Vitamiinid

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib biokeemiliste mikrotoitainete rühmaga seonduvast; ansambli kohta vaata artiklit Vitamiin (ansambel)
Emblem-important.svg Selles artiklis on õigekeele- või stiilivigu.
Palun aita artiklit keeleliselt parandada.
Edit-copy orange button.svg See artikkel vajab toimetamist. Lisainfot võib leiduda arutelulehel.
Palun aita artiklit toimetada.

Vitamiinid on väga erineva struktuuriga orgaaniliste bioaktiivsete essentsiaalsete biomolekulide rühm ja mikrotoitained, mis on mikrokogustes igapäevaselt vajalikud valdava enamiku organismide pea kõikide füsioloogiliste protsesside toimiseks.

Vitamiinide rühma kuuluvate ainete hulgas ei ole valgud, rasvad, süsivesikud, vesi, mineraalid, elektrolüüdid ja soolad.[1]

Vitamiinide täielik puudumine (ka bioaktiivuse minetanuna) toidus [2], või kestev defitsiit võib organismile kahjulik ning koguni ohtlik olla, põhjustades haiguslikke seisundeid nagu rahhiit (ingl k rickets), skorbuut (ingl k scurvy), beriberi, ja pellagra jpt.[3][4][5][6] või koguni surma.[7][8][9][10][11][12]

Sisukord

Termini kujunemine[muuda]

Termini kujunemine ajaloo kaudu võttis kauem aega kui tänasel päeval arvatakse, nii on kirjeldatud haiguslikku seisundit skorbuuti (ingl k scurvy) ja selle ravi juba üle 1500 a eKr -Ebersi papüüruses.[13] [14]

Mitmed teadlased, enne Funki, lisasid toitainetest eraldatud biomolekulid algselt nii valgu koostisesse kuuluvaiks osaaineiks kui ka ensüümide (fermentide) koostisesse kuuluvaiks aineiks. Tänapäevases mõistes "vitamiini" termini avastajaks loetakse peamiselt Kasimir Funki ja tema kaasaegseid.

Vitamiinid on inimese ja paljude selgroogsete normaalseks toitumiseks[15], kasvuks[16], arenguks, paljunemiseks, metabolismiks[17], tervise säilitamiseks ja haiguslike seisundite ennetamiseks ja raviks hädavajalike[18] mikrotoitainete rühm[19], mida elusorganismid, valdavas enamikus, eksogeensete allikateta ei sünteesi, või sünteesivad ebapiisavas koguses.[20][21][22] Vitamiinide rühma kuuluvad looduslikes toitainetes esinevad eriliste omadustega, temperatuuritundlikud, väga erineva struktuuriga orgaanilised ained[23] ja sünteetiliselt valmistatud bioaktiivsed ühendid,mis on aktiivsed üksnes väga väikestes kogustes.[24] [25][26]

1941-sel aastal avaldatud publikatsioonis We need vitamins, kirjeldavad autorid Walter H. Eddy ja Gessner G. Hawley vitamiinide definitsiooni: Vitamiinid, on orgaanilised, või süsinikku sisaldavad keemilised ühendid, toidus sisalduvad hormoonid, mida vajatakse väikestes kogustes ja mis moodustavad aktiivseid ensüüme ja koensüüme kontrollimaks organismis (keha sees) teiste toitainete, nagu valgud, rasvad, süsivesikud, mineraalid, kasutamist ja kaitsevad meid ka teatud kindlate haiguste eest.[27] Osa vitamiine on suudetud ekstraheerida ja eraldada, nende koostis ja struktuur keemiliselt kindlaks määrata ning ka kunstlikult (sünteetiliselt) toota. Walter H. Eddy ja Gessner G. Hawley kirjutavad, et füsioloogilise toime kaudu ei ole vitamiinipreparaadil (ingl k pure vitamin) mingit vahet kas ta on ekstraheeritud looduslikest toitainetest või valmistatud sünteetiliselt (keemiliselt).[28] Kuid toiduga saadavaid vitamiine nimetatakse (toiduks), näit C-vitamiin apelsinimahlas ning kui määratakse C-vitamiini sisse võtmiseks siis loetakse seda ravimiks.[29] Märkus: Vitamiinide ja vitamiinipreparaatide loetelu (keemilistest omadustest lähtuvalt) Eddy ja Harley (1941) järgi on lisatud tabelite:

  • Rasvlahustuvate vitamiinide klassifikatsioon ja keemilised põhinimetused
  • Vesilahustuvate vitamiinide klassifikatsioon ja keemilised põhinimetused

vastavatesse lahtritesse.

Termin biokeemia kaudu[muuda]

Enamik vitamiine on kofaktorite, (koensüüme ja/või prosteetilised rühmade), eelained aga ka pro-vitamiinid ja pro-hormoonid, mida organism vajab igapäevselt, et nende toimel signaalmolekule komplekteerida.[30][31] Vitamiinid ja vitameerid ning isomeerid on ka:

ja nende sünteetilised derivaadid aga ka antivitamiinid.

Vitamiini vajadus organismide füsioloogias[muuda]

Vitamiinide vajalikkus looduslikust keskkonnast (vabast loodusest) eraldatud elusorganismidele:[32] nii prokarüootidele kui ka eukorüootidele(kodu-ja farmiloomad, inimesed jt) võib tuleneda ensüümide, mis koensüümide biosünteesil osalevad, mutatsioonidest.[33][34][35] Erinevatel organismidel võivad vitamiinidega lähedasi funktsioone täita pisut erinevad biomolekulid, samuti on eri organismidel erinev võime neid aineid sünteesida ja metaboliseerida. Vitamiinid on hädavajalikud kasvufaktorid ja metaboliidid valdavale enamikule:

[42]

Vitamiinide looduslikud allikad[muuda]

Next.svg Pikemalt artiklis Taimed

Looduses kasvavate mikroorganismide ja normaalsete taimede rakud ja koed on autotroofid ja peavad elus püsimiseks valdava enamiku kasvuks ja arenguks ning kaitseks vajalikke vitamiiniühendeid endogeenselt ise sünteesima (ka fotosünteesi kaudu).[48]

Teisesed metaboliidid[muuda]

Next.svg Pikemalt artiklis Fütokemikaalid
Next.svg Pikemalt artiklis Looduslikud ühendid

Looduses kasvavatelt taimedelt on biokeemia jt teadusdistsipliinide laborites eraldatud kasvuregulaatorid ja bioaktiivsed taimsed ühendid, nimetatud ka teisesteks (e sekundaarseteks) metaboliitideks. 90% maal söödavatest ainetest on taimset päritolu, samuti püütakse taimi rakendada ka inimeste, ja nende poolt kodustatud loomade, haiguslike seisundite ennetamisel ja raviks.

Teisesed (e sekundaarsed) metaboliidid on, näiteks:

Avastuslugu[muuda]

