Koer

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on kodukoerast; perekonna Canis kohta vaata artiklit Koer (perekond); ansambli kohta vaata artiklit Koer (ansambel); EKL-i ajakirja kohta vaata Koer (ajakiri)[1]; muude tähenduste kohta vaata lehekülge Koer (täpsustus).

Koer
Samoyed 600.jpg
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Kiskjalised Carnivora
Sugukond: Koerlased Canidae
Perekond: Koer Canis
Liik: Hunt
Alamliik: Koer
Ladinakeelne nimetus
Canis lupus familiaris
Linné, 1758

Koer ehk kodukoer on hundi alamliik (Canis lupus familiaris) või koera perekonna liik (Canis familiaris), mis on inimeste poolt kodustatud.

Koer on üks vanemaid koduloomi. Ta kujunes 8000[viide?] (mõnedel andmetel 10 000[viide?]) aastat eKr tõenäoliselt halli hundi ja mõne teise koeraperekonna liigi kodustamise, ristamise, sihipärase valiku, suunava kasvatuse ja taltsutamise tulemusena. Paleoliitikumi inimest ajendas koera kodustama toidu- (liha-, vere-, luu-) vajadus, arvatavasti hoopis hiljem hakati koeri kasutama jahikoertena ning kande- ja veoloomadena, karjakasvatuse arenedes karjahoidjana. Koera kui liigi bioloogiline plastilisus on võimaldanud aegade jooksul aretada üle 500 kehaehituselt ja värvuselt erineva tõu.

Koer on sotsiaalselt intelligentne loom ja kutsikast alates inimesega koos kasvanud koer õpib inimese liigutusi ja häält tõlgendama. Ka inimesed võivad õppida koerte suhtlemist mõistma. Koerad suhtlevad omavahel peamiselt kehaasendite, liigutuste, ilmete ja häälega. Koertele on omane ka oma territooriumi kaitsmine ja märgistamine uriini ja väljaheidetega.

Otstarbe järgi liigitatakse koeratõuge jahi-, töö- ja seltsikoerteks. Koera rakendamist nii paljudel elualadel võimaldavad tema kiindumus inimesse, hea haistmine, kuulmine, nägemine, vastupidavus, kaitse- ja jahiinstinkt ning hõlbus dresseeritavus.[2]

Inimesed, kes on tõukoertest huvitatud ja neisse pühendunud, koonduvad kennelorganisatsioonidesse (Eestis Eesti Kennelliit jt).

Koera põlvnemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alles viimase paarisaja aasta kestel on paljud loodusteadlased (G. Buffon, P. S. Pallas, Carl von Linné jpt) uurinud koera põlvnemist. Tugevaks tõukeks koera eelajalooliste vormide uurimisele oli koera jäänuste leidmine 1861. aastal Šveitsis ja Trioolis avastatud kiviaegsete inimasulate väljakaevamisel. Leitud koer nimetati sookoeraks ehk turbakoeraks (Canis familiaris palustris).[3]

Esimene teadaolev koeralaadne loom on Cynodictis (kassitaoline loom). [4][5] Arvatavalt põlvnevad kõik kodukoerte liigid aasia hundist. Üheks väikesekasvuliste aasia huntide kodustamise eelduseks võib pidada fakti, et nad on raipesööjad. Samas suurekasvulised Euroopa ja Põhja-Ameerika hundid püüavad ja tapavad suuri saakloomi.[6]

Hurda- ja hagijalaadsed koerad (Vana-Egiptus)

Geneetilised uuringud kinnitavad, et esimesed huntkoerad ilmusid Aasiasse 40000 – 100000 aastat tagasi. Umbes 20000 aastat tagasi liikusid mööda „Beringia“ maismaasilda inimene ja koer Põhja-Ameerikasse.[7] Eelajalooline koopamaaling Tšaadis Ennedi platool kujutab koera varases inimühiskonnas, arvatavasti suurulukite küttimisel abiks olles.[8]

Uurimus näitab, et kõik tõud (uuriti 85 koeratõugu) kuuluvad ühte neljast erinevast omavahel suguluses olevast tõugrupeeringusse. Enamus kaasaegsetest koeratõugudest on kõigest viimase 300 aasta valikulise aretuse tulemus.[9]

Vanimad koeraluud pärinevad Eesti seni teadaolevalt vanimast, Pulli asulast Sindi jõe kaldal 9000.–8550. aastast eKr. Sealsed koerad olid turjakõrgusega 55–65 cm ja kehaehituselt tõenäoliselt tänapäevaste laikade sarnased. Selle aja koerad olid peamiselt jahikoerad, ehkki ilmselt neid nälja korral ka söödi.[10]

Koerte põlvnemislugu (skeem) : Генеалогия собак (древо), The genealogy of the dog

Koera anatoomia ja füsioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koera välimik. 1.üleminek otsmikult koonule, 2. koon (ninapeegel ja mokad (huuled)), 3. kaelaesine (-alune), 4. õlavars, 5. eesrind, 6. kämmal, 7. nimme e. lanne, 8. reis, 9. kand, 10. pöid, 11. turi (koera turja kõrgust mõõdetakse siit), 12. põlv, 13. jalad ja käpad, 14. saba.

