Porgand

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib aedporgandist; perekonna kohta vaata artiklit Porgand (perekond)

Aedporgand
Aedporgandid
Aedporgandid
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Sarikalaadsed Apiales
Sugukond: Sarikalised Apiaceae
Perekond: Porgand Daucus
Liik: Aedporgand
Ladinakeelne nimetus
Daucus carota subsp. sativus
L.
Sünonüümid
  • Daucus carota var. sativus Hoffm.
  • Daucus carota subsp. sativus(Hoffm.) Schübl. et G.Martens
  • Daucus sativus (Hoffm.) Passerini ex Röhl.
Õisik
Varred
Mõnikord võib porgandi peajuur olla ebatavalise kujuga.
Porgandid võivad olla väga erinevat värvi.

Porgand ehk aedporgand (Daucus carota sativus, Daucus sativus) on sarikaliste sugukonda porgandi perekonda kuuluv rohttaim.

Teaduslikult kirjeldas porgandit esimesena Linnaeus.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Porgand on kaheaastane taim. Esimesel aastal kasvatab ta lehekodariku ja juurvilja. Teisel aastal kasvab kuni 1 m kõrgune hargnenud õisikuvars, millel arenevad õied ja valmivad seemned.

Porgandi õisik on liitsarikas. Õied on väikesed, valged ja risttolmlevad putukate abil. Vili on kaksikseemnis. See koosneb kahest lamedast ovaalsest seemnest, mis üksteisest kergesti eralduvad. Porgandiseeme on tugeva iseloomuliku lõhnaga, sest sisaldab eeterlikke õlisid. Seeme on kaetud tihedate ogadega, nende abil haakuvad seemned üksteise külge.

Porgand idaneb aeglaselt ja tärkab tavaliselt alles 10–18 päeva pärast külvi. Tärkamisaeg sõltub mulla niiskusest ja temperatuurist. Soojas niiskes mullas võib hea elujõuga seeme tärgata isegi nädala pärast. Esimene pärisleht ilmub kaks nädalat pärast tärkamist.

Pärislehed on pika rootsuga, püstised või tõusvad, kolmnurkse, mitmekordselt sulgjalt lõhestunud lehelabaga.

Porgandi juuresse kogub taim toitaineid, mis on vajalikud pika varre kasvatamiseks ja õitsemiseks teisel eluaastal. Juurikas koosneb südamikust ja seda ümbritsevast paksemast koorest, mille vahel olevas kambiumiringis toimub kasv. Kuna kasv on seesmine, võib porgand lõheneda. Porgandi südamik on tavaliselt koorest heledam, puisem ja sisaldab vähem vitamiine. Porgandi juurvili on väga plastiline ja muudab kergesti oma tüüpilist kuju.

Et porganditel juur ei deformeeruks, on kõige parem külvata nad lahtisele pinnasele, milles poleks kive. Seemnete läbimõõt on 1–2 mm ja nad tuleks külvata 2 cm sügavusele. Kõige paremini kasvab porgand täisvalguses, aga pisut talub ta ka varju. Suureks kasvavad porgandid 4 kuuga.

Porgandi seemned on idanemisvõimelised 3–4 aastat.[1]

Porgandi diploidne kromosoomiarv on 18.[2]

Kasvatamise ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metsik porgand pärineb tõenäoliselt Iraanist ja Afganistanist, sest seal on porgandi geneetilise mitmekesisuse kese. Esialgu ei kasvatatud porgandeid juurika, vaid seemnete ja lõhnavate lehtede saamiseks. Mõningaid porgandi sugulasi, näiteks peterselli, tilli ja köömnet kasvatatakse tänini lehtede ja seemnete saamiseks. Ka porgandi lehed kõlbavad vabalt süüa ja salatiks kasutada, kuigi seda tavaliselt ei tehta.