  • 1817-ndal aastal viidi prantsuse päritolu füsioloogi François Magendie poolt läbi üks esimesi teadaolevaid A-vitamiini, kui kasvufaktoriga, seotud katseuurimusi, kus koeri toideti üksnes suhkru ja veega ja koerad haigestusid paljudesse haavanditesse.[49]
  • 1870-ndatel aastatel avastasid teadustöötajad, et lisaks füüsikalisele klassifikatsioonile on elusainel ka vitaalsed keemilised seosed.[50]
  • 1881-ndal aastal avastas professor Gustav von Bunge õpilane Nikolai Lunin, et looduslikud toitained sisaldavad, tuntud põhitoitainetele lisaks, tundmatud ained, mis on eluks hädavajalikud (unknown substances essential to life). Ta lisas laborihiirte sünteetilisele toiduratsioonile piima ning hiired kasvasid jõudsalt.[51][52]
  • 1882-sel aastal viis Takaki jaapanlastest mereväelastel sisse muudatused toitumises, söögikorrad koosnesid lihast, leivast, puu-ningjuurviljadest jms) ja leidis, et nad ei haigestunud beriberisse.[53]
  • 1883-ndal aastal formuleeris Max Rubner “isodünaamilise seaduse” (isodynamic law), et toiduainete põhikoostisosade (rasvade, valkude, süsivesikute jne) kalori ühikute väärtus metabolismil on võrdse osakaaluga.[54][55]
  • 1895/1896-ndal aastal õnnestus Vordermannil tõestada, et haigus beriberi on seotud pikemaajalise nn valge (poleeritud) riisi söömisega, seda kinnitas Braddon.[56]
  • 1896-ndal aastal viis Gerrit Grijns läbi katsetusi kodulindudega. Kodulinnud haigestusid polüneuriiti e mitmenärvipõletikku –(beriberi). Grijns arvas, et lisades kodulindude toidule riisikliisid ja/või ube (katjang-idjoe (Phaseolus radiatus, liha), saab nende haigestumist ära hoida. Ta leidis, et paljud looduslikud toitained sisaldavad teatavaid kompleksseid aineid, mis kaotavad oma jõu kui neid kuumutada üle 1200C ja milleta häirub katseloomade perifeerse närvisüsteemi metabolism (ainevahetus) ja lind haigestub.[57][58]
  • 1897-ndal aastal avaldas Christiaan Eijkman kodulindudega läbiviidud katsetuste, millede käigus ta söötis kanadele, partidele, hanedele ja tuvidele järjekindlalt valget riisi, tulemused[59] Kodulinnud haigestusid polüneuriiti e mitmenärvipõletikku –(eksperimentaalne beriberi). Eijkman arvas, et riiskliide vesi-ekstrakt, sisaldab mingisugust “neutraliseerivat faktorit”, mis aitab ära hoida beriberisse haigestumist, kuna lisades riisikliid kodulindude toidule nad tervenesid, selle kinnitas Grijns.[60][61][62]
  • 1906/1912-ndal aastal uuris Sir Frederick Gowland Hopkins toitainetega seonduvat ja leidis laboriloomade sünteetilisele toidule lisatavates looduslikes toitainetes (näit piimas) lisafaktorid (ingl k accessory factors ka accessory food substances), millede puudumine võib põhjustada organismidel (katsete läbiviimise ajal albiino rotid, kanad, sead ning vabatahtlikud ja määratud inimkatsealused) haiguslikke seisundeid.[63][64]
  • 1907-ndal aastal ekstraheerisid ja töötlesid Eraser ja Stanton riisitera koori kange alkoholiga ja elimineerides seejärel alkoholis lahustuvad valgud leidsid, et lisades saadud ainet toidule, on ainel raviv toime beriberile. [65][66][67]
  • 1907-ndal aastal alustas Elmer Verner McCollum uurimiskatseid vasikatega, nende söögimaterjali (sööt) vallas, lähtudes Henriquesi,Hanseni, Wilcocki ja Hopkinsi uurimustulemustest. Katsed vasikatega kestsid aastaid ja paljud katseloomad surid nn teadmata põhjustel. Edaspidi otsustas McCollum katseid läbi viia rottidega.[68]Katseid analüüsides leidis ta, et kasvufaktoriteks olid võirasv ja munakollases sisalduvad rasvad, kuid mitte loomarasv ega oliivõli. McCollum nimetas tol ajal "tundmatud toitumisfaktorid"- rasvlahustuv A-ks (fat-soluble A).[69]
  • 1909-1910-ndal aastal katsetasid Thomas Osborne ja Lafayette Mendel laborirottidel erinevaid toiduaineid ja avastasid, kahte tüüpi lisafaktorid, milleta laborirotid ei kasva, hiljem nimetati need faktorid: rasvlahustuv faktor „A“ ja vesilahustuv faktor „B“.[70][71]
  • 1909-ndal aastal tegi saksa teadlane Wilhelm Stepp samuti loomkatseid, selgitamaks välja lipoididega seotud faktoreid, mis on tähtsad toitumisel.[72][73]
  • 1910-ndal aastal valmistas jaapani teadlane Umetarō Suzuki 鈴木 梅太郎 koos kaastöötajate Odake ja Shimuraga, riisiterade koorest (rice bran) kontsentreeritud aktiivse ekstrakti oryzanini, mida ta nimetas oma uurimuses uueks mikrotoitaineks.[74]Ta kasutas nimetatud ekstrakti (polüneuriidi ja beriberi raviks. Tema avastus jäi aga tähelepanuta, kuna valitses arusaam, et beriberi on bakteriaalse päritoluga haiguslik seisund. 1930-ndatel aastatel õnnestus nimetatud aktiivne ühend keemiliselt eraldada ja see kinnitati tiamiiniks ehk vitamiin B1-ks.[75]
  • 1910-1912-ndatel aastatel uuris Poola päritolu biokeemik Kasimir Funk Listeri Instituudis mitmeid toiduainetes sisaduvaid faktoreid, millede puudumine toidus võib haiguslikke seisundeid põhjustada. Toetudes Christiaan Eijkmani, Sir Frederick Gowland Hopkinsi ja teiste teadlaste uurimistulemustele ning laboratoorsete katsetele, ekstraheeris ja töötles Kasimir Funk esmalt riisiterade koortest (riisikliist)(katseid alustas ta 380 kg riisikliidega)[76]) väikese koguse kepikujulistest osadest koosnevat kristalset ainet. Riisikliist ja hiljem ka pagaripärmist (75 kilo kuivpärmist sai ta 0,6 gr kristalset ainet) eraldatud ainel oli väikestes kogustes (4-5 mg intramuskulaarselt süstituna tuvidele, nende seisund muutus paremaks juba 2-3 tunni pärast[77]) ravitoime mitmetele haigustele.[78][79]Ta avaldas nn vitamiiniteooria (1912), milles ta tõi ära fakte uue aktiivse printsiibi kohta: aine lahustub nii vees kui alkoholis jm; aine on dialüüsiga eraldatav ja aine kuumutamisel üle 1300 C ta hävineb. [80]Funk konstateeris, et põhiliselt saame vitamiine taimsetest toiduainetest[81] (suurim kontsentratsioon seemnetes, riisiteradel näiteks väliskoores), vitamiinid läbivad koos seemnete idanemisega kaasa mitmeid keemilisi protsesse ja neil on taimede kasvamisel oluline roll.[82]Kasimir Funk võttis esimesena kasutusele termini vita-amine kirjeldamaks keemiliselt sünteesitud ainete rühma, mis on vajalik vitamiinipuudusega seotud haiguste, mis tekivad üksnes nimetatud ainete puudumisel või pikemaajalisel ühekülgsel toitumisel ja millised ta nimetas avitaminoosideks[83] nagu: skorbuut (ingl k scurvy), eksperimentaalne skorbuut loomadel, beriberi, eksperimentaalne beriberi lindudel (Polyneuritis gallinarum), Barlow` sündroom (saksa k Barlowsche Krankheit), pellagra, rahhiit (ingl k rickets), osteomalaatsia jpt raviks.[84][85][86][87]

Funk arvas enda poolt keemiliselt sünteesitud ained, millede esinemist looduslikes toitainetes olid esimesena tõestanud Suzuki,U., Shimamura,U. ja Odake, S. (samuti riisikliidest), orgaanilise päritoluga amiinide klassi kuuluvateks aineteks, arvatavasti nikotiinhapped (ingl k m-Pyridin-karbonsäure) millel on elutähtsad funktsioonid ja mis võivad seotud olla hormoonide, fermentide jms.[88] Funk uuris ja katsetas ka teiste teadlaste poolt pakutud hüpoteese sidrunimahlas leiduvate antiskorbuutiliste ainete kohta. Tal õnnestus 400 l sidrunimahlast eraldada üksnes ainete jäljed, millised ta arvas puriinide (ingl k purinen) hulka kuuluvateks:

