Antarktis

Allikas: Vikipeedia
See on hea artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.
Antarktis

Location Antarctica.svg
Antarktise asukoht

Pindala
Jäävaba mandriosa
14 000 000 km² [1]
280 000 km² [1]
Püsiasustus
Ajutised elanikud
0
ca 1100–4400 [2]
Interneti tippdomeen .aq

Antarktis on Maa lõunapoolust ümbritsev manner. Antarktis paikneb lõunapoolkeral Antarktika maailmajaos ja seda ümbritseb Lõuna-Jäämeri.

Mandri kogupindala on 14,0 miljonit ruutkilomeetrit, millega ta on kontinentide hulgas eelviimasel kohal (Austraalia on väikseim).[1]

Ligi 98% Antarktisest on kaetud mandrijääga, mille keskmine paksus on 1790 m ning maksimaalne paksus üle 4500 m.[3]

Antarktis on keskmiste näitajate poolest kõige külmem, kuivem, tuulisem ja kõrgem kontinent.[4] Antarktis on kõrb, kuna rannikupiirkonnas langeb sademeid aastas vaid 200 mm ning sisemaal veelgi vähem.[5]

Antarktisel puuduvad püsielanikud, kuid uurimisjaamades töötab aastaringselt umbes 1100–4400 inimest.[2]

Vaid külmale vastupidavad taimed ja loomad jäävad sellel mandril ellu ning nende hulka kuuluvad pingviinid, loivalised, ümarussid, loimurid, lestalised, vetikad, samblikud, samblad jt.[6][7][8]

Müüdid ja spekulatsioonid Terra Australise kohta pärinevad juba antiikajast. Antarktise avastas Fabian Gottlieb von Bellingshauseni ja Mihhail Lazarevi juhitud uurimisrühm. Pärast avastamist jäi manner 19. sajandi lõpuni suuresti hüljatuks karmide keskkonnatingimuste, ressursside puudumise ja isoleerituse tõttu.[9]

1959. aastal kirjutasid 12 riiki alla Antarktika lepingule; tänapäeval on lepinguga ühinenud 48 riiki.[10] Lepingu järgi on mandril keelatud igasugune militaarne tegevus ja maavarade kaevandamine, lubatud on teaduslikud uurimistööd ning kaitstakse kontinendi riikkonda. Mitmesuguste teadustöödega tegeleb üle 4000 paljudest rahvustest teadlase.[1]

Tüüpiline Antarktise kõrbemaastik
Satelliitfoto Antarktisest
Antarktise reljeef šelfiliustiketa (USGS-i andmed)

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nime Antarctica kasutas lõunamandri tähistamiseks esmakordselt šoti kartograaf John George Bartholomew 1890. aastatel.[11] Antarctica on ladinapärane kuju vanakreeka sõnast ἀνταρκτικός antarktikos[12] (ἀντ- ant- + ἀρκτικός arktikos), st Arktika ehk põhja vastassuunas olev.[13] Põhjasuunale omakorda andis nime põhjataeva heledaim täherühm Suur Karu (ἄρκτος arktos — karu, ἀρκτικός arktikos — karulähedane, põhja) ehk Suur Vanker. Eesti keeles nimetatakse Antarktikaks kogu lõunapolaarala, mandri eristamiseks kasutatakse nime Antarktis.

Avastamislugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Terre Australle, prantsuskeelne kaart aastast 1583

Uskumus kauge lõunas asuva mandri (see pidi tasakaalustama põhjapoolkera maamassiive) – Terra Australise – eksisteerimisest ulatub Ptolemaiose aegadesse (1. sajand pKr). Lõunas asuva suure maa illustratsioonid olid kaartidel tavalised kuni 18. sajandini[9], näiteks Türgi meresõitja ja kartograafi Piri Reisi kaardil. Isegi 17. sajandi lõpus, pärast Lõuna-Ameerika ja Austraalia avastamist, uskusid geograafid, et manner on tegelikust oluliselt suurem.

Euroopa päritolu kaartidel näidati hüpoteetilist maad, kuni James Cooki laevad ületasid lõunapolaarjoone jaanuaris 1773 ja uuesti jaanuaris 1774. Kuigi Cook jõudis Antarktisele lähemale kui varasemad meresõitjad, ei näinud ta mandrit oma silmaga.[14] Cooki laevad jõudsid jaanuaris 1773 Antarktise rannikust umbes 120 km kaugusele, kuid pidid raskete jääolude tõttu tagasi pöörduma.[15]

Mitme organisatsiooni (NSF[16], NASA[17], California Ülikool San Diegos[18] jt) uuringute järgi võib Antarktise esmanägemise 1820. aastal omistada kolme järgneva laevakapteni meeskonnale: Fabian Gottlieb von Bellingshausenile (Eestis sündinud baltisaksa päritolu meresõitja ja Vene admiral), Edward Bransfieldile (iiri päritolu Briti laevastikus teeniv kapten) ja Nathaniel Palmerile (hülgekütt USA-st). Bellingshausen nägi Antarktist 27. jaanuaril 1820, kolm päeva varem kui Bransfield ja umbes kümme kuud varem kui Palmer[19]. Bellingshauseni ja Mihhail Lazarevi kahest laevast koosneva ekspeditsiooni liikmed nägid Antarktise ranniku jääväljasid umbes 32 km kauguselt.[20]

Esimese dokumenteeritud maabumise Antarktisel sooritas John Davis 7. veebruaril 1821, kuid mõned ajaloolased kahtlevad selle sündmuse toimumises.[21]

Ameeriklaste 18381842 toimunud ekspeditsiooni käigus avastati detsembris 1839 Balleny saartest lääne pool asuv Antarktise osa, mida tänapäevani kutsutakse Wilkesi maaks.[9]

Maadeavastaja James Clark Ross möödus 1841 piirkonnast, mida tänapäeval tuntakse Rossi merena, ja avastas Rossi saare (mõlemad said James Rossi järgi nime 1841. aastal). Ta purjetas mööda suurest liustikust, mis nimetati hiljem tema järgi Rossi šelfiliustikuks. Vulkaanid Erebus ja Terror said nimed James Rossi ekspeditsioonis osalenud laevade nimede järgi.[22]

Nimrodi ekspeditsiooni liikmed tõusid esimesena Tannatt Edgeworth Davidi juhtimisel 1907. aastal Erebuse tippu ja jõudsid esimesena magnetilise lõunapooluseni.[23] Ekspeditsiooni juht Ernest Shackleton ja veel kolm rühma liiget ületasid esimesena Rossi šelfiliustiku ja läbisid mööda Beardmore'i liustikku Transantarktika mäestiku.

Roald Amundseni juhitud ekspeditsioon jõudis esimesena geograafilisele lõunapoolusele 14. detsembril 1911. Kuu aega hiljem jõudis lõunapoolusele ka Robert Falcon Scotti juhitud rühm, kelle kõik liikmed hukkusid tagasiteel.[24] Pärast Scotti rühma jõudsid järgmised inimesed (kelleks olid transpordilennukiga maandunud USA mereväelased) lõunapoolusele alles 1956. aastal.[25]

Richard Evelyn Byrd juhtis mitut lennureisi Antarktisesse 1930.–1940. aastatel. Teda tunnustatakse mehhaniseeritud maatranspordi kasutuselevõtmise eest mandril ning põhjalike geoloogiliste ja bioloogiliste uurimistööde eest.[26]

Geograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antarktika poolsaare tüüpiline maastik fjordide, kõrgete rannikumägede ja saartega
Antarktise kaart
Suurimad šelfiliustikud aastast 2007 ██ Rossi (472 960 km²) ██ Filchner-Ronne (422 420 km²) ██ Amery (62 620 km²) ██ Larsen C (48 600 km²) ██ Riiser-Larseni (48 180 km²) ██ Fimbuli (41 060 km²) ██ Shackletoni (33 820 km²) ██ George VI (23 880 km²) ██ Lääne (16 370 km²) ██ Wilkinsi (13 680 km²)
Antarktise reljeef hüpsomeetrilises värvingus (USGS-i andmed)
Jäämassiivide erinevad liikumiskiirused ookeani poole

Antarktis on meie planeedi lõunapoolseim kontinent, mis asub asümmeetriliselt ümber lõunapooluse. Manner on ümbritsetud Lõuna-Jäämerega, mida kõik geograafid ookeanina ei tunnusta. Seetõttu võib sama hästi väita, et Antarktist ümbritsevad Vaikse, Atlandi ja India ookeani lõunapoolsed osad või maailmamere lõunapoolsed veed. Mandri kogupindala on 14,0 miljonit ruutkilomeetrit, millega ta on kontinentide hulgas eelviimasel kohal (Austraalia on väikseim). Rannajoone pikkus on ligi 17 968 km[1] ja seda iseloomustavad mitmesugused jäämoodustised. Jäävaba ehk kaljurannikut on kokku umbes 900 km (5% kogupikkusest). Levinuim rannikutüüp (44%) on šelfiliustik ehk veepinnal ujuv kinnisjää. Umbes 38% Antarktise rannikust moodustab aluspõhjale toetuva mandriliustiku serv ning ülejäänud 13% on jäävoolude või oruliustike ookeanisse ulatuvad servad ja otsad.

