Ränne

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib inimeste rändest, loomade rände kohta vaata artiklit Ränne (zooloogia).

Rändesaldo riigiti aastal 2008: positiivne (sinine), negatiivne (oranž), stabiilne (roheline) ja andmed puuduvad (hall)

Ränne ehk migratsioon on püsiv elukoha vahetus. Rännet mõistetakse üldiselt kui inimeste füüsilist liikumist ühelt alalt teisele, mõnikord üle pikkade distantside või suurtes gruppides.

Varases ajaloos oli ränne eelkõige seotud nomaadidega, kelle ränne põhjustas tihti tõsiseid konflikte pärismaiste rahvastega, mis võis sundida põliselanikke kas lahkuma või assimileeruma. Tänapäeval on säilinud vaid vähesed nomaadi hõimud, kes siiani oma traditsioonilist eluviisi peavad. Migratsioon tänases mõistes võib-olla ühe regiooni, riigi või piiriülene ning vabatahtlik või sunniviisiline, orjakaubandus või küüditamine. Inimesed, kes rändavad teatud alale sisse, on immigrandid ja neid, kes mingilt alalt lahkuvad, nimetatakse emigrantideks, ehk väljarändajateks. Väikeseid rahvahulki, kes rändavad asustamata või väheasustatud maa-alale, nimetatakse asunikeks või kolonistideks. Migratsiooni ja kolonialismi poolt tõrjutud rahvastikku nimetatakse pagulasteks.

Ränne jaguneb laias laastus kaheks erinevaks liigiks: siseränne (riigisisene) ja välisränne (riikidevaheline). Lisaks sellele võib rännet jaotada tema põhjuse alusel veel: vabatahtlikuks ja sundrändeks.

Siseränne:

  • kolimine maalt linna;
  • linnast maale;
  • linnadevaheline;
  • maalt maale.

Välisränne:

  • vabatahtlik (töö, õpingud, abielu, pensionipõlve pidamine);
  • sundränne (põgenemine; looduskatastroofid; küüditamine).

Definitsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni andmetel ühtegi universaalset ja ühest definitsiooni sõnale ’’migrant’’ ei leidu. Migrandi mõistet kasutatakse üldiselt kõikides olukordades, kus rände otsus tuleneb inimese isiklikest huvidest ja ilma väliste sundivate faktoriteta. Seega hõlmab definitsioon indiviidi ja kaasnevaid pereliikmeid, kes kolivad teise riiki või regiooni, et parandada oma materiaalset olukorda või sotsiaalset staatust. ÜRO defineerib migranti kui isikut, kes on resideerunud võõrriigis üle ühe aasta, olenemata selle põhjustest, kas vabatahtlikult või sundkorras ning olenemata rände ühekordsusest või regulaarsusest.Sellise definitsiooni kohaselt ei ole migrandid need, kes reisivad lühiajaliselt turistina või ärimehena. Samas hõlmab tavapärane terminikasutus mõningaid lühiajalisi migratsioonivorme, näiteks hooajaline töö farmis: töölised rändavad ajutiselt sihtriiki või –regiooni vaid külvi või lõikuse ajaks. " [1]

Migratsiooni statistika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vastavalt Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni 2010. aasta raportile hinnatakse, et 2010. aastal elas 214 miljonit inimest väljaspool oma sünnimaad. Migratsioonitrendi suurenedes on oodata, et aastaks 2050 tõuseb migrantide hulk kuni 405 miljonini.[2] Kaasaegses mõistes võib migratsioon olla mitme ebasoodsa olukorraga kaasnev nähtus: näiteks sõdade, poliitiliste konfliktide või looduskatastroofide tagajärg.

Tänapäeval on põhiliseks migratsiooni põhjuseks soov oma majanduslikku olukorda parandada. Maailmas valitseb suur lõhe sissetulekute vahel, mida võib erinevates riikides sama töö eest teenida. Samas leidub igal ajahetkel töökohti kõrgepalgalistes riikides, kus on puudus oskustöölistest. Paljud riigid, näiteks Austraalia ja Suurbritannia, on loonud soodustavaid määruseid, et anda mitte-kodanikest vajalikele oskustöölistele viisasid. Seega on migratsioonisooviga inimestel majanduslik stiimul omandada kodumaal vajalikud oskused ja kvalifikatsioonid, et sihtriigis kandideerida oskustööle. Selle näiteks maailmas saab pidada ka Euroopa Liidu sisest rännet, kus legaalsed piirid migratsioonile on kas täielikult või suures osas kaotatud. Kõrgema palgatasemega riigid, nagu Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja Suurbritannia, on migratsiooni sihtriikideks ning päritolumaadeks on madalapalgalisemad liikmesriigid, nagu Kreeka, Ungari, Leedu, Poola ja Rumeenia. Osa tänapäevasest rändest toimub ka sihtriikidesse illegaalselt, mis on migrantidele suur tagasilöök tööturul. Illegaalsete immigrantide vood on eriti tugevad Mehhikost USAsse, Mosambiigist LAVi, Bulgaariast ja Türgist Kreekasse ning Põhja-Aafrikast Hispaaniasse ja Itaaliasse.