Erinevused koera ja tema hundist eellase ülesehituse vahel on minimaalsed. Kuigi koera suurus ja välimus varieerub enam kui ühegi teise imetaja puhul, on tema ehitus alati sama.[11]

Üldandmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

(Sulgudes inimese näidud)

Kehatemperatuur 37,5–39,0°C (36,2–37,4°C), pulsisagedus 100–130 (60–80) lööki minutis

Vererõhk 110 (120/80) mm Hg, mõõtmiskoht reiearter (kodarluu arter)

Peaaju mass 100 (1400) grammi, peaaju massi % keha massist 0,22 (2–2,5)

Organismi keharakkude diploidne kromosoomiarv (2n) 78 (46)

Nägemine Pilgu vaateulatus 250–290° (210°)

Kuulmise ülempiir 100 000 (20 000) Hz

Keskmine eluiga 10–12 (70–84) aastat, pikim eluiga 34 (üle 200) aastat. Test : Sinu vanus koera aastates.

Tiinuse kestvus 2,5 kuud, korraga sündinud poegade arv 2–10 [12][13]

Erinevaid rekordeid ja fakte laiast maailmast.[14][15]

Koera kehaehituse tüübid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koera kehaehitus peab olema sobiv tema kasutusalaga (urukoerad, karjatavad või püüdvad koerad). Koera kehaehituse tüübiõpetusele pani aluse Norra künoloog Olaf Roig, mida arendas edasi soomlane Riitta Aho. Koerad jaotakse tüüpidesse vastavalt liikumisviisi ja temperamendi järgi.

1. Traavija – pikema keha ja heade nurkadega, liikuvad koerad. Kestval liikumisel on need koerad vastupidavad (näiteks saksa lambakoer, pikakarvaline collie, dalmaatsia koer, soome hagijas – ehk karja ajavad ning osad jahikoerad)

2. Galopeerija – nelinurkse kehaplaaniga, kõrgejalgsed, mitte nii hästi nurgistunud kui traavijatüüpsed koerad. Lühemaajalisel liikumisel väga kiired koerad (dobermann, hurdad, soome püstkõrv – tõud, kellelt nõutakse kiirust)

3. Jõutüüp – ümara kehakujuga, tugevad ja jõulised nn. võitluskoerad (inglise bulldog – neilt nõutakse ainult jõudu)

Nende kolme põhitüübi vahel võib ära jagada kõik koeratõud. Loomulikult on olemas ka segatüüpe: jõud ja kiirus (norra hall põdrakoer, bouvier), jõud ja vastupidavus (Kesk-Euroopa valve- ja karjakoerad).[16]

Karvkate[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koertel on topeltkasukas, mis koosneb pehmest aluskarvast ja pikemast kaitsvast pealiskarvast. Koerad ajavad regulaarselt karva ning uuendavad karvkatet. Kõige aktiivsem karvavahetus leiab aset kevadel, mil paksu talvekasukat enam ei vajata.Sügisel toimub samuti karvavahetus, siis vahetatakse õhem suvine karvkate välja pikema ja tihedama talverüü vastu.[17] Karvkatte struktuur on koeratõugudel erinev. Näiteks basenji on kohanenud soojema kliimaga ja kaotanud aluskarva, milleks enam vajadust ei ole.[18]

Sagedamini esinevad karvastiku tüübid : Karm k. – tugev ja kare kattekarv, sageli koos hea aluskarvaga (foksterjer, šoti hirvekoer); Kähar k. – väikesed ja kõvade või suurte ja õhuliste kihatatega karvastik (bichon (bichon frisé)); Lühike/sile k. – lühike ja tiheda kattekarvaga k.,koos aluskarvaga või ilma; Pikk k. – küllalt pikk, mitmesuguse struktuuriga esinev kattekarv, koos aluskarvaga ja ilma.[19]

Paljusid tõuge esineb mitmes värvivariandis. Mõne tõu puhul on värvilaikudel praktiline tähendus ning paljudel juhtudel teeb just see väikese eripära tõust tõu.[20][21]

Koera pidamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koer on suure kohanemis- ja aklimatiseerumisvõimega ega ole eriti nõudlik pidamistingimuste suhtes. Eestis reguleerib seda seadus "Lemmikloomade pidamise nõuded". Kõikides koerateemalistes raamatutes saab ohtralt juhiseid kuidas koera pidada ja millega arvestada.

