Theophrastos

Allikas: Vikipeedia
Theophrastos

Theophrastos (vanakreeka keeles Θεόφραστος, ladina keeles Theophrastus) (u 372 eKr Eresos288 eKr) oli vanakreeka filosoof, Aristotelese õpilane.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Theophrastos sündis Lesbose saarel Eresose linnas. Tema elu kohta on teada vähe, enamik infost on pärit Diogenes Laertioselt. Theophrastose isa oli keegi Melantas, ametilt riidevanutaja. Theophrastos olevat kõigepealt õppinud Platoni juures, ent hiljem sai temast Aristotelese silmapaistvaim õpilane ja sõber. Pärast Aristotelese surma võttis ta üle peripateetikute kooli juhtimise.

Õpetajana olevat Theophrastos olnud väga populaarne — tema loenguid olevat külastanud ligi 2000 õpilast. Ta oli edukas ka koolijuhina. Oma sõbra Phaleroni Demetriose abiga hankis ta kooli tarvis maavalduse koos hoonetega.

Theophrastosel olid head suhted Makedoonia valitsejatega, eriti Kassandrose ja Ptolemaiosega. Ilmselt just sellega provotseeris ta makedooniavastase rühmituse poliitilisi rünnakuid enese ja kooli vastu. Nii süüdistas 319. a. paiku eKr demokraat Hagnonides teda jumalavallatuses (asebeia), ent Theophrastos mõisteti suure häälteenamusega õigeks.

Pärast seda kui diadohh Antigonos I poeg Demetrios Poliorketes vallutas 307 eKr Ateena ja kihutas Phaleroni Demetriose minema, pidi Theophrastos suunduma aastaks pagendusse seaduse tõttu, mille esitas keegi Sophokles Sunionist. Seadus keelas surmaähvardusel filosoofidel koolijuhtimise ilma nõukogu ja rahvakoosoleku heakskiiduta. Järgmisel aastal süüdistati seaduse esitajat ennast ebaseaduslikkuses ning filosoofid naasid Ateenasse. Seejärel jäi Theophrastos peripateetikute kooli juhiks kuni surmani (kokku 34 aastat).

Teaduslik tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Theophrastos on Aristotelese kõrval tuntumaid antiikaja universaalõpetlasi. Diogenes Laertios toob ära filosoofi eluloo, teoste loetelu ning testamendi. Theophrastos arendas Aristotelese õpetust ka edasi ning rajas uusi uurimissuundi. Näiteks täiendas ta loogikas Aristotelese süllogistikat uurimusega hüpoteetilistest järeldustest. Theophrastos uuris ka geoloogiliste ja meteoroloogiliste nähtuste põhjusi ning sõnastas nii loodusteaduse kui filosoofia jaoks olulise mõiste — kohanemise keskkonnatingimustega (kr oikeiōsis).

Kõige tuntum oli Theophrastos juba antiikajal oma botaanika-alaste teoste tõttu. Teda peeti varakult botaanika-klassikuks ning botaanika kui distsipliini alusepanijaks. Ta mainib ja käsitleb oma teostes üle 500 taime. Teadusliku botaanika taastekkimisel 16. sajandil olid Theophrastose kirjutised aluseks Konrad Gesneri ning Andrea Cesalpino botaanilisele süstemaatikale.

Loodusteaduses püüdis Theophrastos luua kivimite, taimede, loomade ja inimeste liigitamiseks ning kirjeldamiseks vajalikku mõistesüsteemi ja terminoloogiat. Ehkki ta ei esitanud üldist taimede klassifitseerimise süsteemi, ühendas ta siiski mitmed liigid üksustesse, mida tänapäeval nimetatakse perekondadeks. Muuseas pärineb Theophrastoselt varaseim detailne kirjeldus sellest, kuidas käsitolmeldada datlipalmi, samuti esimene selgesõnaline käsitlus õistaimede paljunemisest. Ta vaatles ka seemnete idanemist ja arengut.

Theophrastose psühholoogia- ja füsioloogiauurimused käsitlesid meelte olemust ja psühholoogilisi protsesse, nagu unenäod, väsimus, higistamine ja peapööritus.

Lisaks kirjutas Theophrastos teoseid eetika ja retoorika alal. Filosoofia-ajaloolistest kirjutistest avaldas hilisemal ajal suurt mõju natuurfilosoofide õpetust kajastav doksograafiline teos, mille säilinud osal on oluline roll meie praeguste teadmiste kujundamises nende õpetustest.

Peripateetikute kooli raames oli Theophrastose mõju väga oluline. Talle järgnenud põlvkond näib olevat Aristotelese õpetuse üle võtnud just Theophrastose poolt süstematiseeritud kujul.

Otseselt Theophrastose ideedest lähtus Straton oma füüsikas ning Dikaiarchos psühholoogias. Stoikud võtsid üle Theophrastose loogikateooria, arendades edasi õpetust hüpoteetilistest järeldustest ning pöörates keelelisele aspektile veelgi suuremat tähelepanu kui seda tegi Theophrastos ise.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Theophrastose mahukamatest teostest on tervikuna säilinud kaks botaanika-alast kirjutist: "Taimelugu" (9 raamatut; lisaks üldistele küsimustele käsitleb ta siin metsikuid ja kultuurtaimi, taimegeograafiat, erinevaid puiduliike, põõsaid, eraldi ka ravimtaimi jne) ja "Taimede algpõhjustest" (6 raamatut; räägib taimede tekkimisest, iga-aastasest tärkamisest ja viljakandmisest, looduslikest mõjudest, viljade ja seemnetega seotud küsimustest, taimehaigustest jne). Lisaks on säilinud lühemaid kirjutisi loodusteaduslikel teemadel ("Kividest", "Tulest", "Lõhnadest", "Tuultest" jne) ning hulgaliselt teosekatkendeid loogika, metafüüsika, psühholoogia, eetika, politoloogia, retoorika, poeetika, muusika, religiooni, filosoofia- ja teadusloo vallast.[1]

"Inimtüübid"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lisaks mainitule on Theophrastoselt säilinud kirjutis "Inimtüübid" (Charaktēres), mis sisaldab 30 negatiivse inimtüübi kirjeldust. Kirjutise eesmärk ei ole teada, seda on seostatud nii eetika, retoorika kui poeetikaga.[2]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Fragmendid on avaldatud väljaandes: Theophrastus of Eresus: sources for his life, writings, thought and influence. Edited and translated by William W. Fortenbaugh, Pamela M. Huby, Robert W. Sharples and Dimitri Gutas. Vol. 1–2. (Philosophia antiqua; 54.) Leiden, Boston: Brill, 1992 (teine, parandustega trükk 1993). Samas sarjas ilmuvad temaatilised kommentaarid kõikide fragmentide kohta valdkonniti.
  2. Theophrastos, Inimtüübid. Antiikaja inimesepilt ja euroopa kultuuritraditsioon. Välja andnud Anne Lill ja Ivo Volt. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2000.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Inimtüübid" (tõlge eesti keelde ja saatesõna, ilma kommentaarideta)