Esimesed porgandiseemnete arheoloogilised leiud pärinevad I–II aastatuhandest eKr. Antiik-Kreeka looduseuurija Theophrastos kasutas porgandi kohta nimetust stafilinos. Sama nimetust on mitu autorit kasutanud ka pastinaagi ehk aed-moorputke kohta. Esimese aastasaja keskpaiku kirjeldas kreeka arst Dioskurides porgandi ja pastinaagi botaanilisi erinevusi. Tema andmeil kasutati porgandit ravimtaimena ja kasvatati aiakultuurina. Rooma keiser Tiberius olevat olnud suur porgandite nautija ja lasknud neid tuua Saksamaalt Reini jõe lähistelt. 3. sajandist pärinevas Apicuse kokaraamatus on retsepte, mille üks komponent on porgand.

Aastasadade vältel on porgandi metsikutest eellastest aretatud lihaka juurega sordid. Kunstliku valiku abil vähendati metsiku porgandi kibedust, suurendati magusust ja muudeti koort õhemaks. Neid on nii oranže ja oranžikaspunaseid, mida nimetatakse karotiinporganditeks, kui ka valgeid, kollaseid, roosasid, lillasid ja musti. Põhja-Indias kasvatatavad porgandid on roosakaspunase, umbes vaarikakarva juurikaga. Eestisse levis porgandi kasvatamine mõisaaedade kaudu, jõudes 19. sajandi lõpuks paljudesse taluaedadesse.

17. sajandil oli maailma peamine porgandite aretamise keskus Holland. Kuna sel ajal oli seal võimul Oranje dünastia ja porgandidki olid oranži värvi, hakati Hollandis porgandeid värvi tõttu kasutama Oranje dünastia ja edaspidi kogu Hollandi iseseisvuse sümbolina.

1980. aastatest alates ja 21. sajandi alguses on suurenenud tarbijate nõudlus väiksema juurega porgandite (mida inglise keele mõjul hüütakse vahel beebiporganditeks) järele.

Varem kasutati mitmete toitude valmistamisel mittetäiskasvanud juurega porgandeid, mida saadi lihtsalt aedporgandi harvendamise käigus.

Tänapäeval on aretatud ja hakatud kasvatama lühema juurega porgandisorte, nn miniporgandeid, ja poodides on hakatud müüma spetsiaalselt kooritud ja pakendatud, vahel ka sügavkülmutatud ja tükeldatud porgandeid, näiteks Kadarbiku talu beebiporgandeid, need on mitmetes majapidamistes levinud snäkk. Koolisööklates pakutakse lastele samuti väiksemõõdulisi eeltöödeldud miniporgandeid.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dieettoiduna[muuda | redigeeri lähteteksti]

Porgandeid soovitatakse süüa eriti südame- ja veresoonkonna-, maksa- ja neeruhaigetel. Seda määratakse hüpo- ja avitaminoosi ning kehvveresuse ennetamiseks ja raviks. Värske porgand on kasulik A-vitamiini puudusest tingitud nägemishäirete ravimisel. Värske porgandi ja porgandimahla sage tarbimine tugevdab organismi, suurendab vastupanuvõimet nakkushaigustele ja halbadele keskkonnatingimustele. Porgand aktiveerib laktatsiooni, seega soovitatakse seda imetavatele emadele.

Kergelt lahtistava toime tõttu saab porgandimahlaga leevendada kõhukinnisust ja hemorroide. Mahla joomine vahetult enne sööki alandab maomahla happesust, leevendab suus põletikku ja väikelastel esinevat soori.

Suure suhkrusisalduse tõttu kasutatakse porgandeid mõneti samaks otstarbeks kui puuvilju ja mõnes Euroopa Liidu regulatsioonis käsitletaksegi porgandeid koos puuviljadega.[3]

Rahvameditsiinis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvameditsiinis on porgandiseemnete tõmmist ja jahvatatud seemneid kasutatud põie- ja neerukive lahustava vahendina. Samuti peaks seemnepulber toimima lahtistava ja puhitistevastase vahendina. Peeneks riivitud värsket porgandimassi on pandud põletusest, külmumisest või haavanditest kahjustatud nahale. See vähendab põletikku, vaigistab valu, väldib mädanike teket ja kiirendab paranemist.

Rahvameditsiin soovitab asetada porgandi värskeid peenestatud lehti mädanevatele vähihaavandeile või puhastada neid lehtede keeduvee või porgandimahlaga. Metsiku porgandi juurtest pressitud mahla kasutatakse pahaloomuliste nahakasvajate korral välis- ja seespidiselt.