1)C6H7O2N5
2)C9H18O6N2.[89]
  • 1912-ndatel aastatel avastasid jaapanlased Suzuki, Shimamura ja Odake Funki poolt kirjeldatud metoodika alusel 300 g riisikliidest valmistatud vedelast ainest 1,2 gr aktiivset ainet, mille nad nimetasid rohoryzanin I-ks.[90]
  • 1913-ndal aastal ekstraheeris Elmer Verner McCollum või- ning munarasvainest rasvlahustuva aine, mis sarnaselt Funki poolt eraldatud kristalsele ainele, on vajalik kasvuks, lisaks veel ka haigusliku seisundi dry eye ennetamisel ja raviks. Mcollum, keeldudes ainet Funki poolt pakutud vitamiiniks nimetamast, nimetas aine "tundmatuks rasvlahustuvaks toidufaktor A-ks" (ingl k unidentified dietary factor fat-soluble A).[91]

Termin ”vita-amine”, on moodustatud ladinakeelsest sõnast vīta ka vītae ( ingl k life) + amine, algselt neis sisalduva lämmastiku (ingl k nitrogen) tõttu.[92]

Kuna erinevate teadlaste poolt (Schaumann jt) uuritud fraktsioonid ei sisaldanud Kasimir Funki poolt nimetatud ainet (vita-amine) mitte alati siis asendasid briti teadlaskonna liikmed J.C. Drummondi ettepanekul, lõpu –”e”, ”ine”-iga, tähistamaks sellega keemilist päritolu, kuid neutraalseid ja teadmata päritolu ühendite koostisosi.[93][94][95][96][97]

Mõningate tuntumate vitamiini faktorite ja keemiliste vitamiinide avastamine: avastaja, Nobeli preemia

Aasta Tavatermin Avastaja Nobeli auhind ja/või avastus
1881 Termin unknown substances essential to life Nikolai Lunin (prof Gustav von Bunge õpilane) Tundmatud ained, mis on eluks hädavajalikud (katseloomadeks hiired)
1906 Termin accessory growth factors Sir Frederick Gowland Hopkins Lisa kasvufaktorid (ingl k accessory growth factors)
1910 Aktiivne, riisiterade koore, kontsentreeritud faktor oryzanin Umetarō Suzuki 鈴木 梅太郎 oryzanin(hilisem vitamiin B1) polüneuriidi,beriberi ravi
1912 Termin accessory factors Sir Frederick Gowland Hopkins Lisafaktorid (ingl k accessory factors)
1912 Termin vitamine Kasimir Funk vita-amine
1915 Rasvlahustuv faktor „A“ ja vesilahustuv faktor „B“ Thomas Osborne, Lafayette Mendel, Elmer Verner McCollum, Davis Kahte tüüpi lisafaktorid
1919/1920 faktorite „A“,“B“,“C“ jne ühtlustamine J.C.Drummond A,B,C,D Vitamiin jne nomenklatuur
1922 Antisteriilne faktor H.M. Evans ja K. S. Bishop Antisteriilne faktor-rottidel, E-vitamiin
1928 D-vitamiin (ergosterool) Adolf Otto Reinhold Windaus Nobeli auhind “tehtud töö eest steroidide ehituse (sh ergosterool) ja vitamiinidega seonduvalt”
1929 Vitamiin B1 Christiaan Eijkman Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind (vitamiin B1 ja beriberi)
1929 Kasvusoodustavad faktorid toidus Sir Frederick Gowland Hopkins Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind kasvusoodustavate vitamiinide avastamise eest
1934 Vitamiin B12 George Hoyt Whipple Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind maksafaktori ja pernitsioosse aneemia eest
1934 Vitamiin B12 George Richards Minot Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind maksafaktori ja pernitsioosse aneemia eest
1934 Vitamiin B12 William Parry Murphy Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind maksafaktori ja pernitsioosse aneemia eest
1934 Antihemorraagiline faktor Henrik Carl Peter Dam Antihemorraagiline faktor kanadel, hiljem K-vitamiin
1935 J-Vitamiin Hans v. Euler Antipneumooniline faktor tsitruseliste viljadest, toime merisigade kaudu, (tänapäeval koliin e Vitamiin B4)[98]
1936 E-vitamiin H.M.Evans Termin “a-toco-pherol”
1936 ”Grass Juice factor ” G.O. Kohler, C.A.Elvehjem, E.B.Hart ”Grass Juice Factor” –värskelt niidetud rohu (muru) lisamine katseloomade toidule ja või sellest valmistatud mahl, sisaldab tundmatut faktorit, mis on vajalik rottide normaalseks kasvuks ning paljunemiseks[99]

[100][101][102]
1937 C-vitamiin Albert von Szent-Györgyi Nagyrapolt Nobeli auhind “avastuste ja töö eest vitamiinidega”(C- vitamiini, kui neerupealise koore vaheprodukti eraldamine ja kristalliseerimine)
1937 C-vitamiini süntees ja suhkrute struktuur Walter Norman Haworth Nobeli keemia auhind (C-vitamiini süntees)
1937 A-vitamiin, beetakaroteen, B-vitamiin Paul Karrer Nobeli keemia auhind (C-vitamiini süntees)
1938 Vitamiin B2 ja vitamiin B6 Richard Kuhn Nobeli keemia auhind (karotenoidide ja vitamiinide eraldamise eest)
1943 K-vitamiin Henrik Carl Peter Dam Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind (K-vitamiini avastamine)
1943 K-vitamiin Edward Adelbert Doisy Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind (K-vitamiini avastamine)
1957 Vitamiin B12 Lord (Alexander R.) Todd Nobeli keemia auhind “töö eest nukleotiidide ja nukleotiid-ensüümidega”
1957 Vitamiin B12 Dorothy Crowfoot Hodgkin Nobeli keemia auhind (vitamiinide struktuur)
1965 Vitamiin B12 Robert Burns Woodward Nobeli keemia auhind(vitamiinide sünteesimine)
1979 Vitamiin PQQ (pyrroloquinoline quinone)[103][104][105] Jaapani teadlased Kasv ja immuunsus

Vitamiinide klassifikatsioon- biokeemilised aspektid[muuda]

Biokeemia ja sellega seotud teadusharude kaudu, kes on spetsialiseerunud humaan valdkondadele, klassifitseeritakse vitamiine inimkehast lähtuvalt:[106]

Klassifikatsioonid[muuda]

Heterogeensuse alusel[muuda]

Enne vitamiinide mõiste kasutusele võttu olid biokeemikud (ja paljud teised teadlased) eraldanud laborites looduslikest ainetest nn füüsikalis-keemilised tegurid (vitamiini faktorite avastamine ja eraldamine) ja neid klassifitseeriti heterogeensuse alusel:

ja

Haigusliku seisundiga seonduvalt[muuda]

Vahepelase etapina kasutati vitamiinide klassifitseerimist nende manustamise ja võimaliku ravitoime kaudu haiguslikele seisunditele:[107]

hiljem veel ka

Vitamiin P-P (nikotiinhape) anti pellagra vitamiin


Ladina alfabeedi alusel[muuda]

Ladinakeelse alfabeedi suurtähtedega nomenklatuur seati sisse aastatel 1920-1922. [108][109]

Rahvusvaheliselt on liigitatud vitamiinide hulka üle 20 vitamiini. Ladina alfabeedi klassifikatsiooni ja samaaegselt eespool toodud heterogeensust järgides on vitamiinidele antud ka mitte-süstemaatilised põhinimetused.[110][111][112][113]

Rasvlahustuvate vitamiinide klassifikatsioon ja keemilised põhinimetused

Nimetus Keemiline põhinimetus Ladina alfabeedi suurtähtedega nomenklatuur,1941.a Eddy, Harley ”Vitamiinipreparaadi” nimetus 1941.a Eddy, Harley
A-vitamiin retinoidid A-vitamiin karoteen
A1-vitamiin retinool
A2-vitamiin dehüdroretinool
D-vitamiin kaltsiferoolid D-vitamiin kaltsiferool ja 7-dehüdrokolesterool
D2-vitamiin ergokaltsiferool
D2-sünteetiline vitamiin[114]

[115][116]

 viosterool
D3-vitamiin kolekaltsiferool
E-vitamiin tokoferoolid E-vitamiin alfatokoferool
E2-vitamiin 2,3,5-trimethyl-6-decoprenyl-1,4-benzoquinone
K-vitamiin naftokinoonid K-vitamiin naftokinoone ühendid
K1-vitamiin füllokinoonid
K2-vitamiin menakinoonid
K4-vitamiin[117][118] menadiool
Qr-vitamiin ubikinoonid

Hiljem on lisatud rasvlahustuvate vitamiinide hulka ka ligi 50 karotenoidi (peamiselt beetakaroteenid), milledel on A vitamiinilaadne toime (nimet ka eelvitamiinideks).

