Putuktolmlemine

Sirelane õit tolmeldamas

Putuktolmlemine ehk entomogaamia on taimede tolmlemise viis, mis on valdavalt levinud katteseemnetaimedel (9/10 liikidest) ja kus õietolmu ülekandumine tolmukailt emakasuudmeile toimub putukate abil.

Putukate ligi meelitamiseks on taimedel erinevaid kohastumusi:

• taimel on silmatorkav ja eredavärviline õis, taime kõrglehed on eredalt värvunud, õied lõhnavad ja neis on nektaariumid,
• õiekate ja tolmukad on putukatele toiduks,
• tolmuterad on kleepuva või haakuva välispinnaga,
• õied meenutavad väliskujult putukaid (kärbesõis)
• või toimivad lõksuna (kaunis kuldking).

Erineva ehitusega õisi tolmeldavad erinevad putukad:

• Mesilased, kimalased: õied on kas lühikese putke-osaga või kannusega või on nektaarium suhteliselt varjatud, nõudes ligipääsuks suuremat jõudu ja osavust (ristikud, enamik huulõielisi: iminõges, liivatee, pune, iisop, mesiohakas). Mõningatel taimeliikidel takistavad arvukad pika niidiga harali tolmukad nõrgemate putukate ligipääsu nektarile (pärn, vaarikas, õunapuu ja mõned eukalüptid). Neid taimi suudavad tolmeldada ka suured liblikad.
• Liblikad: pikk õieputk või kannus (sirel, lõhnav kuslapuu, käokeel, nelgid).
• Mardikad: palju õietolmu või ka mahlakad, õrnad, maitsvad kroonlehed (kibuvits, magun, naistepuna).
• Kärbsed: avatud lamedad õied või raipehais (sarikalised: heinputk, till, raitlill, stapeelia).