Peamine reegel aga oleks – koera peab sotsialiseerima, tuleb koolitada (mõnda vähem, teist rohkem), peab kasvatama, et temast saaks normaalne ühiskonnaliige. Kui teie pereliikmeks on koer, ei ole te enam oma aja peremees. [22]

Koerte haiguste nimekiri (ingl.)

Koeraliha Hanois.

Koreas, Vietnamis ja mõnedes Hiina piirkondades kasvatatakse koeri lihaloomana. Paljudes riikides on koeraliha söömine tabu ja selle müük seadusega keelatud.

Koera nahka kasutavad eriti Põhja-Aasia rahvad karusnahana riietuses. Brasiilias kasutatakse koeranahka cuíca-trummide valmistamiseks. 2009. aastast on Euroopa Liidus koeranahkade import ja nendega kauplemine keelatud.[23]

Seksuaalset kiindumust koertesse nimetatakse kanidefiiliaks.

Koeratõud ja tõuaretus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koeratõud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi maailmas on ametlikult üle 400 koeratõu, moodustavad 20 populaarsemat peaaegu pool kõigist tõukoertest ning 50 populaarsemat enam kui 90% kõigist koertest.[24]

2007. a. kanti Eesti Kennelliidu registrisse 4243 koera 158-st erinevast tõust. Enim registreeriti (sulgudes koerte arv)

1. saksa lambakoer 376
2. kuldne retriiver 205
3. labradori retriiver 158
4. taks, pikakarvaline 145
5. lääne-siberi laika 133
6. do-khyi (tiibeti mastif) 120
7. bernhardiin, pikakarvaline 117
8. berni alpi karjakoer 108
9. chow chow 100
10. alaska malamuut 98[25]

Kui kennelklubid klassifitseerivad koeri endiselt nüüd juba ajaloolisele 19. sajandi keskpaiga funktsionaalsusele toetudes, siis enamus koeraomanikke peab tänapäeval koera lemmikloomana. Tulevasele koeraomanikule on reeglina kõige tähtsam argument looma suurus.[26]

Pomeranian e. kääbusspits
Szpic miniaturowy 54.jpg
Väikesed koerad :
Kaaluvahemik alla 10 kg, turja kõrguse vahemik 15–40 cm
Inglise kokerspanjel
EnglishCockerSpaniel wb.jpg
Keskmised koerad :
Kaaluvahemik 10–20 kg, turja kõrguse vahemik 25–70 cm.
Saksa lambakoer
Schaeferhundruede.jpg
Suured koerad :
Kaaluvahemik 20–40 kg, turja kõrguse vahemik 40–80 cm.
Bernhardiin
Bernhardiner07.jpg
Ülisuured koerad :
Kaaluvahemik üle 40 kg, turja kõrguse vahemik 50–90 cm.

Eesti rahvuslikud tõukoerad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene teadaolev regionaalne aretus jääb 18.-19. sajandisse, kus kohalikest linnukoertest olevat Baltimail kasutatud Liivimaa linnukoera (Livländischer Vorsteher). Need olnud suured lõhestatud ninaga, tüübilt üsna ühtlased loomad. Vanade asjatundjate oletusel sisaldanud need koerad rohkesti pointeri verd. Nad olnud puhtad seisukoerad ega pole aporteerinud.[27]

1930. aastatel ostsid paljud talupidajad karjakoeri sisse Taanist, Hollandist, Saksamaalt ja Inglismaalt. Kohati aeti läbi põhjamaade "laikadega" ning Venemaa "ovtsarkadega". Kahjuks toimus import üksikute eksemplaridena, ilma kindla kavata ja sissetoodud loomad segunesid varsti valikuta igasuguste karjakrantsidega. Eesti Lambakasvatajate Selts võttis suuna aretada välja Eesti omamaine tõukoer Eesti talukoer kahe alaliigiga :

Valve- ja õuekoer Muri. Punane kuni pruunikas, mitte just väga suur, rõngassabaga, öösel väga erk. Verd värskendati Lapi koera ja Ungari kuwassiga.
Karjakoer Krants. Must kuni pruunikas, valge kaeluse ja valge sabaotsaga, elav. Uuteks liinideks Šoti lambakoeri.[28][29] Aretus jäi peale sõda soiku.