Vesilahustuvate vitamiinide klassifikatsioon ja keemilised põhinimetused

Nimetus Keemiline põhinimetus Ladina alfabeedi suurtähtedega nomenklatuur,1941.a Eddy, Harley ”Vitamiinipreparaadi” nimetus 1941.a Eddy, Harley
B1-vitamiin tiamiin B1-vitamiin tiamiin
B2-vitamiin ka G-vitamiin[119] riboflaviin B2-vitamiin ehk G-vitamiin (USA-s) riboflaviin
B3-vitamiin ka P-vitamiin[120] nikotiinhape, niatsiin, nikotiinamiid Nikotiinhape ehk Nikotiinamiid
B4-vitamiin koliin J-Vitamiin[121]
B5-vitamiin pantoteenhape Pantoteenhape
B6-vitamiin püridoksiin, püridoksamiin B6-vitamiin püridoksiin
B7-vitamiin ka H-vitamiin, I-vitamiin (Centanni 1935) biotiin
B8-vitamiin inositool müoinositool
B9-vitamiin ka B11-vitamiin ja M-vitamiin, faktor U, faktor R, Bc-vitamiin[122][123] foolhape folaat
B10-vitamiin ka R-vitamiin, pteroylmonoglutamic acid foolhape
B11-vitamiin ka S-vitamiin, pteryl-hepta-glutamic acid foolhape
Bc-vitamiin foolhape folaat
BT-vitamiin L-karnitiin
B12-vitamiin kobalamiinid
B13-vitamiin oroothape
B14-vitamiin foolhape
B15-vitamiin pangaamhape
B16-vitamiin dimethylglycine
B17-vitamiin laetrile
B22-vitamiin karnitiin
Vitamiin C askorbiinhape L-askorbaat C-vitamiin askorbiinhape
Vitamiin F linoleenhape


H-vitamiin biotiin
K3-vitamiin[124] menadiool
L1-vitamiin[125] anthranilic acid ka o-aminobenzoic acid
Vitamiin N ka Vitamiin PABA lipoehape
Vitamiin PABA ka Bx-vitamiin p-aminobensoehape
Vitamiin P flavonoidid P-vitamiin eriodyctiol[126][127]
P4-vitamiin troxerutin[128][129]
Vitamiin PQQ (2,7,9-tricarboxy-pyrroloquinoline quinone, methoxatin)[130][131][132]
Vitamiin U S-metüülmetioniin

Süstemaatiline nomenklatuur[muuda]

Rahvusvaheliselt kasutatakse biokeemia jpt keemiateaduste keemiliste ühendite klassifitseerimisel IUPAC Commission on the Nomenclature of Organic Chemistry (CNOC) ja IUPAC International Union of Biochemistry (IUB) Commission on Biochemical Nomenclature (CBN) kirjastatud ning avaldatud reegleid ja märgistust ning esitlusviisi tuues võimalusel ära ka tavakeeles kasutusel olevad terminid.[133]

Vitaminoidid[muuda]

Next.svg Pikemalt artiklis Vitaminoid

Erinevad biokeemia ning toitumisega ning farmaatsiaga tegelevad teadusharud klassifitseerivad vitamiine ja soovituslikke koguseid, erinevalt, nii arvatakse vitamiinide hulka osade allikate kaudu ka vitamiinilaadset toimet omavad vitamiinilaadsed, väga erineva struktuuriga orgaanilised bioaktiivsed ühendid, ka mikrotoitained, mida nimetatakse vitaminoidideks.[134] Vitaminoidid on, sarnaselt vitamiinidele, orgaanilised bioaktiivsed ühendid, mida valdav enamik normaalse füsioloogiaga organismidest suudab piisavas koguses endogeenselt sünteesida ega vaja neid eksogeensetest allikatest. Vitaminoidid on B13-vitamiin,B15-vitamiin, B17-vitamiin,Vitamiin P,BT-vitamiin e L-karnitiin, Q-vitamiin jpt. Vitaminoididega ei seostata ka otseselt avitaminooside teket. Küll aga võib vitaminoidide puudumisega seostada haiguslikke seisundeid inimestel, kelle füsioloogilised eripärad (neerupuudulikkus, immuunpuudulikkus, metaboolsed haigused, kestev medikamentoosne ravi jne) ja või normaalsed ealised muutused (väheneb vitamiinide süntees,varud, muutused toitumises ja eluviisis, mitmed haigused ja/või ensüümidega seonduv), geneetiline eripära mõjutavad organismi füsioloogilisi seisundeid otsustavalt.[135]Vitaminoide kasutatakse megavitamiiniteraapiates.


Lisaks klassifitseeritakse vitamiine veel ka nende ainete saadavuse alusel: Ainete saadavuse alusel jagatakse vitamiinid

  • eksogeensed- ained, mida valdavas enamuses inimorganismis rakusiseselt ei sünteesita ja saadakse eksongeensetest allikatest, näiteks toit;
  • endogeensed-ained, mida inimorganismis sünteesitakse rakusiseselt väliskeskonna mõjutusel (näit sünteesib keskmine inimkeha fotobioloogiliselt kaltsiferoole ja retinoide.

Vitamiinid ja füsioloogia[muuda]

Vitamiinide faktor elusorganismi metaboolsetes protsessides[muuda]

Next.svg Pikemalt artiklis Tsitraaditsükkel

Vitamiinid ja koensüümid[muuda]

Next.svg Pikemalt artiklis Koensüümid

Vitamiinid on väga erineva keemilise struktuuri ning keemiliste ja füüsikaliste omadustega. Enamik klassifitseeritud vesilahustuvaid vitamiine, nende derivaate on prosteetilise rühma liitensüümid ja koensüümid. Nad osalevad koos ensüümide valguosaga (apoensüümiga) ensüümkatalüüsis. Nii vajab (vajaks) glükoosi reaktsioon:

C6H12O6(glükoos) + 6O2→6CO2 +6 H2O

vähemalt seitsme erineva B-vitamiini ja selle ühendite kaudu komplekteeritud koensüümi olemasolu, et moodustuks toimiv ensüüm (holoensüüm).[136]

Vitamiinid ja antioksüdandid[muuda]

Next.svg Pikemalt artiklis Antioksüdant
Selles artiklis tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning selle lugemine ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.

