C-vitamiin

Allikas: Vikipeedia
Vitamiin C (askorbiinhape)
Üldandmed
Keemiline valem C6H8O6
Molaarmass ligikaudu 180 g/mol
Vitamiini omadused
Lahustuvus Vesilahustuv
Soovitav päevakogus (täiskasvanud (mees)) 60 ? mg/päevas
(täiskasvanud (naine)) 60 ? mg/päevas
maksimaalne päevakogus (täiskasvanud (mees))  ? µg/päevas
maksimaalne päevakogus (täiskasvanud (naine))  ? µg/päevas
Toimet parandavad
Toimet halvendavad ja vajadust suurendavad
Defitsiidi sümptomid
Üledoosi sümptomid
Parimad allikad
Sisaldus 100 g kohta:

C-vitamiin ehk L-askorbiinhape ehk L-askorbaat on vesilahustuv vitamiin, mis aitab suurendada organismi vastupanuvõimet haigustele.

On antiskorbuutne redutseerivate omadustega tugev hape.

Sisukord

Keemiline struktuur ja omadused [muuda]

Next.svg Pikemalt artiklis Askorbiinhape

C-vitamiini keemiaga seotud küsimusi vaadeldakse artiklis askorbiinhape.

Saamine [muuda]

Taimsete produktidega seedekulglasse sattuv vitamiin C imendub peensoolest Na-sõltuva aktiivse transpordina ja passiivse difusioonina. Aktiivselt imenduvad väikesed ja mõõdukad kogused, passiivse difusiooni roll kasvab suurte annuste puhul.

Imendumine on küllastav protsess, st koguste suurenedes väheneb järsult verre jõudva vitamiin C kogus (imendumismehhanismide küllastumise ja lammutamise intensiivsuse tõttu). Suurte annuste manustamisega kaasneb tavaliselt kõhulahtisus.

Imendumist pärsivad liigne alkohol, suitsetamine, soole limaskesta rakkude oksüdatiivne stress, aspiriin, paratsetamool, söögisooda jms.

Vere askorbiinhappe tase saavutab manustamisjärgselt maksimaalse taseme 2–3 tunni jooksul. Koe- ja vererakkudesse viiakse askorbiinhape aktiivse transpordina ja difusioonina. Rohkesti on seda neerupealistes, maksas, kopsudes, aga ka rakkudevahelises vedelikus. Liigne vaba askorbiinhape ja tema kataboliidid väljutatakse uriiniga. Suurtes kogustes tarbitud üleliigne vesi vähendab vitamiin C varusid organismis.

Allikad: mustad sõstrad, kibuvits, paprika, lehtkapsas, mädarõigas jne.

Biofunktsioonid [muuda]

  • Vajatakse naha, igemete, kapillaaride, hammaste, sidemete ja luude normaalseks funktsioneerimiseks.
  • Kollageeni ja elastiini sünteesi ensüümide kofaktorina on vajalik sidekoe normaalseks arenguks ja funktsioneerimiseks ning haavade paranemiseks.
  • On oluline mitmetes hüdroksüülimistes: nt. neuromediaatorite, karnitiini, sapphapete ja steroidide sünteesis.
  • On keskne vesilahustuv antioksüdant veres ja rakkudes: osaleb vitamiin E algvormi taastamises, kaitseb vitamiini A, riboflaviini, foolhapet, tiamiini, pantoteenhapet ja hemoglobiini oksüdatsiooni eest ning pärsib nitroosamiinide teket seedekulglas. Vabade radikaalide püüdmisel tekib L-askorbaadist L-askorbüülradikaal, mis konverteeritakse dehüdroaskorbiiniks, mis omakorda võib GSH toimel redutseeruda tagasi L-askorbaadiks.
  • Osaleb ka ravimite biotransformatsioonis, mõjutades tsütokroom P450 mõnede isovormide sünteesi ER-s (endoplasmaatiline retiikulum).
  • Stimuleerib Fe2+ imendumist ja raua vabanemist transferriinist (seega ka raua kasutamist).
  • Soodustab foolhappe koensüümse vormi (THF) teket.
  • Tugevdab immuunsüsteemi.

Defitsiit [muuda]

Normaalse ja tervisliku toitumise korral ei teki. Defitsiit tekib aga kergesti alkohoolikutel, suitsetajatel ja antibiootikumide tarbimisel. Mõõduka defitsiidi tunnused:

  • sinised laigud kehal;
  • kerge aneemia;
  • kahvatud igemed;
  • valusad liigesed;
  • haavade aeglane paranemine.

Tõsise defitsiidiga kaasneb:

  • skorbuut, mida iseloomustavad lihasnõrkus, kapillaaride katkemised, hemorraagia, tursed, katkised põletikulised igemed ja hammaste väljalangemine, raskesti paranevad haavad (armkoe rabestumine), kergesti murduvad luud , kõhulahtisus;
  • osteoporoos;
  • tugev aneemia.

Funktsionaalset taset inimorganismis hinnatakse vereplasma ja leukotsüütide askorbiinhappe taseme määramise kaudu.

Manustamine [muuda]

RDA:

  • meestel 50–100 mg;
  • naistel 45–75 mg;
  • kroonilised suitsetajad peaksid tarbima 1,5–2 korda rohkem.

Oluline on silmas pidada kolmetasemelist lähenemist:

  • absoluutne tagatav miinimum on 50–100 mg;
  • tervise optimaalseks tagamiseks tänapäeval kuni 200 mg;
  • terapeutiline tase algab 250 mg.

C-vitamiini oskuslik ja adekvaatne manustamine võib ravi ühe komponendina olla efektiivne nt alkoholismi, artriidi, beriberi, gripi, seljavalude, hammaste ja igemete haiguste, diabeedi, stenokardia jne puhul.

Teda peaks manustama koos foolhappe, püridoksiini, niatsiini, B1, B2, bioflavonoidide, vitamiin E, kaltsium ja magneesium. See komplekt tagab vastavate metaboolsete protsesside süsteemse biokeemilise mõjutamise. Suuremate annuste puhul tuleb silmas pidada fakti, et vitamiin C rasvlahustuvad vormid imenduvad paremini.

Päevane ohutu kogus korduval manustamisel on 1000 mg, ühekordsel manustamisel pole seda määratud. Nimetatud kogust ei maksa ületada. Liigse annuse kõrvalmõjudeks on seedetrakti funktsioneerimise häired (oksendamine, kõhulahtisus), neerukivid, väsimus, iiveldus.

Vaata ka [muuda]

Viited [muuda]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 "USDA National Nutrient Database". www.nal.usda.gov, Kasutatud 04.01.2011. (inglise)
  2. 2,0 2,1 2,2 "Danish Food Composition Databank". National Food Institute – Technical University of Denmark (DTU). Kasutatud 17.01.2011. (inglise)