Hobune

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib koduhobusest; perekonna kohta vaata Hobune (perekond)

Hobune
Horse 2005-08-06 (Cheval).jpg
Kaitsestaatus
Kodustatud
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Kabjalised Perissodactyla
Sugukond: Hobuslased Equidae
Perekond: Hobune Equus
Liik: Hobune
Ladinakeelne nimetus
Equus caballus
L., 1758
Sünonüümid

Equus ferus caballus
Equus laurentius

Norra fjordihobune

Hobune ehk koduhobune (Equus caballus) on koduloom hobuslaste sugukonna hobuse perekonnast.

Hobustel on pikad peened jalad ja kiiret liikumist võimaldav sale keha. Hobused magavad püsti, kuna nende luustik ja lihased lubavad neil lõdvestuda ka püsti seistes.

Hobune on taimtoiduline loom. Tema pikk kael hõlbustab tal maast rohtu kätte saada. Taimetoiduga on kohanenud ka tema hammastik ja seedekanal. Lõikehambad asetsevad tihedasti kõrvuti ja on suunatud ettepoole. Nendega rapsib hobune maast rohtu, haarab seda liikuvate mokkadega ja lõikab läbi järsu pealiigutusega. Rohu pureb ta tugevate purihammastega kohe hoolikalt peeneks. Hobuse hammaste järgi saab määrata tema vanust: vanal hobusel on hambad kulunud.

Hobuse peamiseks toiduks on rohi, hein, põhk või söödajuurvili. Ka soola tuleb talle anda. Raske töö ja sõitude korral antakse talle veel jõusööta: kaeru. Hobune sööb ainult puhast toitu ja joob ainult puhast vett. Seda, mis kõlbab süüa, mis mitte, eristab ta haistmise abil.

Tõugude jaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hobusetõud jagatakse nende kasutuse järgi:

Temperament[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõik hobused on imetajad ja seega soojaverelised, seda vastupidiselt roomajatele kes on niinimetatud külmaverelised. Aga nendel samadel väljenditel, "külma"- ja "kuumavereline", on hobustega seoses hoopis teine tähendus. Nimelt jaotatakse hobusetõuge loomulaadi järgi kolme kategooriasse: "kuumaverelised", "külmaverelised" ja " soojaverelised" [1].

Kuumaverelisteks arvestatakse enamasti hobusetõuge nagu Ahhal-tekiini hobune, Araabia hobune, Berberi hobune ja Inglise täisvereline ratsahobune. Kuumaverelised on tuntud oma kiiruse ja nobeduse poolest. Nad on elavaloomulised ja tulised. [2]

Külmaverelised hobused on suured ja tugevad. Sellesse kategooriasse kuuluvad Euroopa põlistest hobustest pärinevad rakseveo- ja ponitõud. Nad on iseloomu poolest rahulikud, kannatlikud ja püsivad. Näiteks on tõud nagu Belgia raskeveohobune,Clydesdale'i hobune, Haflinger, Schwarzwaldi hobune, Suffolk Punch ja Šairi hobune. [3]

Soojaverelised hobusetõud arenesid kui erinevat tüüpi külmaverelisi hobuseid või ponisid ristati kuumaverelistega. Soojaverelised hobused on sihvakamad ja rafineeritumad kui külmaverelised ja samas suuremat kasvu ja vähem tulise iseloomuga kui kuumaverelised. Seda tüüpi hobused on väga sobivad ratsutamiseks ja spordialadeks nagu kooli- ja takistussõit. Näiteks on tõud nagu Trakeeni hobune, Hollandi soojavereline hobune, Hannoveri hobune, Ameerika traavel ja Tennessee kõnnihobune. [4]

Täielikult täisverelisteks loetakse kahte hobusetõugu:

Ratsaspordialad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Allüürid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Allüür on hobuse liikumisviis. Need jaotatakse loomulikeks ja kunstlikeks. Põhiallüürid on samm, traav, galopp. Sõltuvalt tõust võib esineda ka teisi allüüre nagu näiteks küliskäik, pass ja tölt. Allüürist sõltuvad hobuse kiirus, veojõud ja vastupidavus. Allüüri puhtus oleneb hobuse närvitalitusest, treenitusest ja eksterjöörist. Liikumisviisi hindamisel vaadatakse sammu pikkust ja sagedust.

Samm peab olema selgelt neljataktiline. Sammu pikkust mõõdetakse ühe eesjala teineteisele järgneva kabjajälje vahega, sammu sagedust aga sammude arvuga minutis. Kui edasi liigutakse ühel küljel asetsevate jalgadega on tegu küliskäiguga. Sammu liikidest eristatakse keskmist, koondatud, pikendatud ja vaba sammu.

Traav on õhufaasiga eraldatud kahetaktiline allüür. Traavis liigub diagonaalne jalapaar samaaegselt ette ning asetub samaaegselt ka maha. Traavi kvaliteeti hinnatakse üldmulje põhjal, jälgitakse sammude korrapära ja elastust. Traavi liigid on järgmised: töötraav, koondtraav, keskmine traav ja pikendatud traav.

Galopis hinnatakse samuti pikkust ja elavust. Mida pikem on galopp, seda parem. Galopp ei tohi olla põrutav ega hiiliv. Neljataktiline galopp on viga. Neljataktilist galoppi sõidetakse enamasti vaid maastikul, mujal sõidetakse kentrit, mis on kolmetaktiline. Galopi liigid on järgmised: töögalopp, koondgalopp, keskmine galopp ja pikendatud galopp.

Mõjutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hobuse anatoomia 1. 2. 3. ... 32.