Transantarktika mäestik jagab mandri kitsamas osas kaheks: väiksemaks Lääne- ja suuremaks Ida-Antarktiseks, viimane moodustab kolmveerandi mandri kogupindalast[3].

Umbes 98% Antarktise pindalast on kaetud jääkilbiga, mille keskmine paksus on 1790 m, maksimaalne aga üle 4500 m. Jääkilbi maht on 25 miljonit km³, mis moodustab ligi 90% Maal olevast jää koguhulgast[3] ja umbes 70% maailma mageveevarudest. Kui kogu see jää sulaks, siis tõuseks maailmamere pind umbes 61 m võrra.[27]

Mandrijää liigub kiirjalt ookeani suunas, sisemaal kiirusega mõni meeter, šelfiliustikes kuni 2000 m aastas[3]. Antarktise paljud liustikud, mis moodustavad umbes 10% mandrijää mahust, toidavad šelfiliustikke, millest suurimad on Rossi (pindala 472 960 km²) ja Filchner-Ronne šelfiliustik (422 420 km²).

Suuremas osas mandri sisemaal esineb sademeid väga väiksel hulgal, kuni 20 mm aastas. Mõnes "sinise jääga" liustikupiirkonnas esineb sademeid vähem kui liustik sublimatsiooni tõttu massi kaotab. McMurdo kuivad orud on säilinud sama kliimaprotsessi tõttu.

Lääne-Antarktis on kaetud jääkilbiga. Globaalse soojenemise tõttu on tekkinud väike, kuid reaalne oht, et jääkilp võib laguneda. Selle sulamisel võib maailmamere pind tõusta mitme meetri võrra geokronoloogilisel skaalal suhteliselt lühikeses vahemikus (võib-olla mõne sajandi jooksul). Lääne-Antarktis on mandri idaosaga võrreldes liigestunum - suurem osa jääalusest pinnast asub allpool meretaset[3].

Ida-Antarktis asub Transantartika mäestiku India ookeani poolsel küljel ja hõlmab järgmisi piirkondi: Coatsi maa, Kuninganna Maudi maa, Enderby maa, Mac. Robertsoni maa, Wilkesi maa ja Victoria maa. Peaaegu terve regioon asub idapoolkeral. Ida-Antarktis on enamjaolt kaetud jääkilbiga.

Erebus, tegevvulkaan Rossi saarel

Vinson (4892 m) on Antarktise kõrgeim mäetipp. See asub Ellsworthi mägedes. Sisemaal ja mandrit ümbritsevatel saartel on veel palju mägesid. Rossi saarel asub maakera lõunapoolseim tegevvulkaan. Tuntud on ka vulkaan Deceptioni saarel, mis sai kuulsaks võimsa purske tõttu 1970. aastal. Väiksemad pursked esinevad küllalt sageli ja viimastel aastatel on täheldatud ka laava voolamist. Mandril ja lähisaartel on uinunud vulkaane, mis võivad tulevikus "ärgata".[28] 2004. aastal avastasid USA ja Kanada teadlased Antarktika poolsaare lähedal veealuse vulkaani. Hiljutised uuringud näitavad, et see nimetu vulkaan võib olla aktiivne.[29]

Järved[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antarktisel on hinnanguliselt tuhandeid mandrijää alla jäänud järvi (neist on avastatud üle 150). Neist suurim on 1996. aastal avastatud Vostoki järv (pindala ca 14 000 km²), mis asub Venemaale kuuluva Vostoki polaarjaama all. Algselt arvati, et järvevesi on olnud ligi 4 km[30] paksuse jääkatte all muust maailmast isoleerituna pool kuni mitu miljonit aastat, kuid hiljutised uuringud näitavad, et jääalustes järvedes toimub jää suure surve tõttu aeg-ajalt veevahetus neid ühendavate jõgede abil.[31]

7. veebruaril 2008 alustas NASA uurimisrühm missiooni Ida-Antarktikas asuva Untersee järve juurde. Rühma eesmärgiks on ekstremofiilide leidmine väga aluselise reaktsiooniga järveveest.[32] Untersee vesi on väga selge, lahustunud hapnikuga üleküllastunud ning selle pH on 10,4. Järve põhjast (kuni sügavuseni 100 m) leiti koonilise kujuga stromatoliite, mis on peamiselt moodustunud niitjatest tsüanobakteritest.[33]

2013. aasta jaanuaris puuris USA uurimisrühm läbi Whillansi järve ligi 800 m paksuse jääkatte. Allveeroboti abil võetud vee- ja setteproovid sisaldasid mikroorganisme (veeproovides oli ca 1000 mikroobi 1 milliliitri kohta), kes suudavad elada ilma päikesevalguseta. Sellises keskkonnas elavad mikroobid peavad tootma energiat ilma fotosünteesi abita. Energiaallikaks võivad olla orgaanilised materjalid või kivimid.[34]

Geoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Geoloogiline ajalugu ja paleontoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rohkem kui 170 miljonit aastat tagasi oli Antarktis osa hiidmandrist Gondwana. Aja jooksul Gondwana lagunes ning tänapäevane Antarktis hakkas välja kujunema umbes 25 miljonit aastat tagasi.[35]

Paleosoikum (540–250 MAT)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kambriumi ajastul oli Gondwanal leebe kliima. Lääne-Antarktis oli siis osaliselt põhjapoolkeral ning sellel perioodil eraldus maakoore pealmisest kihist erosiooni tõttu suures koguses liivakivi, lubjakivi ja kilta. Ida-Antarktis oli ekvaatori läheduses, kus troopiliste merede põhjas elasid selgrootud ja trilobiidid. Devoni algusperioodiks (416 MAT) oli Gondwana liikunud suurematele lõunalaiustele ning kliima oli jahedam. Siiski on avastatud sellest perioodist pärinevaid maismaataimede fossiile. Liiv ja aleuriit ladestusid Ellsworthi, Horlicki ja Pensacola mägedes. Liustikud hakkasid moodustuma Devoni ajastu lõpus (360 MAT), kui Gondwana paiknes ümber lõunapooluse. Kliima jahenes, kuigi Antarktise taimestik jäi püsima. Permi ajastu jooksul domineerisid taimestiku hulgas soodes kasvavad sõnajalgtaimed nagu Glossopteris. Aja jooksul moodustus Transantarktika mäestiku piirkonnas soosetetest kivisüsi. Permi ajastu lõpuks valitses Gondwanal kuiv ja väga soe kliima.[36]

Mesosoikum (250–65 MAT)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bransfieldi väin vaadatuna Livingstoni saarelt, taustal Antarktika poolsaar

Pideva soojenemise tõttu sulasid jääkatted poolustel ja suurem osa Gondwanast muutus kõrbeks. Ida-Antarktises kasvasid tänapäevaks väljasurnud taimed Pteridospermatophyta ning sel perioodil ladestus suurel hulgal liivakivi ja kilta. Sünapsiidid (imetajate-sarnased roomajad) olid Antarktikas levinud Hilis-Permi ja Vara-Triiase ajastul ning nende hulka kuulusid sellised loomad nagu Lystrosaurus. Antarktika poolsaar hakkas moodustuma Juura ajastul (206–146 MAT) ning saared tõusid järk-järgult ookeanist. Sel perioodil olid hästi levinud ginkgopuud ja palmlehiktaimed. Lääne-Antarktises domineerisid Kriidi ajastul (146–65 MAT) okaspuumetsad, kuid Hilis-Kriidi ajastu lõpus hakkasid rohkem levima lõunapöögid. Ammoniidid olid levinud meredes ümber Antarktise ja samuti esines dinosauruseid, kuigi sellest ajastust on kirjeldatud ainult kolme Antarktisel elanud dinosauruse perekonna esindajat.[37] Sellel perioodil hakkas Gondwana lagunema.

Gondwana lagunemine (160–23 MAT)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antarktise jahtumine kulges järk-järgult, kui hiidmandri jagunemine muutis pikkuskraadide-suunalist (ekvaatorilt poolustele) ja õhutemperatuure ühtlustavate hoovuste liikumist laiuskraadide-suunaliseks, mis säilitas ja suurendas laiuskraadidevahelist õhutemperatuuride erinevust.

