B6-vitamiin

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Vitamiin B6)

B6-vitamiin ehk antidermatiitne vitamiin on geneeriline nimetus erineva struktuuriga orgaaniliste biomolekulide ja asendamatute, valdavalt eksogeensete mikrotoitainete, mis evivad B6-vitamiinilaadset toimet, kohta. B6-vitamiinil ja selle vitameeridel ning analoogidel ja derivaatidel on oluline roll bioloogilises katalüüsis ka kofaktorite ning koensüümidena. B6-vitamiin loetakse B-rühma vitamiinide rühma ja ta on mikrokogustes igapäevaselt vajalik valdava enamiku organismide mitmete bioloogiliste ja füsioloogiliste protsesside normaalseks toimiseks. B6-vitamiinid on ka tunnustatud söödalisandid ning ravimpreparaadid. B6-vitamiini täielik puudumine (ka bioaktiivsuse minetanuna) toidus või kestev defitsiit võib organismile kahjulik ning koguni ohtlik olla, põhjustades haiguslikke seisundeid. Inimeste organism B6-vitamiini de novo ei sünteesi seega loetakse oluliseks selle saamist toidu (sealhulgas joogiga).

Nomenklatuur ja süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Farmakoterapeutiline rühm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vormid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nimetus B6-vitamiin hõlmab kolme ühendit: püridoksiin, püridoksamiin ja püridoksaal. Nad on vitamiinse toimega tänu sellele, et muunduvad organismis koensüümseks püridoksaalfosfaadiks ja püridoksamiinfosfaadiks (vt. koensüümid).

Teatakse kuut B6-vitamiini vitameeri :

Kofaktori toime omistatakse püridoksaal 5'-fosfaadile ehk PLPle.[2]PLP on vajalik ligi 148 bioloogiliseks reaktsiooniks.[3]

Saamine ja omandamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimene saab B6-vitamiini nii loomsest kui taimsest toidust. Seda toodab märkimisväärses koguses ka soole mikrofloora. Loomsete ja taimsete produktidega liiguvad seedetrakti püridoksiin, püridoksamiin ja vitamiini fosfovormid (peamiselt püridoksaalfosfaat).

Fosfovormid defosforüülitakse seedekulglas aluselise fosfataasi toimel ning vitamiin B6 vabad vormid imenduvad passiivse difusioonina verre. Transportvormid veres on püridoksaal ja püridoksaalfosfaat (PLP). Kudedes fosforüülitakse vitamiin B6 ensüüm pürisoksaali kinaasi toimel PLP-ks.

Vitamiin B6salvestamine organismis on tagasihoidlik, vaid umbes 25 mg.

Peamised allikad on maks, kala, munakollane, pähklid, leib, avokaado, banaanid, pärm, kaunviljad.

Biofunktsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vitamiin B6 biofunktsioonid realiseeruvad enamasti koensüümse püridoksaalfosfaadi (PLP) kaudu, koensüümne püridoksamiinfosfaat leiab vähem kasutamist. PLP on koensüümiks eeskätt aminohapete ja süsivesikute ainevahetuse ensüümides. PLP-d vajab näiteks glükogenolüüs (glükogeeni lõhustamise võtmeensüüm glükogeeni fosforülaas). Lihaste glükogeeni fosforülaasis on üle poole inimorganismi PLP-st. Seda vajavad ka aminohapperühma ülekannet teostavad aminotransferaasid.

PLP-d vajab ka desamiinimine (nt seriini desamiinimine püruvaadiks), trüptofaanist niatsiini süntees, neurotransmitterite, heemi, nukleotiidide ja sfingomüeliinide (on olulised müeliini tekkel) süntees, homotsüsteiini katabolism, soolhappe teke ning vitamiin B12 imendumine.

Defitsiit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Defitsiit tekib alkoholismi, seedetrakti krooniliste haiguste puhul ja oraalsete kontratseptiivide kasutamisel.

Defitsiidi esmatunnused:

  • väsimus
  • depressioon
  • veresuhkru taseme langus (tõuseb tundlikkus insuliini suhtes)

Kestva pikaajalise defitsiidi tunnused:

  • dermatiidid (suunurkade lõhenemine, nahakahjustused silmade ümber)
  • perifeerne neuropaatia (nt käte ja jalgade krambid)
  • sideroblastiline aneemia (kuna heemi süntees on PLP defitsiidi tõttu häiritud)
  • homotsüsteinuuria

Ravimid nagu isoniasiid (kasutatakse tuberkulooosi ravis) ja penitsillamiin (kasutatakse reumatoidartriidi ravis) häirivad samuti püridoksaali ja PLP kasutamist. Isoniasiidi kestval tarbimisel kaasuvat perifeerset neuropaatiat ja penitsillamiini tarbimisega kaasuvaid krampe saab vältida vitamiin B6 adekvaatsete dooside manustamisega.

Manustamine ja toksilisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

RDA (vitamiin B6 ööpäevane soovitatav kogus):

  • meestel 2,1...2,4 mg
  • naistel 1,9...2,2 mg
  • lastel 0,9...1,9 mg
  • rasedatel ja imetavatel naistel 2,5...2,8 mg

Vitamiin B6 manustamine on hädavajalik defitsiidi puhul ilmnevate sümptomite korral. Tema oskuslik/adekvaatne manustamine võib ravi ühe komponendina olla efektiivne alkoholismi, stressi, rasvumise, dermatiitide, randmekanalisündroomi, lihaste düstroofia, reuma, tuberkuloosi, artriidi, gripi, neuriitide, peavalude, epilepsia jt haiguste korral.

B6-vitamiini on soovitav manustada koos tiamiini, riboflaviini, pantoteenhappe, C-vitamiini, tsingi, magneesiumi ja mangaaniga. Selline komplekt garanteerib, et vastavate metaboolsete protsesside biokeemiline mõjutamine on süsteemne.

Toksilisust normaalsel tarbimisel ei esine. Päevase ohutu totaalkoguse ülempiir on korduval manustamisel vahemikus 100 mg, ühekordse ohutu totaalkoguse ülempiir on 200 mg. Neid koguseid ei tasuks ületada, sest vitamiin B6 on suhteliselt toksiline.

Ajaloolist[muuda | redigeeri lähteteksti]

1934. aastal avastas Paul György, et B2 vitamiin ja rottide antipellagra faktor on erinevad ained ning nimetas selle aine B6-vitamiiniks.

1938. aastal teatas Paul György üsna samal ajal S. Lepkovsky ja J. Keresztesytaga B6 vitamiini keemilisest eraldamisest ning pakkus vitamiinile nimeks püridoksiin.[4]

Lisalugemist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Veebiversioon (vaadatud 09.09.2013)
  2. R.Surtees, P.Mills, P.Clayton, "Inborn errors affecting vitamin B6 metabolism, Future Medicine, led, ISSN 1479-6708, 1 (5), lk 615-620. Veebiversioon (vaadatud 25.08.2013)
  3. Fabrice Rébeillé, Roland Douce, Biosynthesis of Vitamins in Plants: Vitamins B6, B8, B9, C, E, K, Part 2, Academic Press is an imprint of Elsevier, lk 5, 2011, Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 26.08.2013)
  4. L. A. HARNESS, M. TOMARELLI, Paul György A Biographical Sketch, J. Nutr. January 1, 1979vol. 109 no. 1 17-23,[1]

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]