Vitamiin B2

Allikas: Vikipeedia
Riboflaviin
Füüsikalis-keemilised omadused
Keemiline valem C17H20N4O6
Molaarmass 376-36
Sünonüümid
Riboflaviini struktuurvalem

Vitamiin B2 ehk G-vitamiin ehk riboflaviin on antistomatiitne, antiglossitne ja antidermatiitne vitamiin.

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Piimas olevat riboflaviini nimetatakse laktoflaviiniks
  • Munakollases olevat riboflaviini nimetatakse ovaflaviiniks
  • Maksas olevat riboflaviini nimetatakse hepatoflaviiniks
  • Taimedes leiduvat riboflaviini nimetatakse verdoflaviiniks
  • Uroflaviin (uriinis leiduv riboflaviin)

Saamine ja depood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toidus on vitamiin B2 koensüümina flavoproteiinides (va piimas). Seedeensüümid vabastavad neist vitamiin B2, mis imendub peensooles kandjavahendatud aktiivse transpordina (seda soodustavad sapphapped).

Imendumist pärsivad alkohol, kohv, suitsetamine, mitmed antibiootikumid, oraalsed kontratseptiivid. Riboflaviin fosforüülub koerakkudes FMN-ks, millest tekib FAD. Mõlema teket stimuleerivad kilpnäärme hormoonid. Tagavarad neerudes ja maksas on suhteliselt tagasihoidlikud, mistõttu peab teda saama pidevalt toiduga: piim, jogurt, maks, kala, spinat.

Biofunktsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema bioaktiivsus realiseerub läbi koensüümsete vormide FMN ja FAD. Mõlemad on vajalikud redoksprotsesside ensüümides, nt:

Defitsiit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Normaalsel toitumisel ei esine. Kestev alkoholi, kohvi ja musta tee tarbimine, suitsetamine, antibiootikumid, piimaproduktide puudus toidus ja kestev väga rohke suhkru tarbimine viib teatud defitsiidi kujunemisele.

Esmatunnused:

  • pragunevad katkised suunurgad ja huuled
  • nõrkus
  • depressioon

B2-avitaminoos:

NB! Enamasti on B2-avitaminoosi puhul tegu ka tiamiini, niatsiini, vitamiin B6 ja foolhappe defitsiidiga.

Manustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vajalik kolmetasandiline lähenemine:

  • absoluutne tagatav miinimum 1,4...1,7mg (RDA)
  • tervise optimaalseks tagamiseks tänapäeval kuni 5mg
  • terapeutiline tase alates 25mg.

Manustamine on hädavajalik defitsiidi ilmnevate sümptomite korral.

Tema oskuslik/adekvaatne manustamine ravi ühe komponendina võib olla efektiivne alkoholismi, pellagra, Alzheimeri, Parkinsonismi, dermatiidi, katarakti jt haiguste puhul.

Võimalusel tuleks manustada koos tiamiimi, niatsiini, vitamiin B6, vitamiin C ja foolhappega.

Päevane ohutu totaalkogus korduval manustamisel on 100mg ja ühekordsel 200mg. Toksilisust pole täheldatud.

Ajaloolist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enam-vähem samal ajal Paul Karreriga (1935) teatas Kuhn B2 vitamiini struktuuri kindlaks määramisest ja sünteesimisest. Ta eraldas ligi 1 grammi riboflaviini 5300 liitrist kooritud piimast (ingl k skim milk), ühtlasi oli ta esimene, kes nimetatud vitamiini eraldas.[3] Paul Karreri poolt koostatud sünteesimeetodi võttis kasutusele, vitamiini sünteetiliseks tootmiseks, Hoffmann–La Roche.[4]


Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Paul György, Perspectives in nutrition, The American Journal of Clinical Nutrition 24: OCTOBER 1971, pp. 1250-1256. Printed in U.S.A., Developments leading to the metabolic role of vitamin B6,[1]
  2. Wilhelm Friedrich, Vitamins, lk 408, 1988, ISBN 3-11-010244-7, Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 12.07.2013)
  3. Laylin K. James, "Nobel Laureates in Chemistry", 1901-1992, lk 250-252, 1994, American Chemical Society and Chemical Heritange Foundation, Google´i raamatu veebiversioon (vaadatud 11.07.2013)
  4. Walter Sneader, "Drug discovery", lk 230, 2005, John Wiley Sons, Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 18.08.2013), ISBN 978-0-471-89979-2