Kass

See artikkel räägib kodukassist; perekonna kohta vaata artiklit Kass (perekond); seksuoloogia mõiste kohta vaata artiklit Kiisu (seksuoloogia).

---

Kodukass

Kodukass. Pildistas Siim.

Peemoti reljeef Andrejevski spuskil Kiievis

Kass ehk kodukass (Felis catus) on kaslaste sugukonda kuuluv väike lihatoiduline imetaja. Ta on kaslaste hulgas ainus koduloom.

Ajalugu

Inimeste ja kasside kooselu sai arheoloogide arvates alguse umbes 10 000 aastat tagasi. Kodukassi metsikuteks eellasteks peetakse eelkõige Kirde-Aafrikas levinud liibüa ookerkassi (Felis libyca) ja võsa-ookerkassi.

Vana-Egiptuses palsameeriti kasse kui pühi loomi, kassi tapjat karistati rängasti.

Füsioloogia

Kasside normaalne rektaalne kehatemperatuur on 38,6 °C.

Liigitus

Nüüdisaja kodukasse liigitatakse pika- ja lühikarvalisteks. Pikakarvalistest peetakse Eestis eriti angoora ja pärsia kasse, lühikarvalistest euroopa kodukassi ja siiami kassi. Aretatud on ka karvutuid kassitõuge (näiteks sfinks) ja sabatu mani kass.

Käitumisomadused

Kassil on kaslastele iseloomulikud käitumisomadused: päeval ta peamiselt puhkab ja magab, öösiti peab jahti. Saagile – närilistele, lindudele ja teistele väiksematele loomadele – läheneb ta hiilides. Kass armastab saagiga mängida, enne kui ta surmab. Kass magab ööpäevas tavaliselt 12–16, mõned kassid kuni 20 tundi.

Suhtlemismärgid

Kaslaste häälitsused koosnevad näugumisest, kurrumisest, urisemisest, nurrumisest ja kähisemisest. Näugumine võib olla inimesele tavaliselt kuuldamatutel sagedustel. Osa sellest on perekonnal ühine (suuremate kaslaste puhul madalamad helid), osa ainult kasside spetsiifiline, osa õpitav. Näiteid kasside märgisüsteemist (väga lihtsustatult):

• Kurrumine on alati positiivne.
  • Madala tooniga kurrumine tähistab tavaliselt kutset.
  • Kõrgema tooniga kurrumine on üldiselt lihtsalt sõbralikkuseavaldus.
  • Kurrumine võib lõppeda näugatusega, mida võib võtta täpsustusena.
• Urisemine on alati negatiivne, kui ei ole tegu mänguga:
  • Madal aeglane urisemine on hoiatus, millele rünnakut ei järgne peaaegu kunagi (näiteks, kui teine kass tuleb söömise ajal segama).
  • Intensiivsem ja kõrgem urisemine, mis võib lõppeda madala kõrgeneva näugumisega, eelneb üldiselt kaklusele, ent üritab veel kaklust ära hoida.
• Kähisemine on alati väga negatiivne, isegi mängu puhul võib näidata liialdamist:
  • Eelneb tihti vahetult rünnakule, isegi kui vastane proovib põgeneda
• Nurrumine väljendab rahulolu mõnusa keskkonnaga, rahulolu määra näitab nurrumise intensiivsus.
  • Kui kass on haige või suremas, siis võib ta üritada ennast kurrumisega rahustada, lõdvestada. Kass võib üritada end nurrumisega maha rahustada ka siis, kui miski teda häirib (näiteks süllevõtmine)
• Näugumise võimalikud kasutusalad kattuvad teiste häälitsuste kasutusaladega (siin on ainult üldnäited, arvestamata täpse intonatsiooni ja sellest tulenevate tähendusvarjunditega):
  • Vali kime näugumine, mis lõpus madalamaks muutub, on hoiatus.
  • Vali kime näugumine on pulmakutsung.
  • Madal madalduv järsult lõppev näugatus on üldiselt kutsung.
  • Väga kõrge tooniga piiksumisega kutsub ema poegi.
  • Enamikul juhul on näugumise intonatsioon inimesele suuremal või vähemal määral intuitiivselt arusaadav – kõige üldisemad vahemikud ka inimesele, kes pole varem kassidega kokku puutunud.

Kasside kehamärgid koosnevad liikumisest, mõned näited:

• Ohu korral ajavad kassid turja küüru, see väljendab hoiatust.
• Kõrvade lidusseajamine on hoiatus
• Füüsiline kontakt väljendab üldiselt positiivset suhtumist, kui ei ole tegu võitlusega.
• Pilgud ja muu omavad mitmesugust aimatavat tähendust.

Lisaks kasutavad kassid suhtlemiseks lõhnasid.

Viited

Kassisõprade foorum

Vaata ka

• Kassitõugude loend
• Kasside agility