Sümbol

Allikas: Vikipeedia

Sümbol (kreeka sõnast symbolon 'märk, tunnus') ehk võrdkuju on märk, mis asendab midagi ilma välise sarnasuse või sisulise jätkuvuseta, üldlevinud arusaamade (näiteks ühiskondliku kokkuleppe) alusel. Klassikalise Charles Peirce'i märkide klassifikatsiooni kohaselt on sümbol üks kolmest peamisest märgitüübist (ikoon, indeks, sümbol).

Nii on 'valge tuvi' Piiblis ja rahuliikumises vastavalt leppimise ja rahu sümboliks, kuigi tuvil ühelt ning leppimisel ja rahul teiselt poolt puuduvad niihästi väline sarnasus kui ka sisuline seos. Sümboli tähendus sõltub enamasti kontekstist (eelmises näites on selleks kas Piibel või rahuliikumine). Näiteks võib 'punane' värvusena sümboliseerida nii armastust, verd (verevalamist) kui ka kommunistlikku liikumist.

Ideeliselt on sümbol (võrreldes konventsionaalsete märkidega) siiski ikoonilise komponendiga. Näiteks sobivad õigluse sümboliks pigem kaalud kui mõõk, sest kaalud sisaldavad endas ikooniliselt tasakaalu mõtet; seevastu on mõõka kasutatud kättemaksu ja karistuse sümbolina. Kaalud, mõõk ja suletud silmadega õiglusjumalanna üheskoos sümboliseerivad aga õigusemõistmist.

Sümbol on ka mingi mõiste või suuruse tähis. Näiteks ööpäeva sümbol on d.

Märgiprotsesside evolutsiooni käsitluse kohaselt, mille on esitanud Terrence Deacon, on sümbolite kasutamise võime aluseks keelevõimele ja seega inimese kujunemisele. Evolutsiooniline (aga ka ontogeneetiline) üleminek indeksiaalselt suhtlemiselt sümbolilisele on Deaconi järgi seotud sümbolilise läve ületamisega.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]