Toodang, toiteväärtus ja biokeemiline koostis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toodangu tabelis on andmed porgandite ja kaalikate kohta koos. 2012. aastal toodeti maailmas 36,9 miljonit tonni porgandeid ja kaalikaid.[4]

Porgandi iseloomulik erkoranž värv tuleb β-karoteenist. Inimese kehas metaboliseerub see osaliselt A-vitamiiniks. Porgandite ületarbimine põhjustab karotenoosi, mille tulemusel nahk muutub oranžiks. Peale karoteeni sisaldavad porgandid rikkalikult kiudaineid, antioksüdante ja mineraalaineid.

Toore porgandi söömisel omastab organism ainult 3% porgandis olevast β-karoteenist. Porgandi hakkimise, keetmise ja küpsetusõli lisamisega saab seda tõsta 39%-ni.

Suurimad tootjad 2012. aastal[4]
Riik Toodang,
tonni
Osakaal,
%
Hiina Hiina 16 800 000* 45,5
Venemaa Venemaa 1 565 032 4,2
USA USA 1 346 080 3,6
Usbekistan Usbekistan 1 300 000* 3,5
Ukraina Ukraina 915 900 2,5
Poola Poola 834 698 2,3
Türgi Türgi 714 000* 1,9
Maroko Maroko 707 316 1,9
Suurbritannia Suurbritannia 663 700 1,8
Jaapan Jaapan 619 000* 1,7
Maailm kokku 36 917 246 100
* – FAO hinnang
Toitained[5]
Toitained Väärtus
100 g kohta
Kalorsus 41 kcal
Vesi 88,29 g
Süsivesikud 9,58 g
Sahharoos 3,59 g
Kiudained 2,8 g
Tärklis 1,43 g
Tuhk 0,97 g
Valgud 0,93 g
Glükoos 0,59 g
Fruktoos 0,55 g
Lipiidid 0,24 g
Toiteelemendid[5]
Toiteelement Väärtus
100 g kohta
Ühik
Kaltsium (Ca) 33,0 mg
Raud (Fe) 0,30 mg
Magneesium (Mg) 12,0 mg
Fosfor (P) 35,0 mg
Kaalium (K) 320,0 mg
Naatrium (Na) 69,0 mg
Tsink (Zn) 0,24 mg
Vask (Cu) 0,045 mg
Mangaan (Mn) 0,143 mg
Fluoriid (F) 3,2 mg
Seleen (Se) 0,1 μg
(1 g = 1000 mg; 1 mg = 1000 μg)
Vitamiinid[5]
Vitamiin Väärtus
100 g kohta
Ühik
C 5,90 mg
B1 0,066 mg
B2 0,058 mg
B3 0,98 mg
B4 8,80 mg
B5 0,273 mg
B6 0,138 mg
E 0,66 mg
A 835 μg
β-karoteen 8,28 mg
α-karoteen 3,48 mg
Foolhape 19,0 μg
K 13,2 μg
Luteiin+
zeaksantiin
256,0 μg
Aminohapped[5]
Aminohape Väärtus
100 g kohta
Ühik
Glutamiinhape 0,366 g
Treoniin 0,191 g
Aspartaamhape 0,190 g
Alaniin 0,113 g
Leutsiin 0,102 g
Lüsiin 0,101 g
Arginiin 0,091 g
Küstiin 0,083 g
Isoleutsiin 0,077 g
Valiin 0,069 g
Fenüülalaniin 0,061 g

USA-s Californias asuv Holtville nimetab iseennast maailma porgandipealinnaks ja korraldab igal aastal porgandifestivali.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "A ja O" 1987, lk. 151
  2. "A ja O". Tallinn, "Valgus" 1987, lk. 154
  3. Porgand, kurk ja tomat – uued puuviljad Eesti Tarbijakaitse Liit. Vaadatud 13. oktoobril 2012
  4. 4,0 4,1 "Food and Agriculture Organization of the United Nations". faostat3.fao.org. Kasutatud 13.01.2015. (inglise)
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 "USDA National Nutrient Database". www.nal.usda.gov. Kasutatud 22.12.2010. (inglise)