21. sajandi töömigratsiooni teooriad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ülevaade[muuda | redigeeri lähteteksti]

21. sajandil on töömigratsioonist saanud populaarne viis vaesemate riikide kodanikele elatise teenimiseks. Tihti saadetakse sihtriigis teenitud raha ülekannetena pereliikmetele. Sellest on saanud oluline sissetulek paljudele arengumaadele, näiteks Filipiinid ja mõned Ladina-Ameerika riigid.[3] Leidub mitmeid teooriaid seletamaks rahvusvahelisi inimeste ja kapitali voogu ühest riigist teise.[4]

Neoklassikaline majandusteooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Neoklassikaline majandusteooria väidab, et peamiseks tööjõu rände põhjuseks on palgaerinevus kahe geograafilise punkti vahel. Sellised palgaerinevused on tavaliselt seotud geograafilise tööjõu nõudluse ja pakkumisega. Võib öelda, et tööjõupuudusega ja kapitali ülejäägiga piirkondades on kõrged palgad, samas kui tööpuudusega ja kapitali puudujäägiga piirkondades on madalamad palgad. Tööjõud rändab reeglina madalapalgalistest piirkondadest kõrgem palga poole. Sellise tööjõu liikumise puhul toimub tihti muutusi siht- ja päritoluriigi vahel tööturu muutuste tõttu. Neoklassikalist majandusteooriat kasutatakse enim transnatsionaalse rände iseloomustamiseks, kuna ta ei ole piiratud rahvusvaheliste immigratsiooni seadustega ja sarnaste valitsuste regulatsioonidega.[4]

Duaalse tööturu teooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Duaalse tööturu teooria väidab, et ränne on põhjustatud peamiselt arenenud riikide tõmbefaktoritest. See teooria eeldab, et tööturg arenenud riikides koosneb kahest segmendist: primaarne, mis vajab kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu, ja sekundaarne, mis on palju tööjõudu nõudev, kuid eeldab madalalt kvalifitseeritud tööjõudu. Selle teooria kohaselt on migratsioon madalamalt arenenud riikidest kõrgemalt arenenud riikidesse põhjustatud sihtriigi tööturu sekundaarse osa tõmbefaktoritest. Võõrtööjõudu on vaja, et täita kehvemaid töökohti, kuna neil ametitel puudub tihti perspektiiv edutamisele ja kohalik tööjõud ei taha neid töid teha. See loob vajaduse võõrtööjõu järele. Sellele lisaks kerkivad esialgse puudujäägi tõttu palgad veelgi, mis muudab migratsiooni veelgi köitvamaks.[4]

Tööjõurände uus majandusteadus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tööjõurände uus majandusteadus (inglise The new economics of labor migration) on teooria, mis väidab, et rändevoogusid ja mustreid ei saa seletada ainuüksi indiviidi tasemel ja nende majanduslike stiimulite abil, vaid tuleb ka käsitleda laiemaid sotsiaalseid tasandeid. Üks selline sotsiaalne tasand on leibkond. Migratsiooni võib vaadelda kui leibkonna riskihajutamist olukorras, kus sissetulek pole piisav elatuseks. Leibkond selles olukorras vajab lisaraha, mida on võimalik saada läbi pereliikmete, kes välismaal töötavad. Selle tulu saatmisel võib olla ka laiem mõju tööliste kodumaale, kuna summaarselt tuuakse märkimisväärset kapitali üle piiri.[4]