Ainus päris (koos standardiga, kuid mitte FCI-i poolt tunnustatud) oma koeratõug on ajukoer – Eesti hagijas. Tõu aretamine sai Eestis hoo sisse 1930. aastatel, mil meil keelati jahipidamises 45 sentimeetrist kõrgemate koerte kasutamine. Nõnda tekkis vajadus madalakasvulise kodumaise hagijatõu järele, kes oleks Eesti oludes töötamiseks piisavalt tugev. Aastatel 1947. kuni 1954. vaadati üle ja hinnati Eestis 2460 hagijat (tõugudest inglise madalajalgne hagijas (beagle), inglise rebasehagijas (foxhound), šveitsi hagijas (Gewöhnlicher Schweizer Laufhund), lutzerni hagijas (Luzernen laufhund) ja berni hagijas (Dreifarbiger Berner Laufhund)), kellest valiti tõu aretamiseks kõlbulikud koerad. Korraldati näitusi, ülevaatusi ja peeti tõuraamatut. Kuni 1954.a. jõuti tõustandardi kinnitamiseni.[30][31] Kaasaegne kehtiv tõustandard kinnitati Eesti Kenelliidu poolt 08. novembril 2007.[32]

Tõuaretus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koeratõud tekivad teadliku tegevuse tulemusena ning tõu loomine nõuab sageli pikaajalist aretustööd ja valikut niihästi funktsiooni kui ka välimuse osas. Tõug on seega tüübilt nii stabiilne, et ühe tõu esindajate paaritumisel tulevad ilmale ainult sama tõu isendid. Aastasadade jooksul toimuvad igal juhul aeglased muutused ka tõu siseselt. Siin on mõjuteguriteks ühiskonna nõudmised koerte ja nende funktsioonide suhtes ning keskkond (ühed rõhutavad koera tööoskusi, teised näituseomadusi, nt. karvkate).[33] Hea näide on puudel. 16. sajandi Prantsusmaa jämedakoelisest ja mitte just suursugusest jahikoerast on kujunenud praeguseks elegantseks ja äärmiselt dekoratiivseks seltsikoeraks.[34]

Algselt aretati koeri mingiks konkreetseks otstarbeks (kodu kaitsmine, karja valvamine, jahtimine). Inimesed tegid valikuid, lähtudes põhimõttest, et tulemuseks oleks parim töökoer. Kroonitud pead aga lisasid koera aretusesse uue suundumuse, mis pidas silmas enam koera kuju ja temperamenti.[35] Tekkis uus rühm koeratõuge – dekoratiivkoerad, keda inimene pidas esteetiliste ja teiste vaimsete vajaduste rahuldamiseks.[36] 19. sajandi keskpaigaks oli välimuse järgi aretatud koerte omamine kogu Euroopa jõukamale rahvale juba tavaline.[37] Samase aega jääb ka kennelklubide tekkimine, tõugude klassifikatsioonisüsteemi loomine ja esimesed tõustandardid.

Eestis reguleerib tõuaretust Eesti Kennelliidu tõuraamatumäärus. Kõik tõukoerad on kantud Eesti Kennelliidu tõuraamaturegistrisse.

Tõugude klassifitseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sedavõrd, kuidas koerte erinevaid füüsilisi omadusi aretamise käigus rõhutati, võimaldamaks neil oma tööga paremini toime tulla, arenesid välja selgesti eristatavad koerte "tüübid", mis klassifitseeriti nende võimete järgi. Esimene Kennelklubi ((British) Kennel Club) loodi Suurbritannias ja nende väljavalitud tõutüübid klassifitseeriti praktilisel alusel : jälje- (Hound g.), linnu- (Gundog g.), töökoerad (Working g.) ja terjerid (Terrier g.). Klassifikatsioon jätab suure hulga koeri välja, see tõttu on Kennelklubil veel kaks kategooriat : kääbuskoerad (Toys) – kriteeriumiks suurus, mitte rakendus – ning tarbekoerad (Utility g.), valik suurepäraseid tõuge, enamus võõramaise päritoluga, kelle üksmeelse kategoriseerimisega oli valiku tegijatel ilmselgelt raskusi. Ameerika Kennelklubis (American Kennel Club) kehtiv klassifikatsioon peegeldab teatud ulatuses Suurbritannia jaotust. Mandri-Euroopas asutatud Rahvusvaheline Künoloogiline Föderatsioon (Federation Cynologique Internationale) jagab koerad põhjalikemasse kategooriatesse, mis annab selgema ülevaate nende praktilistest rakendusaladest:[38][39]