Normaalse füsioloogiaga biokeemilistel indiviididel valitseb tasakaal antioksüdantsete molekulide ja ROSi ehk rakuvälise oksüdatiivse stressi perekonna molekulide vahel.[137][138]

Looduslikud antioksüdandid jagatakse:

Signaalmolekulide alusel jagatakse vitamiinid kui toidulisandid ja antioksüdandid lihtsustatult alljärgnevalt:

Heterogeensuse alusel jagatakse vitamiinid kui eksogeensed antioksüdandid:

C-vitamiin ja selle ühendid toimivad vesilahustuvate antioksüdantidena inhibeerides bioloogiliste makromolekulide (nagu DNA , rasvad ja valgud jt) rakuvälist ROSi ehk rakuvälist oksüdatiivset stressi ja elusorganism vajab neid ka ensüümi procollagen-proline dioxygenase (tavatermin) EC 1.14.11.2 (süstemaatiline klassifikatsioon) koostises.[139] Rasvlahustuvaid vitamiine : retinoide (ka karotenoide)), tokoferoole ja ubikinoone loetakse rasvlahustuvateks antioksüdantideks.[140] Raamatu Death in Small Doses?: Antioxidant Vitamins A, C and E in the Twenty-first Century: Book One autor Randolph M. Howes loetleb muuhulgas 32 rahvusvahelist teadusorganisatsiooni (FDA, AHA, NCI jpt.) kes ei soovita, tuginedes tõenduspõhise meditsiini uuringutele, antioksüdantse toimega vitamiinide omal käel tarbimist, peamise ohuna on ära toodud suurenenud risk haigestuda erinevatesse pahaloomulistesse kasvajatesse.[141]

Vitamiinid ja pro-oksüdandid[muuda]
Next.svg Pikemalt artiklis Pro-oksüdandid

Kuigi palju avaldatud uuringuid toetavad teooriat,et C-vitamiin, tokoferoolid, retinoidid on bioloogiliselt olulised kui mitte-ensümaatilised antioksüdandid, leidub ka allikaid, kus nimetatud vitamiinid ja nende derivaadid on liigitatud pro-oksüdantide hulka.[142][143]

Vitamiinide transport ja imendumine[muuda]

Next.svg Pikemalt artiklis Ainete transport

Vitamiinidega seotud laboratoorsete meetodite ning katsetuste baasil loodud in vitro , in vivo jpt loom-ning inimmudelid on aluseks tõenduspõhise meditsiini kaudu organismide vitamiinidega vajaduse ning omastatavuse, defitsiidi ja haiguste, kirjeldamisel.[144] Vitamiinide imendumine rakkudesse ja neid ümbritsevasse väliskeskkonda toimub mitmete protsesside abil:

Vitamiinid ja vere-aju barjäär[muuda]

Next.svg Pikemalt artiklis Hematoentsefaalne barjäär

Vere-kudede barjäär on ringluses olevate vesilahustuvate vitamiinide ja rasvlahustuvate vitamiinide aga ka paljude teiste ainete transpordi ja imendumise jaoks erinevad. Rasvlahustuvate vitamiinide metabolism käib eelkõige lümfiringe kaudu ühendudes nii ka kõikide vitamiin D retseptoritega (VDR)(paiknevad peaajus nii gliiarakkudes, astrotsüütides aga ka seljaajus jm) kui ka vitamiin A retseptoritega (retseptoreid jagavad hormoonide ja neuropeptiididega jpt). VDRid ühenduvad kesknärvisüsteemiga läbides seega nn vere-aju barjääri. Vitamiinidel on oluline toime aju neurokeemiliste protsesside regulaatoritena ja närvisüsteemi arengu faktoritena.[145]

Meditsiiniline biokeemia[muuda]

Vitamiinivaeguse tekkepõhjused[muuda]

  • toitumuslik- olmelised: toiduainete defitsiit, nt alatoitumus, nälgimine ja mittetasakaalustatud ühekülgne toitumine, alkoholism, ületoitumus
  • organismi teatud haiguslikud seisundid, kaasasündinud pärilikud raku ainevahetushaigused ja teatud ravimite kestev tarvitamine, sapphapete ebapiisav komplekteerimine, ensüümide tööga seotud häired, ealised iseärasused, seedeelundkonna osade (eriti peensoole, kus peaks toimuva vitamiiniühendite omastamine ja organismi edastamine) anatoomilis- füsioloogilised iseärasused aga ka mikrofloora tasakaalu häirumine,kahjustused antibiootikumide,toitainete jms.
  • füsioloogilised: mõningate vitamiinide kõrgendatud vajadus väikelastel, rasedatel, imetavatel emadel ja vanuritel.

Inimorganismis olevate vesilahustuvate vitamiinide varud peavad vastu vaid nädalaid, nii näiteks on söögiga saadud karotinoide sisaldava eelvitamiin A ühendite eluiga vereplasmas ligi 12 päeva, rakkudes aga kuni 3 aastat. Rasvlahustuvate vitamiinide varud, millede peamisteks depoodeks on maks ja aju aga ka lümfisüsteemi rakud jpt, eluaeg on pisut pikem kuni 6 kuud (sõltuvalt sellest kuidas on toimunud toitainete metabolism ja salvestamine rasvarikastes kudedes). Varudele vaatamata on vajalik vitamiinide igapäevane võimalikult optimaalne (biosaadavus) saamine toiduga, sest vaid nii tagatakse toitainete ringlus ning DNA tsüklid ning varude piisava taseme säilumine organismis. See on vajalik vähemalt kahel põhjusel:

  • varude taseme langusest põhjustatud mitmed subkliinilised kahjustused muudavad inimkeha rakud oluliselt tundlikumaks kliiniliste häirete (haiguste) tekkevõimaluste suhtes;
  • vaid varude piisav saamine toiduga ja omastatavus ning piisav tase tagavad elusrakkudele metaboolseteks funktsioonideks vajalikud biomolekulide koostisosad.

Ekstreemsematel juhtudel võib see põhjustada probleeme kogu organismi ainevahetuses ja funktsioneerimises, kaasa aidata mitmesuguste krooniliste haiguste kujunemisele jne.

Raseduse ajal on vaja olla eriti tähelepanelik oma toitumisharjumuste suhtes, nii ei ole soovitav liialdada sünteetiliste vitamiinipreparaatidega (näit vitamiin A (kasvusignaal ja rakkude areng) ja vitamiin D (pidurdussignaal ja kaitse ) ja ohustada organismi homöostaasi. Loode saab valdava enamiku eluks ning arenguks (toitumis-, hingamis-,sisenõristus- ja erituselundite jpm arenguks) vajalikke aineid (sh vitamiinid) nabaväädi kaudu. Rasedusaegsed hüpovitaminoosid, avitaminoosid ja hüpervitaminoosid võivad lootel arenguhäireid põhjustada, sest vitamiinidel on oluline roll pea kõikides organismi arengu- ja metaboolsetes protsessides.

Hüpovitaminoosid[muuda]

Next.svg Pikemalt artiklis Hüpovitaminoos

Hüpovitaminoos ehk osaline vitamiinivaegus võib inimeste (aga ka kodu-ja farmiloomade) organismides tekkida kõikide tuntud vitamiinide ajutise puudujäägi (defitsiidi) korral.

Kuna hüpovitaminooside tajutavad sümptomid on vitamiinide jpt toidulisandite defitsiidi puhul tihti kattuvad , siis tuleks kindluse saamiseks end kliiniliselt testida. Kuid tihti on nad üldisemat laadi nähud (väsimus, kehakaalu langus, vastuvõtlikkus nakkushaigustele, peavalud, liigeste ja lihaste valulikkus jne), mis ilmnevad sõltumata sellest, kas organismis on vitamiine piisavalt või on tegemist organismi füsioloogiliste ega ka patoanatoomiliste seisunditega.

Kui vitamiinivaegus on pikaajalisem, siis nimetatakse seda seisundit avitaminoosiks.

Avitaminoosid[muuda]

Next.svg Pikemalt artiklis Avitaminoos

Avitaminoosid võivad inimorganismides kujuneda ühe konkreetse vitamiini kestval, täielikul puudumisel ja/või organismi võimetusel seda ensümaatiliselt metaboliseerida. Erinevalt hüpovitaminoosist on avitaminoosid seostatavad kliinilise meditsiini kaudu konkreetsete haiguslike seisunditega (nt vitamiin B1 puhul beriberi ja vitamiin C puhul skorbuut jne). Avitaminoose klassifitseeritakse sarnaselt RHK-10 klassifikaatorite [E50-E56] alusel kuid diagnostikaks kasutatakse erinevaid laborianalüüse, korduvate intervallide ja vajalike täpsustustega.

Vitamiiniliigsus[muuda]

Hüpervitaminoosid[muuda]

Next.svg Pikemalt artiklis Hüpervitaminoos

Hüpervitaminoosid ehk vitamiinimürgistused ka vitamiiniliigsus võivad inimeste organismis tekkida peamiselt rasvlahustuvate vitamiinipreparaatide üleannustamise korral.