Suhtelise ebavõrdsuse teooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suhtelise ebavõrdsuse teooria (inglise Relative deprivation theory) väidab, et teadlikkus sissetuleku erinevuste kohta naabrite või teiste leibkondade vahel ning tööjõu emigratsioonil piirkonnast on oluline roll rände laienemisele. Stiimul võõrsil töötada on palju tugevam piirkondades, kus sissetulekute erinevused on suuremad. Lühiajaliselt võib tõsta pereliikmete poolt saadetud raha ebavõrdsust, pikemas perspektiivis aga vähendada. Tööjõurändel on indiviidi jaoks kaks faasi: esmalt investeerivad migrandid inimkapitali loomisesse ja siis nad püüavad kapitaliseerida oma investeeringut. Sel viisil püüavad edukad migrandid anda oma lastele paremat haridust ja peredele paremat kodu. Edukad kõrgelt kvalifitseeritud väljarändajad võivad naabritele ja potentsiaalsetele migrantidele eeskujuks osutuda, kes soovivad ka sama edukad olla.[4]

Maailma süsteemide teooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maailma süsteemide teooria vaatab migratsioonile globaalsest perspektiivist. See seletab, et vastastikmõju kahe erineva ühiskonna vahel võib olla oluline faktor sotsiaalse muutuse tekkele ühiskonna siseselt. Kauplemine eduka riigiga, kes põhjustab majanduse langemist teises riigis võib põhjustada stiimuli rändamaks elavama majandusega riiki. On vaieldav, et kas pärast kolooniate lagunemist sõltuvus kunagisest emamaast jääb püsima. See vaade rahvusvahelisele kaubandusele on vastuoluline. Samas leidub ka arvamusi, et vaba kauplemine võib vähendada lõhet arengumaade ja arenenud riikide vahel. Arvatakse, et arenenud maad impordivad rohket tööjõudu nõudvaid toormeid, mis põhjustavad suuremat nõudlust madalamalt kvalifitseeritud tööjõule. Kapitalinõudlike toodete eksport rikastest riikidest vaesematesse vähendab ebavõrdsust sissetulekutes ja tööjaotuses, vähendades ka migratsiooni. Olenemata suunast, võib seda teooriat rakendada seletamaks migratsiooni üksteisest geograafiliselt eraldatud paikade vahel.[4]

Ajaloolised teooriad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ravenstein[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teatud sotsioloogia reegleid on välja pakutud kirjeldamaks inimeste migratsiooni . Siia on toodud nimekiri Ernst Georg Ravensteini väljapakutud ideedest ajavahemikul 1834 kuni 1913. Need reeglid on järgmised:

  • Iga migratsioonivoog tekitab naasmise või vastumigratsiooni
  • Valdav osa migrante liigub vaid lühikest distantsi.
  • Pikemaid vahemaid läbivad migrandid kipuvad suurlinnasid eelistama.
  • Linnaelanikel on väiksem soodumus migreeruda kui maapiirkonna elanikel.
  • Perekonnad rändavad väiksema tõenäosusega kui noored täiskasvanud.
  • Enamik rändavaid inimesi on täiskasvanud.
  • Suured linnad kasvavad pigem läbi migratsiooni kui loomulikult.

Lee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lee seadus jagab migratsiooni põhjustavad faktorid kahte gruppi: tõmbe- ja tõuketegurid. Tõuketegurid on negatiivsed näitajad, mis on piirkonna juures lahkumispõhjusteks. Tõmbetegurid on positiivsed näitajad, mis kutsuvad teise piirkonda migreeruma.[5]

Tõuketegurid

  • Tööpuudus
  • Vähesed võimalused
  • Primitiivsed olud
  • Kõrbestumine
  • Ikaldus või põud
  • Poliitiline tagakiusamine
  • Orjus või sunnitöö
  • Halb tervishoiu olukord
  • Heaolu kaotus
  • Looduskatastroofid
  • Tapmisähvardused
  • Poliitilise ja religioosse vabaduse puudumine
  • Saaste
  • Halb eluase
  • Tagakiusamine
  • Diskrimineerimine
  • Halvad võimalused abielule
  • Kõlbmatu eluase (radoon, kiirgus jne)
  • Sõda

Tõmbetegurid

  • Paremad töövõimalused
  • Paremad elutingimused
  • Poliitiline ja religioosne vabadus
  • Lõbu
  • Haridus
  • Parem tervishoid
  • Atraktiivne kliima
  • Turvalisus
  • Peresidemed
  • Tööstus
  • Paremad võimalused abiellumiseks

