Lauk
| See artikkel räägib taimeperekonnast; linnuliigi kohta vaata artiklit Lauk (lind), lindude perekonna kohta vaata artiklit Lauk (lindude perekond) |
| Lauk | ||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
Murulauk Allium schoenoprasum
|
||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||
|
||||||||||||
| Sünonüümid | ||||||||||||
|
Lauk (Allium) on mitmeaastaste rohttaimede perekond liilialiste (Liliaceae) sugukonnast[1]. Mõnedes süsteemides arvatakse perekond lauguliste (Alliaceae) sugukonda[viide?].
Sisukord |
Süstemaatika ja levila [muuda]
Laukude perekond on taksonoomiliselt keeruline. Enamus autoreid on seisukohal, et perekonda kuulub umbes 750 liiki. Enamus liikidest kasvab põhjapoolkera parasvöötmes va Tšiilis kasvav Allium juncifolium, Brasiilias kasvav Allium sellovianum ja Aafrika troopikas kasvav Allium spathaceum.
Kirjeldus [muuda]
Laukude ühiseks jooneks on tugev, väävlit sisaldavatest eeterlikest õlidest tingitud spetsiifiline "sibulalõhn" ja glükosiidide rohkusest tingitud kibe maitse. Laukude tugev antibakteriaalne toime tuleneb alliini sisaldusest ning pisaraid esile kutsuvaks aineks on S-propensüülsulfeenhape.
Laugud on sibula või risoomiga püsikud. Laukude siledat ja lehtedeta õisikuvart nimetatakse varvaks. Õisik on sarikakujuline.
Kasutamine [muuda]
Eesti kasvatatakse mitmeid laugulisi köögiviljade ning ilutaimedena. Laugud on enamasti külmakindlad, kahjuri- ja haiguskindlad ning vähenõudlikud aiataimed.
Eestis pärismaisena kasvavad liigid [muuda]
- Allium oleraceum – rohulauk
- Allium schoenoprasum – murulauk
- Allium scorodoprasum – metslauk
- Allium ursinum – karulauk
- Allium vineale – nurmlauk
- Allium angulosum – kantlauk
Kultuuris kasvatatavad liigid ja hübriidid [muuda]
- Allium cepa – harilik sibul
- Allium fistulosum – talisibul
- Allium porrum – porrulauk
- Allium sativum – küüslauk
- Allium ampeloprasum – suvi-porrulauk ehk pärlsibul
- Allium x proliferum – rindeline sibul
Viited [muuda]
- ↑ Leht, Malle. (2007). Eesti taimede määraja. Tartu, EMÜ, Eesti Loodusfoto. Lk. 326–328.