Antivitamiinid[muuda]

Next.svg Pikemalt artiklis Antivitamiinid

Antivitamiinid võivad olla nii looduslikud ühendid kui ka keemilised ühendid (ja/või nende kombinatsioonid), mis sekkuvad, konkureerivad ja/või inhibeerivad vitamiinide toimet.[146]

Vitamiinid ja kasvajad[muuda]

Next.svg Pikemalt artiklis Onkoloogia

Erinevate vitamiinide megaannused on teaduslikes ja kliinilistes katsetes osutunud tõhusaks rakkude apoptoosi indutseerijaiks, mõjutades kasvajarakke apoptoosi sisenema ja nimetatud rakutsüklit käivitama.[147]

Ortomolekulaarne meditsiin[muuda]

Next.svg Pikemalt artiklis Ortomolekulaarne meditsiin

Megavitamiini teraapia[muuda]

Vitamiini C megaannused on teaduslikes ja kliinilistes katsetes (inim- ja loomkatsed) osutunud tõhusaks kasvajarakkude hävimisel.[148] Samuti kasutakse megavitamiini teraapiates erinevaid vitaminoide.

Geneetika ja vitamiinid[muuda]

Süsteemibioloogiaga seotud teadusharude kaudu: farmakogeneetika, epigeneetika, nutrigenomics, nutrigenetics,bioinformaatika, proteoomika, transcriptomics, toksikogenoomika jne.

Farmakoloogia ja vitamiinid[muuda]

Vitamiinid ja farmakogeneetika[muuda]

Next.svg Pikemalt artiklis Farmakogeneetika

Iga isiku geneetilised eripärad ja ka vanus, sugu, toitumine, elustiil jpt teised faktorid mõjutavad suuresti organismi võimekust vitamiine metaboliseerida nii raku molekulaarsel tasandil (aktiivne difussioon, passiivne difusioon, imendumine, väljutamine, salvestumine jt), kui geenide ja mtRNA transkriptsiooni ja reparatsiooniga ning paljunemisega seotud protsessides aga ka raku tuumaretseptorite kommunikatsiooni mehhanismidest ja nende õigeaegsest apoptoosist.

Toidulisandid veterinaarias[muuda]

Lemmikloomade ning kodustatud loomade, roomajate,lindude jpt kasvu- ning paljunemist ja heaolu ja/või selle puudumist mõjutavad samuti vitamiinide baasil toodetud ning manustatavad toidulisandid, millede otstarbekuse üle tuleks konsulteerida loomaarstidega.[149]

Vitamiinide allikad inimese jaoks[muuda]

Inimene saab vitamiine, valdavas enamikus, taimset päritolu toiduga (tänapäeval ka vitamiinipreparaatide manustamisel). Mõningaid vitamiine (näiteks vitamiin K, biotiin, pantoteenhape, niatsiin) sünteesib inimese seedekulgla mikrofloora. Vajadusel suudab inimorganism mõnda vitamiini ka ise sünteesida (näiteks trüptofaani rohkuse korral sünteesitakse temast niatsiini, naharakkudes toimub ultraviolettkiirguse toimel vitamiini D süntees. Kui toidus on piisavalt mingi vitamiini eelühendit ehk provitamiini, suudab organism seda vitamiini provitamiinist piisavalt sünteesida (näiteks taimsetest karotenoididest sünteesitakse vitamiin A).

  • toit annab põhiosa (enamiku vitamiine saab inimene taimsest toidust)
  • seedekulgla mikrofloora tegevus
  • vitamiinpreparaadid

Tähtis teada[muuda]

Kontsentreeritd taimsed vitamiinipreparaadid ja ka sünteetiliselt valmistatud vitamiinipreparaadid jagatakse kasutusotstarbe järgi alljärgnevalt:

  • Farmatseutilised preparaadid:

1)meditsiiniliselt olulised preparaadid (katsetatud, üldiselt loetakse ohututeks, rahuldava bioomastatavusega jne)

2)kosmeetilised toitainelised preparaadid (koostis rahvusvaheliselt kontrollimata ja kinnitamata, bioomastatavus rahvusvaheliselt tunnustatud standardite alusel kontrollimata)

  • Söödapreparaadid ehk põllumajanduslikud preparaadid, leiavad kasutust veterinaarias ning põllumajanduses.

Sünteetilised vitamiinipreparaadid:[muuda]

  • ei oma energeetilist väärtust
  • ei ole rühmade piires asendatavad (üks vitamiinipreparaat ei asenda teist)
  • ei asenda teisi toitaineid
  • kestev omal käel tarvitamine võib esile kutsuda mitmeid haiguslike seisundeid (anatoomilis-füsioloogilisi jpt)
  • on energia vahendajad rakkudele (üleandjad, vastuvõtjad, transport ja reparatsioon)
  • nende toime ei avaldu ainult akuutsete haiguste vältimises, vaid nende oskuslik, argumenteeritud ja indiviidi omapära arvestav kasutamine omab ka väga olulist profülaktilist toimet mitmete (eriti krooniliste) haiguste suhtes.

Soovitatavad päevased vitamiinide kogused inimestele: DRI,UL,RDI, RDA[muuda]

Next.svg Pikemalt artiklis Toitumisteadus

Soovitatav päevane toitainete hulk e RDA[muuda]

Next.svg Pikemalt artiklis RDA

Soovitatav päevane toitainete hulk e RDA (recommended daily allowance) on USA Teaduste Akadeemia teadlaste poolt USA ning Kanada elanikkonna tarbeks koostatud raportid koos statistiliste standardnäitajate ja tabelitega inimeste vitamiinide ja teiste toitainete päevase vajaduse näitlikustamiseks.[150][151] RDA tabelites toodud standardnäitajaid kasutab FDA õiguslike standardite, mida tuntakse soovituslike päevakogustena e DRV-dena (Daily Reference Values), komplekteerimiseks.[152] RDA on soovituslik ning peetakse sobilikuks keskmise, turvalise ja adekvaatse päevase toiduga saadavate vitamiinide koguste tarvis, mis sobib 97% kuni 98% näiliselt tervete meeste, naiste, tüdrukute ning poisslaste jpt vanusegruppide tarbeks, hoidmaks ära vitamiinipuudusest tingitud haiguslike seisundite tekkimist.[153][154]

Vaata ka[muuda]

Viited[muuda]

