Leht

Allikas: Vikipeedia

Leht (folium) on taime organ, mis kinnitub varrele ja mis on tavaliselt spetsialiseerunud fotosünteesile. Lehtede kaudu toimub ka suurem osa transpiratsiooni ehk taimauramist.

Tondipea (Dracocephalum moldavica) lehed.

Lehtede ontogenees[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lehe elus võib eristada kolme faasi:

  • moodustub lehe kuju ja pindala hakkab suurenema.
  • leht on küps, mida loetakse hetkest, kui leht on maksimaalse pindalaga.
  • vananemine, alates siit hakkab lehe pindala aeglaselt vähenema.

Taimelehed arenevad kasvukuhiku väliste väljakasvudena, mida nimetatakse lehealgmeteks.

Lehe ehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lehe siseehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lehte katab mõlemalt poolt epiderm (kattekude), mida omakorda katab kutiikula. Epidermis paiknevad õhulõhed, mille kaudu toimub gaasivahetus väliskeskkonnaga. Lehtede jaotus õhulõhede paiknemise alusel:

Kahe epidermi vahel paikneb kloroplaste sisaldavate rakkude kogum, mesofüll (põhikude). See on enamasti eristunud sammaskoeks ja kobekoeks.

  • Sammaskude on kohastunud fotosünteesiks, tema rakkude asetus võimaldab efektiivselt kasutada päikesevalgust.
  • Kobekude on kohastunud gaasivahetuseks, võimaldades õhulõhede kaudu sisenenud välisõhul tungida sügavale rakkude vahele. Kobekoe rakud aitavad sammaskude veega varustada ning siin toimub ka rakkudest eraldunud vee aurustumine.

Lehes kulgevad rood on juht- ja tugikoest.

Lehe morfoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lehe joonis. a – lehelaba, b – leherood, c – leheroots, d – lehetupp.

Klassikaline leht koosneb lehelabast ja leherootsust, mille abil lehelaba kinnitub taimevarrele. Taimede kirjeldamisel ja määramisel lähtutakse lehelaba, leheserva, lehetipu ja lehealuse kujust ning lehelaba roodumisest.

Peale nn pärislehtede tuntakse:

Lehelaba[muuda | redigeeri lähteteksti]

Südajas, neerjas ja hõlmine leht

Lehelaba võib olla kujult väga mitmekesine: elliptiline leht, hõlmine leht, jagune leht, kilpjas leht, lineaalne leht, lõhine leht, munajas leht, mõlajas leht, naaskeljas leht, neerjas leht, nooljas leht, odajas leht, ovaalne leht, põigiline leht, rombjas leht, soomusjas leht, südajas leht, süstjas leht, talbjas leht, äraspidimunajas leht.

Lehelabal võib olla erineva kujuga väljalõikeid, vastavalt sellele on lehed:

  • hõlmised – väljalõiked ulatuvad kuni kolmandikuni poole lehelaba laiusest.
  • lõhised – väljalõiked kuni 2/3 poole lehelaba laiusest.
  • jagused – väljalõiked kuni aluseni või keskrooni.
  • kanneljad – suurema tipuosaga sulgjalt jagunenud leht.

Erilehisus ehk heterofüllia on nähtus, kus ühel ja samal taimel esineb kujult kahesuguseid lehti (veetaimede ujulehed ja veesisesed lehed).

Leheroots[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leherootsu abil kinnitub leht taimevarrele ja selle kaudu toimub ainete vahetus lehe ja ülejäänud taime vahel. Osal taimeliikidest leheroots puudub ja lehed kinnituvad varrele laba alumise osaga. Leheroots võib alumises osas laieneda ja moodustada varre ümber lehetupe (näiteks sarikalised ja kõrrelised). Lehetuped kaitsevad kaenlapungi või toetavad nõrka vart.

Lihtleht ja liitleht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui rootsule kinnitub üks lehelaba, on tegu lihtlehega. Kui leherootsule kinnitub omakorda eraldi rootsukestega mitu lehelaba ehk lehekest, on tegu liitlehega. Roodumise järgi võib eristada sõrmjaid liitlehti ja sulgjaid liitlehti.