  • FCI rühm 1 Lamba- ja karjakoerad
    • Alarühm 1 Lambakoerad
    • Alarühm 2 Karjakoerad
  • FCI rühm 2 Mastifid, molossid, pinšerid, šnautserid, šveitsi mägi- ja karjakoerad
    • Alarühm 1 Pintšerid ja šnautserid
    • Alarühm 2 Molossid
    • Alarühm 3 Šveitsi alpi karjakoerad
    • Alarühm 4 Ameerika akita
  • FCI rühm 3 Terjerid
    • Alarühm 1 Kőrgejalgsed terjerid
    • Alarühm 2 Madalajalgsed terjerid
    • Alarühm 3 Bull-tüüpi terjerid
    • Alarühm 4 Kääbusterjerid
  • FCI rühm 4 Taksid
  • FCI rühm 5 Špitsid, algupärased tõud,
    • Alarühm 1 Pőhjamaised kelgukoerad
    • Alarühm 2 Pőhjamaised jahikoerad
    • Alarühm 3 Pőhjamaised valve- ja karjakoerad
    • Alarühm 4 Euroopa špitsid
    • Alarühm 5 Aasia špitsid ja sugulastőud
    • Alarühm 6 Algupärased koerad
    • Alarühm 7 Algupärased jahikoerad
    • Alarühm 8 Algupärased hariselgsed jahikoerad
  • FCI rühm 6 Hagijad, jäljekoerad ja nende sugulased
    • Alarühm 1 Hagijad
      • 1.1 Suured hagijad
      • 1.2 Keskmised hagijad
      • 1.3 Väikesed hagijad
    • Alarühm 2 Verejäljekoerad
    • Alarühm 3 Sugulastőud
  • FCI rühm 7 Seisukoerad
    • Alarühm 1 Kontinentaalsed seisukoerad
      • 1.1 Kontinentaalsed linnukoerad
      • 1.2 Spanjeli tüüpi
      • 1.3 Grifooni tüüpi
    • Alarühm 2 Briti ja Iiri seisukoerad
  • FCI rühm 8 Retriiverid, linde lenduajavad koerad ja veekoerad
    • Alarühm 1 Retriiverid
    • Alarühm 2 Linde lenduajavad koerad
    • Alarühm 3 Veekoerad
  • FCI rühm 9 Seltsi- ja kääbuskoerad (kaaslased ja sülekoerad ?)
    • Alarühm 1 Bichonid ja sugulastőud
      • 1.1.Bichonid
      • 1.2 Coton de Tuléar
      • 1.3 Lővikoerake
    • Alarühm 2 Puudlid
    • Alarühm 3 Belgia kääbustőud
      • 3.1 Grifoonid
      • 3.2 Väike brabandi grifoon
    • Alarühm 4 Karvutud koerad
    • Alarühm 5 Tiibeti tőud
    • Alarühm 6 Chihuahua
    • Alarühm 7 Inglise kääbusspanjelid
    • Alarühm 8 Jaapani spanjel ja Pekingi koer
    • Alarühm 9 Kontinentaalsed kääbusspanjelid
    • Alarühm 10 Kromfrohlandi koer
    • Alarühm 11 Kääbusmolossid
  • FCI rühm 10 Nägemise abil jahti pidavad hurdad.
    • Alarühm 1 Pikakarvalised hurdad
    • Alarühm 2 Karmikarvalised hurdad
    • Alarühm 3 Lühikarvalised hurdad

Kui see loetelu ongi põhjalikum ja kirjeldab koerte erinevaid rakendusi, siis ei kajasta ta ikkagi koerte rollide tõelist eripalgelisust.[40][41]

Tõustandard[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kogu tänapäevane künoloogiline töö põhineb tõukirjeldustel ehk tõustandarditel. See on koerakasvatajale ja kõigi kohtunikele kohustuslik, mille sisu respekteeritakse ning sihte ja pürgimusi järgitakse.[42] Tõustandard kirjeldab detailselt, milline peab koer välja nägema, et olla tõu ideaalne eksemplar. FCI-s on kokku lepitud, et iga koeratõu päritoluriigis on kennelorganisatsioon, millel on őigus koostada tõustandardit.[43] Eesti on kirjutanud eesti hagijale.

Isegi kui tõustandardid näivad süütutena, võib nende loomise ja kohandamise taga peituda varjatud eesmärk. Kui Nõukogude Liit 20. sajandi keskpaigas enamuse Soome Karjala alast anastas, sai ta kodumaaks sadadele karjala karukoertele, keda hiljem nimetati ümber vene-euroopa laikadeks.[44]

Koerteühendused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maailm[muuda | redigeeri lähteteksti]

19. sajandi lõpu poole hakkas välja kujunema see, mida me praegu nimetame nüüdisaegseks koeraharrastuseks. Juba varem olid aretajad hakanud koonduma klubidesse, et tõuge kaitsta ja säilitad. Ajapikku jõuti arusaamisele, et üleriigilistest organisatsioonidest võiks kasu olla ning asuti moodustama rahvuslikke kennelliite.