  1. ↑ Casimir Funk, "Die Vitamine, ihre Bedeutung für die Physiologie und Pathologie : mit besonderer Berücksichtigung der Avitaminosen: (Beriberi, Skorbut, Pellagra, Rachitis): Anhang: Die Wachstumsubstanz und das Krebsproblem". Wiesbaden: J.F. Bergmann, lk 4, 1914. Veebiversioon (vaadatud 25.05.2013)(saksakeelne)
  2. ↑ Casimir Funk, "Die Vitamine, ihre Bedeutung für die Physiologie und Pathologie : mit besonderer Berücksichtigung der Avitaminosen: (Beriberi, Skorbut, Pellagra, Rachitis): Anhang: Die Wachstumsubstanz und das Krebsproblem". Wiesbaden: J.F. Bergmann, lk 4, 1914. Veebiversioon (vaadatud 25.05.2013) (saksakeelne)
  3. ↑ Carpenter, K.J.
  4. ↑ Lee Russell McDowell 2000
  5. ↑ A.McGill 1911
  6. ↑ Casimir Funk, "Die Vitamine, ihre Bedeutung für die Physiologie und Pathologie : mit besonderer Berücksichtigung der Avitaminosen: (Beriberi, Skorbut, Pellagra, Rachitis): Anhang: Die Wachstumsubstanz und das Krebsproblem". Wiesbaden: J.F. Bergmann, lk 4-5, 1914. Veebiversioon (vaadatud 25.05.2013) (saksakeelne)
  7. ↑ Casimir Funk, "Die Vitamine, ihre Bedeutung für die Physiologie und Pathologie : mit besonderer Berücksichtigung der Avitaminosen: (Beriberi, Skorbut, Pellagra, Rachitis): Anhang: Die Wachstumsubstanz und das Krebsproblem". Wiesbaden: J.F. Bergmann, lk 4, 1914.Veebiversioon (vaadatud 25.05.2013) (saksakeelne)
  8. ↑ Inimorganismi biomolekulid ja nende meditsiiniliselt olulisemad ülesanded Inimorganismi metabolism, selle häired ja haigused.M. Zilmer , E. Karelson , T. Vihalemm, A.Rehema, K. Zilmer. Inimorganismi biomolekulid ja nende meditsiiniliselt olulisemad ülesanded Inimorganismi metabolism, selle häired ja haigused, peatükk 11,lk 138-140, Biokeemia Instituut, Tartu Ülikool 2010, ISBN 978-9985-2-1540-1.
  9. ↑ Laterra, J.. Keep, R..Betz,L.A.. Goldstein, G.W.. Agranoff, B.W.. Albers, R.W. et al., editors. Basic Neurochemistry: Molecular, Cellular and Medical Aspects., Lippincott-Raven, Philadelphia, 6th edition, 1999; Section Blood-Brain Barrier., Bookshelf ID: NBK28180, Osaline veebiversioon (vaadatud 16.04.2013)
  10. ↑ *Jan Koolman, KlausHeinrich Röhm, Taschenatlas der Biochemie, 3. Auflage, Georg Thieme Verlag, 2003, ISBN 3-13-759403-0. [Google`i raamat osaline veebiversioon (vaadatud 19.05.2013)
  11. ↑ Brockhaus ABC Der Naturwissenschaft und Technik. Veb F.A. Brockhaus Verlag, Leipzig, 1957, lk 784, Nr 455 (150/33/57).
  12. ↑ [1]
  13. ↑ Jason Allen Mayberry, Scurvy and Vitamin C, Food and Drug Law, Class and 3L Paper, 2004, (vaadatud 11.06.2013)
  14. ↑ Lynne Goebel, George T.Griffing, Scurvy, eMedicine, Sissekanne veebisaidil emedicine.medscape.com (vaadatud 11.06.2013)
  15. ↑ Funk, lk 2, 1914
  16. ↑ Funk, lk 5, 1914
  17. ↑ Funk, lk 5, 1914
  18. ↑ Funk, lk 3, 1914
  19. ↑ Funk, lk 3, 1914
  20. ↑ Funk, lk 3-5, 1914
  21. ↑ Brockhaus, lk 784, 1957
  22. ↑ Valerie Gertrud Senger, 2004:7
  23. ↑ Funk, lk 3, 1914
  24. ↑ Funk, lk 6, 1914
  25. ↑ http://www.chemgapedia.de/vsengine/tra/vsc/de/ch/4/cm/chemmed.tra/Vlu/vsc/de/ch/4/cm/vitamine.vlu/Page/vsc/de/ch/4/cm/vitamine/index.vscml.html
  26. ↑ Vitamin Tolerance of Animals, 1987
  27. ↑ Eddy, Walter, H., Gessner G. Hawley. We need vitamins, Reinhold Publishing Corporation, lk 7-18, 1941, http://archive.org/stream/weneedvitamins031849mbp#page/n3/mode/2up
  28. ↑ Eddy, Walter, H., Gessner G. Hawley. We need vitamins, Reinhold Publishing Corporation, lk 8, 1941, [2]
  29. ↑ Eddy, Walter, H., Gessner G. Hawley. We need vitamins, Reinhold Publishing Corporation, lk 11, 1941, [3]
  30. ↑ Funk, lk 6, 1914
  31. ↑ Brockhaus, lk 784, 1957
  32. ↑ Vitamin Tolerance of Animals, 1987
  33. ↑ Koolman et al 2003
  34. ↑ Gerald F. Combs, Jr.,2012.
  35. ↑ [4]
  36. ↑ Kenneth Todar, Nutrition and Growth of Bacteria. Todar's Online Textbook of Bacteriology.Sissekanne veebisaidil www.textbookofbacteriology.net
  37. ↑ Da-Wen Sun, Handbook of Food Safety Engineering, Wiley-Blackwell; 1 ed, 2011, ISBN 978-1444333343.Google`i raamatu veebiversioon (vaadatud 14.06.2013)
  38. ↑ E.E.Snell, W.H.Peterson, Growth Factors for Bacteria, X. Additional Factors Required by Certain Lactic Acid Bacteria, J Bacteriol. 1940 March; 39(3): 273–285.PMCID: PMC374571, [5]
  39. ↑ C. RUSSELL,R. R. BHANDARI, T. K. WALKER, Vitamin requirements of thirty -four Lactic Acid Bacteria associated with Brewery Products, 1953, College of Technology, University of Munchester, Veebiversioon (vaadatud 14.06.2013) (pdf)
  40. ↑ http://generalbacteriology.weebly.com/bacterial-growth.html
  41. ↑ Paola Branduardi, Tiziana Fossati, Michael Sauer, Roberto Pagani, Diethard Mattanovich, Danilo Porro, Biosynthesis of Vitamin C by Yeast Leads to Increased Stress Resistance, 2007,[http://www.plosone.org/article/info:doi/10.1371/journal.pone.0001092 Veebiversioon (vaadatud 14.06.2013)
  42. ↑ Matthew J. Colloff,Dust Mites, CSIRO, lk 5,69, 2009, ISBN 978-90-481-2223-3.Google`i raamatu veebiversioon (vaadatud 14.06.2013)
  43. ↑ Gerald F. Combs, Jr.,2012.
  44. ↑ F. Gowland Hopkins, 1912
  45. ↑ Institute of Medicine, DRI, 2000
  46. ↑ Vitamin Tolerance of Animals, 1987
  47. ↑ Takayoshi Kanō,The Last Ape: Pygmy Chimpanzee Behavior and Ecology, Stanford University Press, lk 108, 1992, Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 14.06.2013)
  48. ↑ S.S. Bhojwani et al.1996
  49. ↑ Bushue et al.2010.
  50. ↑ Harris 1912
  51. ↑ Lunin 1880
  52. ↑ Gerald F. Combs, Jr.2012
  53. ↑ Funk, lk 9,1914
  54. ↑ Sissekanne saidil http://encyclopedia2.thefreedictionary.com
  55. ↑ Walter Hollis Eddy, lk 10, 1921
  56. ↑ Funk, lk 9,1914
  57. ↑ Funk, lk 29, 1914
  58. ↑ Carpenter 2004
  59. ↑ Funk,lk 19, 1914
  60. ↑ Funk,lk 10,27-28, 1914
  61. ↑ McCollum 1917
  62. ↑ Walter Hollis Eddy, lk 8, 1921
  63. ↑ McCollum 1917
  64. ↑ Soraya de Chadarevian et al.2005
  65. ↑ Funk, lk 11,19,28 1914
  66. ↑ McCollum 1917
  67. ↑ Walter Hollis Eddy, lk 8, 1921
  68. ↑ Walter Hollis Eddy, lk 16, 1921
  69. ↑ Walter Hollis Eddy, lk 18, 1921
  70. ↑ Walter Hollis Eddy, lk 13, 1921
  71. ↑ McCollum 1917
  72. ↑ McCollum 1917
  73. ↑ Walter Hollis Eddy, lk 13, 1921
  74. ↑ Walter Hollis Eddy, lk 9, 1921
  75. ↑ Gerald F. Combs Jr 2012
  76. ↑ Funk, lk 34, 1914
  77. ↑ Funk, lk 34,38, 1914
  78. ↑ Soraya de Chadarevian et al 2005
  79. ↑ Walter Hollis Eddy, lk 9, 1921
  80. ↑ Funk, lk 30, 1914
  81. ↑ Funk, lk 3, 1914
  82. ↑ Funk, lk 3, 1914
  83. ↑ Funk, lk 2, 1914
  84. ↑ Casimir Funk, "The Vitamines", 1 ed 1913, 2nd ed 1921
  85. ↑ Funk, lk 4, 1914
  86. ↑ Kenneth J. Carpenter
  87. ↑ Walter Hollis Eddy 1921
  88. ↑ Funk, lk 6,35, 1914
  89. ↑ Funk, lk 80, 1914
  90. ↑ Funk, lk 36, 1914
  91. ↑ Eddy, Walter, H., Gessner G. Hawley. We need vitamins, Reinhold Publishing Corporation, lk 9-10, 1941, [6]
  92. ↑ Soraya de Chadarevian et al 2005
  93. ↑ Piro et al 2010
  94. ↑ www.etymonline.com
  95. ↑ Encyclopedia of World Biography 2004
  96. ↑ Ladina-eesti sõnastik
  97. ↑ Walter Hollis Eddy 1921
  98. ↑ Eddy, Walter, H., Gessner G. Hawley. We need vitamins, Reinhold Publishing Corporation, lk 58, 1941, http://archive.org/stream/weneedvitamins031849mbp#page/n3/mode/2up
  99. ↑ Eddy, Walter, H., Gessner G. Hawley. We need vitamins, Reinhold Publishing Corporation, lk 59, 1941, [7]
  100. ↑ G. O. KOHLEB, C. A. ELVEHJEM AND E. B. HABT, THE RELATION OF THE 'GRASS JUICE FACTOR' TO GUINEA PIG NUTRITION, Department of Agricultural Chemistry, University of Wisconsin, Madison,1937,[8]
  101. ↑ http://www.cancernaturaltherapyfoundation.org/health-articles-view.php?id=29]
  102. ↑ Steve Meyerowitz, Wheatgrass Nature's Finest Medicine: The Complete Guide to Using Grass Foods &Juices to help your health. Sproutman Publications, 7th ed, lk 62, 2006, ISBN 978-1-878736-98-7, Google´i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 15.06.2013)
  103. ↑ Gallop et al 1993
  104. ↑ Earl Mindell et al 2011
  105. ↑ Iriarte et al 2000
  106. ↑ Zilmer et al 2010
  107. ↑ Eddy, Walter, H., Gessner G. Hawley. We need vitamins, Reinhold Publishing Corporation, lk 10, 1941, http://archive.org/stream/weneedvitamins031849mbp#page/n3/mode/2up
  108. ↑ Soraya de Chadarevian et al 2005
  109. ↑ www.etymonline.com
  110. ↑ Zilmer et al 2010
  111. ↑ Friedrich 1988
  112. ↑ Lee Russell McDowell 2000
  113. ↑ IUPAC-IUB 1967
  114. ↑ Sissekanne saidil http://medical-dictionary.thefreedictionary.com
  115. ↑ Sissekanne saidil http://www.thefreedictionary.com
  116. ↑ veebiversioon (vaadatud 12.05.2013)
  117. ↑ Ian K. M. Morton et al 1999
  118. ↑ Earl Mindell et al 2011
  119. ↑ Earl Mindell et al 2011
  120. ↑ Earl Mindell et al 2011
  121. ↑ Eddy, Walter, H., Gessner G. Hawley. We need vitamins, Reinhold Publishing Corporation, lk 58, 1941, http://archive.org/stream/weneedvitamins031849mbp#page/n3/mode/2up
  122. ↑ Earl Mindell et al 2011
  123. ↑ Jennifer Turley, Joan Thompson, Nutrition Your Life Science, 1st ed, lk 244, 2013, Cengage Learning, ISBN 978-0-538-49484-7 http://books.google.ee/books?id=hBdkMAeWOT0C&pg=PT270&dq=do+fungi++make+vitamin+B12&hl=et&sa=X&ei=rGW8UZGaKMvHsgbtrYGYAQ&ved=0CDwQ6AEwAjge Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 15.06.2013)
  124. ↑ Ian K. M. Morton et al 1999
  125. ↑ Vitamin L1.The Landolt-Börnstein Substance Property Index
  126. ↑ http://www.chemdrug.com/databases/10_3_cwvdsqwobctrouqv.html
  127. ↑ TZOU-CHI HUANG, JEN-YU CHANG, HUNG-JEN LIU, SHINN-SHYONG TSAI, TSUNG-CHOU CHANG, CHI-TANG HO, KUO PIN CHUANG. ERIODICTYOL DECREASES REACTIVE OXYGEN SPECIES PRODUCTION AND INHIBITS P47PHOX CLUSTERING AND TRANSLOCATION IN MONOCYTES, Article first published online: 8 JUN 2012, DOI: 10.1111/j.1745-4514.2011.00645.x, http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1111/j.1745-4514.2011.00645.x/abstract Osaline veebiversioon ( vaadatud 11.06.2013)
  128. ↑ Earl Mindell et al 2011
  129. ↑ http://www.chemyq.com/En/xz/xz12/118250dxeme.htm Sissekanne saidil http://www.chemyq.com
  130. ↑ Gallop et al 1993
  131. ↑ Earl Mindell et al 2011
  132. ↑ Iriarte et al 2000
  133. ↑ IUPAC-IUB 1967
  134. ↑ Schmiedel 2010:95
  135. ↑ Schmiedel 2010:95
  136. ↑ Allen et al 2005
  137. ↑ Gough et al 2011
  138. ↑ Elango et al 2006
  139. ↑ Procollagen-proline dioxygenase
  140. ↑ Balz 1999
  141. ↑ Howes 2010
  142. ↑ Frei et al 2008
  143. ↑ Bergström 2012
  144. ↑ Norman 1979
  145. ↑ Gibson, G.E, Blass, J.P, Laterra, J, Keep, R, Betz,L.A, Goldstein, G.W, [[Agranoff, B.W, Albers, R.W, et al., editors. Basic Neurochemistry: Molecular, Cellular and Medical Aspects., Lippincott-Raven, Philadelphia, 6th edition, 1999; Chapter 33. Nutrition and Brain Function., Bookshelf ID: NBK28180,Osaline veebiversioon (vaadatud 16.04.2013)
  146. ↑ Harris 1949
  147. ↑ Gerald F. Combs Jr 2012
  148. ↑ Borst 2008
  149. ↑ Vitamin Tolerance of Animals 1987
  150. ↑ Shils et al 2006
  151. ↑ Trapido 2007
  152. ↑ Shils et al 2006
  153. ↑ Recommended Dietary Allowances 1968
  154. ↑ DIETARY REFERENCE INTAKES Guiding Principles for Nutrition Labeling and Fortification 2003

