Idanemine

Allikas: Vikipeedia

Idanemine on protsess, kus sobivasse keskkonda sattunud seemnes algavad biokeemilised reaktsioonid: toitekoest liiguvad varuained idusse, see hakkab kasvama, lükkab seemnekesta laiali ning tõuseb tõusmena mullapinnale.

Seeme vajab idanemiseks:

  • vett – vee imendumine seemnesse võimaldab sellel paisuda ja alustada kasvamist
  • soojust – soojust nõuavad seemned liigispetsiifiliselt, harilikult positiivseid temperatuure.
  • valgust – mõned seemned nn valgusidanejad, idanevad vaid koostöös valgusega.
  • pimedust – enamus seemneid idaneb pimedas
  • õhku – idanemise alguseks ja hingamisprotsessi toimumiseks on vaja hapnikku

Sageli on seemned idanemisvõimelised kohe pärast täisküpsuse saavutamist. Teatavatel juhtudel aga vajavad seemned nn idanemispuhkust – nad on võimelised idanema alles kindla aja möödudes. Seemnes asuvad inhibiitorid, mis lagunevad alles teatud aja möödudes, tagades sellega, et sügisel varisenud seeme hakkab idanema alles kevadel. Reeglina katkeb idanemispuhkus, kui seeme on sattunud piisavalt niiskesse ning pimedasse keskkonda, kuid on ka erandeid.

Eukalüpti seemned idanevad looduslikult pärast metsatulekahjusid, seega vajavad nad enne idanemist kuumust. Paljude parasvöötme taimede seemned ei idane enne, kui on tunda saanud talve. Talve kunstlikku stimuleerimist nimetatakse stratifitseerimiseks. Mõnede seemnete (reeglina looduses loomleviste) kestad on veele ja gaasile läbimatud. Kunstlikes tingimustes kasutatakse selliste seemnete idanemise alustamiseks skarifitseerimist ehk mehhaanilist vigastamist.