Sibul (organ)

Allikas: Vikipeedia
Punase sibula läbilõige

Sibul on taime jämenenud maa-alune lühivõsu, mille ülesanneteks on varuainete säilitamine, taime levik ning vegetatiivne paljunemine.

Sibul koosneb sibulakannast ja sellele kinnituvatest, tihedalt paiknevatest, lihakatest sibulasoomustest. Sibul võib sisaldada ka õisiku algmeid.

Sibulakand on sibultaime on tugevasti lühenenud ja muundunud vars. Sibulakannale kinnituvad lisajuured ja sibulasoomused. Kanna tipus ja soomuste vahel asuvad pungad. Sibulakannal asuvast tipupungast areneb maapealne võsu, külgpungadest arenevad tütarsibulad. Sibulakanna alumisest osast kasvavad välja juured.

Sibulasoomused on sibultaime muteerunud lehed. Lihakate sibulasoomuste ülesandeks on varuainete säilitamine. Välimistest, kuivanud sibulasoomustest moodustub sibula kest, mis kaitseb sisemisi soomuseid.

Kestsibulad koosnevad sibulasoomustest, mis ümbritsevad üksteist täielikult (harilik sibul).

Soomussibulad koosnevad kitsastest soomustest, mis puutuvad kokku vaid serviti ega kata üksteist (liiliad).

Sibulad võivad olla mitmeaastased või üheaastased ning igal aastal asendussibulaga täielikult asenduda. Mitmeaastasel sibulal tekib igal aastal keskosas uusi soomuseid ja samal ajal hävib osa välimisi soomuseid. Külgpungadest arenevad tütarsibulad asuvad algused emasibula soomuste vahel, nihkuvad iga kasvuperioodiga üha enam sibula välisossa, kuni lõpuks eralduvad emasibulast täielikult. Üheaastane sibul asendub igal kasvuperioodil täielikult. Tekkivad tütarsibulad eralduvad kohe.

Liitsibul koosneb ühise kuivsoomusega ümbritsetud eraldi kestades tütarsibulatest.

Mugulsibulal paikneb säilituskude mitte sibulasoomustes, vaid sibulakannas.

Stoolonisibul tekib sibulakannast lähtuva maa-aluse stooloni ehk võsundi tippu.

Lisaks harilikule sibulale ja teistele laukudele on sibulad paljudel ilutaimedel (liilial, nartsissil, ratsuritähel, lumikellukesel, tulbil jt).