liidetavatest aladest (Beitrittsgebiet). Rahvasaadikute Koja loodud uued liidumaad vastasid laias laastus 1952. aastal rajatud ning halduslikult mõttetuks muutunud DDR liidumaadele,

Rahvusvahelise õiguse järgi lubati või kiideti taasühinemine heaks Kaks-plus-Neli lepingutega 12. septembril 1990. Sellega loobusid IIMS võitnud riigid viimastest õigustest ning piirangutest Saksamaa suveräänsusele.

BRD põhiseadus pakkus vanal kujul taasühinemiseks kahte võimalust: taasühinemine “Saksamaa teiste osade” liitmise kaudu, art. 23 a. F; ning ühinemine põhiseaduse rakendamise kaudu, “ mis pidi heaks kiidetama Saksa rahva poolt (art 146 GG). Kuna DDR elanikud ja vabalt valitud Rahv. Koda soovisid kõige kiiremat teed (mitmed kodanikud juba olid läände läinud), valiti artikkel 23 lahendus. Uue põhiseaduse väljatöötamine oleks võtnud liiga kaua aega. 1990. a. kustutati 23. artikkel ning 146. artiklis ja preambulas viidati ühtsuse riigiõiguslikule taastamisele.

Erilises olukorras oli Berliin. Formaalselt seisis see nelja võitjariigi alluvuses (der Viermächtestatus ), samas kui DDR käsitles linna idaosa enda juurde kuuluvana. Sel põhjusel ei pidanud Berliin sarnaselt teistele liidumaadele ka Saksamaaga ühinema. See taasühendati lihtsalt linna läänosaga.