Rahvuslikest kenneliitudest on vanim The Kennel Club ehk Suurbritannia Kennelklubi. See asutati juba 1873. aastal ning on oma tegutsemisaja jooksul avaldanud äärmiselt suurt mõju rahvusvahelisele künoloogilisele tegevusele. 19. sajandi lõpuks lisandusid USAs American Kennel Club, Prantsusmaal Société Centrale Canine ja Belgias Société Royale Saint-Hubert, Hollandis Raad van Beheer op Kynologisch Gebied in Nederland, Saksamaal Kartell für das Deutsche Hundewesen en und Die Delegierten Kommission ja Austrias Österreichischer Kynologenverband. Põhjamaades alustasid koos Soome Finska Kennelklubben / Suomen Kennelklubin ja Rootsi Svenska kennelklubben 1889. Enne II maailmasõda oli pea kõigis Euroopa riikides oma künoloogiline keskorganisatsioon.

1912. aastal loodi Rahvusvaheline Künoloogiline Föderatsioon Fédération Cynologique Internationale (FCI), millesse kuulusid esmajoones Euroopa riigid. FCI kordineerib rahvuslike organisatsioonide tööd.[45]

Eesti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järjekindlalt ning ratsionaalset tõukoerte (peamiselt jahikoerte) importi ja aretust hakati siinsete suurmaapidajate poolt harrastama 19. sajandi lõpu poole. Jahikoeri imporditi Inglismaalt, Venemaalt, Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Imporditud tõugudest on teada hurdad, hagijad e. brakid (siin tunti neid jänesekoerte nime all). Rebase ja mägra urgudesse kasutati mägrikud e. taksikoeri ja basseekoeri.[46]

Kuna põhilise osa tõukoertest moodustasid jahikoerad toimus tõukoertega seotud organiseeritud tegevus esialgu Eestimaa Jahisõprade Seltsis (Estländischen Verein von Liebhabern der Jagd), mille 1891. aasta põhikirjasid oli sees punkt nii jahimeetodite kui ka jahiks vajalike koeratõugude parandamisest.

1897. aasta märtsis toimunud Eestimaa Jahisõprade Seltsi peakoosolekul koostati ametlik programm 20.—22. mail Riias toimuvaks esimeseks Balti kõigi koeratõugude (v.a. taskukoerad) näituseks. Selle näituse ajal tuldi mõttele ellu kutsuda Balti Puhtatõuliste Koerte Kasvatajate Selts (Baltischen Verein von Lieberhaben reinblütiger Hunde). Seltsitöö tõuaretuses oli põhirõhk suunatud jahi – ja valvekoertele.[47][48]

Teiste maade eeskujul asutati 23. juulil 1929. aastal Eesti Kennelklubi (EKK). Esimene koertenäitus toimus 24. ja 25. mail Tallinnas, Gonsiori tänava maneezis. Selliseid tõukoerte näitusi korraldati Tallinnas igal kevadel ning kaks korda 1935 ja 1937 aastal, ka Tartus.

Kohe oma loomisest hakkas Eesti KennelKlubi koostama "Koerte tõuraamatut" (I osa Nr. 1-200 koeraga (1934. a.) ja II osa Nr. 201-400 koeraga (1939. a.)). Tõuraamatusse registreeriti 18 koeratõugu, kuid tegelikult oli neid rohkem.

30.-aastate lõpuks oli EKK rahvusvahelise organisatsioonina tunnustatud ning sai kutseid kõikidele rahvusvahelistele künoloogide kongressidele; vahetas paljude välismaa klubidega auhindasi, tõuraamatuid, reegleid jne. EKK võeti vastu ka Saksamaa Künoloogiliste Ühingute Liitu (viimases oli liitunud üle 300 ühingu ). Hea läbikäimine oli Soome, Läti, Prantsusmaa, Austria, Rumeenia, Itaalia, Hispaania jt analoogsete klubidega.[49][50]

Peale Teist Maailmasõda üritasid endised Eesti KennelKlubi liikmed oma tegevust aktiviseerida ja asutasid Eesti Tõukoerte Kasvatajate Ühingu. Tegutsedes aastatel 1944–1955 ning ühingu aktivasse võib kanda Eesti ainukese omamaise koeratõu – eesti hagija lõpliku formeerimise.[51]

Nõukogude perioodil jagunes koerakasvatusalane töö kahe organisatsiooni vahel. Jahikoerte kasvatust ja tõuaretust suunati Eesti NSV Künoloogide Nõukogust, mis asus Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi alluvuses. Teenistus – ja dekoratiivkoerte tööd juhtis Eesti Vabariiklik ALMAVÜ[52] Teenistuskoerte Kasvatajate Klubi.[53]

1982. a. mais asutati Tallinna Koerakasvatajate Klubi ja Eesti Kennelklubi. Paljud endised almavülased läksid uutesse klubidesse üle. Eesti koeraharrastuses algas konkurentsi ajastu.[54]

Eesti koerakasvatajate sidemed Lääne riikide koerakasvatajatega tihenesid 80-ndatel. Need sidemed tähendasid enamasti aretusmaterjali ja tõualase informatsiooni hankimist. Aretusisendeid saadi vahetuskaubana, enamasti pakuti vastu Eestis sündinud kutsikaid.