Aafrika eraldus Antarktisest umbes 160 MAT, millele järgnes Kriidi ajastu alguses Hindustani poolsaare eraldumine (u 125 MAT). Ligi 65 MAT oli Antarktika veel ühenduses Austraaliaga ning seal valitses troopiline ja lähistroopiline kliima, mille fauna oli rikkalikult esindatud kukkurloomadega. Umbes 40 MAT eraldus Antarktisest Austraalia koos Uus-Guineaga, mille järel laiuskraadide-suunalised hoovused isoleerisid Antarktise Austraaliast ning hakkasid moodustuma esimesed jääkatted. Üleminekuperioodil eotseenist oligotseeni (ca 34 MAT) oli süsihappegaasi atmosfääris ligi 760 miljondikosa (ppm) [38] ning varasema tasemega võrreldes (tuhanded ppm) oli see näitaja märkimisväärselt vähenenud. Umbes 23 MAT avanes Drake'i väin Antarktise ja Lõuna-Ameerika vahel, andes võimaluse läänetuulte hoovuse tekkeks ning isoleerides mandri täielikult. Muutuste modelleerimine näitas, et CO2 tase hakkas veelgi kiiremini vähenema.[39] Jääkate laienes ning kadusid mandril kasvavad metsad. Alates 15 MAT on suurem osa mandrist kaetud jääga. Oma tänapäevased mõõtmed saavutas Antarktise jääkilp 6 MAT.[40]

Neogeen (23–0,05 MAT)[muuda | redigeeri lähteteksti]

1986. aastal avastas Ohio Osariigi Ülikooli paleontoloogide rühm Antarktiselt laialdaste parasvöötme metsade jäänused, mis kasvasid arvatavalt 3 miljonit aastat tagasi lõunapoolusest 400 miili kaugusel.[41][42][43]

Tänapäeva Antarktise geoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antarktise jääalune topograafia ja batümeetria.

Antarktise geoloogilist uurimist on tõsiselt takistanud asjaolu, et peaaegu kogu manner on alaliselt paksu jääkilbi all. Siiski on uute tehnoloogiate, nagu kaugseire, georadarid ja satelliidid, abil tehtud fotod aidanud uurida jääkatte alla jääva pinnase struktuuri.[44][45][46]

Geoloogiliselt on Lääne-Antarktise pinnamood sarnane Lõuna-Ameerika Andide mäestikuga.[36] Antarktika poolsaar moodustus merepõhjasetete tõusmisel ja moondel Paleosoikumi lõpus ja Mesosoikumi alguses. Setete tõusmine toimus koos tardkivimite moodustumise ja vulkaanilise aktiivsusega. Lääne-Antarktise kõige tavalisemad kivimid on vulkaanilise päritoluga andesiit ja rüoliit, mis moodustusid Juura ajastul. Vulkaaniline aktiivsus jätkus teatud piirkondades (Marie Byrdi Maal ja Aleksander I saarel) ka pärast jääkilbi moodustumist. Lääne-Antarktise ainus anomaalne piirkond on Ellsworthi mäed, mille stratigraafia meenutab rohkem kontinendi idaosa[47].

Ida-Antarktis on geoloogiliselt mitmekesine, moodustunud Eelkambriumis, mõned kivid on tekkinud ka rohkem kui 3 miljardit aastat tagasi. Aluskord koosneb moonde- ja tardkivimitest, mis moodustavad kilbi. Aluskorral asuvad nooremad kivimid nagu liivakivid, lubjakivid, kivisüsi ja kildad, mis ladestusid Devoni ja Juura ajastul ning millest moodustus Transantarktika mäestik. Rannikupiirkondades, nagu Shackletoni mäed ja Victoria maa, tekkisid murrangud.

Peamine mineraalne loodusvara on kivisüsi,[48] mis avastati esmalt Beardmore'i liustiku lähedalt ning praegu teatakse mitmeid madalakvaliteedilise kivisöe leiukohti Transantarktika mäestikus. Prints Charlesi mäed sisaldavad märkimisväärses koguses rauamaaki. Kõige väärtuslikumad Antarktise maavarad (nafta- ja maagaasiväljad) avastati 1973. aastal Rossi mere alt[49]. Kõikide maavarade kaevandamine on keelatud Antarktika lepingu alusel kuni aastani 2048[50].

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antarktise keskmised suvised ja talvised õhutemperatuurid (mõõdetud aastatel 1979–2001).

Antarktis on kõige külmem piirkond meie planeedil. Rekordiline negatiivne õhutemperatuur −89,2 °C registreeriti Venemaale kuuluvas Vostoki polaarjaamas 21. juulil 1983.[51] Võrdluseks on see temperatuur 11 °C võrra külmem kui sublimeeruv kuiv jää (tahke süsihappegaas).

Ida-Antarktis on mandri lääneosast külmem suuremate maapinna kõrguste tõttu. Tsüklonid sisemaale ei jõua, mistõttu on seal kuiv ja külm. Vaatamata sademete vähesusele püsib sisemaa jääkate küllaltki stabiilsena. Ida-Antarktise platool langevad talvekuude keskmised negatiivsed õhutemperatuurid kuni −35...–68 °C (aasta keskmine −28...–55 °C), kõige soojem on aga Antarktika poolsaarel, kus suvekuude keskmised õhutemperatuurid tõusevad kuni −2...+1 °C (aasta keskmine −5 °C).[52]

Antarktis on külmakõrb, kus esineb sademeid väga vähesel hulgal. Sademeid esineb peamiselt lumena. Pidevalt puhuvate tugevate tuulte tõttu on mahasadanud lumehulga täpne mõõtmine väga raske. Ida-Antarktise platoo suurematel kõrgustel esineb lund harva ning sademeteks on väiksed jääkristallid, mida esineb aastas vaid paari sentimeetri jagu. Tsüklonite põhjustatud suurimad lumesajud esinevad Antarktika poolsaare läänerannikul. Paari suvekuu jooksul on mandri rannikupiirkondades sademeteks tavaliselt vihm.[52]

Valepäike lõunapoolusel.

Antarktisel viibivatel inimestel esineb sageli päikesepõletust, kuna valgelt lumi- ja jääkattelt peegeldub tagasi peaaegu kogu sinna langev ultraviolettkiirgus.[53]

Kontinendi äärealadel puhuvad sageli polaarplatoolt laskuvad ja tormiks paisuvad mäetuuled. Sisemaal on tuulekiirused tavaliselt siiski mõõdukad. Suviti langeb 24 tunni jooksul lõunapoolusele rohkem päikesekiirgust kui ekvaatorile, sest sel perioodil on seal polaarpäev.[1]

Antarktisel on külmem kui Arktikas peamiselt kahel põhjusel. Esiteks on suurem osa mandrist rohkem kui kolm kilomeetrit kõrgemal maailmamere pinnast ning kõrguse kasvuga vähenevad õhutemperatuurid. Teiseks laiub Arktikas Põhja-Jäämeri, mille soojus kandub läbi jääkatte ning ei lase õhutemperatuuridel Antarktisega võrreldes nii madalale langeda. Arvestades laiuskraade, polaarpäeva ja polaarööd, on Antarktise kliima väga eripärane paljudes maailma paikades elavate inimeste jaoks. Erilised on ka lõunapooluse lähedal sageli esinevad virmalised, mida põhjustab päikesetuule kokkupõrge Maa atmosfääri osakestega. Samuti võib selge ilma korral esineda maapinnalähedases õhukihis halosid, kui seal on jääkristalle. Sagedased optikanähtused Antarktisel on ka valepäikesed (eredad ja päikesesarnased halonähtused), mis esinevad siis, kui taevas on päikese ümbruses kõrged õhukesed kiud- või kiudkihtpilved.[54]

Inimasustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Argentinale kuuluv Esperanza polaarjaam.

Antarktisel puudub püsiv inimasustus, kuid mitmed riigid hoiavad aastaringselt või ainult suviti personali üle kogu mandri paiknevates polaarjaamades. Teadusliku uurimistöö ja muude töödega tegelevaid inimesi on mandri ja selle lähedal asuvate saarte uurimisjaamades suviti (detsembrist veebruarini) umbes 4400 ja talviti (juunist augustini) ligi 1100. Talveks jaamadesse tööle saabunud inimesed töötavad tavaliselt ühe aasta, misjärel toimub personali vahetus. Lisaks polaarjaamade personalile töötab Antarktise lähiümbruse vetes liikuvatel laevadel veel ca 1000 inimest (laevameeskonnad ja teadlased).[2]

Aastal 2009 oli Antarktise mandril ja selle lähisaartel 40 aastaringselt töötavat polaarjaama. Riikidest oli kõige rohke polaarjaamasid Argentinal (6), Tšiilil (6), Venemaal (5), USA-l (3), Austraalial (3), Suurbritannial (2) ja Hiinal (2). Ühte jaama haldasid aastaringselt Brasiilia, Prantsusmaa, Itaalia (koos Prantsusmaaga), India, Jaapan, LAV, Lõuna-Korea, Norra, Poola, Saksamaa, Ukraina, Uruguai ja Uus-Meremaa. Peale statsionaarsete jaamade elavad ja töötavad paljud teadlased suveperioodil telklaagrites, ajutistes ehitistes ja mobiilsetes elamutes.[2]

USA-le kuuluv McMurdo polaarjaam on Antarktise suurim uurimisjaam.