Leheserv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lihtlehe lehelaba või liitlehe lehekeste leheserv on terve või sisselõigetega. Viimasel puhul on tegemist kas siis sälkudega või hambulise servaga. Kokku eristatakse umbes 11 erinevat leheserva kuju: terve leheserv, ripsmeline leheserv, saagjas leheserv, kahelisaagjas leheserv, hambuline leheserv, kaarhambuline leheserv, täkiline leheserv, lainjas leheserv, loogeline leheserv, ogaline leheserv ja sopiline leheserv. Täpsemaks kirjeldamiseks kasutatakse veel täpsustavaid eesliiteid: kaheli-, peen-, jäme- jne.

Lehetipp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taimede määramisel kirjeldatakse muude tunnuste hulgas ka taime lehe tipu kuju:

Lehealus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leherood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leherood moodustuvad lehelaba põhikoes kulgevatest juhtkimpudest, mille kaudu toimub vee, mineraal- ja orgaaniliste ainete vool lehes. Pearoost hargnevad külgrood, nendest mõnikord veel kõrgemat järku rood, moodustades roodude võrgu [1].

Lehtede roodumine toimub teatud korrapärasusega:

Leheseis[muuda | redigeeri lähteteksti]

1. Vastak leheseis 2. Vahelduv leheseis 3. Männaseline leheseis

Lehed asetsevad varrel korrapäraselt. Seda asetust nimetatakse leheseisuks:

Lehtede eripära sõltuvalt kasvukohast[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lehtede omapärane ehitus kujuneb vastavalt kasvukohale. Veenõudluse alusel liigitatakse taimi neljaks[2]:

  • mesofüüdid – taimed, kes on kohastunud kasvama niisketel aladel, kus temperatuur on mõõdukas ja mullaniiskus piisav, aga mitte liiga suur. Enamik Eesti taimeliike on mesofüüdid.
  • kserofüüdid ehk kuivustaimed – taimed kohastumused võimaldavad pikka aega taluda õhu ja mulla kuivust. Neil on kujunenud mitmesuguseid kohastumusi veevarude säilitamiseks ja säästlikuks kasutamiseks.
  • hügrofüüdid ehk niiskustaimed – kohastunud kasvama aladel, kus vett on mullas piisavalt ja veekulu suure õhuniiskuse tõttu väike.
  • hüdrofüüdid ehk veetaimed – kohastunud eluks vesikeskkonnas.

Lehemuudendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lehe muudendid tekivad, kui leht võtab endale uue ülesande: vähendada aurumist, aidata taimel kinnituda, putuktoidulistel taimedel hankida toitu või kaitsta taime herbivooride eest. Muundunud võivad olla kas terve leht või lehe erinevad osad: roots või laba.

Eristatakse mitut erinevat tüüpi lehemuudendeid:

Lehtede eluiga ja varisemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üheaastastel taimedel elab leht sama kaua kui vars, mitmeaastastel heitlehistel taimedel parasvöötmes ainult kasvuperioodil ehk kevadest sügiseni. Igihaljastel taimedel elab leht 1–5 aastat, mõnel juhul 10–15 aastat (harilik kuusk). Erandiks on velvitšia, kelle leht on püsiv elund ja elab kuni 100 aastat.

Lehearm mandžuuria pähklipuu varrel

Lehtede varisemine on taime bioloogiline kaitse vee aurustumise eest füüsilise (suvel) või füsioloogilise (talvel) kuivuse eest. Koos lehtedega vabaneb taim ka kogunenud eritusainetest (sealhulgas mürkidest).

Kaheidulehelistel puittaimedel tekib leherootsu alusel eralduskiht, kus rakud matsereeruvad ja mehaanilise mõjutuse (tuul, vihm) korral leht variseb. Varrele jäänud jälg (lehearm) kattub korgikihiga. Igihaljastel taimedel ei varise lehed üheaegselt, vaid vahetuvad järk-järgult.

Üheidulehelistel ja kaheidulehelistel rohtsetel taimedel jääb surnud leht varre külge ja laguneb järk-järgult.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Tokko, U., Botaanika gümnaasiumile. http://www.ebu.ee/tokko/14_leht.html (kasutatud 08.12.2010)
  2. Kukk, T., Sissejuhatus taimeanatoomiasse. http://www.zbi.ee/~tomkukk/anatoom/ (kasutatud 08.12.2010)

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Tokko, U., Botaanika gümnaasiumile.
  2. Eestikeelsete taimenimede andmebaas.
  3. Eesti taimed. Õppematerjal põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele, Tartu Ülikool.
  4. Kukk, T., Sissejuhatus taimeanatoomiasse.
  5. Tuulik, T., Õpiobjektid. Lehe ehitus.