Vitamiin B3

Allikas: Vikipeedia


Niatsiini struktuurvalem

B3-vitamiin ehk niatsiin on geneeriline nimetus vitamiinse aktiivsusega nikotiinhappe ja nikotiinamiidi kohta.[1]B3-vitamiinid on ka erineva struktuuriga orgaanilised biomolekulid ja eksogeensed mikrotoitained kui ka endogeensed metaboliidid ja keemilised ühendid mis evivad B3-vitamiinilaadset toimet. B3-vitamiin loetakse B-rühma vitamiinide rühma ja ta on mikrokogustes igapäevaselt vajalik valdava enamiku organismide mitmete bioloogiliste ja füsioloogiliste protsesside normaalseks toimiseks. B3-vitamiinid on ka tunnustatud söödalisandid ning ravimpreparaadid. B3-vitamiini täielik puudumine (ka bioaktiivsuse minetanuna) toidus või kestev defitsiit võib organismile kahjulik ning koguni ohtlik olla, põhjustades haiguslikke seisundeid. Paljude organismide mikrofloora sünteesib teatud koguses B3-vitamiini, kuid peetakse siiski oluliseks selle saamist ka toiduga.[2]

Nomenklatuur ja süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • IUPAC nimetus – Pyridine-3-carboxylic acid.

Farmakoterapeutiline rühm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vananenud terminid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Antipellagra vitamiin, PP vitamiin, antipellagra faktor.

Nikotiinamiid on koensüümide NAD ja NADP reaktiivseks osaks (bioaktiivsuse realiseerimiseks).

Biokeemilised indiviidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimene[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toidus on mõlemad püridiini derivaadid[4] koensüümidena. Need hüdrolüüsitakse seedekulglas. Vabaneb nikotiinhape/nikotiinamiid, aga ka toidus olev vähene vaba niatsiin; need imenduvad maost ja peensoolest põhiliselt lihtsa difusiooni teel.

Imendunud niatsiin viiakse verega kudedesse, samuti salvestub seda vähesel määral maksas. Koerakkudes kasutatakse nikotiinhape ja -amiid NAD ja NADP sünteesiks.

Imendumist pärsivad liigne alkohol, tärklis, kohv.

Vitamiini allikad on maks, munad, piim, kaunviljad.

Seda sünteesitakse ka organismis trüptofaanist. See süntees vajab aga ka tiamiini, riboflaviini ja püridoksiini ning toimub alles siis, kui trüptofaani vajadus valkude ja peptiidide sünteesiks on rahuldatud.

Biofunktsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema roll realiseerub läbi koensüümsete vormide, mida vajavad paljud redoksprotsesside ensüümid:

Teda on vaja närvikoe ja naha normaalseks arenguks.

Defitsiit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Defitsiidi korral on häiritud nii kataboolsed protsessid kui ka redutseerivad sünteesid.

Normaalselt defitsiiti ei teki juba sellepärast, et inimorganism suudab teda ka ise sünteesida. Küll aga tekib kergesti alkoholismi, seedetrakti krooniliste haiguste puhul ja tingimustes, kus toidus on kestvalt ja ülekaalukalt teraviljad.

Defitsiidi esmatunnused:

Kestev defitsiit tekitab pellagra, mida iseloomustab dermatiit, diarröa ja dementsus (nõdrameelsus).


Tema funktsionaalset taset hinnatakse erütrotsüütide NAD sisalduse määramise kaudu.

Manustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

RDA:

  • meestel 16–20 mg
  • naistel 14–17 mg

Manustamine võib olla ravi ühe komponendina efektiivne alkoholismi, stressi, dermatiidi, akne, peavalude, neuriitide, diabeedi jt haiguste korral.

Toksilisust normaalsel tarbimisel pole. Päevane ohutu üldkogus korduval manustamisel nikotiinhappel 100 mg, nikotiinamiidil 250 mg; ühekordsel manustamisel vastavalt 150 mg ja 400 mg.

Niatsiini väga suuri annuseid on kasutatud hüperlipoproteineemiate ravis.

Nikotiinhappe megadooside kestev manustamine võib põhjustada arütmiat, hüpertensiooni, hüperglükeemiat, peptilist haavandit.

Kliiniline meditsiin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Pellagra

RHK – 10 liigitab niatsiinivaeguse avitaminoosi jaotisse Toitumusvaeguse muud liigid E 52 – niatsiinivaegus (pellagra).


Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Meditsiinis[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1955. aastal avastas Hoffer koos kolleegidega, et suurtes kogustes niatsiin alandab kolesterooli.[5]

Kassid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasside seedeelundkonnal ei ole biovõimekust aminohappe trüptofaani biomuunduseks niatsiiniks.[6]

Avastamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Avastati seoses koertel tekkinud musta-keele haigusega, mille põhjuseks peeti niatsiinidefitsiiti.[7]

  • 1867. aastal valmistas saksa keemik C.Huber nikotiini töötlemise tulemusel aine, keemilise valemiga C6H5NO2(nikotiinhape).[8]

[9]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Litwack 2008:808
  2. ORLANDO OLCESE, P. B. PEARSON ja PATRICIA SPARKS, INTESTINAL SYNTHESIS OF NIACIN AND THE METABOLIC INTERRELATIONSHIP OF TEYPTOPHAN AND NIACIN IN THE RABBIT , 1949, Veebiversioon (vaadatud 10.09.2013) (inglise keeles)
  3. Veebiversioon (vaadatud 09.09.2013)
  4. Fox,McSweeney 1998:279
  5. Frances Rachel Frankenburg Vitamin Discoveries and Disasters: History, Science, and Controversies, History, Scinece and Controversies, Greenwood Publishing Group, lk 55, 2009, ISBN 978 0 313 35475 5 Google'i raamat (vaadatud 09.09.2013) (inglise keeles)
  6. Feline Nutrition Max's House Animal Rescue Veebiversioon (vaadatud 09.09.2013) (inglise keeles)
  7. Litwack 2008:814
  8. David R. Dalton, "Foundations of Organic Chemistry: Unity and Diversity of Structures, Pathways, and Reactions", Wiley; 1 ed, 2011, ISBN 978-0470479087, Google'i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 14.06.2013)
  9. C. Huber, "Vorläufige Mittheilung", Berichte der deutschen chemischen Gesellschaft, Volume 3, Issue 2, page 849, Juli–Dezember 1870.
  10. [1]
  11. Funk, lk 6,35, 1914

Kasutatud publikatsioonid ja veebiversioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lisalugemist[muuda | redigeeri lähteteksti]

THE ISOLATION AND IDENTIFICATION OF THE ANTI-BLACK TONGUE FACTOR, J. Biol. Chem. 1938, 123:137-149, (vaadatud 03.06.2013) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • B3-vitamiin Sissekanne saidil (vaadatud 03.06.2013) (inglise keeles)