2004. aastal avati Venemaale kuuluva Bellingshauseni polaarjaama juures õigeusu kirik, kus aastaringselt töötab üks kuni kaks preestrit, kes vahetuvad igal aastal sarnaselt polaarjaamade töötajatele.[55]

Emilio Marcos Palma sündis esimese inimesena Antarktise mandril 1978. aastal Argentinale kuuluvas Esperanza polaarjaamas, mis asub Antarktika poolsaare tipus.[56] Argentina valitsus saatis koos Emilio vanematega Antaktisele veel seitse lastega perekonda, et uurida pereelu võimalikkust mandril. 1984. aastal sündis mandril ka esimene Tšiili päritolu laps. Mitmed polaarjaamad on nüüd koduks perekondadele, kelle lapsed saavad kooliharidust polaarjaamades. 2009. aasta seisuga on Antarktise mandril sündinud kokku 11 last, 8 Argentina Esperanza uurimisjaamas ja 3 Tšiili polaarjaamas Base Presidente Eduardo Frei Montalva.[57]

Floora ja fauna[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antarktika kastevars on üks kahest Antarktika poolsaarel kasvavast õistaimest.
Antarktisel tuntakse rohkem kui 200 samblikuliiki.
Lumi-tormilinnud kuuluvad Antarktise väheste pesitsevate lindude hulka.
Keiserpingviinid Antarktika poolsaare tipu lähedasel Snow Hill saarel.

Floora[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antarktise kliima ei lase taimestikul laialdaselt levida. Taimede kasvu takistavad mitmed koosmõju avaldavad kasvutingimused: väga madalad õhutemperatuurid, vilets kasvupinnas, niiskuse puudujääk ja halvad valgustingimused. Seetõttu suudavad maismaa taimeliigid (peamiselt samblad ja samblikud) ellu jääda vaid rannikualadel ja oaasides. Autotroofsete taimede hulgas domineerivad protistid. Antarktise floora koosneb peamiselt samblikest, sammaldest, vetikatest ja seentest. Taimede kasvuperiood kestab suvel parimal juhul mõned nädalad.

Taimeliikidest on kõige arvukamalt esindatud samblikud (rohkem kui 200 liigiga), samblaid teatakse ligi 50 liiki. Rannikuvetes elutseb umbes 700 liiki vetikaid, neist valdav osa on fütoplanktonid. Suveperioodil esineb rannikuvetes eriti rohkesti koppvetikaid ja ränivetikaid. Õistaimedest kasvab Antarktika poolsaarel kaks liiki: antarktika kastevars (Deschampsia antarctica) ja antarktika padikann (Colobanthus quitensis).[7]

Fauna[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väga karmide kliimatingimuste tõttu pole Antarktise loomastik kuigi mitmekesine. Suurem osa nendest on koondunud elama soojemas rannikupiirkonnas ja lähisaartel. Antarktise mandrilt puuduvad seal püsivalt maismaal elavad selgroogsed loomad.[58] Selgrootutest loomadest on enamik mikroskoopilised ning elavad mullas ja taimestikus. Nende hulgas on esindatud ainuraksed, keriloomad, loimurid, ümarussid, lülijalgsed (neist peamiselt lestalised ja hooghännalised) jm. Võrreldes teistel mandritel elutsevate putukatega on Antarktise putukad väiksed ja vähelevinud. Kokku on mandril avastatud 67 putukaliiki, kellest suurem osa on parasiidid ja väiksemad kui 2 mm.[6]

Hiljutiste uuringute tulemustena on mandril avastatud erinevate bakterite ökosüsteemid. Väga aluselise veega (pH 10,4) Untersee järve põhjas elavad niitjad tsüanobakterid, kelle elutegevuse tulemusena moodustuvad koonilised kuni poole meetri kõrgused lubiainest moodustised – stromatoliidid.[33] Samuti on avastatud liustike all, pimedas ja hapnikuta soolastes veekogudes elutsevad bakterikolooniad, kes muundavad omale toitaineid vees sisalduvast rauast ja väävlist. Veetemperatuur on seejuures −10 °C ning selle jäätumist ei toimu vaid seetõttu, et vee soolsus on 3–4 korda suurem kui ookeanis.[59]

Sisemaa polaarkõrbe mullastike fauna on kõige väiksema mitmekesisusega meie planeedil. Seal võivad elada vaid üks kuni kolm liiki ümarusse. Rannikupiirkonna mullastikes kuuluvad ümarussid domineerivate liikide hulka.[60]

Antarktika poolsaarel elav tiibadeta sääsk Belgica antarctica on kõige suurem püsivalt mandril elutsev elusolend. Sääse pikkus on seejuures vaid 2–6 mm.[61]

Teadaolevalt pesitseb Antarktisel vaid neli lennuvõimelist linnuliiki: antarktika änn (Catharacta maccormicki), lumi-tormilind (Pagodroma nivea), lääne-tuppnokk (Chionis alba) ja lõunatiir (Sterna vittata). Neist lumi-tormilind võib oma pesa teha kõige kaugemale sisemaale (ligi 200 km).[62][63]

Paljud Antarktise rannikuvetes elavad veeloomad sõltuvalt otseselt või kaudselt fütoplanktonist. Mereloomadest on esindatud pingviinid, sinivaalad, mõõkvaalad, hiidkalmaarid, merileopardid, merikarud, hülged jm.

Pingviinilisi ehk lennuvõimetuid linnuliike pesitseb mandril neli liiki: adeelia pingviin (Pygoscelis adeliae), eeselpingviin (Pygoscelis papua), keiserpingviin (Aptenodytes forsteri), valjaspingviin (Pygoscelis antarctica).[8] Erinevalt teistest pingviinidest pesitseb keiserpingviin talvel, kui õhutemperatuurid võivad langeda kuni −60 °C.[64]

Antarktise veealune maailm.

USA ja Suurbritannia hülgeküttide intensiivse püügi tõttu vähenes 18. ja 19. sajandil märkimisväärselt merikarude arvukus, keda jahiti peamiselt naha pärast. Rannikupiirkonnas elav Weddelli hüljes on oma nime saanud James Weddelli järgi, kes oli Briti meresõitja ja hülgekütt. Suurtes parvedes liikuvad ja fütoplanktonist ning merejää all kasvavatest vetikatest toituvad Antarktika krillid kuuluvad Lõuna-Jäämere ökosüsteemi võtmeliikide hulka. Krillidest toituvad paljud mereloomad, -linnud ja kalad, kelle hulka kuuluvad: vaalad, hülged, merileopardid, merikarud, kalmaarid, kalad, pingviinid, albatrossid jpt. Viimastel aastakümnetel on erinevad uuringud näidanud, et krilli arvukus väheneb.[65] Vähenemise põhjusteks peetakse kliima soojenemisest tingitud jää sulamist. Jää sulamine vähendab otseselt nooremate krillide peidukohti röövloomade eest ja kuna krilli toidu hulka kuuluvad jääalused vetikad, siis soojematel talvedel saavad krillid vähem toitu. Samuti ei talu krillid hästi jää intensiivsel sulamisel vee soolsuse vähenemist. Soolsuse vähenemine soodustab aga mantelloomade (Salpa thompsoni ja Ihlea racovitzai) paljunemist, kes toituvad samuti fütoplanktonist, konkureerides otseselt krilliga. Lisaks toituvad mantelloomad krilli vastsetest, mis samuti aitab kaasa Antarktika krilli populatsiooni vähenemisele.[66]

Paljud Antarktise piirkonnas elutsevad mereloomad rändavad umbes 12 000 km kaugusele Arktikasse. Teadlased on kindlaks teinud vähemalt 235 sellist liiki. Suuremad loomad nagu vaalalised ja linnud sooritavad edasi-tagasi rände ühel korral aastas. Üllataval kombel on leitud mõlemat poolust ümbritsevates ookeanides ka väiksemaid eluvorme, nt hulkharjasusse, meripurasid ja meres elavaid tigusid. Mitmed soodsad faktorid võivad aidata nendel loomadel levida. Nendeks on üsna stabiilsed ookeanitesügavuste veetemperatuurid, mis poolustel ja ekvaatoril ei erine rohkem kui 5 °C võrra. Samuti aitavad liikidel rännata maailmamere termohaliinne tsirkulatsioon ja hoovused, mis kannavad edasi mune ja vastseid.[67]

Poliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antarktika lepingu embleem aastast 2002.
Prügi ladustamine, nagu pildil Bellingshauseni polaarjaama juures, on keelatud alates aastast 1998.

