Päikesekiirgus

Allikas: Vikipeedia
Päikesekiirguse spekter Maa atmosfääri ülapiiril lainearvude skaalas.
Päikesekiirguse spekter Maa atmosfääri ülapiiril ja maapinnal lainepikkuste skaalas.

Päikesekiirgus on Päikselt lähtuv elektromagnetlainete ja aineosakeste voog.

Maale langeb Päikese kiirgusenergiat 1,8×1017 J sekundis.[viide?] Umbes kolmandik sellest peegeldub ilmaruumi tagasi (Maa albeedo on 0,367[viide?]).

Maa atmosfääri välispinnale jõudvat päikesekiirguse vootihedust Maa keskmisel kaugusel Päikesest nimetatakse solaarkonstandiks.

Päikesekiirgus on Maal toimuvate füüsikaliste ja bioloogiliste protsesside peamine energiaallikas.

Suurem osa kiirgusenergiast on spektri nähtavas osas, spektraalselt koostiselt on päikesekiirgus ligilähedane 5800 K temperatuuril musta keha kiirgusele. Inglise füüsik W.H. Wollaston avastas 1802. aastal päikesekiirguse spektris neeldumisjooned. Neeldumisjooni uuris Saksa füüsik ja astronoom Joseph von Fraunhofer, kelle nime järgi neid neeldumisjooni tuntaksegi.

Eestis mõõdetakse päikesekiirgust EMHI Tõravere aktinomeetriajaamas, Tiirikoja järvejaamas ja Harku aeroloogiajaamas. Tõravere aktinomeetriajaam kuulub ülemaailmsesse päikesekiirguse mõõtmise baasjaamade võrku BSRN (Baseline Surface Radiation Network, http://www.gewex.org/bsrn.html).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]