Kasutatud publikatsioonid ja veebiversioonid[muuda]

Vitamiinid[muuda]

Nutritional Laboratory, University of Cambridge and Medical Research Council Dewelopment of the concept of antivitamins, British Journal of Nutrition, 2, 1948, pp 362-373.doi:10.1079/BJN19480066. Veebiversioon (vaadatud 11.04.2013)

Tentative Rules, European. J. Biochem.,2 (1967) 1-8, Volume 2, Issue 1, 3 MAR 2005. Veebiversioon (vaadatud 10.04.2013) (pdf)

S.S. Bhojwani, M.K. Razdan. Plant Tissue Culture: Theory and Practice: a Revised Edition, 1996, ISBN 0-444-81623-2.Google`i raamat osaline eebiversioon (vaadatud 10.05.2013)

Elsevier, Oxford, 2 ed, 2005; chapter: COFACTORS,Organic, ISBN 0-12-150110-8. http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/B0122266943000636 Osaline veebiversioon (vaadatud 21.04.2013)]

Blood-Brain Barrier: A Historical Point of View.,The Anatomical Record Part B: The New Anatomist., 2006; 289B. Veebiversioon (vaadatud 27.04.2013) (pdf)

Mutagenesis , 2012; pmid = 12569111. Veebiversioon (vaadatud 23.04.2013)

Rahva Tervise Organisatsioonid[muuda]

RDA standardite kategooriad[muuda]

Lisalugemist[muuda]

Välisallikad[muuda]

Pärit leheküljelt "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vitamiinid&oldid=3647991"