Antarktisel puuduvad valitsusorganid ning seetõttu on erinevad riigid esitanud mitmetele mandri piirkondadele territoriaalseid nõudmisi. Vähesed riigid on tunnustanud üksteise nõudmiste kehtivust[68], nende hulka kuuluvad: Austraalia, Norra, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Uus-Meremaa[69]. Samas pole need nõudmised rahvusvaheliselt tunnustatud.[1]

1959. aastal sõlmitud ja tähtajatult kehtiva Antarktika lepingu alusel külmutati kõik senised territoriaalsed nõudmised (kuid ei tühistatud) ja ei tunnustata uusi nõudmisi. Mandrit loetakse poliitiliselt neutraalseks ning selle staatus on määratletud Antarktika lepinguga ja teiste kokkulepetega, mida kutsutakse Antarktika lepingu süsteemiks. Leping kehtib kogu maismaal ja šelfiliustikel lõunapool 60° lõunalaiust. Lepingu sõlmimisel osalesid 12 riiki, tänapäevaks on neile lisandunud veel 36 riiki (Eesti liitus mittekonsultatiivse liikmena aastal 2001). Aastas korra toimuval konsultatiivkohtumisel on hääleõigus vaid konsultatiivsetel liikmetel.[10] Lepingu järgi lubati Antarktisel teostada teadusuuringuid, kuid keelati igasugune militaarne tegevus. See oli esimene riikidevaheline relvastuskokkulepe külma sõja perioodil.[70]

1982. aastal võeti vastu Antarktika mereliste elusressursside kaitse konventsioon, mis reguleerib mereelustiku töönduslikku püüki ja kaitset Antarktika vetes.[71]

1983. aastal alustasid Antarktika lepingu osapooled läbirääkimisi maavarade kaevandamise reguleerimiseks.[72] Mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide koalitsioon [73] eesotsas Greenpeace'iga [74] alustas laialdast avalikkusele suunatud kampaaniat, et Antarktise regioonis ära hoida igasugune loodusvarade ammutamine. 1988. aastal võeti vastu konventsioon, millega reguleeriti Antarktika mineraalsete ressursside kasutamist.[75] Järgmisel aastal teatasid Austraalia ja Prantsusmaa, et ei ratifitseeri konventsiooni, ja pakkusid välja kõikehõlmava keskkonnakaitset reguleeriva dokumendi vastuvõtmise. 1991. aastal koostati Madridis Antarktika lepingu keskkonnakaitse protokoll (või lihtsalt Madridi protokoll), mis jõustus 1998. aastal. Selle protokolli järgi kehtestati Antarktika lepingu kehtivuspiirkonnas üliranged keskkonnareeglid.[76] Protokolli järgi on mandril ja rannikuvetes keelatud igasugune maavarade ammutamine. Protokolli lisade järgi on sätestatud keskkonnamõju hindamine, loomastiku ja taimestiku kaitse, jäätmete kõrvaldamine, merereostuse vältimine ning piirkondlik kaitsekorraldus.[71]

Antarktika lepingu järgi on mandril keelatud igasugune militaarne tegevus, mille hulka kuuluvad baaside ja kaitserajatiste rajamine, sõjaväe manöövrid, relvastuse (sh tuumarelvade) katsetamine ja radioaktiivsete jäätmete ladustamine. Sõjaväe personali või varustust on lubatud kasutada ainult teaduslikes uurimistöödes ja teiste mittemilitaarsete tegevuste täitmisel.[77]

Territoriaalsed nõudmised Antarktises[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antarctica, Argentina territorial claim.svg Antarctica, Australia territorial claim.svg Antarctica, Chile territorial claim.svg Antarctica, France territorial claim.svg Antarctica, New Zealand territorial claim.svg Antarctica, Norway territorial claim.svg Antarctica, United Kingdom territorial claim.svg
Argentina Austraalia Tšiili Prantsusmaa Uus-Meremaa Norra Suurbritannia

Argentina, Suurbritannia ja Tšiili nõudmised kattuvad, mis on tekitanud hõõrdumisi riikidevahelistes suhetes. Austraalia ja Uus-Meremaa nõuded kuulusid enne nende riikide iseseisvumist Suurbritanniale. Kõige suuremat territooriumi Antarktisest soovib saada Austraalia. Riikidest tunnustavad üksteise nõudmisi Austraalia, Norra, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Uus-Meremaa,[69] kuid rahvusvaheliselt pole need nõuded tunnustatud.[1]

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimesed pingviinidega tutvumas.

Kuigi mandril on avastatud mitmeid mineraalseid loodusvarasid, nagu süsivesinikke, rauamaaki, plaatina, vaske, kroomi, niklit, kulda jm, on nende kaevandamine raskete tingimuste ja väikeste koguste tõttu majanduslikult mitteotstarbekas.[1] Samuti keelab 1998. aastal jõustunud keskkonnakaitse protokoll igasuguste maavarade ammutamise Antarktisel. Keeld kehtib kuni aastani 2048, mil see võidakse üle vaadata ja mõningaid parandusi sisse viia.[50] Antarktise majanduslik aktiivsus on peamiselt koondunud mereloomade kommertspüügile ja turismile.

Antarktika krilli (Euphausia superba) kommertspüüki alustati 1972. aastal. Aastase väljapüügi suurim maht (üle 400 000 tonni) saavutati 1980. aastate alguses. Püügihooajal 2006–2007 püüti välja 109 000 tonni krilli. Kuigi tänapäeva püügimahud jäävad veel alla 1980-ndatele, on huvi krilli vastu järjest kasvamas.[53]

Turismilaev Antarktise rannikuvetes.

Jaapani vaalapüügilaevad püüavad Antarktise vetest aastas ca 1000 vaala (peamiselt liik Balaenoptera bonaerensis).[53]

Antarktise lähivete kalapüük on keskendunud peamiselt kolmele järgnevale liigile: patagoonia kihvkala (Dissostichus eleginoides), antarktika kihvkala (Dissostichus mawsoni) ja Champsocephalus gunnari. Koos krilliga oli väljapüük hooajal 2008–2009 (1. juulist kuni 30. juunini) kokku 141 147 tonni. Suurt probleemi valmistab patagoonia kihvkala illegaalne püük.[1]

Hooajal 2008–2009 külastas Antarktika lepinguga määratletud territooriumi 37 858 turisti, aasta varem oli neid rohkem – 46 265. Peaaegu kõik turistid saabuvad suveperioodil reisilaevadel või jahtidel.[1] Kruiisilaevad on peamiselt väiksema või keskmise suurusega, millel on reisijatekohti 45–280. Harva külastavad mandrit ka suuremad, kuni 960 turistile mõeldud laevad.[78]

Peale laevareiside on võimalik Antarktist jälgida ka õhust. Lennufirma Qantase abil on võimalik sooritada ühepäevaseid lennureise üle Antarktise.[79] Lennureise Antarktise kohale ei tehtud 1979. aastast kuni 1990. aastateni, sest 1979. aasta novembris kukkus vulkaani Erebus nõlvadele Air New Zealandi lennuk, mille tagajärjel hukkusid kõik pardalviibinud 257 inimest.[80]

Turismi hüppeline kasv on teinud murelikuks keskkonnakaitsjad ja teadlased, kelle arvates avaldab massiturism kahjulikku mõju mandril pesitsevatele linnupopulatsioonidele.[81]

Transport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Polaarjaamade varustamine toimub sageli transpordilennukite abil.

Muu maailma ühendus Antarktisega toimib mere- ja õhutranspordi abil. Mandril on kokku 26 lennuvälja, millest viiel on maandumisrada pikem kui 3047 m ja kuuel lühem kui 914 m. Kõikidel polaarjaamadel on vähem või rohkem ettevalmistatud helikopterite maandumisplatsid. Enamusel rannikul asetsevatest polaarjaamade läheduses on olemas ankrualad (rannalähedased veealad, kus laevu hoitakse ankrus), vaid vähestel jaamadel on olemas kaid.[1]

Mandril toimub transport mitmesuguste spetsiaalsete, kohalike tingimustega sobivate sõidukite abil. Koerarakendite kasutamine on Antarktika lepingu alusel keelatud alates 1993. aastast.[82]

Teadusuuringud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Virmalised polaarjaama Amundsen-Scott kohal.

Igal aastal viivad 27 erinevast rahvusest teadlased Antarktisel läbi ainulaadseid eksperimente. Suveperioodil töötavad mandril ja selle lähedastel saartel asuvates polaarjaamades rohkem kui 4000 teadlast, talvel aga veidi üle 1000.[2] Polaarjaamadest suurim on USA-le kuuluv McMurdo uurimisjaam, kus viibib suvel üle 1000 ja talvel ligi 250 töötajat. Umbes nelja ruutkilomeetri suurusel polaarjaama territooriumil paikneb ligi 100 hoonet.[83]

Polaarjaamades töötavad erinevaid teadusharusid uurivad teadlased: bioloogid, geoloogid, okeanograafid, arstid, astronoomid, glatsioloogid, meteoroloogid jt. Geoloogid uurivad eelkõige laamtektoonikat, meteoriite ja hiidmandri Gondwana lagunemise jälgi. Glatsioloogid uurivad liustikke ja nende liikumist, jääkilpi ja lund. Bioloogid uurivad lisaks kohalikule loodusele ka karmide ilmastikutingimuste ja inimese kohaloleku mõju erinevatele organismidele. Arstid on teinud avastusi viiruste leviku ja inimorganismi reageerimisvõimekuse kohta ekstreemsete madalate õhutemperatuuride korral. Amundsen-Scotti polaarjaama astrofüüsikud uurivad taevasfääri ja kosmilist mikrolaine reliktkiirgust. Paljusid astroloogilisi uuringuid on parem teha Antarktise sisemaal, kus maapind on merepinnast oluliselt kõrgemal. Sisemaal puudub valgusreostus ning suuremate kõrguste tõttu on õhem atmosfääri kiht. Samuti väheneb madalamate õhutemperatuuride tõttu veeauru sisaldus atmosfääris. Kõigi nende soodsate tingimuste tõttu on kosmose vaatlemine seal selgem kui kuskil mujal Maal. Meie planeedi kõige suurem neutriino-teleskoop ehitati lõunapoolusele, umbes kahe kilomeetri sügavusele jääkilbi sisse.[84]

Osoonikihi uuringud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Osooniauk 2000. aasta septembris.