Teised mudelid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kõige algelisemas mõistes toimub migratsioon, kuna indiviid otsib toitu, seksi või turvalisemat kohta väljaspool oma tavapärast elukohta. [6] Idyorough on arvamusel, et linnad on inimeste loome, et lihtsustada nende vajaduste kättesaadavust. Võimaldamaks vajaduste täitmise, peavad inimesed liikuma väljaspoole oma tavapärasest keskkonnast ning astuma asendamatutesse sotsiaalsetesse sidemetesse, mis on kooperatiivsed ja antagonistlikud. Inimesed on arendanud tööriistad ja vahendid toimetulekuks looduses, et sellest saada vajalik toit ja turvaline peavari. Arenenud inimestevahelised koostöösidemed, kaasaegne tehnoloogia ning tõmbe- ja tõuketegurid toimivad koos, põhjustades suuremat rännet linnadesse. Mida kõrgem on toidutootmise tehnoloogia ja turvalisuse tase ja mida tihedam kooperatiivne side inimeste vahel tagamaks toidu, turvalisuse ja reprodutseerimise, seda tugevamad on tõmbe- ja tõuketegurid linnadesse rändamiseks. Inimeste asustussüsteemid eksisteerivad tsentristlikult tagamaks inimkonna esmavajadused, seega tehnoloogia arenedes suureneb ka migratsioon keskuste poole, kus tagatakse kõrgema taseme vajadusi.
  • Zipfi pöördvõrdelise distantsi seadus (1946)
  • Migratsiooni gravitatsioonilisuse teooria
  • Puhverteooria
  • Stouffersi konkureerivate võimaluste teooria (1940)
  • Zelinsky mobiilsuse ülemineku mudel (1971)
  • Baudersi tööturgude regulatsioon (2006)

Mõisted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Immigratsioon – sisseränne (immigrant).

Emigratsioon – väljaränne.

Remigratsioon – tagasipöördumine kodumaale.

Pagulane – sunnitud kodumaalt lahkuma (sundränne).

Rändekvoot – sisserännet piirav määrnumber.

Pendelränne – igapäevane edasi-tagasi ränne kahe asula vahel.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. http://www.iom.int/jahia/Jahia/about-migration/key-migration-terms/lang/en#Migrant
  2. World Migration Report 2010 – The Future of Migration: Building Capacities for Change, http://publications.iom.int/bookstore/index.php?main_page=product_info&cPath=37&products_id=653&language=en 
  3. Jason de Parle, “A Good Provider is One Who Leaves” New York Times, April 22, 2007.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Jennissen, R. 2007. “Causality Chains in the International Migration Systems Approach.” Population Research and Policy Review 26(4). 411 – 36.
  5. Everett S. Lee (1966). "A Theory of Migration". University of Pennsylvania. 
  6. Idyorough, A.E. 2008. “History and philosophy of social welfare services in Nigeria 1900-1960.” Aboki Publishers

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamatud

  • Bauder, Harald. Labor Movement: How Migration Regulates Labor Markets, New York: Oxford University Press, 2006.
  • Behdad, Ali. A Forgetful Nation: On Immigration and Cultural Identity in the United States, Duke UP, 2005.
  • De La Torre, Miguel A., Trails of Terror: Testimonies on the Current Immigration Debate, Orbis Books, 2009.
  • Fell, Peter and Hayes, Debra. What are they doing here? A critical guide to asylum and immigration, Birmingham (UK): Venture Press, 2007.
  • Hoerder, Dirk. Cultures in Contact. World Migrations in the Second Millennium, Duke University Press, 2002
  • Kleiner-Liebau, Désirée. Migration and the Construction of National Identity in Spain, Madrid / Frankfurt, Iberoamericana / Vervuert, Ediciones de Iberoamericana, 2009. ISBN 9788484894766.
  • Knörr, Jacqueline. Women and Migration. Anthropological Perspectives, Frankfurt & New York: Campus Verlag & St. Martin's Press, 2000.
  • Knörr, Jacqueline. Childhood and Migration. From Experience to Agency, Bielefeld: Transcript, 2005.
  • Manning, Patrick. Migration in World History, New York and London: Routledge, 2005.
  • Migration for Employment, Paris: OECD Publications, 2004.
  • OECD International Migration Outlook 2007, Paris: OECD Publications, 2007.
  • Pécoud, Antoine and Paul de Guchteneire (Eds): Migration without Borders, Essays on the Free Movement of People (Berghahn Books, 2007)
  • Abdelmalek Sayad. The Suffering of the Immigrant, Preface by Pierre Bourdieu, Polity Press, 2004.
  • Stalker, Peter. No-Nonsense Guide to International Migration, New Internationalist, second edition, 2008.
  • The Philosophy of Evolution (A.K. Purohit, ed.), Yash Publishing House, Bikaner, 2010. ISBN 818688235-9.

Ajakirjad

  • International Migration Review
  • Migration Letters
  • International Migration
  • Journal of Ethnic and Migration Studies

Veebiraamatud

Dokumentaalfilmid

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]