Ratsanik saab hobusele mõju avaldada neljal viisil: kehamassiga, istakuga, säärtega ja ratsmetega. Kõige rohkem mõjutab inimene hobust ristluu ja säärtega.

Hobuste värvused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hobuste tõuaretuse ning ratsaspordiga tegelevate ringkondade kaudu on aja jooksul välja kujunenud oma kindel sõnavara hobuste välistunnuste ning värvuste kirjeldamiseks, need kantakse ka hobustele väljastatavtesse passidesse.[5] Värvused on:

  • must – Nahk, lakk, saba ja jalad on täielikult mustad. Mõnikord on nahal valgeid märgiseid. Must hobune on paljude teiste värvuste nn. aluseks.
  • raudjas – Raudjad hobused on väga erineva väljanägemisega oranžikast kuni väga tumeda pruunini. Neil ei esine tumedat pigmenti, mis esineb mustadel hobustel. Karvastik on niiöelda punakas, punakaläikeline. Jõhvid on kehaga ühte värvi või kehast veidi heledamad, isegi linakarva (kreemikad), kuid võivad ka olla tumedamad, aga mitte mustad. Ehkki geneetiliselt on kõik raudjad ühesugused, saab neile värvusest olenevalt omistada erinevaid nimetusi. Eestis nimetatakse: raudjas, heleraudjas, tumeraudjas. Raudjas hobune on paljude teiste värvuste aluseks.
  • kõrb – Värvus varieerub punakast mustjaspruunini, saba, lakk, jalad on mustad. Rahvapäraseid nimetusi võib olla mitmeid, näiteks erkpunast võib kutsuda verevaks kõrviks. Eestis nimetatakse: kõrb, tumekõrb, mustjaskõrb. Kõrvi hobuse tekkimisel on aluseks must hobune, kelle tumedat pigmenti on nn rikutud. Kõrb hobune on paljude teiste värvuste aluseks.
  • hall – Hallinemise käigus kaotab hobuse karvkate aja jooksul pigmendi. Enamasti kutsutakse halliks hobuseid, kellel on valged ja mustad karvad kehal läbisegi. Lakk ja saba võivad olla kehaga ühte värvi, heledamad (mõnikord täiesti valged) või tumedamad. Tegelikkuses võivad nn halli geeni olemasolul halliks minna mistahes värvi hobused, kes oma elu jooksul muudavad värvi pidevalt, kuni on lõpuks täiesti valged.
  • kollane – Kollase värvuse kattekarvad on valkjaskollased kuni pruunid, enamasti kollased. Jõhvkarvad on valkjad. Kollane hobune tekib raudja hobuse baasil, kui tema punakat karvkatet ja jõhve nn. lahjendatakse.
  • võik – Kehakate on kollaka või pruunika varjundiga, lakk, saba ja jalad on reeglina mustad, harvem šokolaadpruunid. Võik hobune tekib kõrvi hobuse baasil, kui tema pruunikat karvkatet nn. lahjendatakse.
  • hiirjas – Hiirugeen mõjutab nii punast kui musta pigmenti seda helendades, rohkem karvkattes, vähem jõhvides, jalgades ja peas. Iseloomulik on seljapealne tumedam jutt ja võivad olla ka muud märgised (sebratriibud jalgadel, tumedam laik kaelapiirkonnas, peamärgised (nn ämblikuvõrk), tumedamad kõrvaotsad jms.). Eestis nimetatakse: punahiirjas, kõrbhiirjas (ulukvõik), hiirjas (tumehiirjas). Punahiirjas on seega raudjas hobune, kellel on natuke heledam/kahvatum karvkate; kõrbhiirjas on kõrb hobune heledama karvkattega (segiaetav isegi võiguga); hiirjas on must hobune heledama (hiirhalli) karvakttega. Kõikidel on tumedam seljatriip ning võivad esineda teisedki märgised. Tavaliselt on pea ning jalad samuti kehakattest tumedamat tooni.
  • hõbemust ja hõbekõrb - Hõbegeen mõjutab ainult musta pigmenti, tehes seda eelkõige jõhvides ja jalgadel. Hõbemustal hobusel on hõbedane lakk ja saba, hobune ise on reeglina must,(mõnikord šokolaadpruun või kergelt täpiline). Hõbekõrb hobune on hõbedase saba ja lakaga, tumedamates jalgades on näha hõbedat tooni, kuid kehakate on pruunikas.
  • kimmel – Valkjashallid karvad on segamini mistahes muud värvi karvadega. See värvus võib olla näiteks „maasikavärvi" (raudjas karvkate on segunenud valgega) või „sinine“ (must või tumepruun karvkate on segunenud valgega).
  • kirju – Hobuse karvkate on segu valgetest ja värvilistest laikudest või täppidest. Tavalisimad on heledad laigud tumedal taustal, näiteks pruuni värvi karvkate valgete laikudega (overo) või valge karvkate teist värvi laikudega (tobiano). Appaloosaks nimetatakse nn täpilist hobust (sagedamini on täpid valgel tagaosal, kuid võivad ka olla üle kogu keha).

Tuntumaid spordihobuseid Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. David Sankoff, Joseph H. Nadeau Comparative genomics: empirical and analytical approaches to gene order dynamics, map alignment and the evolution of gene families Springer, 2000, lk 371 (vaadatud 1. veebruar 2012)
  2. Kuumaverelised hobused. Kasutatud 12 veebruar 2012. (inglise keel)
  3. Külmaverelised hobused. Kasutatud 12 veebruar 2012. (inglise keel)
  4. Soojaverelised hobused. Kasutatud 12 veebruar 2012. (inglise keel)
  5. ingl k, [1]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]