1970. aastatest alates on Antarktisel läbiviidud teadusuuringutes tähtsal kohal olnud atmosfääri osoonikihi uuringud. 1985. aastal avastasid briti teadlased osoonikihis osooniaugu.[85] Uuringute abil tehti kindlaks, et osoonikihi hõrenemist põhjustasid inimeste poolt õhku paisatud freoonid.[86] Pärast freoonide kasutamise keelustamist Montréali protokolli alusel 1989. aastal loodeti, et osoonikiht taastub aastaks 2065. Septembris 2006 mõõtis NASA satelliit rekordilise osooniaugu suuruseks 27,5 miljonit km2.[87]

Igal aastal tekib Antarktise kohale väga madala kontsentratsiooniga osoonikiht (ehk nn osooniauk), mis katab kogu mandrit ning saavutab suurima ulatuse septembris. 2008. aastal kestis osooniauk kuni detsembri lõpuni, mis on osooniaugu registreeritud kestvusperioodidest üks pikemaid.[88] 1985. aastal avastatud osooniauk suurenes iga järgneva aastaga. Alles viimastel aastatel on osooniaugu suurenemine peatunud.[89]

Mõned teadlased väidavad, et osooniaugu tekkimine on mänginud olulist rolli viimaste aegade kliimamuutustes mandril ja selle ümbruses. Osoon absorbeerib stratosfääris suures koguses ultraviolettkiirgust. Osoonikihi kadumine võib põhjustada Antarktise kohal oleva stratosfääri jahtumist umbes 6 °C võrra, mis omakorda suurendab ümber mandri liikuvate läänesuunaliste tuulte tugevust. Need õhuvoolud takistavad aga lõunapooluse lähedusse koondunud külmemate õhumasside liikumist. Selle tulemusena jäävad külmemad õhumassid Ida-Antarktise jääväljade kohale, rannikualadel ja Lääne-Antarktises (eriti Antarktika poolsaarel) toimub aga intensiivne kliima soojenemine.[85] Arvutusmudelid näitavad, et viimasel ajal on rannikupiirkondades sama kliimaefekti tulemusena suurenenud paakjää kogused.[90]

Kliima soojenemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antarktise õhutemperatuuride keskmine muutus 10 aasta kohta perioodil 1957–2006.
Larsen B šelfiliustiku purunemine

Suurt huvi on teadlastele pakkunud Antarktise mandri kliima soojenemine, seda eriti mandri lääneosas. Antarktika poolsaarel on viimase 40 aasta jooksul kliima soojenenud rohkem, kui kusagil mujal meie planeedil. Tugevad läänetuuled suruvad soojemat õhku üle poolsaare loodusliku barjääri, milleks on ligi kahe kilomeetri kõrgune piki poolsaart paiknev mäestik. Viimase 40 aasta keskmised õhutemperatuurid on poolsaare tipus olnud 2,2 °C, kuid tugevate soojade tuulte mõjul tõusevad temperatuurid 5...10 °C võrra. Sellise soojenemise tõttu satuvad mägedelt laskuvad sulaveed liustikulõhedesse ning põhjustavad selle purunemist, nagu juhtus Larsen A (aastal 1995) ja Larsen B (2002) šelfiliustikuga.[91]

2002. aastal kaotas Larsen B šelfiliustik 35 päevaga oma pindalast 3250 km2, viie eelneva aastaga kokku 5700 km2, mis oli seni suurim registreeritud šelfiliustiku purunemine. Liustiku paksus oli ligi 220 meetrit ning selle vanust hinnati 5000 – 12 000 aastale. Alates 1940. aastate lõpust on õhk Antarktika poolsaare kohal oluliselt soojenenud ning selle tõttu kaotasid poolsaare šelfiliustikud ajavahemikul 1974–2002 oma kogupindalast 13 500 km2.[92] 2008. aastal murdus osaliselt ka Wilkinsi šelfiliustik[93]. Poolsaare õhutemperatuuri märgatav soojenemine on toimunud eriti talve- ja kevadperioodil. Mandril valitseva kliima soojenemist on mõneti tasakaalustanud Ida-Antarktise kliima jahenemine sügisperioodil.[94]

NASA satelliitidelt saadud mõõtmisandmed näitavad, et õhutemperatuur Antarktisel on tõusnud kiirusega 0,12 °C 10-aastase ajavahemiku kohta perioodil 1957–2006. Poole sajandi jooksul on õhutemperatuur tõusnud mandril rohkem kui 0,5 °C. Lääne-Antarktises toimub see protsess oluliselt kiiremini – 0,17 °C aastakümne kohta. Kuigi Ida-Antarktise teatud piirkondades on viimastel aastakümnetel kliima mõnevõrra jahenenud, näitab pikem trend siiski õhutemperatuuride tõusu tervel kontinendil. Eriti suures ohus võib olla Lääne-Antarktise jääkilp, mis paikneb enamasti allpool merepinda ning seda ümbritsevad hõljuvad ja juba osaliselt lagunevad šelfiliustikud. Kui Lääne-Antarktise jääkilp laguneks ja sulaks, siis tõuseks maailmamere veepinna tase 5–6 m võrra.[95]

Meteoriidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Marsilt pärinev meteoriit ALH84001.
Wilkesi maa meteoriidikraatri asukoht.

Antarktiselt leitud meteoriidid annavad olulist infot Päikesesüsteemi varasema ajaloo kohta. Enamus meteoriite pärineb asteroididelt, vähesed ka suurematelt planeetidelt või nende kaaslastelt. Esimesed meteoriidid leiti Antarktiselt aastal 1912. Kuni aastani 1969 leiti vaid 6 eksemplari, Jaapani ekspeditsiooni liikmed leidsid 1969. aastal peaaegu juhuslikult 9 meteoriiti. Tänapäevaks on mandrilt leitud rohkem kui 16 000 meteoriiti[96]. Suurem osa meteoriitidest on langenud Antarktise jääkilbile viimase 1000 – 700 000 aasta jooksul (vanus määratud isotoopide mõõtmistega). Jääkilbi liikumise tõttu jõuavad meteoriidid koos jääga ookeani või jäävad jää liikumist takistavate mägede taha pidama. Jää sublimeerumise tõttu jõuavad meteoriidid mäenõlvade juures jää pinnale, kust neid on ka kõige rohkem avastatud. Võrreldes teiste meie planeedilt leitud meteoriitidega, on Antarktisele langenud meteoriidid üsna hästi säilinud. Seetõttu pärineb suurem osa meteoriitide kohta käivast informatsioonist just Antarktisele langenud näidistelt.[97]

Meteoriitidelt on võimalik saada mitmesugust informatsiooni Päikesesüsteemi taevakehade päritolu, evolutsiooni ja koostise kohta. Mõned eksemplarid on üsna haruldased. Nende hulka kuulub näiteks fragment meteoriidist, mis pärineb Kuult. Maale sattus see näidis arvatavalt pärast suurema asteroidi kokkupõrget Kuu pinnaga. Et kivitükk jõuaks sellisel moel Kuult Maale, pidi selle liikumiskiirus olema umbes 8750 km/h. Veelgi tähelepanuväärsem on Marsilt pärineva meteoriidi (ALH84001) leid. Selle eksemplari kiirus pidi olema ca 18 000 km/h.[97] Elektronmikroskoobi all uuritud ALH84001 fragmentidelt avastati baktereid meenutavaid fossiile, mis tekitas teadlaste hulgas diskussiooni varasema mikroorganismide elu võimalikkusest sellel planeedil.[98]

2006. aastal avastati NASA satelliitide abil Ida-Antarktisest ligi 480 km läbimõõduga Wilkesi maa meteoriidikraater, mis asub üle kilomeetri paksuse jääkilbi all. Meteoriit langes meie planeedile umbes 250 miljonit aastat tagasi, Permi-Triiase väljasuremise perioodil, mil Maalt kadusid peaaegu kõik loomaliigid. Nii võimas meteoriidiplahvatus võis põhjustada ka Austraalia eraldumise Gondvana hiidmandrist. Wilkesi maa kraater on rohkem kui kaks korda suurem Chicxulubi kraatrist, mille tekitanud meteoriidiplahvatuse tõttu surid arvatavalt välja dinosaurused.[99]

Jäämass ja maailmamere veetase[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maailmamere veetaseme tõus alates aastast 1880.