1989. aasta juulis toimus Tallinna Merepäevade raames koertenäitus Pirita jõekäärus, mille korraldasid aktivistid erinevates Eesti koerakasvatajate organisatsioonidest. Näitus päädis koosviibimisega, millest võtsid osa Soome Kennelliidu esindajad Kari Järvinen ja Hans Lehtinen, kes informeerisid, et FCI on teinud Soome Kennelliidule ülesande anda hinnang 1989 augustiks tõukoerte alal tehtavast tööst NSVL-is. Hinnang sisaldas palju negatiivset. Peamine takistus oli ühtse keskorganisatsiooni puudumine, keda võiks usaldada koostööpartnerina. Näitust korraldanud aktiiv võttis endale eesmärgi ellu kutsuda Eesti Kennelliit (EKL). Asutamiskongress toimus 09. detsembril 1989. Esimene rahvusvaheline näitus (CACIB) korraldati 1993. aasta mais. Alates 1999. aastast on Eesti FCI täisliige. [55]

Kennelharrastused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leidub hulk koerte tegevusalasid, millest koer rõõmu tunneb ja mille juures sinul on võimalus kohata teisi samasuguste huvidega inimesi.

1. Eesti rahvuslikud koolitusalad

  • Kuulekuskoolitus (KK)
  • Põllujälje katse (PJK)

2. Rahvusvahelised töökatsed, eksamid ja võistlused

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Koer : tõud, pidamine, tervishoid ja haigused. Gabriele Tehver. Tallinn : Agronoom, 1937
  • Jahikoera kasvataja ABC / Eesti NSV Jahimeeste Selts, Eesti NSV Agrotööstuskoondis, info- ja juurutusvalitsus. Tallinn : Eesti NSV Agrotööstuskoondise Info- ja Juurutusvalitsus, 1983
  • Koer : [käsiraamat] / Albert Essenson, E. Joosepson, K. Kadarik ... [jt.] ; [koostanud A. Essenson]. Tallinn : Valgus, 1985
  • Jahiraamat / koostanud Tiit Randveer ; [toimetajad Helja Rauk, Anu Sillaots ja Arvi Tampuu ; eessõna: Mario Sootna]. Tallinn : Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2004
  • Maailma koerad / Carl-Johan Adlercreutz ; fotod: Johan Adlercreutz ; [rootsi keelest tõlkinud Helju Kallus ja Allar Sooneste]. Tallinn : Sinisukk, 2004
  • Eesti koerte atlas / [sisutoimetaja Aire-Piret Pärn] Tallinn : Pegasus, 2005
  • Koeraomaniku käsiraamat / Bruce Fogle ; inglise keelest tõlkinud Kaire Kotsalainen. Tallinn : Varrak, 2005
  • Koeratõugude piibel : täielik teave afganistani hurdast yorkshire'i terjerini / Joan Palmer ; [inglise keelest tõlkinud Allar Sooneste]. Tallinn : Sinisukk, 2006
  • Eesti Kennelliidu aastaraamat 2006 / koostaja Indrek Lundava. Tallinn : Eesti Kennelliit, 2007
  • Koerad / Bruce Fogle ; inglise keelest tõlkinud Kaire Kotsalainen ; [toimetanud Helen Kõrgesaar]. Tallinn : Varrak, 2007
  • Kui võtad koera : algaja koeraomaniku käsiraamat / Ulla Barvefjord ; [rootsi keelest tõlkinud Joosep Vimm ; toimetanud Aime Kons] ; pildid: Eivor Rasehorn. Tallinn : Ilo, 2007
  • Sõber koer ja tema tervis / Kirke Ert, Katrin Mägi ; [illustreerijad Kristel Kaerma ja Jüri Valkonen ; kujundaja Külliki Kristianson]. Tallinn : Pilgrim, 2007
  • Valige endale õige koer : raamat, mis aitab leida sobiva koeratõu / Charlotte Swanstein ; [rootsi keelest tõlkinud Allar Sooneste ; toimetanud Reet Piik] ; fotod: Per Undén. Tallinn : Sinisukk, 2007