Kuna Antarktis paikneb ümber lõunapooluse, langeb mandrile suhteliselt vähe päikesekiirgust. Väga külma kliima tõttu esineb suurem osa veest jääna. Peamiselt lumena esinev sademete hulk on väga väike, mistõttu peetakse Antarktist kõrbeks. Mahasadanud lumi hakkab järk-järgult tihenema ning sellest moodustub kõigepealt firn ning seejärel jää. Jääst koosnev suur Antarktise jääkilp liigub kiirjalt ookeani poole. Jääkilp toidab rannikulähedasi liustikke ning need omakorda ookeanis hõljuvaid šelfiliustikke. Talveperioodil moodustub mereveest madalate õhutemperatuuride tõttu ranniku lähedal ka merejää, millest enamus sulab järgmisel suveperioodil ning need sulaveed ei mõjuta maailmamere veetaset. Talvel moodustuva merejää ulatus Antarktise ümbruses on jäänud viimastel aastakümnetel üsna ühesuuruseks, kuigi selle paksuse muutumise kohta pole usaldusväärseid andmeid.[100][101]

Šelfiliustikest eraldub pidevalt jäämägesid ookeani ning seda kadu on siiani kompenseerinud jääkilbile langev sademete hulk. Viimastel aastakümnetel on aga hakanud purunema mitmed üsna eakad Antarktika poolsaare šelfiliustikud (Larsen A, Larsen B, Wilkinsi šelfiliustik [91][93]). Purunevate šelfiliustike tõttu võivad kiireneda neid toitvate liustike ja jääkilbi enda liikumiskiirused, mille tõttu hakkaks tõusma maailmamere veetase.[102]

Kogu mandrit kattev jääkate sisaldab ligi 70% maailma mageveevarudest.[27] Jääkilp kasvab pidevalt temale langeva lume tõttu ning kahaneb jää jõudmisel ookeanini. Lääne-Antarktise jääkilp kaotab tänapäeval rohkem jääd kui juurde tekib. See protsess tõstab ajapikku maailmamere veetaset. 1992–2006 tehtud teaduslike uurimistööde abil arvatakse, et jääkilp kaotas sellel perioodil oma massist ühe aasta jooksul umbes 50 gigatonni (Gt), mille tõttu tõusis maailmamere veepinna tase 0,14 mm võrra.[103] Amundseni merre laskuvate liustike oluliselt kasvanud liikumiskiirus 2006. aastal on arvatavasti suurendanud ligi kaks korda eelnevalt väljatoodud veetaseme tõusu aasta kohta.[104] Kogu Lääne-Antarktise jääkilbi lagunemisel ja sulamisel tõuseks maailmamere veepinna tase 5–6 m võrra.[95]

Veel mõned aastad tagasi arvati Ida-Antarktise jääkilbi mass olevat veidi kasvamas või tasakaalus,[103][104] kuid 2009. aastal tehtud satelliituuringute tulemusena leiti, et mandri idaosa jääkilp on alates 2006. aastast kaotanud massi tempoga 57 Gt aastas. Samal ajal on Lääne-Antarktise jääkilbi massikaotus aastas tõusnud kuni 132 Gt ning võrdluseks kaotab Gröönimaa jääkilp ühe aastaga oma massist juba 273 Gt. Seni veel üsna ebatõenäoline kogu Ida-Antarktise jääkilbi sulamine tõstaks maailmamere veetaset 50–60 m võrra.[105]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 "Antarctica – The World Factbook". United States Central Intelligence Agency. Kasutatud 28.04.2011. (inglise)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Antarctica Population". www.indexmundi.com. Kasutatud 1.05.2011. (inglise)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 "ENE", Tallinn: Valgus, 1985.
  4. "National Geophysical Data Center".. National Satellite, Data, and Information Service. Kasutatud 28.04.2011. (inglise)
  5. "The World at a Glance: Surprising Facts".. The World Almanac. Kasutatud 28.04.2011. (inglise)
  6. 6,0 6,1 "Life on Antarctica". library.thinkquest.org. Kasutatud 9.05.2011. (inglise)
  7. 7,0 7,1 "Plants". www.antarctica.gov.au. Kasutatud 1.05.2011. (inglise)
  8. 8,0 8,1 "Antarctic Penguins". www.coolantarctica.com. Kasutatud 2.05.2011. (inglise)
  9. 9,0 9,1 9,2 "Who Discovered Antarctica".. www.whodiscoveredit.com. Kasutatud 29.04.2011. (inglise)
  10. 10,0 10,1 "Parties". www.ats.aq. Kasutatud 3.05.2011. (inglise)
  11. "Highlights from the Bartholomew Archive. The naming of Antarctica". digital.nls.uk. Kasutatud 3.05.2011. (inglise)
  12. Antarktikos, Henry George Liddell, Robert Scott, A Greek-English Lexicon, at Perseus
  13. Bernadette Hince. "Dictionary: A Complete Guide to Antarctic English", CSIRO Publishing, 2000. ISBN 978-0957747111
  14. "James Cook: the Second Voyage".. The Mariners' Museum. Kasutatud 29.04.2011. (inglise)
  15. James Cook, The Journals, edited by Philip Edwards. Penguin Books, 2003, p. 250.
  16. "Antarctica – Past and Present". www.nsf.gov. U.S. Antarctic Program External Panel of the National Science Foundation. (PDF) Kasutatud 29.04.2011. (inglise)
  17. "Nathaniel Brown Palmer, 1799–1877".. NASA, U.S. Government. Kasutatud 29.04.2011. (inglise)
  18. "Palmer Station".. Kasutatud 29.04.2011. (inglise)
  19. "Fabien Gottleib von Bellingshausen Vostok and Mirnyi 1819–1821".. www.coolantarctica.com. Kasutatud 29.04.2011. (inglise)
  20. "Fabian Gottlieb von Bellingshausen (1778–1852)".. www.south-pole.com. Kasutatud 29.04.2011. (inglise)
  21. "First Landings".. library.thinkquest.org. Kasutatud 29.04.2011. (inglise)
  22. "James Clark Ross (1800–1862)".. www.south-pole.com. Kasutatud 29.04.2011. (inglise)
  23. "Sir Tannatt Edgeworth David (1858–1934)".. www.antarctica.gov.au. Kasutatud 29.05.2011. (inglise)
  24. "Roald Amundsen (1872–1928)".. www.south-pole.com. Kasutatud 29.04.2011. (inglise)
  25. "Dates in American Naval History: October".. www.history.navy.mil. Kasutatud 29.04.2011. (inglise)
  26. "Richard E. Byrd (1888–1957)".. www.south-pole.com. Kasutatud 29.04.2011. (inglise)
  27. 27,0 27,1 "If the polar ice caps melted, how much would the oceans rise?".. science.howstuffworks.com. Kasutatud 29.04.2011. (inglise)
  28. "Volcanoes in Antarctica".. www.antarctica.ac.uk. Kasutatud 30.04.2011. (inglise)
  29. "Scientists Discover Undersea Volcano Off Antarctica".. www.nsf.gov. Kasutatud 30.04.2011. (inglise)
  30. "Webcast – Lake Vostok Press Conference".. www.nsf.gov. Kasutatud 30.04.2011. (inglise)
  31. "Secret rivers found in Antarctic".. news.bbc.co.uk. Kasutatud 30.04.2011. (inglise)
  32. "Extremophile Hunt Begins".. science.nasa.gov. Kasutatud 30.04.2011. (inglise)
  33. 33,0 33,1 "Discovery of large conical stromatolites in Lake Untersee, Antarctica".. Geobiology, vol 9. Kasutatud 30.04.2011. (inglise)
  34. "Lake-drilling team discovers life under the ice". www.nature.com. Kasutatud 14.06.2013. (inglise)
  35. "The Origins of Antarctica". main.wgbh.org. Kasutatud 3.05.2011. (inglise)
  36. 36,0 36,1 Stonehouse, B. "Encyclopedia of Antarctica and the Southern Oceans", John Wiley & Sons, 2002. ISBN 0-471-98665-8.
  37. "The Strange Lives of Polar Dinosaurs".. www.smithsonianmag.com. Kasutatud 30.04.2011. (inglise)
  38. "New CO2 data helps unlock the secrets of Antarctic formation".. www.physorg.com. Kasutatud 1.05.2011. (inglise)
  39. "Rapid Cenozoic glaciation of Antarctica induced by declining atmospheric CO2".. www.nature.com. Kasutatud 1.05.2011. (inglise)
  40. "Antarctica Overview".. www.thekidswindow.co.uk. Kasutatud 1.05.2011. (inglise)
  41. Stefi Weisburd. "A forest grows in Antarctica – an extensive forest may have flourished about 3 million years ago".. findarticles.com, March 8, 1986. Kasutatud 1.05.2011. (inglise)
  42. "Antarctic Forests Reveal Ancient Trees".. dsc.discovery.com. Kasutatud 1.05.2011. (inglise)
  43. "Secrets of Antarctica's fossilised forests".. www.bbc.co.uk. Kasutatud 1.05.2011. (inglise)
  44. "Remote Sensing". psc.apl.washington.edu. Kasutatud 8.05.2011. (inglise)
  45. "Paleoclimate studies on Antarctic blue ice fields with ground penetrating radar". www.arcticcentre.org. Kasutatud 8.05.2011. (inglise)
  46. "Satellite Offers a Room With the Best View of Antarctica". www.nasa.gov. Kasutatud 8.05.2011. (inglise)
  47. "Stratigraphic evidence for the Ross orogeny in the Ellsworth Mountains, West Antarctica: Implication for the evolution of the paleo-Pacific margin of Gondwana". geology.geoscienceworld.org. Kasutatud 3.05.2011. (inglise)
  48. Trewby, Mary. "Antarctica: An Encyclopedia from Abbott Ice Shelf to Zooplankton", Firefly Books, 2002. ISBN 1-55297-590-8.
  49. Christopher Joyner. "The Antarctic Legal Regime", Firefly Books, 1988. ISBN 978-9024736188.
  50. 50,0 50,1 "Mineral resources". www.discoveringantarctica.org.uk. Kasutatud 3.05.2011. (inglise)
  51. "What Are the Coldest Places in the World?". www.wisegeek.com. Kasutatud 1.05.2011. (inglise)
  52. 52,0 52,1 "Antarctica Climate and Weather". www.coolantarctica.com. Kasutatud 8.05.2011. (inglise)
  53. 53,0 53,1 53,2 Jeff Rubin. "Antarctica (Country Guide)", Lonely Planet; 3 edition, 2005. ISBN 9781740590945.
  54. "Weather in the Antarctic". www.antarctica.ac.uk. Kasutatud 1.05.2011. (inglise)
  55. "Antarctica's Orthodox temple celebrates Holy Trinity Day". www.spc.rs. Kasutatud 1.05.2011. (inglise)
  56. "The power games that threaten world’s last pristine wilderness". www.timesonline.co.uk. Kasutatud 1.05.2011. (inglise)
  57. "Born Freezing: Meet Antarctica’s First Citizen". webecoist.com. Kasutatud 1.05.2011. (inglise)
  58. "What's it like in Antarctica?". www.coolantarctica.com. Kasutatud 3.05.2011. (inglise)
  59. "Ancient Ecosystem Thrives Millions Of Years Below Antarctic Glacier". www.spacedaily.com. Kasutatud 2.05.2011. (inglise)
  60. "Land Animals of Antarctica". www.antarctica.ac.uk. Kasutatud 2.05.2011. (inglise)
  61. "Antarctic Bestiary". www.units.muohio.edu. Kasutatud 2.05.2011. (inglise)
  62. "Snow Petrels". www.coolantarctica.com. Kasutatud 2.05.2011. (inglise)
  63. "Antarctic skuas / Cape pigeons / American Sheathbill / Antarctic tern". www.coolantarctica.com. Kasutatud 2.05.2011. (inglise)
  64. "Emperor penguins". www.siec.k12.in.us. Kasutatud 2.05.2011. (inglise)
  65. "Antarctic Krill". www.coolantarctica.com. Kasutatud 2.05.2011. (inglise)
  66. "Antarctic Peninsula Climate – A Change in Krill Ecosystem". www.zimbio.com. Kasutatud 2.05.2011. (inglise)
  67. "Ice oceans 'are not poles apart'". news.bbc.co.uk. Kasutatud 2.05.2011. (inglise)
  68. Michelle Rogan-Finnemore. "What Bioprospecting Means for Antarctica and the Southern Ocean", p 204. Ashgate Publishing, 2005. ISBN 0-7546-4419-7.
  69. 69,0 69,1 Geoff Leane, Barbara von Tigerstrom. "International law issues in the South Pacific", Ashgate Publishing, 2005. ISBN 978-0754644194.
  70. "Antarctica made a military-free continent". www.history.com. Kasutatud 3.05.2011. (inglise)
  71. 71,0 71,1 "Antarktika lepingu süsteem". www.maailmavaade.ee. Kasutatud 3.05.2011. (eesti)
  72. "Mining Issues in Antarctica". www.antarcticanz.govt.nz. (PDF) Kasutatud 3.05.2011. (inglise)
  73. "Antarctic and Southern Ocean Coalition (ASOC)". www.asoc.org. Kasutatud 3.05.2011. (inglise)
  74. "World Park Antarctica". www.greenpeace.org. Kasutatud 3.05.2011. (inglise)
  75. "Antarctica, a tale of two treaties". www.newscientist.com. Kasutatud 3.05.2011. (inglise)
  76. "The Madrid Protocol". www.antarctica.gov.au. Kasutatud 3.05.2011. (inglise)
  77. "Antarctic Treaty". www.scar.org. Kasutatud 3.05.2011. (inglise)
  78. "Antarctica Cruise and Travel Guide – The Basics". www.coolantarctica.com. Kasutatud 4.05.2011. (inglise)
  79. "Antarctica flights". www.antarcticaflights.com.au. Kasutatud 4.05.2011. (inglise)
  80. "Air NZ apologises for Mt Erebus crash". www.theage.com.au. Kasutatud 4.05.2011. (inglise)
  81. "Tourism 'threatens Antarctic'". www.telegraph.co.uk. Kasutatud 4.05.2011. (inglise)
  82. "Sled dogs' barking no longer heard in Antarctica". www.usatoday.com. Kasutatud 5.05.2011. (inglise)
  83. "McMurdo Station". icestories.exploratorium.edu. Kasutatud 6.05.2011. (inglise)
  84. "Science in Antarctica". www.antarcticconnection.com. Kasutatud 6.05.2011. (inglise)
  85. 85,0 85,1 "Atmospheric science: Fixing the sky". www.nature.com. Kasutatud 6.05.2011. (inglise)
  86. "The Antarctic Ozone hole". www.nas.nasa.gov. Kasutatud 6.05.2011. (inglise)
  87. "NASA and NOAA Announce Ozone Hole is a Double Record Breaker". www.nasa.gov. Kasutatud 6.05.2011. (inglise)
  88. "Antarctic Ozone, 2008/2009". www.antarctica.ac.uk. Kasutatud 6.05.2011. (inglise)
  89. "Antarctic Ozone". www.antarctica.ac.uk. Kasutatud 6.05.2011. (inglise)
  90. Turner J., Comiso J.C., Marshall G.J., Lachlan-Cope T.A., Bracegirdle T., Maksym T., Meredith M.P., Wang Z., Orr A. (2009). "Non-annular atmospheric circulation change induced by stratospheric ozone depletion and its role in the recent increase of Antarctic sea ice extent". Geophysical Research Letters 36: L08502. 
  91. 91,0 91,1 "Antarctic Ice Shelf Collapse Tied to Global Warming". www.ens-newswire.com. Kasutatud 6.05.2011. (inglise)
  92. "Larsen B Ice Shelf Collapses in Antarctica". nsidc.org. Kasutatud 6.05.2011. (inglise)
  93. 93,0 93,1 "Disintegration: Antarctic Warming Claims Another Ice Shelf". earthobservatory.nasa.gov. Kasutatud 6.05.2011. (inglise)
  94. Steig E.J., Schneider D.P., Rutherford S.D., Mann M.E., Comiso J.C., Schindell D.T. (2009). ""Warming of the Antarctic ice-sheet surface since the 1957 International Geophysical Year"". Nature (journal) 457 (7228): 459–462. PMID 19158794. 
  95. 95,0 95,1 "Satellites Confirm Half-Century of West Antarctic Warming". www.nasa.gov. Kasutatud 7.05.2011. (inglise)
  96. "Antarctic Meteorites". curator.jsc.nasa.gov. Kasutatud 7.05.2011. (inglise)
  97. 97,0 97,1 "Meteorites". www.antarcticconnection.com. Kasutatud 7.05.2011. (inglise)
  98. "The ALH 84001 Controversy". astronomyonline.org. Kasutatud 7.05.2011. (inglise)
  99. "Big Bang in Antarctica—Killer Crater Found Under Ice". researchnews.osu.edu. Kasutatud 7.05.2011. (inglise)
  100. "Regional changes in Arctic and Antarctic sea ice". maps.grida.no. Kasutatud 8.05.2011. (inglise)
  101. "All About Sea Ice". nsidc.org. Kasutatud 8.05.2011. (inglise)
  102. Rignot E., Casassa G., Gogineni P., Krabill W., Rivera A., Thomas R. (2004). "Accelerated ice discharge from the Antarctic Peninsula following the collapse of Larsen B ice shelf". Geophysical Research Letters 31: L18401. 
  103. 103,0 103,1 Shepherd A., Wingham D. (2007). "Recent sea-level contributions of the Antarctic and Greenland Ice Sheets". Science 315 (5818): 1529–1532. 
  104. 104,0 104,1 Rignot E., Bamber J.L., van den Broeke, M.R., Davis C., Li Y., van de Berg W.J., van Meijgaard E. (2008). "Recent Antarctic ice mass loss from radar interferometry and regional climate modelling". Nature Geoscience 1 (2): 106–110. 
  105. "East Antarctic ice sheet may be losing mass". news.bbc.co.uk. Kasutatud 8.05.2011. (inglise)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mandrid
Aafrika - Antarktis - Austraalia - Euraasia - Lõuna-Ameerika - Põhja-Ameerika

-90.00.0