Perioodika[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Koer : Eesti Kennelliidu väljaanne / toimetaja Vilve Roosioks. Tallinn : Eesti Kennelliit, 1992– võrguväljaanne
  • Eesti Jahimees : jahindus- ja loodusajakiri : Eesti Jahimeeste Seltsi väljaanne / peatoimetaja Ülo Kraan. Tallinn : EJS, 2001– võrguväljaanne
  • Lemmik : loomaajakiri kõigile / MTÜ Lemmikloom ; peatoimetaja Kaie Päike. Tartu : Tallinn : Eesti Ekspressi Kirjastus, 2003– võrguväljaanne

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. [Eesti Kennelliit: ajakiri „Koer”]
  2. Koer // Eesti Entsüklopeedia. 4. kd. Tallinn: Kirjastus "Valgus", 1989, lk 617–618
  3. Essenson 1985:5
  4. Essenson 1985:8
  5. Ursprünge und Evolution des Hundes./ Ursprung der Hunde
  6. Fogle, 2007, lk. 17.
  7. sama lk. 20.
  8. sama lk. 18.
  9. sama lk. 22.
  10. Tõnno Jonuks. Koerad Eesti asukate viikingiaja maailmapildis
  11. Fogle, 2007, lk. 30.
  12. A ja O taskuteatmik 1987 / [U. Agur, R. Aro, R. Blum-Russak ... jt. ; toimetanud Helgi Tüksammel]. Tallinn : Valgus, 1987.
  13. A ja O taskuteatmik 2004 / [koostajad Maarja Aasmäe ... jt. ; juhtivtoimetaja Linda Pool]. Tallinn : Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003.
  14. Dog World Record Breakers
  15. Top Records of Dogs...and Fun Facts
  16. Roosioks, Vilve. Kasvatus ja aretus – kas saladus või teadus? / Koer (2006) nr. 2. lk. 10–11.
  17. Fogle, 2005 lk. 24–25.
  18. Fogle, 2007 lk. 30.
  19. Swanstein, 2007 lk. 16–17.
  20. Carl-Johan Adlercreutz, 2004 lk 59–60.
  21. Charlotte Swanstein, 2007 lk 17.
  22. Ert, Mägi, 2007 lk. 12–13.
  23. Parlament keelustas kassi- ja koeranahaga kauplemise
  24. Fogle, 2005, lk. 50.
  25. Pikkov, Valetina. 2007. a. EKL registrisse kantud koeratõud / Koer (2008) nr. 1. lk. 53.
  26. Fogle, 2007, lk. 52.
  27. Tehver, 1937. lk. 117.
  28. Jaama, Kr. Talukoerte tõuaretus / Põllutöökoja Aastaraamat VIII 1939/40 (Tallinn, 1940) lk. 169–171
  29. Noppeid eesti koerte ajaloost
  30. Eesti hagijas / Ajalugu
  31. Lundava, 2007, lk. 233.
  32. Eesti hagijas / Tõustandard
  33. Carl-Johan Adlercreutz, 2004 lk 26–27.
  34. sama lk 137.
  35. Fogle, 2005, lk. 52.
  36. Essenson, 1985, lk. 151.
  37. Fogle, 2005, lk 52.
  38. FCI Breeds nomenclature
  39. ADVINCI OÜ, FCI koeratõugude klassifikatsioon, koer.ee
  40. Fogle, 2007, lk. 40–41.
  41. Palmer, 2006, lk. 10–11.
  42. Carl-Johan Adlercreutz, 2004 lk 42.
  43. Barvefjord, 2007 lk. 9.
  44. Fogle, 2007, lk. 53.
  45. Carl-Johan Adlercreutz, 2004 lk 17.-21.
  46. Tehver, 1937. lk. 116.
  47. Starast, Ain. Lehekülgi organiseeritud koerakasvatuse ajaloost Eestis. / Koer (1993) nr. 3. lk. 4–8.
  48. Lundava, Indrek. Ettekanne Eesti koeranduse ajaloost EKL konverentsil / Koer (2005) nr. 1. lk. 7.
  49. Tehver, 1937. lk. 118–119.
  50. Lundava, Indrek. Ettekanne Eesti koeranduse ajaloost EKL konverentsil / Koer (2005) nr. 2. lk. 13–14; nr. 3. 14–15.
  51. Lundava, 2007, lk. 233.
  52. Armee, Lennuväe ja Mereväe Abistamise Vabatahtlik Ühing (vene. k. Добровольное общество содействия армии, авиации и флоту, lüh. ДОСААФ)
  53. Essenson, 1985, lk. 4.
  54. Eesti koeraharrastus nõukogude perioodil.
  55. Lundava, 2007, lk. 14–17.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Portaalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vikisõnastik logo
Vikisõnastiku artikkel:

Foorumid[muuda | redigeeri lähteteksti]


?[muuda | redigeeri lähteteksti]